Tuesday, December 29, 2020

Aastakokkuvõte ja uusaastalubadused

 Ma juba eelmises postituses ütlesin, et enne 2021. aasta vastuvõtmist tahan näha kasutustingimusi. Tõepoolest, nii masendavat aastat pole meil ammu olnud. Kodus ringi vaadates on lausa näha, et siin elab vähemalt üks depressioonis inimene... või vähemalt motivatsioonipuuduses inimene.

2020. aasta lühikirjeldus oleks sisenemine düstoopiasse, aga seda te teate ja näete ise kõikjal ka. 

Siiski oli häid hetki. 

Pärnu rannas oli lausa kahel päeval, kui meie ka seal juhtusime olema, väga soe vesi ja päike säras taevas nagu üks väga suvine päike. Lillebror arvas ühel neist kordadest, et olekski nagu välismaal. 

Ma olen endiselt Eesti Meistri Ema. Sellega võib pikapeale äragi harjuda.

Üheainsa päevaga tehti Maja seina sisse Auk ja lapiti see kiiresti ära ka. Tublid mehed olid. 

Meil oli sel aastal rohkem kasse ja poisse kui kunagi varem. Mulle meeldib väga poisse laenata ja kasse nunnutada. 

Meil olid esimest korda õues eestrepi kõrval lillepotid. 

Meil käis esimest korda elukutseline aednik. 

Esimest korda kasutasime AirBnB teenuseid ja saime elada imelises majas (mida praeguseks enam välja ei üürita, no aga ega me tegelikult väga ei tahakski enam Baierimaale minna).

Imelisest majast ärakäimise käigus said suured poisid ja Laenulaps vaimustuda nii kõrgelt kukkumisest kui kohutavast rippumisest. 

Kodus olla on mõnes mõttes ka päris tore. 


Tore ei ole, noh, see düstoopia-asi, aga ka nii mõnigi muu maailmas toimuv protsess. Et ma inimlikust rumalusest ja kurjusest ikka veel häirun, peaks ju tegelikult olema tõestus, et ma usun veel inimeste üldisesse headusesse?

Häirumise välitmiseks on 2021. aasta peamised PLNid (eeldusel, et keegi mulle neid kasutustingimusi näitab) lihtsapoolsed. 

Tahan rohkem sügada karvaseid kõhukesi ja kõrvataguseid. 

Tahan rohkem tunda rõõmu sellest, mis on olemas. Ja alles hoida ja jätkata kõike, mis meil praegu hea on.

Tahan, et meil käiks rohkem külalisi vastavalt sellele, mida düstoopiaolukorras lubatakse - ega see diktatuurisuund niipea üle ei lähe, ma kardan.

Tahan käia jumalateenistustel, kui see on võimalik (kuigi ilmselt mitte mitu korda nädalas).

Tahan ära kasutada kõik reisimisvõimalused. Kuigi Auk Maja seinas ja selle lappimine olid vajalikud, kahetsen siiamaani, et me ikkagi augustis kiiresti Vahemere ääres ära ei käinud, kes teab, millal jälle saab.

Tahan saada Põhikooli Lõpetaja Emaks. 

Tahan pidada rohkem tänupalveid. 


Vist sai kõik. 

Sunday, December 27, 2020

Jõulunädal

 Jõululaupäeva sündmustest ma tegelikult juba kirjutasin, peale selle, et kirikust koju jõudes nägime keldrimajakese juures kõige paksemat ja triibulisemat kassi üldse. See on täiesti uus lisandus siitkandi kassikarjale.

Enne jõululaupäeva sain mina kätte kõige toredama jõuluüllatuse - väga ilusa kaardi Inglismaalt. 

Jõulukassipoeg Freya - sest Jõugu Juht arvas, et Leia on ehk ikkagi liiga leebe nimi - käis jõulu esimese püha hommikul elutoas ringi vaatamas ja avastas suurepärase kassimänguasja kuuse. Ronis kohe õnnelikult mitme oksa kõrgusele ja tagasi maas muudkui käppas ja käppas neid toredasti õõtsuvaid oksi. Muidu on ka julgemaks saanud, kuigi veel mitte täiesti kohanenud. 

Jõululumi tuli sel aastal hilinemisega. Õues on küll nüüd kõik väga esteetiline ja laps, kes siiani käis ainult tennistega, pani täna siiski saapad jalga... aga tegelikult mulle lumi ja miinuskraadid ei meeldi. 

Jõulukingitused võileivagrill ja kohvimasin on saanud väga sooja vastuvõtu osaliseks. Samuti selgus, et Lillebrori jõuluraamat (William Wentoni sarja viies osa) olevat väga hea lugemine, igal leheküljel on seiklus või poolteist. 

Täna kirikus saime jõuluehmatuse osalisteks, sest Lillebror hakkas kurtma pisteid südame piirkonnas ja pearinglust. Natukese ajaga lisandusid hirmus väsimus ja minestamiseelne tunne. Ja otse loomulikult ei olnud kohal ei meie perearsti ega üht vene osakonnas toimetavat kiirabiarsti... Kiirabi kutsumine ei tundunud veel esialgu vajalik. Lastehaigla EMOst sain telefonitsi osavõtlikuma ja põhjalikuma vastuse kui perearsti nõuandetelefonilt, küllap nad seal teises kohas on hetkel pigem koroonalainel. Kästi jälgida ja vaadata, kui paari tunniga olukord ei parane, alles siis näitama tulla. Olukord paranes, aga homme katsun Lillebrori südamearstiga kontakti saada, igaks juhuks.

Jõulukäsitööna olen nõelunud virna sokke ja kudunud endale ühe uue paari villaseid sokke. Ei midagi põnevat ega kunstipärast, ikka vajaduspõhiselt. Villaseid sokke on vaja. Enne jõule sain kääritud ka ühe uue kitsa kanga - küll oli külm kogemus. 

Ühel ööl toimetas kaminasaalis jõuluhiir, keda Lillebror ja Millie entusiastlikult taga ajasid. 

Mõne päeva pärast antakse uus aasta... aga, nagu targemad on sotsiaalmeedias soovitanud, enne selle vastuvõtmist tahaksin näha kasutustingimusi. 

Thursday, December 24, 2020

Aruanne

On veidi segadusseajav, et osa maailmast tähistab Jeesuse sündimise pühana 24. detsembrit ja teine osa 25. detsembrit. Õigeusu jõulude nihkest on ikkagi kuuldud ja aru saadud. 

Madlikese moodi jõululaupäeva õhtul nutma puhkeda - või oli see Liisbet? - pole küll kavas, sest kuigi on tunne, et see asi on nüüd selleks aastaks jälle tehtud... on kuusk ju veel vähemalt poolteist nädalat (vaatame okkahõrenemise järgi) toas ja homme süüakse jõulusöökide (part ja aedviljad) ülejääke. Lillebroril jätkub mõneks päevaks raamatulugemist, Jõugu Juht lõhnastab ennast arvatavasti õige mitu kuud ja Legolas kasutab oma vibuvidinaid loodetavasti kohe kaua. Ja Mehele tuleb kitsaks osutunud kodukuue asemel uus eksemplar õmmelda, nii tüütu kui see ka ei ole. Keegi sööb arvatavasti mitu päeva ka mulle kingitud jõulušokolaadi, ma pole ikka veel suutnud Mehele selgeks teha, et belgia šokolaad on sama mõttetu kui šveitsi oma... antagu mulle palun Maraboud või Milkat, muudes pole midagi vastupandamatut. Ja loodetavasti ei aja me niipea umbe üldist kinki kohvimasinat, samuti õpime mängima "Sõrmuste isanda" mängu. 

Igatahes ei ole varem juhtunud, et 11-aastane laps rõõmustaks nii väga raamatu üle. Samuti ei ole meil varem olnud peaaegu 16-aastast, kelle silmad kohvimasinat nähes eriti särama löövad. Noh, nüüd on (lõhn või pigem lõhna omamise fakt meeldis talle ka). Et Legolas koheselt vibuvidinatesse süveneb, oli ootuspärane.

Ootuspäraselt oli kirikus ilus ja sama ootuspäraselt rääkisid mitmed palvelugejad või muidukõnelejad mikrofonist mööda (pastor mitte). Sama ootuspäraselt oli kirikus rahvast, kes baptistipalvela evangeelse jõulujutluse peale natuke jahmunud olid, aga vapralt vastu pidasid. 

Ootuspäraselt püüdis Vanaema meid motiveerida sööma verivorsti ja põhjakõrvetatud hapukapsast, kuigi me oleme kogu oma abielu jooksul öelnud, et me a) ei söö neid toite ja b) ei tulnud sööma. Kodus oli söögitegemine tavapärasest stressivaesem, kuid manöövrid linnupraega - alati ilmneb vaagnakriis jõuluõhtul, sest midagi on nõudepesumasinas pantvangis - toimusid sama paratamatult nagu igal aastal, olgu manööverdatavaks part, kalkun või Noor Poola Hani. Tegelikult olin ma mõne päeva eest omaette isegi mõelnud, et koroonakriisi aasta, trumm niigi läinud, tellitagu jõuluõhtuks hiina toitu või midagi... sest ega jõulude mõte sellest ei muutu. Aga siis leidis Mees poest soodsa, pontsaka pardi ja selle äraküpsetamine tundus mõistlik. 

