Wednesday, December 1, 2021

Lootused detsembrile

See kuu tuli nüüd küll kuidagi kähku. Tegelikult on asi vist selles, et paksu lumega ja külm ilm tuli kiiremini, kui me viimasel ajal harjunud oleme. Küll ma tahaksin, et lumi ja miinuskraadid oleksid minu elukohas üliharva esinev erand, mitte talvine paratamatus, aga näedsa, Maja ja sõpru lõunamaale kolimiseks selga ei võta ja nii ma siis lõdisen. Ei üritagi loota, et enne paari kuud ilm kevadisemaks läheb... vähemalt kestab päevaaja lühenemine veel ainult loetud nädalad ja kõige soojem koht Majas on mulle reserveeritud.

Detsembris peame loomulikult jõule. Kuigi isiklikult meeldiks mulle rohkem, kui pühadenimes oleks kuidagimoodi ka pühadesündmus sees, jõulud on vist rohkem nagu pööripäeva nimi ja üldse rootsi keelest pärit? 
Enne jõule peame advendipühapäevi. Traditsiooniliselt oleme kuuse toonud kolmandal advendil. Eks näeb, millal sel aastal saab. 
Ka enne jõule algab koolivaheaeg. 
Kindlasti enne jõule, arvatavasti juba üsna varsti saab valmis Legolase toa Ahi. Eile õhtul oli uks juba ees, täna laotakse arvatavasti kollet. Kui Ahi olemas ja pottseppade varustus taas välja kolitud, siis me muidugi ehitame ja remondime seal muudkui edasi. 
Koon arvatavasti valmis Ingrid Rüütli kirjaga salli, see sallikiri edeneb kuidagi hästi. Kui sobivat valgust on, pildistan veel vaipu.
Toimub koguduse töötegijate tänuõhtu. 
Võimalik, et keegi lastest osaleb mingitel mitte-koolistel sündmustel nagu sõbra sünnipäev või noorte jõulupidu. 
Kindlasti ei otsi me haigeksjäämise võimalust. 
Kuhugi piketeerima ei lähe, annetusi teeme ikka kirikule ja võib-olla kassidele. 
Ostame veel suuremal hulgal jõulukinke (mis iganes need siis saavad olema, ideed on teretulnud) ja jõulusööki, mille kohta ma ka veel midagi täpsemat ei tea. 
Arvatavasti peame rookima palju lund. 
Kui lubatakse ja huvilisi peaks olema, siis pärast jõule peame nutivaba lauamänguõhtut, ikka aastavahetuse puhul. Kui lubatakse. Juhul. 


Sunday, November 28, 2021

Oioioi

Et hommikul tulid rõõmustavalt negatiivsed uudised, on muidugi tore. Loodetavasti kirjutab Jõugu Juht juba praegu kontrolltööd. 
Et ilm on talvine ja paranemist (st suurt sula) pole lähiajal loota, on ilmselt paratamatu, kuigi mulle ei hakka talves ja lumes osalemine kindlasti mitte kunagi meeldima. Jõulukaardi peal või telekas võin vaadata.

Aga et täna, mil Mees on kindlasti tööposti otsas ja kohe kuidagimoodi kodus olla ei saa, tuli pottsepp... see mulle kohe üldse ei meeldi. Mis siis, et tundub olevat viisakas ja asjalik mees. Ma ei ole selle ahjuehituse teemaga üldse tegelenud, ainult kiitsin mõtte heaks, kogusin raha ja kraapisin vanu ahjupotte puhtaks. Nii ta siis saabuski, asus asju sisse kandma... mina helistasin Mehele, kellel oli parajasti vahetund. Mees rääkis siis asjad üle, nii igaks juhuks, kaugjuhtimise teel. Nüüd on minul siin hirmus olukord, Legolase tulevases toas (elutoast kolm ruumi edasi) toimetab võõras inimene... Vähemalt on seal jahe, pole karta, et ta ennast paljaks võtab nagu katusepanijad. 

Kahtlustan, et ma ei harju mitte kunagi sellega, et meie Majas keegi mingeid töid tegemas käib. Sinna siis läheb minu unistus kunagi vanade ja rikastena aknapesija palkamisest... Kuigi arvestades meie sissetulekuid (vähe) ja väljaminekuid (uhh), pole lootustki kunagi rikkaks saada. Ega see tegelikult ju eesmärk ei olegi. 

Püüan keskenduda postiivsele. Tuleb ilus ahi. Kui hästi läheb, siis tuleb samalt firmalt mingeid töid veel, sest kõpitsemist ja ümberehitamist vajavaid küttekoldeid meil jätkub. Kindlasti jupp aega varem tuleb Legolasele Oma Tuba. Ühel hetkel tuleb ka kevad, see küll ei sõltu üldse meist. Täna kohevarsti tuleb menüüplaneerimine ja novembri arvete kokkuarvutamine ja kaltsuvaiba viimistlemine ja kõiksugused muud mõistlikud tegevused, millest oleks justnagu mingit kasu selle kõige finantseerimiseks. 

Mis siis, kui kõik hästi läheb?

Esimesel advendil

 Nojah, siin ta siis nüüd on, see kõige ametlikum jõuluootusaeg. Meiekanti sadas selle puhuks maha piisavalt lund, et minu arvates võiks lumesadamisele selleks talveks joone alla tõmmata. Suusatajad saavad suusatada, kelgutajad saavad kelgutada, terve mu sotsiaalmeedia on winterwonderlandi pilte täis... ja metsas männioksi toomas käies selgus, et lumesügavus on umbes poolde säärde. Saapakõrgus ei olnud, kasutan päterdamise-liikumisteks Legolase vanu puulõhkumise-kaloss-poolsaapaid, mis ei kaalu mitte midagi, on üllatavalt soojad ja muidu sedasorti, millega vanad mehed maal talvel poes käivad, kelk järele lohisemas. 

Mitte-advendistest sündmustest saime teada, et pottsepp tuleb juba uuel nädalal, ja et Jõugu Juht on lähikontaktsena karantiinis. Eks näeb, mis tänahommikune PCR talle tulemuseks annab. Mõnes mõttes hakkab see haiguse ootamine juba ära tüütama, teisest küljest võttes muidugi ei tahaks, et keegi meist või meie igapäevakontaktidest haigeks jääks. Ärge mulle nüüd v-jutuga tulge, Mehel oli reede õhtul selline teadmata põhjusega* allegiahoog (huuled pakatamiseni paistes ja hingamisraskused), et ma kaalusin päris tõsiselt kiirabi kutsumist... aga perearsti nõuandetelefonilt anti luba infolehes lubatust kaks korda rohkem allergiatablette võtta ja enesetunne ei läinud vähemalt enam hullemaks. Me kanname maske, kuigi meile üleüldse ei meeldi, püsime peamiselt tavapärasel töö-kodu-pood-kirik trajektooril ja testime järjekindlalt. D-vitamiini ja küüslauku pugime ka, k-haiguse vastu pole neist kindlasti kasu, aga tundub loogiline, et ihu üldtugevdavad asjad on viirusteperioodil igal juhul arukad. Pole ju tarvis korraga kaela saada kõhuviirust ja k-d või minu tavapärast põskkoopapõletikku ja k-d...

JJ lähikontaktsuse selgumise päeval tegi ta ise kahe triibuga kiirtesti... aga millegipärast on tema koolis lastele kätte jagatud ka need roosad testid, millele on kahe triibu ilmumine sisse ehitatud. Enne roosa osa märkamist olime natuke murelikud, aga siis tegi JJ veel ühe, täiesti mitteroosa testi ja sai kätte oma ettenähtud ühe triibu. Mitte, et sellest palju kasu oleks olnud, aga noh... vähemalt tol hetkel oli ta täiesti k-vaba. 

Veel juhtusid mitte-advendistest sündmustest Eesti sisemeistrivõistlused. Sinna läksime neljakesi, vibulaskjad võistlesid, mina ja Mees külastasime pealinna poode - no ja pärast ootasime nii-öelda plangupiletiga Lillebrori tulemust, sest kaua sa ikka pimedas ringi sõidad. Külastasime Lasnamäel asuvat IKEAd, kus just meile huvipakkuvat eset parajasti ei olnud, Balti Jaama turgu, mis tundus väga tore, Magistrali keskuse Sõbralt Sõbrale poodi, Viru Keskuse Rahva Raamatut ja üht-teist muudki. Raamatupoes lehitsesin üht teost ja vihastusin autori peale südamest - kui sümpaatne peategelane jääb leseks ühel korral, on see veel kuidagi lubatav, aga lasta ka teisel abikaasal ära surra on lihtsalt jõledus. Autor oleks võinud piirduda "Igapäevase nõiakunstiga". Magistralis, mis tundub sihuke stiilipuhas vanakooli kaubanduskeskus, palju poode kitsa pinna peal hunnikus, ei jäänud silma purskkaeve ega muud pudipadi, külastasin esimest korda elus riiuliüürimisega toimivat kirbuturgu ja hankisin endale sealt uue seenekorvi. Samas keskuses olevas kunstipoes müüdi ka haapsalu salli karpe, mis oli muidugi õnn ja rõõm. 

Õhtupoole, olles juba saanud taas Eesti Meistri Emaks, tahtsin, et kodusolev JJ mulle advendiseade tarbeks õuest sammalt tooks. JJ küsis, kas lumi tuleb sambla pealt enne tuppatoomist ära pühkida... lumi? Tallinna kandis polnud mingit tõsiseltvõetavat lund. Nii juhtuski, et kusagil Saku külje all maantee ja raudtee vahel hämaras küürutas metsas üks pika mantli ja kübaraga ilmutis ja nüsis plastnoaga kanarbikku ja pohlalehti, sest sammal oli korjamiseks liiga külmunud - kui üritasin peotäit võtta, sain tulemuseks natuke samblajahu... kahest peotäiest kanarbikust ja pohlavartest täitsa jätkus. Kella kaheksaks õhtul sai mainitud ilmutis Kahe Eesti Meistri Emaks. Ma pean selle uue rolliga natuke harjuma, aga tundub, et on päris tore. Eks ole juba ühekaupa harjutatud ka. 

