Et mitte öelda, et ma jälle natuke lugesin... ja ootuspäraselt, kuid iseenesest ülearuselt kirgi kütnud teemadelt tähelepanu kõrvale juhtida (märkasin jah, et ma ise alustasin). Pealegi on maailmas kottpime ja külm ja mina üksi kodus.
JP Delaney "Usu mind" - üks neid põnevikke-painajaid, mille lugemisel tegelikult ju mõtet ei ole. Peale selle, et nende kõrvale saab kududa. Baudelaire'i ei ole ma enda teada kunagi lugenud ja tänu keskkoolis omandatud luuleimmuunsusele tõenäoliselt ei loe ka (kui ma just ei satu üksikvangistusse, kus ainus kirjavara on luulekogud), aga mulle väga ei meeldi see, mida tema luule ja elu kohta Delaney raamatus kirjutati. Natuke nagu üle piiri jõledus, isegi minu jaoks. Muidugi, Delaney eelmine raamat "Eelmine tüdruk" oli põhimõtteliselt täpselt sama lugu... ja mõni autor kirjutabki üha uuesti ja uuesti sama lugu... aga tegelikult oleks mul arukas tema järgmist raamatut mitte lugeda, kui see peaks olemas olema.
Stuart Turton "Evelyn Hardcastle'i seitse surma" - umbes esimesed sada lehekülge ei saanud ma mitte midagi aru ja rühkisin lihtsalt edasi lugeda, sest tundus nagu viisakas. Hiljem, kui hakkasin aru saama, tekkis küsimus, mis aineid autor kirjutades tarvitanud oli. Unenäoline, absurdne, painav, ebaloogiline. Lõpus muidugi tekkis kujutlus mingist 3D-mudelist, mille abil autor kogu lool ise silma peal hoidis, et ise üldse millestki aru saada. Justkui oleks ajaränd, justkui oleks fantaasia, justkui... hobuse unenägu.
Camille Pagan "Elu ja teised surmalähedased kogemused". Libby saab teada, et tal on kehva prognoosiga vähk. Samal päeval selgub, et tema abikaasa on vastutustundetu, isekas idioot. Libby teeb seda, mida iga romaanitegelane sellises olukorras teeks - lööb meest kahvliga, võtab ennast töötl lahti ja sõidab paradiisiranda, et enne surma veel midagi ilusat kogeda. Kogebki... ja suremine ei ole üldse nii lihtne, nagu võiks arvata. Kerge romaan tõsisel teemal. Omal moel sümpaatne.
Dan Brown "Digitaalne kindlus". Dan Browni raamatud on nagu anekdoot mehest, kes hakkas uppuma, aga sisemine hääl ütles, et uju viis tõmmet paremale... ja nii edasi. Selles eksemplaris oli lisaks pidevale klaver-põõsas seikluslikkusele ka ülearu palju arvutiteemalist juttu ja õnnetuseks ka vilets tõlge. Ainuke vabandus lugemisele - oli hea paks raamat, ei saanud paari tunniga läbi.
Margaret Atwood "Teenijanna lugu" - noh, et mälu värskendada. Tundus tõesti, et "Teenijanna loo" ja "Testamentide" sisud ei klappinud päriselt. "Teenijannas" tekkis Gileadi režiim hiilivalt, "Testamentides" kiiresti ja ootamatult. Küll aga hakkasin ma neid lugedes mõtlema, kas Gilead omas äärmuslikkuses ei ole mitte reaktsioon teisele äärmusele? Nii "Testamendid" kui "Teenijanna" mainivad meestevihjakalikku feminismi (ma pean kunagi vist kirjutama feminsimist ja enda suhtes sellega, eks ole), mis, vabandage, on ka natuke nagu liig. Muidugi, äärmusfeministide kõrval on Gileadi-eelsel maal küllalt naisi, kes elavad ja töötavad meelsasti koos meestega ja ei pea neid tarbetuteks olenditeks... aga teatud paralleelid praeguse aja "valge mehe vihaga" tekkisid küll.
Marianne Calmann "Avignon" - häbiväärselt vähe tähelepanu saanud sümpaatne ajalooline romaan juutide elust keskaegses Provence'is, paavstist ja katkust. Ja inimsuhetest, mis on keerulised aegade ärevusest hoolimata. Sedasorti raamatuid võiks rohkem lugeda.
"Teenijanna loo" peale soovitan ka värsket raamatut "Vox". Lõpuosa tundus kuidagi rabe (autoril jõudis tähtaeg liiga kiiresti kätte?), aga muidu hea hoiatav lugemine.
ReplyDelete