Söömaaja järel vaatasime kooli virtuaalset jõulukontserti. Väga kena oli. Lisaks tavapärasele luuletuste lugemisele, lauludele (Lillebror prantsuse koori keskel) ja reas-vasakpoolne-teistest-kaks-takti-maas tantsudele oli lisatud ka õpetajate lusti video kokkupanemisel. Jõuluvanal, tõsi, istus habe erakordselt halvasti, vajas kohendamist... no aga ega see olnudki eesmärk. Nii, nagu päris-kontserdil, ajasid kohalviibivad teismelised ka seekord pinginaabriga juttu. Virtuaalse pinginaabriga... kuigi me ütlesime, et pange telefonid ära. 

Nüüdseks peaks Marvin ja Harry olema juba mitu korda surnud, aga alles hakkavad trepist üles jooksma ja Millie-Miu on ära võtnud nii kuldse kui punase muna. Mitu korda. Jõugu Juhi kass näitab ennast endiselt valitutele, aga avastab tasapisi uusi sala-magamiskohti JJ toast väljaspool.

Uusi avastusi, rahu ja rõõmu teile kõigile ka! Olge väga õnnistatud!

Tuesday, December 22, 2020

Raamatuid, jälle

Kirjutan läbilugemise järjekorras.


Anu Elmer-Ehin "Minu Šveits". Tundub, et Šveits on paljudes aspektides väga tore maa. Asjad On, Nagu Nad Alati On Olnud. Autor tundus väga mõistlik inimene, kuni ta koos oma kõrgusekartusega igasugustesse mägedesse ja asjadesse läks. No ja iga mõistlik kõrgusekartusega naisterahvas virutaks teda kuskile kanjonisse lükkavale instruktorile esimesel võimalusel vastu pead, soovitatavalt nii kõvasti, et instruktor ametit vahetaks. Aga kirjutada ta oskab. Lugeda oli tore... kuigi ma ei saa hästi aru, miks ohverdati üle 20 lehekülje raamaturuumi hoopis Indiale, mis siis, et autor Šveitsi elanikuna Indias käis. Ja endiselt, mulle hästi meeldiks, kui mõni järgmine kättesattuv "Minu"-raamat oleks kirjutatud kellegi poolt, kes seal välismaal ka abielus püsib ja võib-olla isegi koos abikaasaga lapsi kasvatab. Kuidagi üheülbaline on, kui kõik järjest muudkui oma põnevast sotsiaalsest ja tööelust räägivad, aga välismaine lasteaed? Või koos abikaasaga õhtul väljaminemine, kuidas leitakse lapsehoidja ja nii edasi? No aga see jutt ei käi enam Šveitsi-raamatu kohta, eks. 

David Koepp "Külmkamber". On tunda, et autor on senimaani tegelenud põnevusfilmide stsenaariumidega. Ka sellest raamatust saaks täiesti arvestatava filmi... palju muutma ei peaks. Kõik, mis untsu saab minna, ka untsu läheb, info liikumine on sama vilets kui päriselus ja kogu maailma saatuse eest peab hoolitsema üks superkangelane. Muidugi, intelligentse seenorganismi evolutsiooni filmis kujutamine on vast veidi keeruline, aga küllap saaksid loovad mõtlejad sellegagi hakkama. Ainult et autor alahindab lapsi - nii karm kui see endine eriüksuse-tädi ka ei ole, ema, kes on lapse(d) üles kasvatanud, ei hoiaks kaasaskantavat tuumapommi oma lapselaste kodu keldris... või üldse kusagil, kuhu lapsed kuidagimoodi võivad pääseda. Teate ju küll, et lapsekindlad korgid on ainult lapsevanemakindlad... ja nii edasi. 

Laura Marshall "Kolm väikest valet". Mh. Väga segase ja raskesti mõistetava ülesehitusega raamat. Mulle ei meeldinud. 

Maddie Dawson "Kosjasobitamine algajatele". Nojah. Tundus alguses parem, kui see oli... aga ka mitte katastroofiline. Järjekordne teos sellest, kuidas justkui imeline mees otsustab, et tema ei kavatse olla mitte mees, vaid idioot... ja sellega naise elu täiesti ära rikub. Õnneks on olemas üks imetore vanatädi, kes õnnetuks tehtud naisele hoopis teistsuguse eluraja loob... aga ma tahaksin rohkem lugusid inimestest, kes niidavadki oma muru ja sellegipoolest tunnevad elust väga suurt rõõmu ja suudavad ka pärast muruniitmist peol hommikuni tantsida. Natuke nagu pahandab, kui rahumeelset äärelinnaelu kujutatakse igavuse ja sisutuse etalonina.

Stephen Clarke "Aasta Pariisis ehk merde". Ühtpidi on päris huvitav lugeda, mis Paul Westiga lõpuks hullude prantslaste juures juhtub... aga Paul Westi armuseikluste kirjeldused võiksid olla natuke eee diskreetsemad. Kindlasti ei saa seda raamatut võrrelda Peter Mayle'i suurepäraste Provence'i raamatutega, nagu ma kusagilt lugesin... Mayle'i raamatud on palju viisakamad ja mulle tundub, et intelligentsemad. Igatahes saab Clarke'i teosest Pariisi kohta teada palju vähem, kui ma alguses lootsin.

Britta Das "Päikesetõus Himaalajas". Parim tuleb ikka lõpuks. Kahtlustan, et minu ainukesed teadmised Bhutani olemasolust pärnevad mingist Mirabiliast loetud raamatust, oli vist "Ärka Famagustas" või midagi taolist. Muidugi on autor hull, täiesti pöörane, aga kes meist ei oleks varastes kahekümnendates pööraseid tegusid teinud? Kirjutatud on tohutult südamlikult ja ilusasti, isikliku elu asjadest diskreetselt, aga piisava põhjalikkusega, patsientide lood aga tekitavad kahetsuse, miks ma õigel ajal arstiks või õeks ei õppinud. Meditsiiniharidus on ilmselt suurim võimalus inimestele midagi head teha, üks patsient korraga. Väga ilus raamat oli, kahju ainult, et pilte polnud - neid saab vaadata autori kodulehelt.

Anne Brontë "Wildfelli härrastemaja rentnik". Teine parim. Hästi kahju, et õdede Brontëde elud lühikeseks jäid ja nad rohkem raamatuid kirjutada ei jõudnud. "Wildfellis" on korraga sees viktoriaanliku (või õige natuke varasema) Inglismaa elu kirjeldus ja paras ports feminismi. Mulle meeldis hästi. Joonealuste ja selgituste olemasolu oli ka tore. Ainuke viga on tõlkija järelsõnas toodud manitsus, et lugeja ärgu häirugu viidetest Piiblile... no kesse piisavalt rumal on, et sellisest asjast häirub? Pealegi on loogiline, et pastori tütar oma raamatus jumalasõna tsiteerib. 

Monday, December 21, 2020

Kaks lihtsat ja geniaalset, kolme komponendiga

Kujutage ette, et ma ei ole neid retsepte varem avastanud!

Nimelt kartulid. Jõugu Juht ei armasta keedetud kartuleid. Eks nad üks maitsetu kraam ole jah, aga ühes või teises kontekstis on nad sobilikud... eriti, kui mitmed muud kartulilahendused ei sobi või on liiga aeganõudvad. Mina jällegi olen terve elu ära põlanud toorelt praetud kartuleid, mis oleks muidu aja, töömahu ja toidukombinatsioonide poolest sobiv alternatiiv. 

Mõne kuu eest avastasin poest ilusad punase koorega kartulid. Pestud ja mis väga oluline, niimoodi säilitatud, et ei lähe kööginurgas kastis hoides mädanema. Avastamise asjaolud on ebaselged, ilmselt olid nad mingil ajahetkel ainus vastuvõetav kartulivalik. Peamiselt olen ma neid näinud Maximates, aga võimalik, et müüakse mõnes muus poes ka. Hind on võrdlemisi mõistlik. 

Pane sooja praeahi. Pese oma punased kartulid veelkord üle. Paberda ahjuplaat või suurem vorm. Lõika kartulid sektoriteks. Lao nad vormi, koorega osa peale hm, selili. Kui raatsid, tilguta peale oliiviõli. Riputa väheke soola. Pista kartulid ahju ja las nad küpsevad, kuni on pehmed. Asendavad suurepäraselt keedukartuleid kõikjal, kuhu suveajal sobiks värsked, koorega keedetud kartulid. Ja maitsevad ka keedukartulipõlguritele. 

***

Teine asi, hoopis teine söök. Kahjuks mõnevõrra kallim, aga ega magustoitu või saiakesi ei peagi iga päev sööma... 

