Sunday, December 6, 2020

Teisel advendil

 Armas Ritsik küsis, mis inimesed viimasel nädalal on teinud. No ma kirjutan ju niiehknii nädala-aruandeid...

Tööalaselt oli paar helgemat hetke. Oli üks koolitus, mis tundus mulle väga mõistlik ja sisukas, ainult natuke tempokavõitu. Koolituse asjus läks muidugi vett vedama minu vaba kolmapäev, no aga ise ma lõpuks selle koolituse välja pakkusin... Ühel päeval oli ühes klassis tsirkusepäev või midagi, nii et mind tasustati selle eest võimalusega terve tund aega vestelda kooli Kõige Toredama Poisiga (kes on lisaks imearmsale iseloomule väga rahutu loomuga). Kuidagi on kujunenud nii, et peamise osa oma tööst teen kaudselt, istudes nõupidamistel, vesteldes õpetajate ja lapsevanematega... aga laste endiga suhelda on tegelikult ikka kõige toredam. Nii tore ei olnud üks paari nädala eest toimunud isolatsiooni tagajärjel tekkinud segadus ühtede dokumentidega. Midagi valesse kohta ei läinud... aga piinlik oli ikkagi. 

Õpetajate koolituse tõttu olid lapsed tolle päeva e-õppel. Noh, süsteem on ju selge. Said hakkama küll.

Mina ostsin lastele kolm jõulukingitust, Mees ühe. Iseenesest oleks neid veel vaja, paar tükki on plaanis omandada tuleval nädalal. Mehele pole mul endiselt mitte mingit mõistlikku asja ega elamust. Vaat mis mured võivad Ennasttäis Abielurahval olla. 

Reede õhtust pühapäeva hommikuni oli meie juures Legolase Nimekaim. Ta on enam-vähem sama hooldusvaba ja muhe nagu Laenulaps. Minu poolest võiks neid laenatud lapsi meil enam-vähem igal nädalal olla.

Ehitus ja remont suuremalt jaolt hapneb, sest mingil päeval saadi hilja koju, mingil õhtul oli Mehel migreen... ja nii see läks. Vähemalt on suurem osa aktuaalsest prahist ruumist välja viidud,aga seda tuleb edaspidi veel hulgem. 

Üks koguduse vanatädi (see on mõiste!) lahkus igavikku ja pärandas kogudusele muuhulgas ka oma raamatuid, millest osa soovijatele ära jagati. Eks ma kirjutan neist, kui lugemiseni jõuan.

Lillebror käis sünnipäeval, mis peeti Ahhaas. Väidetavalt seekord keegi peapõrutust ei saanud (eelmisel korral sai, sest nii lõbus oli).

K-teemal läksin ükspäev graafikuid vaadates katki. Kuna parajasti oli tööl mõneminutiline paus, ei olnud aega kaua katki olla. Uuesti tuli meelde kirikus leivamurdmise ajal... Selgus, et maskiga on ka silmade pühkimine äärmiselt ebamugav. 

Koos Mehega saime osaleda koguduse töötegijate (ja abikaasade) tänuõhtusöögil, täpsemalt, sealt me just äsja koju jõudsimegi. Koht oli küll ebaharilik, nimelt Lodjakoda, aga nagu selgus, on lodjakoja suur saal avar, valge ja igal pool kunstipäraselt laokilolevatest puutööriistadest hoolimata väga sümpaatne. No ja peaaegu ükskõik mis koht on parem kui Pierre oma punase saali bordelliatmosfääriga (ma pole küll ühtegi bordelli seestpoolt näinud, vist ka mitte pildi peal, aga mul on hea fantaasia). Oli õnnistatud aeg armsate inimestega. 

No comments:

Post a Comment