Advendi asjus sättisin, jah, küünlaid kanarbiku sisse ja tõin metsast väikese sületäie männioksi, need on nüüd koos läikivate plastmunadega lillekastides. On hämmastav, kui palju jääd mahutab üks oksasületäis. Kas läikivad munakesed tekitavad huvi kohalikes vareslastes, on veel teadmata, eks me näeme seda neil päevil. Hetkel ennustatakse küll, et tuleval nädalal päike ei soojenda ja lind ei lenda, sest on talv. Õnneks on ahjud ja ahjupuud. Sooja tuba teilegi!

___________
*septembris pani nende hoogude asjus allergoloogile aja. See jõuab kätte heal juhul jaanuari alguses. Küllap siis saame vastuseid mitmesegastele küsimustele, millele me sinnamaani oma peaga ei üritagi vastuseid otsida. 

Thursday, November 25, 2021

Raamatuid

Emily St. John Mandel "Jaam üksteist". Seda ma olin tegelikult varem ka lugenud ja isegi rohkem kui ühe korra. Pärast esimest lugemist läksin poodi ja ostsin selle endale koju, sest tegu on tõeliselt hea raamatuga taudijärgsest maailmast. Tõsi, gripiviiruse peiteaeg ja levimisvõimekus on natuke kehvakesed, natuke aeglasemalt leviv haigus võinuks tõenäolisemalt enam-vähem kõik maailma inimesed ära tappa... aga muidu, jah, põhimõtteliselt võiks olla tegu ka "Vongozero" maailmaga, ainult et Kanadas ja "Jaamas" räägitakse nii taudieelsest ajast (noh, peamiselt ühe inimese ja tema suhete kaudu) kui taudijärgsest maailmast. Ma küll ei saa hästi aru, miks inimesed elavad kiirtoidukohtades ja muudes avalikes asutustes, miks nad ei puhasta linnakeste elumaju nagu "The Standis"? Kui aga jätta norimata nende asjade kallal, siis on tegu võluva maailmalõpulooga, kui nii sobib öelda. 

Julia Quinn "Kokkumäng". Tundus paljutõotav, sest kellel ei meeldiks ajaloolised seltskonnaromaanid? Pärast guugeldasin autorit ja sain aru, et seda oleks võinud varem teha. Kogu ajastuhõng on absoluutselt vale. Vist isegi riietuse kirjeldus on vale - siis oli ju ampiirstiil, kuskohast kõik need lehvid, pitsid ja muu pudipadi? Tegelaste omavahelised vestlused on valed. Sündmused on valed. Tähendab, kui inimene tahab oma raamatu tegevuse paigutada 1813. aasta Inglismaa kõrgseltskonda, oleks nagu viisakas eelnevalt lugeda läbi Jane Austeni raamatud ("On üldteada tõde..."), ja miks mitte ka õdede Brontede ja Charles Dickensi omad, viiekümne aasta jooksul ilmselt peale moe palju ei muutunud. Viisakas oleks ka mitte keset raamatut ootamatult paigutada detailseid kirjeldusi khm, abielutoimingutest, mis, vabandage, tunduvad kogu eelnenu taustal täiesti ebausutavad. Tõsi, toimingute-sõna on võib-olla ainus hea leid kogu 479 lehekülje jooksul. 

Alexandra Andrews "Kes on Maud Dixon?". Vaat see on tõeline... ma ei tea, kas selle kohta võib öelda film noir stiil? Vist ei või. Igatahes on isemoodi inimsuhete ja kummaliste sündmuste ahel köitev, jube ja lõpuks ilusasti kokku sõlmitud. Peategelane on muidugi finuminaalselt rumal, aga ajaloos on ju ikka lollikesed kõige paremale järjele saanud...

Abigail Dean "Tüdruk A". Alkoholilembene, kuid usklik pereisa asub ilma igasuguste misjonialaste teadmisteta looma uut kogudust, ebaõnnestub, pettub... asjad hakkavad kuidagi kuhjuma ja lähevad käest ära. Raamatus räägitakse laste elust pärast pääsemist. Natuke nagu "Tuba", mõnes aspektis nagu "Vaik". Üleüldiselt vastik lugu.

Courtney Evan Tate "Ma jälgin sind". Selgus, et seda raamatut olin ma mingil hetkel juba lugenud ja ära unustanud. Selline lennujaama-pehmekaaneline põnevik, hämaratest suhetest ja rääkimatajätmistest. Ja muidugi kuritegudest ka. 

Hannu Rajaniemi "Suvemaa". Ma olen kindel, et seda raamatut suudavad lugeda paljud. Mina ei suuda, sest huvitava surnuteriigi-idee külge on poogitud spiooniromaan (või vastupidi) ja ma enamasti spiooniromaanidega kaugele ei jõua. Kahju. 

Sonia Hartl "See ei ole armastuslugu". See ei ole ka mõnusasti loetav raamat. See on lausa nii kohmakas raamat, et minul jäi pooleli,

Marie Benedict "Leedi Clementine". See on nüüd olukord, kus ameeriklanna kirjutab Inglismaa ajaloost hästi. Lugemine on mõnus ja informatiivne, tekib tunne, nagu autor oleks kirjutades läbi töötanud erakirju vms, võib-olla töötaski. Ma ei teadnud Winston Churchillist ega tema perest varem praktiliselt mitte midagi, nüüd sain teada ja see oli huvitav. Paluks veel sedasorti raamatuid. 

Monday, November 22, 2021

Oh seda proua Mimi

Mimi läks tavapäraselt õue reede hilisõhtul. Ei tahtnud, sest väljas oli külm. Mina olin sellegipoolest tugevam. 

Laupäeval Mimi koju ei tulnud. 

Ega pühapäeval. 

Täna hommikul käisin iga natukese aja tagant ukse peal karjumas, ise muudkui palvetasin, nutt kurgus - alati võib ju olla nii, et meie prügikasti käis puistamas mingi vastik koerlane, kellele maitsevad ka kassid...

Kella kümne paiku vaatasin köögiaknast välja ja seal tuli kiirustav must täpike. Oh sa Mimi! Kõigepealt tuli kõhuke täis süüa, siis tuli kallistada. Õue ma teda enam ei lase, kui ta just ise ei trügi. 

Päeva veetis Mimi ahju peal magades nagu mõistlik kass ikka. 

Nüüd on õhtu, kõigepealt hakkas Mimi tundma... khm, vajadust. Käis hädise olemisega mööda tuba ja silmitses uurivalt nurki. Tegin Häält. Mimi suundus kiire sammuga liivakasti poole ja esikusse kiigates nägin väga põlastava nurga all kaardus musta selga, mis oli otsusekindlalt ülejäänud maailma poole pööratud. 

Liivakastiga toimetatud, mõtles Mimi minna teise ahju otsa. Vannitoa ahjul on jõnks, sealt saab hästi hoogu võtta, et hüpata... otse lõõri peal tudivale Millie'le selga. Käis väga vali MÄUUUU, VOUVOUVOUMAUU. Vaene Millie oli unest julmalt üles äratatud, sõimati ka... Natuke aega istus Mimi ahju serval Millie'st mõnekümne sentimeetri kaugusel ja pahandas valjusti. Mis kord see on, mingid noored plikad vedelevad igal pool! Siis tuli Mimi alla ja suundus ülimalt nördinuna täna juba läbilesitud ahju otsa tagasi. 

Voodisse me teda täna öösel siiski ei võta, mul on magamistoas raami peal haapsalu sall, Mimi võib pimedas küüneteritamise-koha segi ajada...

Sunday, November 21, 2021

Mitmesegast

Mingil hetkel sel nädalal sai Mees kirja. Kirjas kästi Kredexi lehele sisse logida ja leida... et jubedas kantseliidis oli öeldud, et Kredex toetab lahkesti meie korstnate taastamist või midagi. Korstnad on ise uhked, punasest tellisest ja kõrged, ainult et... vale nurga alt vaadates paistab telliste vahelt taevas, tähendab, püsivad peamiselt palve najal. Mees mõtleb rahulolevalt töömeeste ja hinnapakkumiste peale, mina mõtlen õudusega, et see tähendab veel mingeid võõraid Majas toimetamas... sest kuigi uus katus oli õnn ja rõõm, oli päris vastik, kui võõrad mehed muudkui Maja ümber ringi tegusesid. Korstende lammutamine ja ehitamine muidugi ei peaks endaga nii suurt katastroofi kaasa tooma nagu kõik need roovilatirägastikud Maja ümber... ma loodan. 

Väike Freya lonkas hoolega, kui me vaatama juhtusime, siis hoidis käppa ka istudes dramaatiliselt üleval ja nuttis valjusti, kui seda puutuda. Viisime ta arsti juurde, saime diagnoosi: simulant! Luud-liigesed on terved, äärmisel juhul väike lihaserebend. Tõsi, kui mänguhoog peale tuli, kõlbas käpp ka enne arstilkäimist kasutamiseks, polnud valus ega midagi.

Pildistasin vabadel päevadel natuke vaipu üles. Seepeale müüsin kaks vaipa, mille kogusumma kattis üsna täpselt Freya arstiarve. Üks vaip juba jõudis kohale ja klient saatis pildi, sobis tõesti väga hästi olemasoleva tugitooliga. Vaibasaatmise käigus lubasin endale, et DPD automaate ma enam ei kasuta, need on tõeliselt minuvaenulikud. Muidugi on Omniva omad ka... oma ülimadala maksmisklahvistikuga nagu... nojah. Õige vaibaäri käib ikka käest kätte, aga kus see Vääna-Jõesuu üldse on ja...