Osta poest sügavkülmutatud lehttainast, seda sorti, kus pakis on mitu eraldi tainalehte, ilma paberita. Nojah, kui oled ülitubli, võid ise ka teha... mina ei ole nii tubli. Las see tainas natuke aega sulab. Pane praeahi sooja, paberda plaat... Rulli lehttainaplaadid õhukeseks, lõika iga plaat näiteks üheksaks tükiks. Pane iga tüki keskele tükike šokolaadi ja keera tainatükk selle ümber. Umbes, nagu teeksid viineripirukat. On parem, kui saiakesed jäävad hästi väikesed. Pintselda munaga, ühe lehttainapaki peale läheb üks muna. Pane ahju, küpseta. Soovitatav on süüa ühe ampsuga ja soojalt (mitte kuumalt!), siis on šokolaad vedelapoolne ja saiake mõnusam. 

Sunday, December 20, 2020

Neljandal advendil

 Eile oli ilm umbes samasugune nagu mõnikord jaanipäeval. Kuigi ma hindan lumise talve esteetilist külge, on minu eelistus siiski plusskraadidega talv... kui päikest ka antaks. Mu vapiloom on paraku surikaat. 

Distantsõppimisega on meil läinud üsna hästi. Lillebror esitas küll õpetaja poolt soovitud plakati asemel oma teadmiste ülevaate ja sai selle tõttu kriips madalama hinde, aga eks ta järgmisel korral kuulab tunnis paremini ja süveneb rohkem, ma loodan. Mees on oma õpilastele andnud tegevust töövihikust, sest vaja oleks võtta uut osa, aga tema omad on HEV-lapsed ja neile juba kaugjuhtimisega tundmatut materjali selgeks ei tee. Ühe kontakttunni sai ta ka pidada, see oli läinud peaaegu tavapäraselt (kui arvestada, et enam-vähem ainsa klassina tühjas koolimajas olemine tekitas õpilastes suurt elevust).

Mina käisin töötööl ikka küll jah. Ja kui töötööpäev ei olegi, siis helistab või kirjutab keegi ja tuleb ikka tööasju ka ajada. Tööl sain vapustuse osaliseks - direktor astus sisse ja teatas, et mu kabinet läheb remonti. Viimane remont on seal jah toimunud... võib-olla eelmisel sajandil, ja diivan vajaks tõepoolest juba ammu raseerimist või uut katet... aga ega see asi siis nüüd niiiiiii hull ka ei olnud. Hoopis pakilisem oleks riietehoiu remont, aga ilmselt on tädi psühholoogi lihtsam remondi ajaks mujale komandeerida kui koolitäie laste üleriideid... ja üks väike kabinet on ilmselt ka kergemini-odavamini remonditav kui pool koolimaja keldrit. Aitäh, mis ma muud selle peale ikka ütlen.

Koduse remondi asjus on edenemine olnud napp, sest üks päris vaba päev läks Mehel poolest saadik migreeni ja poolest saadik umbes veetoru nahka. Mis iganes sellel köögivalamul viga oli. Migreeni asjus käis Mees arsti juures ja sai kohustuse peavalupäevikut pidada. 

Ühel päeval ostsime hulga jõulukinke. Selgus, et üldistes distantsõppe tingimustes on Linna võileivagrillidest enam-vähem tühjaks ostetud. Mingeid asju siiski saime... no ja midagi on ka ju juba käes. Lisaks treeningukeskusele on käes (või pigem kapi all) ka Jõugu Juhi kassipoeg. Hakkan juba arvama, et otsekohe nurr ja sülle nagu tilluke Mimi 12 aastat tagasi on vist pigem erand, ka helehallitriibuline Leia (nimi võib veel muutuda, esialgne on "Tähesõdade" printsessi järgi) keeldub meiega rääkimast. Vähemalt sööb ja khm, kükitab, Millie ei teinud esimestel päevadel õieti sedagi. Järgmiseks kassipojaks saab meile niisugune kiisu, kes on juba inimeste juures sündinud ja ära õppinud, et käsi ei ole ohtlik, mitte leidlaps. 

K-asi ei sobi kohe üldse mitte. Kirikus oli kohe hästi kurb näha, kui ebaloomulik see kõik on. Igal hommikul uudiseid lugedes ootan, et öeldaks: "Jama on läbi, elame normaalselt edasi!" Nojah, mõned katkud on kestnud kaks-kolm aastat... Ja inimesed on väsinud ja tüdinenud. Kevadine korontiin tegi selles mõttes karuteene, et üsna väheste k-arvudega hoiti inimesi kodus kinni ja õhutati meedias paanikat, aga nüüd, kui asi on tegelikult ka tõsine... ei jaksa enam. Ega me muidugi kuhugi piketeerima või üldse niisama rahva sekka trügima ei lähe, valime toidupoekski selle, kus tundub rohkem avarust olevat... aga mõnus ka ei ole. 

Vähemalt on meil nüüd umbes jõulureedeni Laenulaps. Ja Leia (ma nii väga loodan, et ta saab kätte julguse elutuppa kuuske kogema tulla). Ja muud õnnistused nagu kuivad ahjupuud kuuris ja pakitud jõulukingid riidekapis. Ühel päeval saame ka maskeerumata elu tagasi. 

Saturday, December 19, 2020

Tulevaastasest eelarvest

Koroona-aastal on muidugi eriti õige aeg suuremaid plaane teha. Teisest küljest ei keela seda keegi, kui nende täitmine ei õnnestu, siis on see meie isiklik probleem.

Niisiis. Remondis on hetkel kaks ruumi - Maja suurim tuba, mille uksel on silt "Kantselei" ja mida me oleme algusest peale kantseleiks nimetanud, ja selle taga asuv tuba, mida peaks harjutama nimega "Legolase tuba". Sinna läheb ilmselt õige palju kipsi ja igasuguseid liiste, elektrijuhtmeid ja pistikupesi (sest me asendame vanad, eks ole), mõned ämbrid pahtlit, suurem ports tapeeti ja värvi, põrandaõli (juhul kui vana põrand osutub alleshoitavaks, ma vägaväga loodan) ja mõningal määral masinarenti, näiteks põrandalihvimismasinat me koju ei osta. Need kõik on õnneks pikema aja peale jaotatavad, portsukaupa makstavad ja mingil määral ka sooduspakkumistega kombineeritavad. Probleemiks on AHI, mis peab olema võimeline ära kütma paberite järgi 70 ruutmeetrit, tegelikkuses umbes 50... ja sobituma kahe ruumi vahele olemasolevasse auku (seal oli ahi, aga see oli kapitaalselt katki). AHI ei tohi taevapärast olla plekist ega puhta vuugiga laotud tellisest, öäk. Ideaalne oleks valgetest või tumepunastest glasuurpottidest AHI, aga hind. Ja kuskohast mõistlikku pottseppa leiab, seda me veel ka ei tea - meil on pottseppadega siiani äärmiselt halvad kogemused. :( Mees teadis öelda, et alla 3000 euro AHJU ei saa, aga tegelikult ta alles alustab uurimist.

Kui toad valmis saavad, on vaja osta uus voodi Legolasele (ta magab praegu kolmele väikelapsele ostetud naris, see on küll teoreetiliselt laialilammutatav, aga ka pärast lammutamist noore mehe tuppa vastuvõetamatu), riidekapp ja kirjutuslaud. Kantselei sisustus tekib jooksvalt. 

Jõugu Juht saab kohevarsti 16. Talle on vaja hankida manuaalkastiga auto, et Mees saaks teda tasapisi õpetama hakata. Sõidukorras, kehtiva ülevaatusega, et peaks vastu Lillebrorini välja... ehk siis veel vähemalt kuue aasta jagu eluspüsiv auto. Meie autod on loomulikult automaatkastiga, aga õppima peaks ikkagi manuaaliga... Ta ei pea ju olema nagu mina, kes ma autokoolis kogetud kriiksuvast käigukangist hoolimata manuaaliga sõita ei taha (sest pole seda ammu teinud ja ma arvan, et see ei oleks lihtsalt turvaline ega kaasliiklejatele mugav, kui ma Riia-Turu ristis seitse korda järjest mootori välja suretaksin... mida kindlasti juhtuks). Ja autojuhtimise oskus on hädavajalik. Tuttavale automehaanikule on edasi antud ebamäärane palve odavatel autodel silma peal hoida. 

Kui elu jälle normaalseks hakkab muutuma, on vaja reisida, loomulikult, nii palju, kui saab, ja sinna, kuhu saab. Me jääme küll Euroopa piiridesse ja eelistame odavamat sorti majutust ja armastame piknikupidamist... aga Viamichelin ütleb, et enam-vähem otse Vahemere äärde ja tagasi läheks meile maksma 600 eurot autokütusena, pluss kindlustused, ööbimine, söök, põnevad paigad...

No ja Jõugu Juhi lõpuülikond ja teiste pereliikmete piduriided (mida sobib selga panna Põhikooli Lõpetaja Emal? Midagi vähempidulikku kui Värskel Ämmal, see on selge, aga ma päris tavalise suveriietusega stiilis "haarasin, mis puhas juhtus olema" ka ei tahaks olla...) ja igasugused muud lõpetamisega seonduvad kulud, pluss võimalikud gümnaasiumiga seonduvad kulud. 

Igapäevaselt tahaks terve aasta jooksul süüa ja riides käia. Ja elektri, puude, telefoni eest maksta... ja suuta muid tavapäraseid igapäevaseid asju kinni maksta. 

