Lugesin vahepeal kah

 Margaret Atwood "Testamendid". Avab natuke Gileadi sisemist poolt ja kuidas kogu see asi üldse alguse sai... Kui olla "Teenijanna lugu" lugenud üsna konkreetselt 20 aastat varem (vist, igatahes ma mäletan inglisekeelsena lugemist, ilmselt Iirimaal), siis jääb tegelikult palju arusaamist puudu. Samas räägivad inimesed Goodreadsis, et "Testamendid" on "Teenijanna loo" järjena liiga kerge lugemine. Võta nüüd kinni, mis see õige on. Minu jaoks jääb segaseks Gileadi aretusprogramm - terved noored naised anti abikaasadeks vanadele, tihti viljatutele meestele, kas poleks olnud loogilisem anda nad abikaasadeks nende vanade meeste poegadele? Mitte, et Gilead oleks loogiline millegi muu kui võimu ja Piibli väära tõlgendamise seisukohast. Kui ma õigesti mäletan, siis Piiblis ei olnud isal teenijannadega saadud lastest erilist rõõmu...

Saroo Brierley "Lõvi". Tõestisündinud lugu väikese poisi imepärasest ellujäämisest Kolkata tänavatel ja sellest, kuidas ta täiskasvanuna pikalt oma sünnikodu otsis. Väga huvitav ja ilusasti kirjutatud lugu, heaoluriigi ärahellitatud inimese jaoks täiesti uskumatu. Häiris ainult, et raamatu kaanel olev mees ei olnud tegelikult mitte minategelane, vaid raamatu järgi vändatud filmi näitleja. Oleks ju võinud võtta väikese Saroo pildi. 

Richard Roper "Põhjus elada". Absoluutselt vaimustavalt jabur, südamlik, lihtne ja vaimukas raamat. Muidugi on peaaegu iga raamat hea, kui selle tegevus toimub vanal heal Inglismaal, aga lisaks suurepärasele tegevuspaigale on ka peategelane sümpaatne, pealegi esialgu ainus normaalne inimene oma osakonnas. Juhuslikult valitud lausekatke: "...ronisid üles mööda vihmamärga välistreppi, mis paistis eriti vaimustuvat mõttest, et Andrew võiks temal sel pärastlõunal libiseda..."  - ja selliseid on terve raamat täis, aga mitte ülemäära, vaid täpselt parajal hulgal. Miinuseks on ainult tõlkija sõnavalik paaris kohas raamatu esimeses pooles, kogu tõlget tervikuna vaadates tekkis küsimus, kas tõlkijal oli nende kohtadega tegeledes kõht haige või mingi idiootlik machohoog peal - igas keeles on mõni sõna, mida tsiviliseeritud inimene püüab iga hinna eest vältida, eriti kui ülejäänud kontekst selliste sõnade kasutamist ei nõua. No aga kui ma selle raamatu endale hangin (ja ma arvan küll, et hangin), siis ma saan sobimatud kohad ju üle kleepida ja millegi sündsamaga asendada, sest neid on tõesti ainult paar tükki. 

Christine Leunens "Vangistatud taevas". Üsna hiljuti ma tahtsin mingi natsivaimustunu kujunemislugu lugeda, palun väga, see oligi. Johannes ei jõua küll rindele ega suuri sõjakuritegusid tegema, aga täiesti normaalse poisikese kiire natsiks kujunemine on kenasti ära toodud. Ainult et vanemad on vastupanuliikumises ja kodumaja katuse all üks seinatagune... Raamatu esimene pool on sellega kokku võetud. Tõeliselt väärastunuks pöördub asi siis, kui Johannese ema ja isa enam tagasi ei tule ja ta saab ainukeseks inimeseks, kes teab, et Elsa on olemas... ja seda ise taipab. Oleks nagu kaks erinevat lugu, aga eks rängad üleelamised võivadki inimese äratundmatuseni teistuguseks muuta ja panna tegema otsuseid, mis üleelamiste-eelsel ajal oleks olnud võimatud.

Tundub, et seekord vedas raamatukogust kaasahaaratud sületäiega.