Ilm oli ükspäev hirmus libe. Tee ääres nägime hämmastaval kombel ainult üht upakil autot, küllap kukkusid kõik autoomanikud kohe kodust väljudes esimese asjana selili ja olid rooli taha istudes juba ettevaatlikud. 

Veel andis ilm märku, et viisakas oleks vist talvesaapad ja talvemantel välja otsida. Ma jäin tänaseni veel eriarvamusele. 

Koolis peeti meestepäeva üllatus-kohvilauda. Mees käis korraks kohal ja leidis, et tore oli. Pikemalt ta ei saanud viibida, sest maleringihuvilised käisid sel nädalal maleringiõpetajat vaatamas. Enamik huvilisi oskavat mängida kabet, mitte malet, märkis Mees - no aga selleks ring ju ongi, et õppida. Eriti kui lapsed on alles esimeses klassis. 

Jõugu Juht pidanuks minema klassiga metsamajanduse praktikumile või misasi see oligi... paraku oli sel päeval hoopis saksa keele olümpiaad ja JJ osales sellel. Ühtpidi toredasti eriline, et teda sinna valiti, teistpidi kahju metsaskäimisest... ja veel kahjum, et JJ saksa keel on tegelikult väga mittekirjalik. 

Legolas valmistas kokandustunnis brownie'sid ja tõi noortekalt kaasa Nimekaimu meile nädalalõppu veetma. 

Lillebror pälvis alla oma võimete hindeid ainetes, kus me tema võimeid hästi teame. Veel näitas Lillebror kolleegidele Freyat (sest loomaarstipraksise avamiseni veetis Freya aega minu kabinetis) ja sai prantsuse keele õpetajalt kohustuse saksakeelne luuletus pähe õppida, et seda jõulukontserdil ette kanda. Nunuh. 

Ajasime Mehega lõpuks ometi üles kanga kitstelje peale. Homme panen niide ja sukka. 

Süüa tegin... ka midagi. 

esmaspäeval värvikat köögiviljasuppi ja võileibu rohelise sibulaga;
teisipäeval praetud riisi ja bubertit;
kolmapäeval tegi Mees kanašašlõkki ja kurgisalatit;
neljapäeval kartuleid vorstikastmega ja kohupiima-küpsisemagustoitu mirabellikompotiga;
reedel ei olnud suuri poisse kodus ja igaüks sõi, mida tahtis;
laupäeval kana-tomatikastet makaronidega ja kolme sorti küpsiseid;
pühapäeval - nojah, see pole veel valmis, aga tuleb ilmselt pitsa ja võib-olla ka banaanileib, sest majas on tavapärasest rohkem üleküpseid banaane. 

Saturday, November 20, 2021

Hädaldamine esimese maailma probleemide teemal

 Kunagi tulevikus, kui taas on vaja osta elektripliiti ja/või pesumasinat, tahan ma olla piisavalt rikas, et ei peaks vaatama allahindlust ega midagi... sest loodetavasti on kallimate kodumasinate hulgas ka neid, mille tootjatel on säilinud reaalsustaju. 

Niisiis, pesumasin. Firmalt LG, mängib erinevate tegevuste asjus erinevaid viisikesi, enda meelest hirmus kasutajasõbralik. Kõigepealt selgus, et keegi insener on talle sisse ehitanud tasakaaluanduri või midagi sellist, mis takistab masinal pesemist kohe aktiivselt. Anduri looja ei ole ilmselt mitte kunagi pesnud voodipesukomplekti - teatavasti sisenevad kõik linad ja pajdapüürid esimesel võimalusel tekikotti ja jäävad sinna pesutsükli lõpuni. Masin tuvastab tekikotiklimbi, mis tegelikult üldse mitte kedagi ei sega (tsentrifuugi maksimumpöörded on minul 800, muidu hakkab värisemine põranda ja keldrilae ja veel mille kõige peale...) ja satub paanikasse. Paremal juhul katkestab pesemise ja vilgutab veateadet, halvemal juhul keerutab ja keerutab pesu ettevaatlikult kuskil seitsme viimase minuti peal... tundide viisi, kui öine pesupesemine juhtub olema, meil tavaliselt on. 
Teine suur puudus on muidugi eraldi tsentrifuugimisvõimaluse puudumine. Hea meelega ma kehitaksin seda pesu seal trumlis ja suunaksin tsentrifuugima. Ei, see pole ette nähtud, ette on nähtud režiim "loputa ja tsentrifuugi", mille käigus tehakse niigi vettinud pesu veel märjemaks ja siis... jääb see kõik masinale liiga raskeks, häda, veateade.

Elektroluxi elektripliit jällegi tuli ainult ühe küpsetusplaadiga - milline majapidamine saab ühe plaadiga hakkama? - ja tema nupud, oeh... Köögis tegutseval inimesel on käed loomulikult märjad või tainased. Nuppe peab saama keerata ilma käsi vahepeal põhjalikult pesemata ja kuivatamata - ei saa. Praeahjunupud on siledad, paar poole millimeetri sügavust jõnksu ei taga mingit haakuvust. Jällegi puudus pliidi loojal igasugune reaalsustaju. 

Mõlemad on muide üsna uued, viimase paari aasta jooksul ostetud...

Umbes ainuke loogiline kodumasin siinmajas on minu armas Miele nõudepesumasin, aga Miele ei tooda ju eraldiseisvaid elektripliite... vähemalt pole ma neid näinud. Oeh. 

Ma lähen nüüd vaatan, kas pesumasin on seekord tsentrifuugimisega hakkama saanud. Kahtlustan, et mitte. Urr. 

Wednesday, November 17, 2021

No tõepoolest

Probleemi algpõhjused on meie prügikasti alamõõdulisus, siitkandi prügiveo hõre graafik ja meie viieliikmelise perekonna suutmatus prügitekitamist piisavalt vähendada. 

Tavapäraselt on prügipäevad kõige tähtsamad sündmused, mille ma kalendrisse märgin - muide, kuskohast saab Eestis normaalset perekalendrit, viiele inimesele, mitte imalate joonistatud piltidega teemal "megasuperemme valib TRIPLE-ACTIONI"?

Hiljuti muudeti prügiveo graafikut. Mõtlesin, et küllap jääb meelde, aasta lõpuni on ju vähe aega, pealegi saadab firma sõbralikult meeldetuletuse ka...

Meeldetuletus saadetakse minule. Prügikasti ja iga paari kuu tagant tekkiva suure lisakoti väravasse viimise eest vastutab Mees. Ma ei jõudnud veel karjatadagi, kui kõik oli kenasti kaks päeva (ööd) vajalikust varem väravas. 

Me elame looduse rüpes, eks ole. Põdrad, metskitsed, tursked metssead, linnud... Pluss keegi, kellel on suur huvi prügi vastu. Pesukaru meil siin arvatavasti pole. Kass niisugust lammutustööd teha ei suuda, nagu seekord tehtud oli... Mees arvas, et karu läinuks kasti enese kallale ka, pealegi peaks karu praegusel aastaajal hoidma rohkem talveunekoha lähedusse, isegi kui uni veel ei murra (ma oletan, ei tea karulisest tegevusest palju ega taha väga teada ka). 

Põhjalikult laiali oli kistud prügikott, erilise tähelepanuga piimatoodete pakenditel ja paaril salatikarbil* (neid ei osta ega vali mina!). Ei, me endiselt ei sorteeri eraldi pakendiprügi, sest see ei ole siinkandis mõistlikul viisil tehtav. Mõistlik viis oleks, et ostame poest või prügiveofirmalt pakendikoti ja see viiakse ettenähtud päeval väravast minema. Kahjuks meiekandis mõistlikku viisi ei pakuta, me oleme sellest juba rääkinud, vabandage...

Koer? Rebane? Igatahes oli see jube, kui suure ala peale laiali on võimalik ühe prügikoti sisu puistata. Kui olla midagi sellist enne kella üheksat hommikul koristanud... kas siis tohiks ülejäänud päeva vabaks võtta?**

See pole paraku esimene kord. Kuna prügiauto käib meil ka regulaarselt ennustamatul kellaajal, mõnikord hommikul kell seitse, mõnikord tööpäeva lõpupoole... siis on mõistlik prügi vähemalt eelmisel õhtul väravasse panna, eks ole. Aga öösel tuleb huviline loom.

Vähem prügi tekitada on väga hea mõte, aga ma hetkel väga ei tea, kuidas seda korraldada. Lisaks harvadele salatikarpidele tekib meil masendava sagedusega koogikarpe, sest Mees arrrrrmastab rummipalle... ja me eelistame tetrapakis piima kilepakendile. Lastele maitsvad jogurtid on niiehknii tetrapakis või plasttopsis. Ja hiljuti otsisin ühes (meie jaoks) vähemtuntud poes mõistlikku kilepakis pesupulbrit... ainult üks valik oli, kõik muu oli paksudes plastkanistrites, ilmselt ka vedelas vormis, võeh. Õnneks oli tollest ainsast kilepaki-valikust olemas ka Sensitive versioon. Ja kui netipoest mingi ese tellida... siis on selle eseme ümber mässitud kilomeetri jagu kilet. 

Suurema prügikasti hankimine on ka nii, nagu on.

Või kui ikkagi üritaks kombineerida omavahel õigeid prügiaegu kalendris ja vähem prügitekitamist? Kui ma nüüd kuskilt selle kalendri saaks. JA prügiveofirma ei muudaks kuupäevi jällegi suvalisel hetkel sügisel, nagu nad siiamaani on tavatsenud seda teha. 

Urr. 