Üks võimalus oleks jagada olemasolevad säästud kolmeks ja hakata koguma: purki sildiga "AHI" kõige rohkem, purki "REIS"natuke vähem ja purki "AUTO" ülejäänu, sest me otsime ikkagi kolmekohalise hinnanumbriga autot, sellega leiab algaja juht üles ju kõik tänavaäärekivid ja prügikastid, esialgu muidugi peamiselt metsateeaugud ja kivid...

Teine võimalus oleks loobuda mittevajalike asjade ostmisest. Kommid. Küpsised. Kartulikrõpsud. Ja nii edasi. Ega mina väga ei ostagi neid, aga teised käivad ka poes... khm. Samas vähendab perekondlikku näksimissoovi kõvasti see, kui üks usin emaühik kolm korda päevas hästi süüa teeb, sealhulgas ka magustoitu. Eks see on ilmselgelt vihje mulle enesele. Ühel päeval hakkan ma neid taas normaalselt toitma... Võib-olla. 

No ja kustmaalt jookseb mittevajaliku asja määr? Hetkel, mil me sõbrapoodi (või Samaariasse) sisse astudes näeme õiget kummutit vannituppa ja/või samasse sobivat lillelauakest - palun ärge soovitage aga-ma-nägin-üht eksemplare, mul on väga spetsiifilised nõuded ja mõõdud -, ostame me need muidugi ära. Mis siis, et olemasolev lillelaud ja hädine rätikuriiul käivad ju tegelikult veel küll. Vähemalt ei tunne ma midagi sellist - et kindlasti vaja on - käekottide ega, hoidku taevas selle eest, kingade suhtes. Piiratud eelarve puhul on kasulik olla aksessuaaride suhtes ükskõikne. Ja raamatud, eks ole... Nende ostmatajätmine on paras kangelastegu. Aga AHI. Ja REIS. Ja AUTO. On vaja... Ja tuulekastid, nende venimine on juba nagu anekdoot. Et sissetulekuid kuskilt juurde tekiks, pole teada ja selle osaga ma parem ei arvestaks. Loodame, et jääb enam-vähem nii, nagu on, ja napimaks ei lähe. 

Õnneks on see kõik tulevaastane, eks ole. Küll me siis elame klimbisupist ja praekartulitest ja... Jõuluõhtuks on vaja leida part, soovisid lapsed. Enamik kingitusi on ostetud ja osa neist kättegi saadud. 

Küll oli siis lihtne, kui ainuke suurem ennustatav kuluartikkel oli katuseüllatus ja ülejäänud raha kulus puhtalt eluspüsimiseks (kuigi hämmastaval moel õnnestus ka siis vahel mõni tore väljasõit või muu luksus). Mitte, et ma tahaksin sedasorti lihtsust korrata. 

Wednesday, December 16, 2020

Raamatuid

 Loen endiselt palju, koristan endiselt vähe. Sest koristamise ajal ei saa lugeda, loogiline ju. Kudumise ajal saab.

Colleen Oakley "Puudutuse kaugusel" - autor tunnistab ise ka, et peategelase allergia on välja mõeldud. Mis siis. Allergiku elu kirjeldab ta sellegipoolest päris kenasti, ja rängalt leinava, kummalise lapse elu ka. Tõsi, enam-vähem kõik raamatu tegelased on mingisuguse kiiksuga või lihtsalt ebausutavad. Ikkagi, allergiku elu... olukord, kus miski täiesti tavaline asi võib sind ära tappa või väga haigeks teha ja ülejäänud inimesed ei saa üldse aru, et see täiesti tavaline asi võiks kedagi ohustada... Sellest peaks põhimõtteliselt rohkem kirjutatama. 

Rene Denfeld "Lapseleidja". Lapsi röövitakse. Mõned neist jäävad alatiseks kadunuks. Ja mõned neist leitakse üles. Ja mõned inimesed saavad omaenese elu kogemustest ameti. Mõned asjad aga on võikad ja hirmsad isegi siis, kui neist räägitakse läbi väikese armsa ja intelligentse tüdruku silmade. Selle raamatu puhul tahaks teist osa ka lugeda, sest Naomi lugu jääb poolikuks.

Käthe von Roder-Gnadeberg "Iluküla". Tegelikult on baltisakslaste tragöödiast vähe räägitud. Igasuguste inimeste tragöödiad väärivad rääkimist... et edaspidi oleks mõni taoline tragöödia vähem. "Iluküla" on selles mõttes hästi väärtuslik, et kirjeldab baltisakslaste elu kahe maailmasõja vahel, tädi kirjade kaudu ka tsaariajal. Stiil on muidugi selline nagu... noh, päris mitmes saksa autori poolt baltisakslastest või sakslaste ja eestlaste suhtest kirjutatud raamatus, tulevad meelde "Kallis Renata" ja " Ja meie kohal vaid sinine taevas". 

Samantha Downing "Minu armas naine". Just pühapäevases jutluses märkis meie noortejuht, et kuigi "Tee, mis sind õnnelikuks teeb" on tore motivatsioonilause, mis siis, kui inimest teeb õnnelikuks millegi halva tegemine? Tõesti, kui kedagi teeb õnnleikuks näiteks sarimõrvamine? Ja mis siis, kui sarimõrvaril on keegi, kes teda nii väga armastab, et aitab mõrvade korraldamisel, peaasi, et mõrvar oleks õnnelik? 

Magne Hovden "Tsirkus" - kena väike raamat. Tõepoolest, ulatatud lonti ei ole viisakas tagasi lükata. Ja kes meist ei unistaks ootamatu päranduse saamisest? Ainult et... kui pärandus on tõeliselt jaburas vormis, mis sellega peale hakata? Lisaks ilusale alguse, keskpaiga ja lõpuga loole on raamatus palju vaimukaid ütlemisi, kuigi matustestseen on küll üle võlli.

Triinu Viilukas "Minu Viin". Kogesin taas, et on imelik lugeda hästi kirjutatud raamatut paigast, kus olen päriselt käinud. Mõnes kohas sain kaasa noogutada, Viini klienditeenindajad võivad tõesti olla uskumatult jubedad. Häiris, et juba jälle kirjutas "Minu"-raamatu inimene, kelle eraelu on välismaal untsu läinud (siinkohal avaldan lootust, et armas D ikka kirjutab ühel päeval raamatu "Minu Kosovo" - kuidas misjonärina Euroopa viimases tsivilisatsioonist puutumata paigas peret koos hoida või midagi sellist), mingil hetkel läks rõhk kuidagi liigselt kavaleridele või midagi. Hästi väärtuslik ja huvitav oli peatükk autori poja kooliasjadest. Meil siin on sellega ikka hästi! Üleüldiselt oli see siiski üks kena raamat.

Maria Augusta Trapp "Trapi pere ansambel". "Heliseva muusika" tegelikku lugu teadsin ma ju ennegi, aga seekord kõnetas see eriliselt. Võib-olla sellepärast, et vahetult enne olin lugenud "Minu Viini" ja Austria oli nagu päevakorral... Igatahes on Maria von Trapi lugu väga ilus ja kantud sügavast jumalakartlikkusest. Kuidas nad üheksa lapsega ilmasõja-eelse Ameerika tülgastavas "kõik müügiks" suhtumises laulu ja palve najal vastu pidasid ja alati valisid perena koospüsimise, millegi suurema ja tulevikule suunatu loomise hetkelise luksuse (näiteks uued riided) asemel... See raamat ei olnud raamatukogust, hoopis ühe koguduse vanaproua pärandus. Panen ta riiulisse "Väike maja preerias" täisversiooni kõrvale, sinna ta sobib kõige paremini. 

Sunday, December 13, 2020

Kolmandal advendil...

 Ootamatult on meile saabunud talv. Isegi lund on natuke. Täpsemalt on piisavalt külm, et olla vastik, ja piisavalt libe, et olla jäle. Nagu maskikandmisega - ma võin õppida sellega toime tulema, aga see ei võta vastikust vähemaks ega olukorda vastuvõetavamaks. 

Lisaks maskikandmisele on sel nädalal veel vastikusi olnud (omavahel ja avalikult, virtuaalis ja reaalis, minu ja üldiselt kristlaste pihta), kokku võib selle võtta küsimusega, mis asjaoludel ateismi poole kaldujad  (nii vist üks pröökaja ennast ajalehes määratles) ja muud tegelased, kellest paljud Piiblit isegi ajalooallikana tõsiselt ei suuda võtta, nii pühendunult järgivad Ilmutuse 22:11 äratoodut? Kahju on. 

Tööalaselt sain anda tundi vaimustavale klassile ja muidugi kiirkorras produktiivne olla - sest ega me ju ei tea, millal me jälle tavapärases vormis kooli tohime minna. Selle mitteteadmise taustal oleme muidugi tänulikud, et saime terve trimestri ja veel kaks nädalat peaaegu täiesti normaalselt elada. Veel seljatasime tööalaselt ühe senitundmatus keskkonnas toimunud video-ümarlaua. Oli asjalik.

Kodualaselt olen (loodetavasti) saavutamas taas mingit puhtust ja kasimiskorda. Viskan rõõmuga asju ära ja selle käigus selgub, et ühte või teise kappi tekib RUUMi. Vend Professori sõnastatud kolaprintsiip toimib muidugi suurepäraselt ka meil (kuhu kola saab koguneda, sinna ta ka koguneb), aga selle vastu aitab ainult prügikott.

