Friday, November 13, 2020

Lugesin jälle natuke. Ja üks täiesti kirjandusväline rõõmusõnum

 Dmitry Glukhovsky "Metro 2034". Olin kusagilt selle kohta üsna pahurat arvustust lugenud. Ei ole nõus. Kuigi sarja esimene osa on ilmselt väga hea ja fantaasiarikas, on see osa märgatavalt kompaktsem ja seeläbi ka kergem aru saada. Minu jaoks. Ega ma sedasorti raamatust mingit sügavalt filosoofilist sisu ei ootagi, ikka rohkem kirjaniku fantaasiat, kuidas inimesed ebatavalistes olukordades toime tulevad. Noh, tulid toime. Et lugejana kõigest aru saada, peaks muidugi lugema kõigepealt uuesti esimese osa, sest paljud metroojaamad, olukorrad ja inimesed on seal korralikult ära kirjeldatud. Paraku on minu mälestus Venemaa metroodest ainult Peterburi hirmpikad eskalaatorid, Moskvas pole käinud ja iga metroojaam on minu jaoks... Frankfurdis. Või muidu saksapäraselt puhas ja praktiline. Glukhovsky raamatud aga eeldavad, et inimene teabki, mis moodi see on, kui iga metroojaam on erineva kujundusega, või vähemalt viitsib guugeldada. Kui ei viitsi, ise süüdi. 

Kevin Brockmeier "Surnute lühiajalugu". Kui palju inimesi Sina mäletad? Päris tõsiselt, kui paljusid Sa mäletad elavana? Ja mis oleks, kui see olekski tõsi, et inimene ei sure pärissurma, kuni teda keegi veel mäletab? Ja kui kogu elavate maailm tõelise pandeemia tõttu hukka saab, mis saab siis surnutest? Väga omapärase nurga alt kirjutatud lugu. Natuke häirib, et lisaks Laurale on kindlasti veelgi ühel või teisel põhjusel erakuid, lausa erakute külasid (noh, nagu see mingi saar kuskil ookeanis, kus kõik väljastpoolt tulijad esimesel võimalusel ära tapetakse, küsimusi esitamata), kes samuti inimesi mäletavad, aga muidugi ei pea üks kirjanik kõiki maailmas olemasolevaid võimalusi arvesse võtma. Huvitav, mida Coca-Cola firma sellest raamatust arvas?

Jodi Thomas "Väike teepood peatänaval". Üks naiivne, armas ja sõbralik raamat. Sobib hästi kergeks lugemiseks, kui muidu väsinud olla. 

Ruta Sepetys "Hallaaegade algus". See raamat peaks olema koolides kohustuslik kirjandus. Anne Franki loetakse palju ja see on kindlasti väärtuslik (ma pole lugenud, piinlik), aga stalinismikuritegudest peavad noored ka lugema. Kuidas nad muidu aru saavad? Sest kuigi enam-vähem igas Eesti, Läti ja Leedu korralikus perekonnas on oma küüditamise või põgenemise lugu ja ebamäärane mälestus Siberis surnuks nälginud/piinatud/külmunud sugulastest, on raamatuid küüditamise tegelikust õudusest ikkagi väga vähe. Ühe sakslase "Anu" on, aga see on kohati liiga jõhker. Hallaaegade raamatu Lina pääseb kõige suurematest õudustest, mis noorte naiste ja tütarlastega juhtusid, küllap on autor teadlikult kõige jälgimad võimalikud sündmused välja jätnud. Kohustuslikuks kirjanduseks sobiks alates üheksandast klassist. Ajab nutma küll, aga sellel lool on mõte sees. Tegelikult võiks öelda, et see on "Seltsimees laps" noortele. Tahan selle kindlasti ka koju osta ja ühel päeval pojad lugema suunata. Ja kui Jumal päevi annab, siis ka lapselapsed. Et nad teaksid, millised õudused võivad inimestega juhtuda.

***

Kirjandusväline rõõm. Vaatasin, nagu ma aeg-ajalt ikka vaatan, Kassikaitse kodulehele. Findust kodu otsivate kasside hulgas ei olnud. On kirjas, et hoopis broneeritud - see tähendab vist, et Findus saab varsti uues päriskodus valjusti NURRuda ja sõtkuda, nii kuidas käpakesed võtavad. NURRH!

2 comments:

  1. Kirjutan siia taas isikliku raamatusoovituse, just lõpetasin: https://pegasus.ee/raamat/guernsey-kirjandus-ja-kartulikoorepiruka-selts. No oli üks äraütlemata mõnus lugemine, kui pole veel ette jäänud, soovitan soojalt :)

    ReplyDelete
  2. Oi, on kätte jäänud, suurepärane teos!

    ReplyDelete