_______
*mina poesalateid ei söö, aga Mehele meeldib...
**tegelikult ma ikkagi kütan ahju ja sorteerin pesu ja teen süüa ja... noh, tavalisi asju. Lihtsalt tunne on praegu selline, et ma olen nüüd puhkamise ära teeninud. 

Sunday, November 14, 2021

Mis ma siin vahepeal lugesin

Peter May "Lukus linn". Üsna mõttetu põnevik on paigutatud katku käes vaevleva linna raamistikku. Ühekaupa oleksid need lood vast paremad olnud, selles mõttes, et noh, pandeemia on meil ju praegu käsil ja filmilikus tempos tormav detektiivitöö pole ka paha... aga omavahel puntras ei tule kummastki midagi head välja. 

Marianne Cronin "Lenni ja Margoti sada aastat". Isemoodi teos noorest ja vanast, ebaõiglaselt vara lõppevast elust ja elujõust. Tekitab küsimuse, kas absoluutselt lootusetult ravimatu haigusega inimesi on õiglane hoida vangis haiglas, sisuliselt hospiitsis... ja kuidas peab sellise olukorraga toime tulema inimene, kes vanuse tõttu ei peagi suutma sellega toime tulla?

Arne Dahl "Vabadus". Veel üks rootsi jõlekriminull, seekord Vene maffiast ja õiglusest. Huvitav, kas Rootsis ongi kuritegevus nii pööraselt sagedane nähtus või...? Ja miks peavad kõik rootsi politseinikud ja eradetektiivid olema oma eluga nii väga puntras? Kas see on mingi lugejate jaoks toimiv valem, mida kirjanikud järgivad või tõlgitakse eesti keelde ainult teatud valemi järgi kirjutatud raamatuid? Selles mõttes, et mina loen enam-vähem kõike, mis piisavalt kaua paigal seisab, aga ma ei osta ilmaski taolisi teoseid koju... kirjastus ju avaldab ikkagi selleks, et inimesed ostaksid...?

Tom Perrotta "Allesjäänud". Vägisi tekib tunne, et ma olen seda juba lugenud... aga see võis olla hoopis mõni muu taoline lugu. Pühade ülesvõtmine on allesjäänute jaoks ebaloogiliselt ära toimunud ja sellega kogu teoloogiline aspekt piirdub, edasi läheb jutt hoopis sellest, kuidas inimesed olukorraga halvasti toime tulevad. Jällegi, üks lugu teise loo raamis, sama hästi võinuks raamiks olla ränk rongiõnnetus või kaksiktornid või... Ühekaupa oleks need lood arvatavasti paremad olnud. 

Margaret Atwood "Kassisilm". Atwood on Atwood on Atwood. Peab lugema, aga ei ole lemmik. See konkreetne raamat saab soovi korral olla ka kiusamisõpik väikestele tüdrukutele... või jällegi hoiatusromaan lapsevanematele sellest, millise salajase õelusega võivad lapsed hakkama saada. Lapsepõlv sõjajärgses Kanadas on igal juhul huvitav teema, hilisem feminismipingutamine ja kunstnikuks kujunemine paraku eriti enam mitte. 

Molly Fader "Mõrkjasmagus kirsihooaeg". Täiesti kohustustevaba naistekas. On juhuslikke kokkusattumisi, on draamat, on südamlikke väikelinnaelanikke. Muide, kas te olete tähele pannud, et naisteromaanides on väikelinnaelanike hulgas alati keegi, kes ootamatu uustulnuka soojalt vastu võtab? Ja keegi, kes uustulnukat beebieast peale tunneb, tavaliselt umbes esimene inimene, kellega see uustulnukas rääkima juhtub. Vilets tõlge, aga ERSENi kirjastuselt pole paremat lootagi. 

Raphaelle Giordano "Sinu teine elu algab siis, kui sa mõistad, et sul ongi neid ainult üks". Üsna halvastiistuva romaani kuube riietatud eneseabiraamat. Võimalik, et kellelegi meeldib, mulle mitte... 

Jodi Taylor "Üks neetud jama teise otsa". Suuremalt jaolt väga muhe, kohustustevaba lugemine. Umbes nagu oleksid omavahel kokku saanud seriaalid "Warehouse 13", "Lost" ja ma ei tea, "Ally McBeal"? Siis tulid kaks indrekharglalikku lehekülge, mis võiks rahumeeli kokku kleepida, ma ei tea, kas autori incelist* sugulane kirjutas salaja vahele või mis see oli... igatahes oli tunne, nagu oleks mõnusa seriaalivaatamise vahele ootamatult juhtunud paar minutit amatööpornot. Pärast läks muhe seriaaliosa edasi. Kui oleks võimalik ära tsenseerida, oleks väga vahva. 

Kate Elizabeth Russell "Minu sünge Vanessa". Oijah. see raamat on absoluutselt vajalik ja absoluutselt jõle. Või kuidas muudmoodi nimetada manipuleerimise anatoomiat? Muidugi, kui 15-aastase tüdruku ja 42-aastase mehe armusuhe juhtunuks kakssada aasta varem või näiteks mingil araabiamaal, ei oleks selles midagi imelikku... aga tänapäevases Lääne ühiskonnas ja selles raamatus on tegu manipulatsiooniga, sealjuures väga osavaga. Võeh. 

__________

*inceliteks nimetavad ennast mitteaktraktiivsed, tavaliselt halva iseloomu ja/või kohutavate hügieeniharjumustega mehed, kellel kuidagi ei õnnestu leida kaaslast ei intiimsuheteks ega millekski tõsisemaks.

Negatiivne on uus positiivne

Sel nädalal läks laustestimine hooga edasi. Muuhulgas sai positiivse testiga pihta JJ klass, nii et JJ saadeti reedel poolest päevast koju... aga selgus, et PCR olla negatiivne ja see oli iseenesest ju vägagi positiivne uudis. 

Rohkem me seekord perekondlikult k-teemaga kokku ei puutunud. Mees oli küll ühel ööl kahtlaselt soe ja mina teisel päeval imelikult tatine, aga testid näitasid mõlemal ainult ühte triipu... Küllap novembriit, kerge vorm. 

Tervisealastest hädadest veel niipalju, et üle hulga aja õnnestus mul tavalise veenivereproovi käigus saada niimoodi haiget, et veel täna annab torkekoht tunda. Verevõtmine toimus teisipäeval...

Legolas sai kogemuse, et tema valitud jõusaal peab teda huvitegevuses käijaks ja ei küsi ei koroonapassi ega testi. Ta arvas ise, et kui ei oleks 20 korra piletit ette näidata, küllap nad siis suhtuksid teistmoodi. Ma ikka mainin talle aegajalt, et liiga äratreenitud musklid on peaaegu sama eemaletõukavad nagu tätoveeringud, aga ta vist loodab eakaaslastest tütarlaste teistsugusele maitsele... õnneks lubati alaealiste tätoveerimine ära keelata. 

Lillebror väänas uuesti oma kipsikogemusega jalga, aga läks sellegipoolest laupäeval rõõmsasti Toreda Klassivenna Naabripoisi sünnipäevale. Kui ma seda Naabripoissi autoaknast nägin, tekkis küsimus, kui vanaks ta õieti saabki... aga hoolimata mitmeaastasest vanusevahest (mida meile eelnevalt ei avaldatud) oli pidu olnud ka väikesepoisisõbralik. Pealegi ei olnud Lillebror noorim kohalviibija. 

Mees... tegeles töötööga ja remonditööga. Loodan, et õige varsti tegeleb ka magistritööga. 

Mina õmblesin kokku nii musta südametega salli kui valge retrokirjalise salli, mõlemad ootavad raamimist.

Lugesin üht kirjatükki, mis tekitas füüsiliselt tuntava iivelduse. Eks ma seda autorit teadsin ennegi pigem minuga mittesobiva inimesena, aga see viimane avaldus käis kuidagi väga jõledalt minu pihta. Kuigi me, Jumal tänatud, pole minu teada mitte kunagi kohtunud ja kui veab, siis ei kohtu ka. 

"Minu" saksakeelne sotsiaalmeedia on hetkel täis k-paanikat. Et miks ometi lastel lubatakse koolis ilma maskita olla ja üldse... Ma siin mõtlesin seepeale, et huvitav, mis juhtuks, kui mõni riik, kus k-olukord on nii hea nagu praegu Saksamaal (seitsme päeva koroonakordaja alla 300, Eestis on üle 600), otsustaks pandeemias ja paanikaõhutamises enam üldse mitte osaleda? Või on selle asja nimi Rootsi?

Ostsime kassidele esimest korda kraapimispost-mänguasjad, need olid Maximas ülisoodsa hinnaga. Väike Freya mõtles üsna ruttu välja, mida nendega teha saab, eemaldas ühe posti otsast linnukese ja tõmbas küljest selle sabasule. Pallikesi kastis taga ajada sobis siiski ka. 

Vanaisa soovis omandada kõige kallimat sorti talvesaapaid, et ikka 10 aastat vastu peaks... Kas see on 88-aastase, peamiselt toe najal liikuva inimese poolt erakordne optimism või ähvardus, ei oskagi öelda... Igatahes veedame Mehega nüüd keskmisest rohkem aega jalatsipoodides, et Vanaisale natuke sobivama hinnaga saapaid leida. 

Jumalateenistusel tegid noored niimoodi mürtsu, et teise-kolmanda laulu ajal tabas mind stiilipuhas peavalu koos ränga iivelduse, üldise jõuetuse ja tungiva sooviga niutsudes pingi alla pugeda. Eks ma järgmisel korral olen targem ja istun kõlarist kaugemale, kui noored ülistust teevad. Kirikuhoone loomupärase akustika ja rock-kontserdi jaoks kohase võimenduse koosmõju, noh! Muidu oli kirikus ikka kena. 