Käsitöötööalaselt koon üht tellimust, mis mind hetkel eriti ei innusta, aga tähtaeg... Ja ükspäev mõõtsin ja sildistasin 38 vaipa, pildistama ei hakanud, sest see on suurim vaev üldse. Eks te küsige, kui midagi konkreetset vaja on, laadale niiehknii enne tulevat kevadet ei saa. Kui hästi läheb. 

Helistasin Saksamaale, sain armsa proua Lore kätte. Temal läheb hästi, ta ei tea ühtegi koroonahaiget, ei märka poes käies ja niisama ringi tuisates (Lorel on kõrgest east hoolimata väga vilgas sotsiaalne elu) ühtegi kriisi ja üldse, kui inimesi kirikusse ei lubata, lähevad nad laisaks ja pärast ei viitsigi enam kompjuuteri eest püsti tõusta! Kes julgeks vastu vaielda ühele elukogenud saksa prouale, kes Ütleb, Kuidas Asjad On? Kui aga järele mõelda, siis on Saksamaal koroonakoefitsient tõesti mõnevõrra madalam kui meil, võimalik, et abi on maskiballist, võimalik, et sakslaste seaduskuulekusest... ja võib-olla, kui neil nii paljud inimesed ei sõltuks ühistranspordist ja asustustihedus oleks hõredam, oleks neil kogu jama peaaegu et läbi? Et need sealt ajaloo teisest püksisäärest ka ilmaski postkaarte ei saada...! Eesti üldise koroonakordaja lööb üles muidugi Ida-Virumaa, kus toimuv on ka tavapärastel aegadel Suur Tundmatu, aga ega meiekandi olukord ka roosiline ei ole. Urr.

Veel käis Legolas klassiõhtul - see tundub kõige turvalisem peopidamise viis, sest nädal otsa hingati ju klassikaaslastega sama õhku. Miks Helga Nõu ja teised noortekirjanikud kirjutavad, et 14-15-aastased igas vabamas olukorras õpetaja juuresviibimisest sõltumatult jooma, laaberdama ja amelema hakkavad, mina aru ei saa, Legolas ja kolleegid olevat pitsat söönud, filmi vaadanud ja laulnud. 

Jõugu Juht tutvus omal käel programmeerimise ideega ja rääkis rahulolevalt, et olevat kirjutanud jupi koodi, mis ka töötas. Kas sellest mingit pikemat huvi tekib, on veel vara arvata, aga uute teadmiste omandamine on ikka kasulik.

Lillebror hankis endale ühepäevanohu ja sõi selle puhul reede õhtusöögiks toorest sibulat meega. Leidis, et maitsel pole vigagi, kõlbavat näksida küll. Tundub, et aitas.

Mees ja Legolas käisid metsas ja tõid Kuuse. Millie pole siiani üritanud ehteid maha võtta, ei teagi, mis tal viga on. 

Laupäeva päris õhtul jõudis kohale poiste esimene ja ilmselt kõigi aegade suurim jõulukink - hiigelsuur treeningkeskus, mis mõningase kirumise saatel kokku pandi ja rahuolevalt kohe kasutusele võeti. Jõusaalides käimine on a) kallis ja b) praegusel ajal kahtlane. Ei või iial teada, millal jõusaal kinni pannakse või hullem, millal seal keegi võõras köhib. Või on endal pisikuid viia, eks ole. 

Olge teie ka terved ja väga õnnistatud!

Friday, December 11, 2020

Mis vanemad need siis on...

... ehk vastuseks siitblogist mitu korda läbikäinud küsimusele. 

Lühidalt: imetoredad inimesed, kes on andnud oma lastele vast natuke rohkem vabadusi kui laps on valmis vastu võtma. 

"Misasja, laps ostab üksipäini endale riideid!" jahmus üks klassijuhataja, kes ise on ilmselt keskmisest helikopterdavam lapsevanem. 

"Ega ema seda just päris sobivaks ei pidanud jah..." kohmetus üks suurepärane noormees.

Aga kooli kodukorras on meil punktid 2.1: õpilane on viisakas; ja 2.15: kannab koolis puhast, korrektset ning sobilikku riietust. 

"New Yorker"i poes ja võib-olla kusagil veel (ma rohkem praegu ei tea) müüakse F-sõnaga riideid, kohe mitmes variandis. Lapsuke läheb endale pusa ostma, sest vanemad usaldavad, et küllap laps saab hakkama. F-riideid nähes tekib teismelise ajus lühis - mõte läheb naljategemisele, lahe olemisele ja elevuse tekitamisele. Et õpetajad loevad automaatselt kõike, mis piisavalt kaua paigal seisab, teismeline selles hetkes ei mõtle, kooli kodukorrale ammugi mitte - kesse siis poes mõtleb tüütuse peale, mille nimi on koooooool?

Vanemad jahmuvad, püüavad selgitada, aga laps teeb plärts ja plirts, nagu teismelised vanematega ikka. Vanemad ohkavad ja ütlevad, et eks sa ise tead, kui märkuse saad...

Ja siis... tuleb harilik pubekas F-pusaga kooli. Ihhihhii, teevad klassikaaslased. 

Ja siis... on bioloogia õpetaja ootamatult haigeks jäänud ja kuna ta on korralik inimene, ei hakka ta köhivana tunde andma. Ühtegi vaba, koolimajas olemasolevat pedagoogi pole kolmanda tunni ajaks võtta, juhtkond on kuskil hõivatud ja üldse... las läheb siis tädi psihholoog. Pealegi armastab tädi psihholoog seda klassi tavaliselt väga, õppimiskallakuga, üle keskmise intelligentsed, absoluutselt vaimustavad lapsed on. 

Ja ukse taga vaatab tädi psihholoogile silmade kõrguselt vastu kiri... noh, see f-sõna, sest asjassepuutuv õpilane on varakult hästi pikaks kasvanud. 

Rääkisin nelja kõrva all nii ilusasti kui võimalik. Eriti sellest, et just nädal tagasi olin sedasama last kuskil koridoris vaadanud ja mõelnud, et nii soliidne ja tore noor mees, kohe rõõm vaadata, milline küps ja arukas, samas mugav ja noortepärane riietumisstiil... Aga õpetajaid oma rinnaesisega p***e saata - kui nüüd mõelda, mis see f*** otsetõlkes võiks olla - paluks edaspidi mitte, kui see võimalik on. 

Muidugi oleme sõbrad edasi. Laps istus tunnis T-särgiga, kananahka ma ei märganud, ruumis külm ei olnud. Tunnis oli meil lõbus ka, ma loodan, rääkisin natuke Ottokar Domma tempudest (sest see sobis õueilmaga) ja natuke küberkiusamise ärahoidmisest. Mõlemad teemad tekitasid elevust ja lusti. 

Aga poele teeme ametliku kirja. Mitte, et ma usuksin selle kasutegurisse, raha ei pidavat ju haisema. 

Wednesday, December 9, 2020

Oi ei, juba jälle

 Iseenesest oleme me ju septembrist saadik elanud teadmisega, et see kirves võib mingil hetkel langeda... ja k-arvud on tõepoolest päris häirivad. Nüüd on meditsiinisüsteemi kokkuvarisemine reaalselt võimalik, kevadel ainult ähvardati sellega, ehkki nakatumised olid kordades väiksemad. Eks muidugi kevadel oli inimestel hirm ka, öeldi ju, et koroona tuleb ja tapab! Praeguseks tundub päris paljudel olevat tüdimus ja kahtlus - kas see ikka on nii hirmus, nagu räägitakse? Läbiproovinud ütlevad, et vastik ja kole haigus, aga kuidas k-vastik ja k-kole on võrrelds päris gripiga (uuuh!) ja päris kopsupõletikuga (õõh!), seda pole keegi siiani kirjeldanud või pole mulle silma jäänud.

Aga tänane uudis, et mindagu uuesti koolist koju. Võeh, ma ütlen! Aga tahaks saada täpsemaid seisukohti. 

1. Kas need seitse koolipäeva, mis veel vaheajani peaks olema, tuleb distantsõppida või saab need lootusrikkalt kuhugi edasi lükata? Näiteks juunis on meil ports klasside koristamise päevi ja nii edasi, mille arvelt saaks ehtsat kontaktõpet teha (kui siis muidugi järgmist distantsõpet ei toimu). Või kas võiks muuta ära 2021. aasta kevadpoolaasta koolivaheajad, näiteks nihutada veebruarivaheaja ja aprillilõpuvaheaja vana kombe järgi tagasi märtsivaheajaks? Erilist praktilist kasu pole sellest siiani tundunud. 

