Märtsis oli meil nädala alguses PLN paigas - et kuidas täpselt Legolas ja Lillebror Eesti sisemeistrivõistlustele lähevad ja mida lapsevanemad võistluste ajal teevad. Kutsusin üht ammunägemata õpilast, kes võistlustelinnas elab, kohvikusse... tema kui teadlik noor inimene ütles, et püsigu ma kodus, pole mingeid võistlusi vaja, olukord läheb ainult hullemaks.
Nojah, reedel läkski maailm täiesti segaseks kätte ära ja võistlused lükati edasi.
Pärast edasilükkamise edasilükkamise edasilükkamist (vist) on meil kohevarsti saabuvaks laupäevaks PLN paigas. Endine õpilane pole minu uuesti esitatud kohvikukutsele veel vastanud, ega ta ei peagi, tegus noor inimene... ja lapsevanemaid seekord võistlusemajja sisse ei lubata.
Aga täna tuvastati 208 koroonapositiivset. Kustmaalt läheb ka meie riigi taashullumise piir, ei tea. Sakslased ei ole kevadest saadik maske eest ära saanud, ühe kolleegi lähedane tuli koos perega Ühendkuningriigist Eestisse koroonapagulaseks, teise lähedane jätnud Hispaanias ülikooli pooleli, sest piirangud ei lase elada...
Ei ole just lõbus see olukord. Pealegi on ju alati võimalus, et haigus ei möödu kergelt või üleelatavalt raskena nagu gripp või kopsupõletik* tavaliselt. Või kui endal ongi kõik lihtne, siis kelle vanaema ma võin nakatada?
Sellegipoolest ei vii ma ka praegust märga nina** koroonatestile. Esmaspäeval sain tuult, sellest jätkus. Kurguvalu läks ühe tassitäie tee ja ühe villase salliga magatud öö järel üle. No ja meiekandis on nii varjatud kui avalik viiruselevik siiani ikkagi napid.
Ainult lapsi ma hetkel lihtsalt niisama koolist koju ei jäta***. Las osalevad päris õppetöös ja suhtlevad nii palju, kui saab. Kui maailm meie ümber peaks taas hulluks minema ja meid millalgi jälle distantsõppele aetaks, on nad vähemalt niigi palju saanud normaalset elu elada.
Võeh.
________
*olen mõlemat proovinud, jah, on rasked ja vastikud, taastumine võtab aega, rohkem katsetada ei tahaks, aga ikkagi ei tundu need väga kartmisväärilised.
**see niiske tunne ei vääri isegi nohu nimetust.
***anonüümseks jääda sooviv teismeline kurtis siin ükspäev, et tema on väsinud ja tahaks koju jääda, ega sel päeval midagi uut ei õpita ega kontrolltööd ei ole, miiiiks peab kooli minema ja tema läheb üldse päeva jooksul kooliarstile kurguvalu kurtma...
Ohkan sügavalt. Transportisin noorema lapse koolist koju (vihma kallas kui oavarrest - halastus-transport), laps andis teada, et kaks kooli suletakse alates homsest, sest ühes koolis avastati sööklas töötaval isikul koroona ja teises koolis oli ka üks isik koroonasse nakatunud.
ReplyDeleteArvestades, et ühes koolis on 800+ õpilast ja teises 400-500+ õpilast, pidas kooli juhtkond targemaks kõik koduõppele suunata.
Ootan õudusvärinaga hinges, mis pealinna koolid teevad. See, mis kevadel toimus (ja sügisene 2,5 nädalane kogemus ka) - näitab selgelt, et enamus ei õpi ja õpetajatel ka jaksu ei jätku (mis on täiesti mõistetav, sest koormus on meeletu).
Mnjah, ma olen iga päev valmis, et tuleb direktori kiri kooli sulgemise kohta... sest kuigi meiekandis on koroonat vähe, on ainult aja küsimus, millal seda palju saab.
ReplyDeletePeaks vist mingid kuivaine- ja konservivarud üle vaatama, et saaks poeskäikudel pikki vahesid pidada.
Mul on hetkel paras õhusrippumise tunne: pühapäeval peaks kontsert tulema, aga kaks esinejat said täna teada, et üks inimene, kellega nad esmaspäeval kohtusid, avastas pärast seda kohtumist, et on koroonapositiivsega koos õhtu otsa sporti teinud. St praeguse seisuga võivad need esinejad veel normaalset elu elada, aga kui see kontaktne peaks nüüd ise ko-positiivseks osutuma, siis on nad ise need kontaktsed, kes peavad isoleeruma.
ReplyDeleteSiinsamas Tartus.
Oeh. Huvitavad ajad on tõesti paras needus.
ReplyDelete