Kaubandusest on millegipärast kadunud saksakeelsed kokandusajakirjad. Kuskohast ma siis teile kokanduspostituste jaoks inspiratsiooni pean ammutama?

Ilma eriliselt põneva inspiratsioonita tegin sel nädalal süüa niimoodi: 

Esmaspäeval frikadellisupp koduste lihapallidega. Pallid praadisin pannil üle ja tõstsin alles serveerimisel taldikusse, nii ei lähe liiga vesisiseks. 
Teisipäeval pidi olema kanaliha tomatikastmega ja makaronid, aga olid hoopis lihapallid tomatikastmega, sest sügavkülmas olid filee asemel kintsud. 
Kolmapäeval tegi Mees munaputru ja kurgisalatit. 
Neljapäeval oli meil kartulipuder ja lihahautis punaste sõstardega, pärast keetis Mees piimakisselli. 
Reedel sõime rohelist salatit ja mitme nädala tagusest praest ülejäänud ahjuliha (vahepeal veetis aega sügavkülmas, eks ole).
Laupäeval oli kartuli-lillkapsavorm ja õuna-pisarakook. 
Täna tuleb isadepäeva puhul part apelsinikastmes (ma loodan, et tegu ei ole kuidagi eelmaitsestatud pardiga, kohevarsti lähen tutvuma - oli soodushinnaga, sellepärast ostsin) ja martsipanisai (magusa saia pärmitaigen, rulli lapikuks, pudista sisse martsipani ja rummirosinaid, keera rulli, küpseta).
Laupäeva hommikul keetis Lillebror endale putru - kuigi teie pudrusoovitused olid väga lahked, on meil peres hetkel maksimaalselt kaks pudruhuvilist, eks nemad siis vahetevahel keedavad. Mees sööb siis, kui antakse, aga ei rõõmusta, JJ sööb pika hambaga, mina keedan ja söön ainult selleks, et tubli olla. Legolas ja Lillebror vahel tahavad ise. 

Nüüd on aeg tainas hakkama panna ja part kile seest välja õngitseda. Peavalu ilmutab ka taandumise märke. 

Wednesday, November 10, 2021

Neljapäevahommikul

Peaks tegema raamatupostituse, aga ei ole tahtmist. Järgmisel nädalal. 

***

Käisin töötervishoiuarsti juures. Vereproov teeb haiget, hoiatas õde. Tegi küll, eile õhtul veel käsi valutas. Ebaharilik. Sama ebaharilik oli, et õde - muidu sümpaatne - pani kirja 10 kilo raskema kaalu. Ma arvan, et paari kuuga kümne kilo juurdevõtmist oleksin ma märganud. Isenähtud number ütles, et Peki-Heini püsib täpselt samas olekus, nagu suvel - vähemalt pole juurde tulnud, õnn ja rõõm. 

Haigetteinud vereproov oli muidu viis-pluss, ütles arst. Veel ütles arst, et ta olevat mu kadunud ämma ülikooliaegne sõbranna olnud, aga pärast kontakti täiesti kaotanud - ah et K.-l oli siis poeg? Kinnitasin, et poeg on täitsa olemas, töötab õpetajana... ja soovitasin pärast kodus Mehel, juhul, kui temagi peaks töötervishoiu asjus arstile minema, sama proua küsida, saab ette näidata, et niisugune ta siis ongi. 

***

Esmaspäeval oli pärastlõunani pime ja siis tuli eiteakuskohast äkitselt päike. Päikesekiir pilvise päeva lõpus on üks neid asju, mis on maailmas tõeliselt tähtsad. 

***

Lillebror osales koolis mingis jamas nagu ikka (see kuues tsee on meil väga ebaõnnestunud kooslus, nende loomulik vahetunniolek on vaheldumisi külakuhi või kaebamine, sest kuhja alumine osa sai haiget) ja jäi kukkudes jalgapidi slackline-asjanduse sisse. Loomulikult seda jalga pidi, mis äsja kipsis oli. Medõde oli juba majast läinud, aga õnneks on meil esmaabivõimeline õppealajuhataja, kes tuvastas väikese paistetuse ja sidus liigese kinni. Kaks tundi hiljem oli jalg märgatavalt rahunenud, aga vähemalt nädala lõpuni kannab Lillebror taas ortoosi.

***

Paar päeva tagasi tõid poisid puid sisse... mõni tund hiljem lendles lae all herilane. Lendles ja kadus, minu meelest langes järsku kuhugi siia Mehe kirjutuslaua piirkonda, mis on elutoas üks arvutijuhtmerohkemaid ja pudisegasemaid paiku, palju kohti uimase putuka peitumiseks. Mees ja Legolas kannavad nüüd toas põhimõttekindlalt susse ja peavad pidevalt meeles, kus on Epi-Pen ja allergiatabletid. URR.

***

Hommikuse meililugemise ajaks ilmus mulle sülle soe ja rahulolev Mimi. Oli kena, kuni Mimi sülest lahkus ja kööki toimetama suundus. Äkki käis PRAKS ja Mehe sünnipäevalill oli koos vaasiga pikali, vaas mitmes jaos. Oeh. Mulle see klaasvaas ei meeldinudki, aga Lillebrorile küll. Mimi vee-eelistused on väga kassipärased, tähendab, istutakse solvunud njauga veekausi ääres ja kui siis kaussi värske vesi tuleb, vaadatakse seda põlastavalt ja kõnnitakse mõnd muud allikat otsima. Heal juhul kõlbab köögivalamu, kehvemal juhul noolib lillevaasi. 

***

Kuigi Alice pani blogi mõistetavatel põhjustel kinni, on õnneks teisi kanaleid, kustkaudu imelisi Inglismaa-pilte näha. Jälgin Instagramis tänulikult nime "unlimitedbritain". Küll on ilus. Paari saksa reisiblogijat jälgin ka. Kui keegi teab mõnd kaunist Prantsusmaa-pildiseeriat, siis olen tänulik soovituste eest. Ma ei ole isegi kindel, et ma mõnes neist riikidest elada tahaksin (sest immigrante pole kellelegi vaja ja kardetavasti  ei saa ma kunagi miljonärist rantjeeks), aga kui maailm kord jälle mõistlikuks on muutunud ja me enam katkupesa ei ole, siis tahaks taas kusagi Lääne-Euroopas ringi kolada. Isegi kui perekondlikel põhjustel peab kolamisele lisama ka lõbustuspargi või kardiraja või midagi muud taolist minu jaoks pööraselt igavat, mis teismelistele meeldib. Loodetavasti taastub loomulik reisimisvõimalus enne, kui lapsed päris täiskasvanuks saavad... 

***
Ma siin porisesin, et tööpakkumisi ei tule. Neil päevil sajab kuulutusi nagu seeni vihma ajal... ei, vihma ajal sajab midagi muud... vihma?... igatahes on kuulutusi palju, aga kõik on millegipärast samal teemal. Sellel, mille asjus mulle ülikoolist diplom anti ja süsteemist, millega ma olen seotud juba ülikooliajast saadik. Neist üks oli idee poolest väga sümpaatne, aga esiteks töökoormus, teiseks asukoht ja kolmandaks teatud ülemuslikud põhjused... Ei mitte! Pealegi oleks täiesti napakas lahkuda toimivast meeskonnast selleks, et sarnases süsteemis mujal hakata ennast tõestama alal, millel tõestamine ei tundu üldse ahvatlev. Oleks siis veel, et Legolas saaks sisse kooli, mis tolle tööpakkumise-koha läheduses asub ja mida ta on oma gümnaasiumivalikuna maininud (et siis sõidaks Mees ühe auto ja Lillebroriga ja mina teise auto ja suurte poistega... kuigi lisakütus sööks üsna suure ampsu palganumbris võitmisest...)... aga pole ju mingeid garantiisid, nagu me kevadel Jõugu Juhi puhul nägime. Nii et ma ootan ikka seda õigemat asja. Võib-olla see tuleb, kui ei tule, ju siis on Suures Plaanis mingi muu asi kirjas, mida ma veel ei tea. Seni... naudin tänast töötöövaba päeva, riputan pesu, õmblen kokku retrokirjalise salli ja katan õhtupoole perekonna saabumise ajaks laua. Vaat see on tõeline eneseteostus. 

Monday, November 8, 2021

Rahast

Eelmisel kuul oli segaseid väljaminekuid. Nagu neli uut autorehvi, maeiteamis parandus Monsieur Picassole, uus kempsupott, vist mingi ports ehitusvärki, mõni vajalik rõiva- ja muuasi Mehele (ikkagi tema sünnipäevakuu), midagi kindlasti veel. Ja üleüldine hinnatõus ja näljased teismelised. Toidupoearved olid ka uuuuhhh. 

Siis sai uue kuu algus ja sai üleriigiline elektrišokk. URR. Pangad saadavad pikki kirju, kui nad mingit lepinguhooldustasu vms ühe sendi võrra kuus tõstavad, elektrihind lihtsalt tõsteti vähemalt poolteisekordseks (ja meil on püsihinnaga leping!) ja kellegi käest ei küsitud, kas me ikka oleme nõus. Pealegi oli meil siin vahepeal korralik elektrikatkestus... URR veel.

Täna hommikul tuli peretoetus, natuke oli arve peal ikka alles ka... Maksin ära kõigi kolme lapse bussipiletid, kahe noorema koolilõuna, vanima lapse koolimaksu, kümnise kogudusele (selle eest saab pastor palka ja kirikuhoone soojaks, ei ole ilmtingimata kohustuslik, aga maksan hea meelega), elektrišoki ja autokütusearve. Arvele jäi alles 69 eurot. Homme tulevad palgad, siis ma enam nii vaene ei ole... aga iseenesest see olukord mulle ei sobi. 