2. Kas hariduslike erivajadustega laste alla käivad ka tavakoolide väikeklassid? 

3. Miks arvatakse, et peale hommikuse ja pealelõunase bussitrügimise lõppemise vähendab koolide sulgemine viiruselevikut efektiivselt? Kui koolis on lapsed korralikult hajutatud ja püsivad peamiselt oma klassiga koos, siis ei levi seal suurt midagi. Pealegi ei usu ma põrmugi, et näiteks Saunaõhtu Gäng, kes muidu on mõistlikud lapsed, jätaks elutubades telekamängude ees kokku saamast - kevadise eriolukorra ajal olevat nad muudkui kohtunud, aga selles pundis on vähemalt viie erineva kooli lapsi... Tegelikult on klassiõhtu hetkel (noh, reedeni) kõige turvalisem lõbustus, sest ollakse koos oma klassiga, kelle pisikuid niiehknii pidevalt sisse ja välja hingatakse. 

Arvatavasti ootavad koolidirektorid praegu haridusosakondade juhiseid, aga haridusosakonnad ootavad, mis ministeerium ütleb... 


Hommikupoole käisin poes, jõudsin koju 11.55... Postimees oli uudise avaldanud 11.49. Mh, oleks varem teadnud, oleks läinud ja kiiresti natuke tööasju teinud... sest kaugtööna saan mina teha küll ainult kirjatööd ja telefonikõnesid. Aga kella ühest lähevad nooremad klassid juba koju...


Ja veel üks asi. Me keegi ei tea, mitu aastat see koroonatsirkus kestab. Mina vaktsiini peale ei looda (liiga kiiresti ja liiga optimistlikult on see asi käinud, aga alles need kiiresti kasutuselevõetud vaktsiinide tüsistused olid... Kuhugi perearstikeskuse ette piketeerima ka ei lähe, loomulikult, lihtsalt olen skeptiline, kas vaktsiinist kohe ruttu kasu on). Palun, head inimesed, õpetage oma väikesed lapsed kohusetundlikuks. Ja õpetage nad enne kooli lugema lihtsaid tööjuhiseid stiilis "VÄRVI LILLED SINISEKS". See teeb järgmised distantsõppeajad algklasside jaoks kindlasti palju lihtsamaks ja vähem valulikuks. 



Ma nüüd lähen ja võtan ühe palderjanitableti.

Tuesday, December 8, 2020

Ports raamatuid

 Et mitte öelda, et ma jälle natuke lugesin... ja ootuspäraselt, kuid iseenesest ülearuselt kirgi kütnud teemadelt tähelepanu kõrvale juhtida (märkasin jah, et ma ise alustasin). Pealegi on maailmas kottpime ja külm ja mina üksi kodus. 


JP Delaney "Usu mind" - üks neid põnevikke-painajaid, mille lugemisel tegelikult ju mõtet ei ole. Peale selle, et nende kõrvale saab kududa. Baudelaire'i ei ole ma enda teada kunagi lugenud ja tänu keskkoolis omandatud luuleimmuunsusele tõenäoliselt ei loe ka (kui ma just ei satu üksikvangistusse, kus ainus kirjavara on luulekogud), aga mulle väga ei meeldi see, mida tema luule ja elu kohta Delaney raamatus kirjutati. Natuke nagu üle piiri jõledus, isegi minu jaoks. Muidugi, Delaney eelmine raamat "Eelmine tüdruk" oli põhimõtteliselt täpselt sama lugu... ja mõni autor kirjutabki üha uuesti ja uuesti sama lugu... aga tegelikult oleks mul arukas tema järgmist raamatut mitte lugeda, kui see peaks olemas olema. 

Stuart Turton "Evelyn Hardcastle'i seitse surma" - umbes esimesed sada lehekülge ei saanud ma mitte midagi aru ja rühkisin lihtsalt edasi lugeda, sest tundus nagu viisakas. Hiljem, kui hakkasin aru saama, tekkis küsimus, mis aineid autor kirjutades tarvitanud oli. Unenäoline, absurdne, painav, ebaloogiline. Lõpus muidugi tekkis kujutlus mingist 3D-mudelist, mille abil autor kogu lool ise silma peal hoidis, et ise üldse millestki aru saada. Justkui oleks ajaränd, justkui oleks fantaasia, justkui... hobuse unenägu. 

Camille Pagan "Elu ja teised surmalähedased kogemused". Libby saab teada, et tal on kehva prognoosiga vähk. Samal päeval selgub, et tema abikaasa on vastutustundetu, isekas idioot. Libby teeb seda, mida iga romaanitegelane sellises olukorras teeks - lööb meest kahvliga, võtab ennast töötl lahti ja sõidab paradiisiranda, et enne surma veel midagi ilusat kogeda. Kogebki... ja suremine ei ole üldse nii lihtne, nagu võiks arvata. Kerge romaan tõsisel teemal. Omal moel sümpaatne. 

Dan Brown "Digitaalne kindlus". Dan Browni raamatud on nagu anekdoot mehest, kes hakkas uppuma, aga sisemine hääl ütles, et uju viis tõmmet paremale... ja nii edasi. Selles eksemplaris oli lisaks pidevale klaver-põõsas seikluslikkusele ka ülearu palju arvutiteemalist juttu ja õnnetuseks ka vilets tõlge. Ainuke vabandus lugemisele - oli hea paks raamat, ei saanud paari tunniga läbi. 

Margaret Atwood "Teenijanna lugu" - noh, et mälu värskendada. Tundus tõesti, et "Teenijanna loo" ja "Testamentide" sisud ei klappinud päriselt. "Teenijannas" tekkis Gileadi režiim hiilivalt, "Testamentides" kiiresti ja ootamatult. Küll aga hakkasin ma neid lugedes mõtlema, kas Gilead omas äärmuslikkuses ei ole mitte reaktsioon teisele äärmusele? Nii "Testamendid" kui "Teenijanna" mainivad meestevihjakalikku feminismi (ma pean kunagi vist kirjutama feminsimist ja enda suhtes sellega, eks ole), mis, vabandage, on ka natuke nagu liig. Muidugi, äärmusfeministide kõrval on Gileadi-eelsel maal küllalt naisi, kes elavad ja töötavad meelsasti koos meestega ja ei pea neid tarbetuteks olenditeks... aga teatud paralleelid praeguse aja "valge mehe vihaga" tekkisid küll. 

Marianne Calmann "Avignon" - häbiväärselt vähe tähelepanu saanud sümpaatne ajalooline romaan juutide elust keskaegses Provence'is, paavstist ja katkust. Ja inimsuhetest, mis on keerulised aegade ärevusest hoolimata. Sedasorti raamatuid võiks rohkem lugeda. 

Monday, December 7, 2020

Aborditeemal, vist mitmendat korda

 "Minu" Internetis on erinevatel põhjustel üsna erinevate maailmavaadete esindajaid. Seetõttu sajab näiteks FB ajajoonele kassipiltide ja käsitöökuulutuste vahele ka hästi erinevaid linke artiklitele, mida ma enamasti keeldun avamast. Ei tegele selle teemaga, ei huvita. Nii ma tegelikult ei tea (ja palun, ärge mulle ka rääkige!), mis on erinevate maailmavaadete esindajate tegelikult seisukohad rahajagamiste ja kodanikuühenduste suhtes. Olgu mis on, see pole minu asi. 

Aga. 

Kuna neid pealkirju muudkui sajab ja nende vahele samadelt inimestel vahel päris mõistlikku, huvitavat ja/või vaimukat juttu ka... siis ma väljendan siin natuke seisukohta. Ja - ristviitena - paari päeva eest nägin üle Lillebrori õla vaadates tema FB ajajoonel TAI kummireklaami. Örgh. Lillebror, vabandage, on 11. (minul ja Mehel on Lillebrori paroolid olemas - kuidas teisiti saaks? ja ta toimetab sotsiaalmeedias ainult elutoa poole pööratud, st vanematele igal hetkel nähtava ekraani taga)


Ma tõsiselt loodan, et mitte ükski Eesti naistearst ega ämmaemand, kelle poole ärevil ja segaduses rase pöördub, ei esita enam tuima küsimust: "Kas sünnitate või teeme aborti?" ilma ainsagi selgituseta, mis on mis, ja nähtavalt kriisiolukorras naise puhul ei jäta seda naist kuhugi nõustamisele suunamata. Ma loodan, fakte ei tea. Kakskümmend aastat tagasi tehti seda küll... selle järel tuli mu elu pikim telefonikõne. Muidugi tegi lõpliku otsuse mu sõbranna ise, kes abordile minnes kliiniku ukselt ringi pööras ja aasta hiljem oma imetoredat last maailmas kõige rohkem armastas. Imetoredast lapsest sai imetore noor täiskasvanu - toreda ema lapsest ja toreda vanaema lapselapsest saabki tore inimene. 

Ja ma tõsiselt loodan, et enam mitte ükski inimeseõpetuse õpetaja Eestis ei räägi abordist kui rasedusvastasest vahendist või mõistlikust pereplaneerimisviisist. Kui minul see teema mõne lapsega jutuks tuleb - tavaliselt ikka ennetavalt, sest meil on põhikool ja üsna arukad noored - räägin, et tegu on ikkagi juba alanud loomuliku protsessi katkestamisega, mis ei ole kuskiltpidi niisama sipsti ärategemise asi nagu peavalutableti võtmine või haavaplaaster.  Püüan mitte hirmutada ega ära keelata, sest...

... ärakeelamisest ei ole kasu. Lihtsalt ei ole kasu. 

