Tulevaastasest eelarvest

Koroona-aastal on muidugi eriti õige aeg suuremaid plaane teha. Teisest küljest ei keela seda keegi, kui nende täitmine ei õnnestu, siis on see meie isiklik probleem.

Niisiis. Remondis on hetkel kaks ruumi - Maja suurim tuba, mille uksel on silt "Kantselei" ja mida me oleme algusest peale kantseleiks nimetanud, ja selle taga asuv tuba, mida peaks harjutama nimega "Legolase tuba". Sinna läheb ilmselt õige palju kipsi ja igasuguseid liiste, elektrijuhtmeid ja pistikupesi (sest me asendame vanad, eks ole), mõned ämbrid pahtlit, suurem ports tapeeti ja värvi, põrandaõli (juhul kui vana põrand osutub alleshoitavaks, ma vägaväga loodan) ja mõningal määral masinarenti, näiteks põrandalihvimismasinat me koju ei osta. Need kõik on õnneks pikema aja peale jaotatavad, portsukaupa makstavad ja mingil määral ka sooduspakkumistega kombineeritavad. Probleemiks on AHI, mis peab olema võimeline ära kütma paberite järgi 70 ruutmeetrit, tegelikkuses umbes 50... ja sobituma kahe ruumi vahele olemasolevasse auku (seal oli ahi, aga see oli kapitaalselt katki). AHI ei tohi taevapärast olla plekist ega puhta vuugiga laotud tellisest, öäk. Ideaalne oleks valgetest või tumepunastest glasuurpottidest AHI, aga hind. Ja kuskohast mõistlikku pottseppa leiab, seda me veel ka ei tea - meil on pottseppadega siiani äärmiselt halvad kogemused. :( Mees teadis öelda, et alla 3000 euro AHJU ei saa, aga tegelikult ta alles alustab uurimist.

Kui toad valmis saavad, on vaja osta uus voodi Legolasele (ta magab praegu kolmele väikelapsele ostetud naris, see on küll teoreetiliselt laialilammutatav, aga ka pärast lammutamist noore mehe tuppa vastuvõetamatu), riidekapp ja kirjutuslaud. Kantselei sisustus tekib jooksvalt. 

Jõugu Juht saab kohevarsti 16. Talle on vaja hankida manuaalkastiga auto, et Mees saaks teda tasapisi õpetama hakata. Sõidukorras, kehtiva ülevaatusega, et peaks vastu Lillebrorini välja... ehk siis veel vähemalt kuue aasta jagu eluspüsiv auto. Meie autod on loomulikult automaatkastiga, aga õppima peaks ikkagi manuaaliga... Ta ei pea ju olema nagu mina, kes ma autokoolis kogetud kriiksuvast käigukangist hoolimata manuaaliga sõita ei taha (sest pole seda ammu teinud ja ma arvan, et see ei oleks lihtsalt turvaline ega kaasliiklejatele mugav, kui ma Riia-Turu ristis seitse korda järjest mootori välja suretaksin... mida kindlasti juhtuks). Ja autojuhtimise oskus on hädavajalik. Tuttavale automehaanikule on edasi antud ebamäärane palve odavatel autodel silma peal hoida. 

Kui elu jälle normaalseks hakkab muutuma, on vaja reisida, loomulikult, nii palju, kui saab, ja sinna, kuhu saab. Me jääme küll Euroopa piiridesse ja eelistame odavamat sorti majutust ja armastame piknikupidamist... aga Viamichelin ütleb, et enam-vähem otse Vahemere äärde ja tagasi läheks meile maksma 600 eurot autokütusena, pluss kindlustused, ööbimine, söök, põnevad paigad...

No ja Jõugu Juhi lõpuülikond ja teiste pereliikmete piduriided (mida sobib selga panna Põhikooli Lõpetaja Emal? Midagi vähempidulikku kui Värskel Ämmal, see on selge, aga ma päris tavalise suveriietusega stiilis "haarasin, mis puhas juhtus olema" ka ei tahaks olla...) ja igasugused muud lõpetamisega seonduvad kulud, pluss võimalikud gümnaasiumiga seonduvad kulud. 

Igapäevaselt tahaks terve aasta jooksul süüa ja riides käia. Ja elektri, puude, telefoni eest maksta... ja suuta muid tavapäraseid igapäevaseid asju kinni maksta. 

Üks võimalus oleks jagada olemasolevad säästud kolmeks ja hakata koguma: purki sildiga "AHI" kõige rohkem, purki "REIS"natuke vähem ja purki "AUTO" ülejäänu, sest me otsime ikkagi kolmekohalise hinnanumbriga autot, sellega leiab algaja juht üles ju kõik tänavaäärekivid ja prügikastid, esialgu muidugi peamiselt metsateeaugud ja kivid...

Teine võimalus oleks loobuda mittevajalike asjade ostmisest. Kommid. Küpsised. Kartulikrõpsud. Ja nii edasi. Ega mina väga ei ostagi neid, aga teised käivad ka poes... khm. Samas vähendab perekondlikku näksimissoovi kõvasti see, kui üks usin emaühik kolm korda päevas hästi süüa teeb, sealhulgas ka magustoitu. Eks see on ilmselgelt vihje mulle enesele. Ühel päeval hakkan ma neid taas normaalselt toitma... Võib-olla. 

No ja kustmaalt jookseb mittevajaliku asja määr? Hetkel, mil me sõbrapoodi (või Samaariasse) sisse astudes näeme õiget kummutit vannituppa ja/või samasse sobivat lillelauakest - palun ärge soovitage aga-ma-nägin-üht eksemplare, mul on väga spetsiifilised nõuded ja mõõdud -, ostame me need muidugi ära. Mis siis, et olemasolev lillelaud ja hädine rätikuriiul käivad ju tegelikult veel küll. Vähemalt ei tunne ma midagi sellist - et kindlasti vaja on - käekottide ega, hoidku taevas selle eest, kingade suhtes. Piiratud eelarve puhul on kasulik olla aksessuaaride suhtes ükskõikne. Ja raamatud, eks ole... Nende ostmatajätmine on paras kangelastegu. Aga AHI. Ja REIS. Ja AUTO. On vaja... Ja tuulekastid, nende venimine on juba nagu anekdoot. Et sissetulekuid kuskilt juurde tekiks, pole teada ja selle osaga ma parem ei arvestaks. Loodame, et jääb enam-vähem nii, nagu on, ja napimaks ei lähe. 

Õnneks on see kõik tulevaastane, eks ole. Küll me siis elame klimbisupist ja praekartulitest ja... Jõuluõhtuks on vaja leida part, soovisid lapsed. Enamik kingitusi on ostetud ja osa neist kättegi saadud. 

Küll oli siis lihtne, kui ainuke suurem ennustatav kuluartikkel oli katuseüllatus ja ülejäänud raha kulus puhtalt eluspüsimiseks (kuigi hämmastaval moel õnnestus ka siis vahel mõni tore väljasõit või muu luksus). Mitte, et ma tahaksin sedasorti lihtsust korrata.