Elektrišokkide vähendamiseks tuleb hakata küpsetama rohkem nädalavahetustel või öösiti. Süüa teen praeguste ilmadega eelistatavalt puupliidil, see soojendab tuba ka. Pesu ja nõusid pesevad masinaid meil niiehknii öösel ja nädalavahetusel. Veepump pumpab vett täpselt nii palju, kui vaja on, aga poistele tuleb ilmselt öelda, et nad käiksid duši all pigem vahetult enne magamaminekut, siis saab boiler suurema kuumutamise kah öösel ära teha. Tolmuimeja... peab imema sel ajal, kui koristatakse. Laupäevahommikune koristamine on minu meelest jube komme, seda küll ei taha sisse viia, koristamine peaks juhtuma spontaanselt. Kohvimasin töötab regulaarselt pärast õhtusööki, kui teatud teismelised hõredavuntsilised kohvitantad tahavad... ja võileivagrill grillib kah siis, kui kellelgi on äkiline nälg kallal. Arvutid huugavad üsna paratamatult kogu aeg, kui lapsed kodus on. 

Kütuse pealt kokku hoida ei saa, seda läheb vajaduspõhiselt. Noh, mina sõidan säästlikumalt (loe: ettevaatlikumalt) kui Mees, aga üle 30 euro kuus ei hoiaks kokku ka minu sõidustiil, ma arvan. Frau Corsasse me lihtsalt ei mahu kõik enam kuigi hästi ega kuigi pika teekonna jaoks ära. Enamasti sõidame ikka ühe autoga, teeme ühe või teise pereliikme pealevõtmise asjus kokkuleppeid. 

Toiduarvetega saab muidugi mängida. Juba paar kuud ei osta ma põhimõtteliselt mitte mingisugust liha, mis maksab üle 3.50 kilo. See tähendab muidugi allahindluse-riiulite kammimist, aga miks mitte, sügavkülm on meil eeskujulik. Puu- ja aedvilja hinnapiir on peamiselt 2 eurot kilost. Hooajakaup enamasti jääbki sellesse piiri. Hooajalise puuvilja ostmine tundub ka mõistlikum, äkki on see siis vähem reisinud või midagi. Koolihommikutel tahetakse meil süüa krõbinaid või nutellasaia... viimast sobib osta soodushinnaga. Krõbinaid oli viimati Maximas soodsalt ja suurtes pakkides, ka nende hinnapiir on 3.50 (meil ei ole mitte kedagi, kes suudaks regulaarselt tõusta hommikul kell kuus selleks, et perele putru keeta, see asi ei muutu). Eks muidki asju ostame soodushinnaga... ja siis on meil see suurepärane sügavkülm. Eesmärk on püsida toiduarvetega alla 400 euro kuus. Selle sees ei ole kassitoitu (ka seda ostame soodushindade ajal, siis palju) ega muud toidupoodidest ostetavat kraami nagu kempsupaber või nõudepesuvahend. Veel ei ole selle sees ei koolitoitu ega minu ja Mehe tööpäevalõunaid. Kuue aasta tagune komme kulutada toidule mõnel kuul ainult 150 eurot tundub nagu kauge unenägu... aga siis sõid meil kaks täiskasvanut ja kolm last, nüüd sööb ka Lillebror täiskasvanu eest, pealegi oli ühel meist siin rauavaegus. Tõsi, täna pakutakse kõigi eelduste kohaselt frikadellisuppi, see on üsna odav ettevõtmine. 

Uue kuu segaste väljaminekute hulgas on Herr Bora ajuoperatsioon (või mis iganes asi tal seal viga on, meie usaldusväärne automehaanik ütles, et praegu on vanade autode hinnad laes, kasulikum on olemasolevat remontida), kardetavasti mõned talvesaapad mõnele mehele ja sama kardetavasti uus talvejope Legolasele, sest õlad. Neil musketäridel ja muudel vana-ajal meestel oli hea mood, keepi saab kanda, kuni see auklikuks kulub, ei jää õlgadest kitsaks... aga vibulaskjad on ikka keha ligi hoidvaid riideid kandnud. Kui tahta poegi keebikandjateks kasvatada, tuleb nad väikestena hoopis vehklemistrenni panna. Veel oleks vaja tegeleda jõulukinkidega. Oeh... 

Sunday, November 7, 2021

Negatiivselt

Sel nädalal peeti koolides suurt testimisüritust. Meie koolis juhtus neli positiivset. Väga hea, et ära juhtus, sest enesetunne olevat neil kõigil olnud väga hea. Salapositiivsed sihukesed. Meie oleme perekondlikult kõik endiselt negatiivsed, aga kuna Legolas puutus ühe positiivsega kogemata kokku, sai ta kolm kodupäeva ja austava võimaluse PCR-testi statistikasse minna. "Koolid on täis," märkis meie pereõde, kui ma lähikontaktsele saatekirja küsisin. 

Testimissabas oli rahvast üsna palju, kuna sadas ja hämardus, tundus kogu olukord kuidagi... apokalüptiline. Järgmisel hommikul enam hämar ei olnud. Legolas vandus natuke, kui sai teada, et negatiivne on. Kooliskäimise vastu pole tal midagi, aga ta tahaks meelsasti ilma komplikatsioonideta kinno ja jõusaali... Emaühiku arvates ei ole hetkel eriline ringikooserdamine* nii või teisiti mõistlik, olgu vaktsiini või testiga (meie kooli medõde on muide valmis lahkesti kinnitama, et on negatiivne küll).

Lisaks koroonatestimisele juhtus meil sel nädalal elutuppa üks erakordselt paks hiir. Hiir vudis ühe kapi alt teise riiuli alla värisema, järel... tühja purgi ja taskulambiga Lillebror. Vahepeal ka Millie. Must Mimi jälgis amatööride hiirejahti põlastavalt pilgul, kuni keeras magama. Valge Mini vahtis kõik lihtsalt jahmunud ilmel ja väike Freya mängis ennastunustavalt lõngakeraga. Pärast mängis Freya hiirega ka ja seda oli päris kole kuulata, sest hiir karjus kaua, kuni ennast lahti tõmbas ja kusagilt hiireaugu leidis. Nüüd me ootame huviga, kas hiir läks kuhugi põranda alla surema ja kõduneb-haiseb meil järgmised paar kuud või olid tema haavad siiski pindmised, ta õppis oma veast ega trügi enam nelja kassiga elamisse. 

Pühapäeval pidasime Mehe sünnipäeva puhul väikest koosviibimist. Jagunesime kolmeks - seitse täiskasvanut istusid laua taga ja ajasid juttu, suured poisid tegutsesid oma arvutite taga, neli väikest poissi (OO7, A10, Lillebror Sõber 12 ja Lillebror, natuke kauem 12) käisid õues pauku tegemas ja lärmasid erinevates tubades väikeste poiste kombel. Õige võõruspidu võiks olla küll vähemalt sama rahvarohke nagu Durrellide jõuluõhtu (ehkki mõnevõrra vähemate loomadega), aga ehk me kunagi taas jõuame selleni, kui ilmakord lubab. 

Jõugu Juht käis kehalise kasvatuse tunni raames uisutamas. Veel sai ta ajaloos kursusehindeks A ja hängis mõnel päeval natuke koos klassivendadega. 

Legolas, nojah, oli isolatsioonis, aga sellest hoolimata või just tänu sellele sai esitamisvalmis oma loovtöö (selle teostamine viibis kevadise korontiini tõttu). Kuna loovtöökaaslane Nimekaim on hetkel päriselt haigusega siruli, pole veel kindel, kas see töö esmaspäevasel kaitsmisel osaleb.

Lillebror käis klassiga muuseumis. Oli olnud tore. Veel käis Lillebror karikavõistluste tarbeks "punkte laskmas" ja parandas oma varasemat tulemust. 

Mees veetis kahjusk sellenädalase vaba päeva migreeni küüsis, kuid laupäeval suutis kipsplaatida ära järgmise seinajupi Legolase tulevases toas. Varsti saab juba pahteldama hakata. :)

Mina... ei teinud suurt midagi erilist, Koristasin. Vannitoa koristamises osales ka üks vana hambahari, seda ei juhtu just sageli. Poetasin elektri(arve)šoki asjus nördimuspisara. Leidsin poest suure hulga sooduspakkumisi ja kasutasin neid võimalusi rõõmuga. Pidasin ühe väga pika ja väga intensiivse telefonikõne ühe noore inimesega, eesmärgiks talle selgitada, miks on suitsiid paha mõte. Selleks korraks vist õnnestus... Päev hiljem ootasin külla Cranberry't, kes seekord siiski ei jõudnud. No vast järgmisel korral, sinised vaibad ei lähe pahaks. 

Homme hommikul testib Mees taas kohvijoomise kõrvale ja lapsed vastavalt koolis kokkulepitud süsteemile. Mina testin teisipäeval, kui mul korraline tööpäev on. Püsime negatiivsed. Ükskord läheb see koroonajamps mööda niikuinii. 

___________

*lapsed käivad meil koolis, trennis, kirikus, Vanaema-Vanaisa pool ja loetud sõpradel külas. Meie ise käime lisaks tööl - mis on suurelt jaolt sama, mis Lillebrori ja Legolase kool - ja poes. Ei ole praegusel ajal rohkem tarvis. 

Thursday, November 4, 2021

Kuidas suhelda keeruliste inimestega? Jutujaht

Hoiatan, see jutt sisaldab peaaegu et sündsusetusi. No aga oli teine selline...

***


Marje sättis kastid korralikumalt kuhja. Täna oli poodis vaikne, sai tagaruumis sättida. Ainult Olga astus hommikul läbi, kui lüpsikord tehtud sai. Ajas juttu ja kutsus õhtuks enda poole praasnikule. 