Kasu on mõtlemisest, kui palju rasedusi katkestatakse naise soovil ilma märgatava meditsiinilise põhjuseta ja mis selleni tegelikult viib? Vägistamise tagajärjel tekkinud rasedus võiks statistikas kajastuda üldse eraldi, ma loodan, et neid on mikroskoopiline hulk, sest hädaabipillid peaksid iga vägistatu abistamise juurde kuuluma täiesti automaatselt. Iseasi, kas ohver õigel ajal (või üldse) abi otsida saab/julgeb.

Mujale hüppamise koht. TAI reklaamid ja teavituskampaaniad on mõnes mõttes kasulikud küll, aga nad ei tegele probleemi sisulise küljega. Probleemi sisu on tegelikult kerglane suhtumine intiimsuhetesse. Intiimsus peaks olema lähedus... no aga mis lähedust saab juhusuhetes tekkida? Endiselt ootan TAI truudusekampaaniat. Või juhusuhete vastast kampaaniat, reklaamlauseks "Iga endast lugupidav inimene mõtleb hoolikalt järele, keda ta enda ihu ligi lubab" või midagi taolist. 

Sest kui inimesed võtaksid vastutust... ja ootaksid enne kellegagi voodisse/heinakuhja/eeee auto tagaistmele/eee harjakappi hüppamist, kuni nad hüppamiskaaslast ka tegelikult tunnevad... ja võtaksid vastutust... siis jääks ära palju juhusuhteid, palju kooselusid "sest laps ju tuleb" ja üldse hästi palju õnnetust, sealhulgas abordini viivaid olukordi. Enesekontroll on see asi, mida on vaja arendada. Ma arrrrmastan kohutavalt üht uurimust, millega näidati, et parema enesekontrollioskusega lapsed on täiskasvanuelus keskmiselt edukamad ja õnnelikumad ja neil on palju vähem probleeme nagu kriminaalsus, keelatud ainete tarvitamine jne. Vist see. Ja enesekontroll on tegelikult arendatav ja harjutatav, ka täiskasvanust peast - mitte et see eriti lihtne oleks, olen proovinud... proovin iga päev uuesti, mõnikord õnnestub ka. 

Nii et kuigi ma ei pea aborti õigeks, toetan ma igati teavitamist ja kasvatamist. Et praegused lapsed õpiksid looma tähendusrikkaid, kauakestvaid ja palju rõõmu toovaid suhteid. Et praegused lapsed saaksid tõesti aru, mis tegevused raseduse tekkimiseni viivad... ja et tegelikult ei kohusta toimivate suguelundite olemasolu neid kasutama. Et endast lugupidamise juurde käib automaatselt ka enda ihu kaitsmine inimeste eest, keda ihuomanik tegelikult läbi ja lõhki ei tunne. Ja et toimivas, arukate täiskasvanute vahel loodud suhtes ei ole beebi katastroof, vaid uus habras elu, kelle loomisel on olnud kaks vastutajat. Mitu põlvkonda selleks läheb, ei tea keegi... aga kui saab selgitada, siis tuleb seda teha, ja kui enam ei ole midagi selgitada, siis tuleb püüda mõista. Mitte hukka mõista. 

Sest kui mul oleks kõik maailma keeled, aga ei oleks armastust... või kuidas see apostel Paulusel oligi. 

Sunday, December 6, 2020

Teisel advendil

 Armas Ritsik küsis, mis inimesed viimasel nädalal on teinud. No ma kirjutan ju niiehknii nädala-aruandeid...

Tööalaselt oli paar helgemat hetke. Oli üks koolitus, mis tundus mulle väga mõistlik ja sisukas, ainult natuke tempokavõitu. Koolituse asjus läks muidugi vett vedama minu vaba kolmapäev, no aga ise ma lõpuks selle koolituse välja pakkusin... Ühel päeval oli ühes klassis tsirkusepäev või midagi, nii et mind tasustati selle eest võimalusega terve tund aega vestelda kooli Kõige Toredama Poisiga (kes on lisaks imearmsale iseloomule väga rahutu loomuga). Kuidagi on kujunenud nii, et peamise osa oma tööst teen kaudselt, istudes nõupidamistel, vesteldes õpetajate ja lapsevanematega... aga laste endiga suhelda on tegelikult ikka kõige toredam. Nii tore ei olnud üks paari nädala eest toimunud isolatsiooni tagajärjel tekkinud segadus ühtede dokumentidega. Midagi valesse kohta ei läinud... aga piinlik oli ikkagi. 

Õpetajate koolituse tõttu olid lapsed tolle päeva e-õppel. Noh, süsteem on ju selge. Said hakkama küll.

Mina ostsin lastele kolm jõulukingitust, Mees ühe. Iseenesest oleks neid veel vaja, paar tükki on plaanis omandada tuleval nädalal. Mehele pole mul endiselt mitte mingit mõistlikku asja ega elamust. Vaat mis mured võivad Ennasttäis Abielurahval olla. 

Reede õhtust pühapäeva hommikuni oli meie juures Legolase Nimekaim. Ta on enam-vähem sama hooldusvaba ja muhe nagu Laenulaps. Minu poolest võiks neid laenatud lapsi meil enam-vähem igal nädalal olla.

Ehitus ja remont suuremalt jaolt hapneb, sest mingil päeval saadi hilja koju, mingil õhtul oli Mehel migreen... ja nii see läks. Vähemalt on suurem osa aktuaalsest prahist ruumist välja viidud,aga seda tuleb edaspidi veel hulgem. 

Üks koguduse vanatädi (see on mõiste!) lahkus igavikku ja pärandas kogudusele muuhulgas ka oma raamatuid, millest osa soovijatele ära jagati. Eks ma kirjutan neist, kui lugemiseni jõuan.

Lillebror käis sünnipäeval, mis peeti Ahhaas. Väidetavalt seekord keegi peapõrutust ei saanud (eelmisel korral sai, sest nii lõbus oli).

K-teemal läksin ükspäev graafikuid vaadates katki. Kuna parajasti oli tööl mõneminutiline paus, ei olnud aega kaua katki olla. Uuesti tuli meelde kirikus leivamurdmise ajal... Selgus, et maskiga on ka silmade pühkimine äärmiselt ebamugav. 

Koos Mehega saime osaleda koguduse töötegijate (ja abikaasade) tänuõhtusöögil, täpsemalt, sealt me just äsja koju jõudsimegi. Koht oli küll ebaharilik, nimelt Lodjakoda, aga nagu selgus, on lodjakoja suur saal avar, valge ja igal pool kunstipäraselt laokilolevatest puutööriistadest hoolimata väga sümpaatne. No ja peaaegu ükskõik mis koht on parem kui Pierre oma punase saali bordelliatmosfääriga (ma pole küll ühtegi bordelli seestpoolt näinud, vist ka mitte pildi peal, aga mul on hea fantaasia). Oli õnnistatud aeg armsate inimestega. 

Friday, December 4, 2020

Reedeõhtuselt

Tuled linnast (koju). Jalad (ja muu olemine) väsind. Tööd on sel nädalal tehtud küll. Lumesadu õnneks polnud. Ikka väsind. Läbinäljasuse vastu hakkliha pannile ja kapist spagetid-valmiskaste välja. 

Tibupoegi ei ole ja ahjust leiba ei võta, perenaine on väsimuse tõttu mõnevõrra tasane küll... aga siis küsib Linna jäänud lapsühik, kas Nimekaim tohib külla tulla... ja me aktiveerume.

Tõsi, esimene mõte oli "Ei, me ei jaksa!", aga siis hakkas tunduma, et külalisi käib niiehknii praegusel ajal harva (nagu kurval hüäänil). No ja Legolas ja Nimekaim on niiehknii koolis vahetpidamata koos nagu sukk ja saabas. Ilmselt hingavad nad ka samu baktereid, viirusi ja muid pisikuid sisse ja välja. 

Nii et praegu imeb Mees põrandaid (et viisakam oleks) ja mina kasin kohevarsti vannituba, mida ma olen mitu päeva juba vaadanud, et nagu sügavas depressioonis inimeste oma...

Neli poissi on kindlasti parem kui kolm.

***

Kuna selle nädala töötunde tuli kuidagi palju ja mingite varasematega kokku veel paljum (ja tuleval nädalal on planeeritud kaks minu tööajast üleminevat koosolekut, muidugi omavahel kattuma, sest erinevad asutused ja nii edasi), võtsin endale täna keset tööpäeva vaba aega. Kogemata õnnestus ka võrdlev analüüs inimeste poekäitumisest. 

Niisiis: Ei hommikul kella poole kümne paiku ega pärastlõunal kella poole kolme paiku ole kuigi lihtne poes maskeerumata inimest kohata. Julgesti 95% poodlejatest kannab maske. Mees - selle pärastlõunase käigu ajal - küsis ka Lillebrorilt, kas tal on mask, aga Lillebror märkis, et tema ju veel ei pea. Õige küll, ta on kolmveerand kaksteist ja näeb vist sutsuke noorem välja ka.