Olga ja Marje olid noorest peale sõbranjed olnud, lapsigi ühepalju, aga kui Marje püsis ikka oma Toomase juures, siis Olgal oli juba kolm meest ära peetud, neljas käsil. No ja eks Olgal oli noid kavalere muidki, tema oli alati napsi, nalja ja seda kolmandat n-tähega asja väga armastanud. Ärgitas Marjetki Toomase kõrvalt põnevust otsima, aga Marjele jätkus Toomasest küll. Kolm last koos saadud ja puha. Pealegi oli Toomas heade lahtiste kätega mees, tegi kodus kõik korda ja teenis autojuppide äriga kõvasti. Sai perega ikka Türkis käia, enne kui see koruuna peale tuli ja... 

Mitte, et pere viimasel ajal kuigi suur oleks olnud, suured lapsed olid kodust välja lennanud, vahel tulid käima. Markkus-poiss ei saanud eriti koju tulla, siis olid naabriplikad nagu harakad kohe alimentide pärast kallal, temaga sai rohkem Soomes kokku - no ega poiss süüdi olnud, et tüdrukud sihukesed kergemeelsed olid ja kahenädalase vahega Markkuselt lapsed said!  Mairi, see oli tubli, käis ikka kodumail lapselapsi näitamas ja puha. Too siga, kes talle esimese tite tegi, laskis küll kõigi nelja tuule poole jalga, aga Mairi leidis endale ruttu uue mehe, igati naksi poisi. Viinaviga pidi küll küljes olema, aga bemm oli akna all ja nädala sees oli mees ju täitsa kaine. Mairi ise pani linnas daamedele küüsi ja ripsmeid, kodus käies tegi emagi ilusaks. Pakkus nooremale õele ka, aga see, oijah...

"Tüdlüdülütt!" Jälle Olga. Et kas Marje siis tuleb õhtaspoole? 

Olga juurde ei tahtnud muu külarahvas eriti külla minna. Põlgasid joodikuks ja kahtlaseks. Laste pärast ka... Ega Olgal olnud aega lappe kasida, nii need lapsed kõik riigi leivale saidki. Olgale see päris meeldis, käis väntse lastekodus vaatamas, ise ütles, et väntsud... aga praeguseks ei tahtnud ükski emale appi tulla, ei saatnud pühadekaarti ega midagi. Tüdrukul olevat lapsedki, nad ju Marje Markkuse-Mairiga ühel ajal sündisid... aga vanaemast... ei midagi. Sünnita siis sihukesi!

Eks Marjel endal oli kah mure selle noorima, Mirteliga. Juba kuusteist, aga diskule ei tahtnud minna ja poissi polnud tal veel olnudki! Istus muudkui ninapidi raamatus või vahtis juutuubest mingeid solkimisi. Koolist õpetajad ka muudkui õiendasid, et lastagu plika linna suurkooli, kimnaasjumisse, pidi keemias hirmus andekas olema. Millal see raamatutarkus enne leiva lauale on toonud? Marjele jätkus seitsmest klassist, Toomas käis kaks aastat kutsekoolis ka, Markkusel ja Mairil polnud kummalgi kooli peale pead olnud... Teisest küljest jällegi, oleks ju uhke tunne küll, kui Marje laps kimnaasjumisse saaks. Äkki läheb pärast medkooli või kuhugi, siis on arstist inimene omast käest võtta, lapsel töö ka lihtsam... Näe, tõsta siin poodis neid pudelikaste, selg endal juba ühtelugu valus ja... 

Selg oligi liiga valus, et õhtul pidutsema minna. Pealegi tuli Mirteli klassijuhatajalt sõnum. Vaja kokku saada, ikka kimnaasjumi asjus. Seda peab vist kodus Toomasega arutama. Küll need õpsid on ikka keerulised inimesed, näe, Marje juurde viina ostma ei tule, aga tahavad muudkui suhelda... Kuidas suheldakse keeruliste inimestega?

Monday, November 1, 2021

Raamatuid

Ray Bradbury "Halloweenipuu". Bradbury on väga hea kirjanik, aga... võib-olla väikeste ampsudena. Või mõnel muul hetkel, minu jaoks. Ühtpidi bradburylikult hirmus poeetiline, teistpidi hästi lihtsakoeline, filmilik... Jäi pooleli, nii hirmus kui see ka ei ole. Soovitaksin kindlasti teismelisele, kes peab kooli tarbeks õuduslugu lugema.

Ana Johns "Naine valges kimonos". Selle raamatu suhtes olin skeptiline, ikkagi Jaapan. Tegelikult on see suurepäraselt kirjutatud ja väga informatiivne. Sõjajärgsed valud ja vaevad ei püsinud ainult Euroopas. Kultuuride kokkupõrked olid muidugi seda hullemad, mida erinevamad kultuurid olid... ja Jaapani kultuur on midagi täiesti mõistetamatut. Ja rassism, muidugi, mõlemat pidi. Ilus ja traagiline lugu. Häirib, et tänapäevasel peategelasel ei olegi nagu mingit elu peale isa ja otsingu - kuhu jäid tema abikaasa ja lapsed, vanust on piisavalt, et pere peaks olemas olema (või oleks võinud autor seletada, miks perekonda pole)?

Sue Teddern "Annie Stanley, omadega merel". Põhimõtteliselt kohtub selles raamatus Bridget Jones "Elu edetabelitega". Kui suuta kohatisest kramplikust labasusest mööda vaadata, siis on tegu väga muheda lugemisega. Natuke või kui tahta, siis päris palju on ka "puhkust papaga", aga ma rohkem ei vihja, lugege ise.

Leonid Kaganov "Sidrunkollane planeet". Vene ulme selle parimates traditsioonides. Jutustused ja lood, mida igaüht on võimalik lugeda täpselt temas eneses, ilma, et peaks süvenema eelloosse või sellesse, mis tuleb pärast. Nimilugu on õnneks raamatu tagumises otsas, millegipärast meenutas selle loo  suhtekorraldaja mulle kangesti mõnd meie naispoliitikut või siis jällegi mõningaid tööalaseid kokkupuuteid. Khm.

Ellery Lloyd "Temasugused inimesed". Lugu instaemmest-influentserist, kes pikapeale satub olukordadesse ja... satub veel rohkem olukordadesse. Ega niisama lihtsalt tõesti sadu tuhandeid jälgijaid ei saa, aga kui jubedad selle maailma telgitagused tegelikult on... Iseenesest on tegu muidugi ükskõik millise tsirkusega, kui tahta olla edukas, tuleb riskida olukordadega. Väga tänapäevane raamat, kergesti loetav. 

Elizabeth Blackwell "Lakecresti varjus". Alguses tundus kohutavalt kohmakas lugemine. Lugu on nagu olemas ja sealjuures päris põnev lugu, aga stiil on kuidagi... raskesti mõistetav. Midagi jäi nagu puudu ja midagi oli nagu üle ja... Kolm-pluss ehk. 

Marion Jõepera "Minu Šotimaa". Minu-sarja olemus ongi tutvustada erinevate inimeste kogemusi... aga selle teose pealkiri võinuks olla "Kuidas ma Šotimaal matkasin" või midagi taolist. Lehekülgede kaupa on looduskirjeldusi ja jutustamist sellest, kuidas kolmanda kivi juurest vasakule keerati või... Ei ole midagi šotlaste olemusest, on hästi natuke ja kuivalt ajaloost, peaaegu üldse ei räägita kohalikust köögist, kultuurist ega muudest eripäradest. Nojah, viskist on juttu, aga vabandage... 

Doris Kristiina Raave "Minu Mehhiko". Mehhiko kohta oli mul mingeid juhuslikke teadmisi, aga kuna suur osa neist pärineb raamatust "Montezuma tütar" ja teine suur osa filmist "Ehast koiduni" ja kolmanda osa sain hiljuti Frida Kahlo elulooraamatust... siis usaldusväärne ja objektiivne info on ehk "sombreero, vuntsid". "Minu Mehhiko" oli selle tuhmi tausta peale väga tore lugemine. Esimene pool oli küll nagu seebiooperis, aga tegelikult on ka näiteks seaduskuulekates saksa peredes lapsehoidja olles võimalik jõuda sarnaselt napakasse  murdepunkti nagu autor Mehhikos jõudis (ei ole ainult minu kogemus, neid lugusid on paras peotäis). Raamatu teine pool räägib "päris" Mehhikost ja kuigi ka "päris" mehhiklased on ilmselgelt peast põrunud - mis mõttes nad ei ignoreerigi inimest enda kõrval mitu kuud sihipäraselt, enne kui talle esimest korda hästi vaikselt "tere" ütlevad? -, on lugejal siiski hea rõõmustada, et autoril äkki hästi hakkas minema.

Ja muidugi aitäh hea sõna eest! Jutujaht.

"Meie õpetajad on riigi väärtuslikemad inimesed arstide kõrval, eriti praegusel ajal..." Ministri hääl pinises uudistest ühetoonilisena. 

Saima ohkas ja pööras pilgu tagasi arvutiekraanile. Esmaspäeval oli ta koju saatnud kaks positiivset, kellest ühe test osutus valepositiivseks. Teisipäeval-kolmapäeval puudus lähikontaktsetena kaheksa, lisaks saatis Saima esimese testitunni järel koju neli last. Homsed tunnid pidid ilmselt toimuma veebis, Saimal endal oli kella kahe ajal saadud tõhustusdoosi järel pea paks ja tunne palavikune, kes teab, mis ööga veel saab... Vähemalt ei olnud Saima selleks nädalaks mingeid projekte ega muuseumitunde planeerinud, kuuenda bee klassijuhataja katkus testimiskohustuse algusest peale juukseid. Tema oli see agar õppekäikude korraldaja. 