Hommikusel ajal oli rahvast üllatavalt palju, aga mitte pooltki nii palju kui pärastlõunasel ajal. Erinevad poed küll, aga arvestades poe üldist pinda ja võimalust riiulite vahel liikuda... Raadi Maximas on muidugi vist kuupäevast ja kellaajast sõltumatult alati hirmus palju rahvast ja hirmus vähe ruumi.

2+2 reegliga oli nii ja naa. Hommikul nägin vist ühte kolmest gruppi, pärastlõunal olime perekondlikult ise kolmene grupp - no aga ühe pere siseselt see vist ei kehti... Kahemeetrine vahe, jah, oleks vast võimalik vahetult pärast poe avamist. Muul ajal lihtsalt ei tule välja, kui see pood just Prisma ei ole (ei olnud).

Tegelikult tundub ikkagi mõistlikum käia poes harvem ja osta siis kohe palju (ostsime) ja kui vähegi võimalik, siis ikkagi hommikupoole. 

***

Vanaisa oli avaldanud soovi saada endale koroonamask. Mnjah, see tuleb nüüd sellest, kui inimene loeb lehest peamiselt pealkirju ja telekast näeb peamiselt pilti, sest räägitavast jutust saab ta aru ehk kümnendiku. Mida peaks maskiga peale hakkama inimene, kes oma kodust üldse väljas ei käi.... Mu fantaasia ei küüni nii kaugele. Kui nad just ei ole oma kodu avalikuks ruumiks kuulutanud, aga see tundub ebatõenäoline. 

***

Tegelikult on väsimuse taga vajadus elada iga tööpäeva nii, nagu see oleks viimane enne uut isolatsiooni. Meiekandis on koroonakoefitsient peaaegu sama jube kui Tallinnas. Võeh. Vähemalt homseks lubati, et tuleb laupäev. 

Tuesday, December 1, 2020

Lugesin vahepeal kah

 Margaret Atwood "Testamendid". Avab natuke Gileadi sisemist poolt ja kuidas kogu see asi üldse alguse sai... Kui olla "Teenijanna lugu" lugenud üsna konkreetselt 20 aastat varem (vist, igatahes ma mäletan inglisekeelsena lugemist, ilmselt Iirimaal), siis jääb tegelikult palju arusaamist puudu. Samas räägivad inimesed Goodreadsis, et "Testamendid" on "Teenijanna loo" järjena liiga kerge lugemine. Võta nüüd kinni, mis see õige on. Minu jaoks jääb segaseks Gileadi aretusprogramm - terved noored naised anti abikaasadeks vanadele, tihti viljatutele meestele, kas poleks olnud loogilisem anda nad abikaasadeks nende vanade meeste poegadele? Mitte, et Gilead oleks loogiline millegi muu kui võimu ja Piibli väära tõlgendamise seisukohast. Kui ma õigesti mäletan, siis Piiblis ei olnud isal teenijannadega saadud lastest erilist rõõmu...

Saroo Brierley "Lõvi". Tõestisündinud lugu väikese poisi imepärasest ellujäämisest Kolkata tänavatel ja sellest, kuidas ta täiskasvanuna pikalt oma sünnikodu otsis. Väga huvitav ja ilusasti kirjutatud lugu, heaoluriigi ärahellitatud inimese jaoks täiesti uskumatu. Häiris ainult, et raamatu kaanel olev mees ei olnud tegelikult mitte minategelane, vaid raamatu järgi vändatud filmi näitleja. Oleks ju võinud võtta väikese Saroo pildi. 

Richard Roper "Põhjus elada". Absoluutselt vaimustavalt jabur, südamlik, lihtne ja vaimukas raamat. Muidugi on peaaegu iga raamat hea, kui selle tegevus toimub vanal heal Inglismaal, aga lisaks suurepärasele tegevuspaigale on ka peategelane sümpaatne, pealegi esialgu ainus normaalne inimene oma osakonnas. Juhuslikult valitud lausekatke: "...ronisid üles mööda vihmamärga välistreppi, mis paistis eriti vaimustuvat mõttest, et Andrew võiks temal sel pärastlõunal libiseda..."  - ja selliseid on terve raamat täis, aga mitte ülemäära, vaid täpselt parajal hulgal. Miinuseks on ainult tõlkija sõnavalik paaris kohas raamatu esimeses pooles, kogu tõlget tervikuna vaadates tekkis küsimus, kas tõlkijal oli nende kohtadega tegeledes kõht haige või mingi idiootlik machohoog peal - igas keeles on mõni sõna, mida tsiviliseeritud inimene püüab iga hinna eest vältida, eriti kui ülejäänud kontekst selliste sõnade kasutamist ei nõua. No aga kui ma selle raamatu endale hangin (ja ma arvan küll, et hangin), siis ma saan sobimatud kohad ju üle kleepida ja millegi sündsamaga asendada, sest neid on tõesti ainult paar tükki. 

Christine Leunens "Vangistatud taevas". Üsna hiljuti ma tahtsin mingi natsivaimustunu kujunemislugu lugeda, palun väga, see oligi. Johannes ei jõua küll rindele ega suuri sõjakuritegusid tegema, aga täiesti normaalse poisikese kiire natsiks kujunemine on kenasti ära toodud. Ainult et vanemad on vastupanuliikumises ja kodumaja katuse all üks seinatagune... Raamatu esimene pool on sellega kokku võetud. Tõeliselt väärastunuks pöördub asi siis, kui Johannese ema ja isa enam tagasi ei tule ja ta saab ainukeseks inimeseks, kes teab, et Elsa on olemas... ja seda ise taipab. Oleks nagu kaks erinevat lugu, aga eks rängad üleelamised võivadki inimese äratundmatuseni teistuguseks muuta ja panna tegema otsuseid, mis üleelamiste-eelsel ajal oleks olnud võimatud.

Tundub, et seekord vedas raamatukogust kaasahaaratud sületäiega. 

Detsembri saabumisest

 PLNi kohaselt peaks detsembris olema Lossi jõuluturg, lastel Eesti sisekarikavõistlused, lapsevanematel koguduse tööharujuhtide tänuõhtusöök, kõigil hulk jõuluüritusi, jõulukirik, koguduse jõululõuna ja loomulikult koolivaheaeg. Ja vana-aastaõhtul nutivaba lauamänguõhtu.

PLN on ilus, aga meil on aasta 2020. Keegi ei jaksa kokku lugeda, mitu selle aasta PLNi on juba untsu läinud...

Vaatasin just, Lossi jõuluturg jäetakse ära. Mõistlik, aga kahju. Noh, me olime juba otsustanud, et me ei lähe.

Kooli jõuluüritustest jääb ilmselt ära jõulukontsert, kus meil käivad ainult lapsed, mõnikord - selle ettevalmistamine pidanuks algama siis, kui juhtus meie kooli esimene koroonapositiivne. Samuti on ebatõenäoline (aga ma pole tegelikult süvenenud), et mingid kooliastmete jõulupeod toimuksid. Klasside kaupa vast ikka mingid jõuluhommikud või -õhtud on. Kui lapsed on tundides terve klassiga koos, siis võib ju ka klassiõhtut pidada või midagi - pisikud minu teada püsivad samad. 

Võistlused jäävad ära, sest koroona. 

Tänuüritus peaks praegu teadaoleva järgi toimuma, aga tegelikult ei saa siin suurt midagi ette planeerida. Muudest koguduse jõuluüritustest on teada, et jõuluõhtul planeeritakse inimeste hajutamise eesmärgil pidada kaks teenistust, mis mõlemad peaksid saama ka Youtube'is üle kantud. See tähendab, et meie jõululaupäevalogistika kujuneb vastavalt sellele, kumma teenistuse ajal Mees videopuldis peab olema. Tuleme toime. Koguduse kalendris on ka jõululõuna kirjas... eks me näeme. 

Nutivaba lauamänguõhtut peame juhul, kui see tundub mõistlik ja lubatud. Huvilised, kes soovivad meiega üks leibkond olla (ja kellegagi võib-olla veel), võivad registreeruma hakata. 

Ja muidugi, alati on võimalus, et ükskõik milline PLN läheb untsu, sest meil tulevad matused. Kui lähisugulaste hulgas on 87-aastane inimene, siis tuleb ka selleks valmis olla. Eile nägi Vanaisa välja küll nii, nagu ta täna enam ärgata ei kavatseks... aga võib-olla ikkagi ärkab ja on imestunud, et on ikka veel elus. 

Koolivaheaeg tuleb, ma loodan, k-teemast hoolimata.

Kergemini planeeritavatest asjadest juhtub paratamatut poodlemist jõulukingituste asjus. Tuleb Kuusk, mille Mees ja mõni vabatahtlikuna kaasaminev poisslaps metsast ise toovad (ikka RMK kuuseprogrammi järgi kuskilt teeservalt või kraavipervelt). Tuleb jõululind, aga me pole veel otsustanud, mis sorti. Tuleb olemasoleva, väga ebasümpaatse kitsa kanga mahakudumine ja uus natuke sümpaatsem ainult veidi laiem kangas. Võib-olla tuleb lumerookimist, aga ehitus-lammutus-remonttöid tuleb kindlasti. 

No ja Jeesuse sünnipäeva mäletamine tuleb vääramatult. Kui isegi Siberis suudeti... siis suudame koroona-ajal ka.