Saima ohkas veel kord ja saatis kõigepealt lapsevanematele kirja. Homme toimub distantsõpe. Järgmise kahe tunniga saabus talle viis vihast ja poolteist toetavat sõnumit, Karmen-Liliani ema oli liiga vara saatmisnuppu vajutanud. Hilisõhtustes uudistes näidati ministri päevast sõnavõttu taas. 

"Üldine testimine on mõeldud koolikollete varaseks avastamiseks ja vältimiseks, anname endast kõik, et distantsõpet vältida..."

"Ja muidugi, aitäh hea sõna eest," porises Saima ja lülitas teleri välja. Enesetunne oli siiski veidi parem, tundus, et ka seekord läksid kõrvaltoimed temast mööda. 


***

Ma olen põhimõtteline testimise pooldaja, aga tulin just selleteemaliselt koosolekult ja segadust on veel palju. Eks iga uus asi nõuab harjumist ja vast meil positiivseid ikkagi pole. Mis siis, kui kõik hästi läheb?

Sunday, October 31, 2021

Noh, november

Talvisel ajal on kalendris lehekeeramine alati kuidagi meeldivam kui suvel. Isegi siis, kui õueilm on hämmastavalt leebe.

Selle aasta novembrile on mul peamiselt kaks ootust:

1. Kõik püsime terved ja

2. Mingeid ärritavaid uudiseid ei tule. 

Punkt 1 jaoks saab teha ise... ükskõik millise aasta novembris ikka samu asju. Küüslauk, võimalust mööda tervislikud eluviisid ja D-vitamiin. Hoiab ehk mõne vähempopulaarse viirusegi eemal. 

Punkt 2 puhul on muidugi väga suur osa isiklikel otsustel, millel lubada ennast ärritada ja millel mitte... Seda asja tuleb iga päev ikka uuesti üritada. 

Muidu võib ju juhtuda, et ikkagi peame Mehe sünnipäeva-pühapäevalõunat...

Võib juhtuda, et kohtume Cranberryga...

Võib juhtuda mõni muu külaskäik või kokkusaamine. 

Loodame taas kohtuda pottsepaga, kuskil kuulõpu kandis võiks tal hakata Legolase ahju jaoks aega tekkima. 

Marti ja katri ei jookse, see pole meil kombeks. 

Saan lõpuni valmis kaks salli, siis näitan.

Hakkan kuduma kitsamaid vaipu väikese tubase telje peal. 

Koristan rohkem kui kuduhooajal. 

Oleme raha-asjades nii mõistlikud kui võimalik. 

Vaieldamatult saabub advendiaeg, püüame seda ka kohaselt tähistada. Advendipühapäevad on nagu muudki pühad, nende olemust ei saa ära keelata ükski maailmakord ega valitsuse piirang. 

Ja vähem kui kahe kuu pärast hakkab päev taas pikenema, kas see pole mitte tore?

Terve nädal koolivaheaega, milline luksus!

 Kujutage ette.

Muidugi, natuke tuli selle nädala käigus tööd ka teha. Tegin ampsudena, ühel päeval seda, teisel päeval teist... ja ikkagi tundus, et oli kaks laupäeva. Väga veider on reede õhtul mõelda, et noh, homme siis kirikusse... ah et ei olegi homme. 

Kõige suurema tööampsu käigus sattusin ühes avaras ja õhurikkas ruumis olema inimesega, kes järgmisel päeval osutus k-positiivseks. Ma loodan, et ta tervis ongi nii tugev, nagu siiani on eemalt vaadates paistnud. Ainult et mina olen sealtmaalt igaks juhuks isoleerunud. Terviseamet pole küll mingeid käske andnud, pereõde ka midagi põnevat ei osanud öelda ja igaks juhuks tehtud kiirtest-demonstratsioon (sest tulevast nädalast peavad ju lapsed ise, kollektiivselt...) oli ka täiesti igav, negatiivne, aga noh, ma veel uurin seda asja. Enesetunne on oktoobrilõpu tavaline, isegi tavalisest veidi parem, ainult nina on konstantselt märg, kiirtestisõbralik, võiks öelda. Õnneks on mul homme niiehknii korraline kodusolemise-päev.

Ühel päeval viisime lapsed kaelani kloorivette ehk Terviseparadiisi. Ise kolasime samal ajal Kuurortlinna poodides. Hankisime (pst) ühe jõulukingi, ühe üheküünlajala ja ühe olemasolevatega mittesobituva tooli, sest k-olukorrast hoolimata on meil mõnikord laua ümber sobiv hulk rahvast ehk vähemalt kaheksa inimest, toole läheb ikka vaja ja õige Jäneseuru stiili puhul ongi iga tool isemoodi. Teise Vanaisa juures käisime muidugi ka, temal läheb tavapäraselt. 

Ühel päeval oli Mehel sünnipäev. Tähistasime seda traditsiooniliselt šokolaadikoogi ja lasanjega. Kas planeeritud pühapäevalõunast sõpradega lähiajal asja saab, eks seda näeb, PLN on olemas, aga keegi ei tea, mida see k teeb...

Ühel päeval käis Lillebror Toreda Klassivenna juures külas.

Paaril päeval tehti remonti, esimene seina-kipsplaat on lõpuks seinas. 

Jõugu Juht käis Laenulapse pool laenulapseks. 

Legolas ei käinud eraviisiliselt õieti kusagil, müttas oma tuba teha.

Vanaemal on Elizabeth taas kadunud. Ei ole lõbus. 

Kudusin maha kanga. Enne kevadet uut kangast kudupööningul üles ei pane. 

Veel sain valmis äärepitsid retrokirjaga sallile. Alustasin Ingrid Rüütli kirjaga salli, neid olen varem kudunud kolm, tundub populaarne sallisort. 

Nii kassid kui mina oleme kõik väga nautinud imeilusat ja hämmastavalt sooja ilma. Mõnel muul aastal on oktoobri lõpus juba lkumi maas, praegu oleks peaaegu nagu suvi. Sobib, aitäh.

Riigis toimuva kohta on öelda niipalju, et selle koerasaba mahaviilimine hakkab juba ära tüütama. Vägisi tekib küsimus, kas vääramatu venitamisel on mingi valitsusliikme isiklik vajadus, noh, et eelmisel korral pandi riik lukku pärast seda, kui proua president oli saanud suusatamas ära käia, kas sel aastal ootab üks väikelapseisa (see lokkidega) oma lapsukese lasteaia* isadepäevapidu? Või teavad nad siiski midagi palju rohkemat, kui meie, ja selle teadmise põhjal on neil siiras lootus, et kohe-kohe läheb olukord paremaks? Maailmatark Eikeegi Mina Ise arvab siin küll, et kolm nädalat lukusolemist ja distantsõpet** annaks meile normaalselähedased jõulud, aga eks Mina Ise on ikka see kõige targem inimene. 

Senimaani arendan poenimekirjade koostamise ja menüüplaneerimise oskust, kannan maski, kus nõutakse, teatri ja restorani ette inimõigusi nõudma ei kobardu... ja kui nina tavapärasest märjem on, eks siis teen mõne plaanivälise testi ka. Ükskord saab see jamps läbi niikuinii. 


_________

*ma küll südamest loodan, et ministrid oma väikesi lapsi praegusel ajal lasteaeda ei tassi.

** tegelikult teavad nii lapsed kui ka õpetajad praeguseks, mis see on. Mõistlikes koolides võetaksegi distantsi puhul läbi miinimum ja saadakse toime küll. Ei ole meeldiv, aga vähendaks tipptunnitrügimist ühistranspordis ja see on selle asja kõige selgem kasutegur. 

Thursday, October 28, 2021

Kelleks saada?

Tuleb välja, et sellist pealkirja olen ma kuu alguses juba kasutanud. Nojah... tegelikult on siin rõhk hoopis teises kohas. 

Vaadake, elus ei ole ju lõpuks väga tähtis, millise töö eest inimene raha saab. Tähtis on, milline inimene on. Või vähemalt, et temaga oleks rahul ta ise ja need inimesed (ja muud jõud), keda inimene ise oluliseks peab. Mitte-rahulolevatel võiks olla viisakust võimaluse korral kõrvale astuda - noh, kui rahulolematuse põhjus kedagi otseselt ei kahjusta. 

Ma siin sobrasin netis ringi ja mõtisklesin, milline inimene ma võiksin olla või milliste tegevustega tegeleda ja mis mind selles takistab. Ja kas need takistused on ülesaadavad või siiski mitte. Tegelesin umbes nagu eluvõimaluste hindamisega. 

Oleks tore olla tõsiseltvõetav talupidaja. Selline, kes on suuteline ka nullkraadise ilmaga mitu tundi õues tegusema ja kelle tegevusel on ka mingi mõistlik tulemus. Olgu need siis mahemunad, õnnelikud hobused, kümmet sorti kartulid või maitsetaimed. Puuduvad selle jaoks vastavad teadmised ja entusiasm, samuti tervis. Eriti tervis. Mõningane karastamine oleks tegelikult tehtav ja isegi hobusekasvatamise saab ära õppida, pärandsorditomatitest rääkimata... Võib mõtiskleda. 

Oleks tore olla igati produktiivne ja hästi organiseeritud koduperenaine. Noh, sinnakanti ma üritan juba ammu liikuda. Keskeltläbi läheb iga aasta aina paremini. Tagasilööke on muidugi hulgi, aga järgmisel korral tuleb jälle välja. 

Veel oleks tore olla inimene, kes naudib ilu enda ümber ja jagab seda rõõmu ka teistega. Reisiblogija või midagi sellist... aga miks mitte käia siinsamas metsa vahel ja tekitada toredaid pilte? Just see jagamise-osa on mul kehvakene. Reisimiste ja liikumiste hulka piirab hetkel muidugi k-teema, aga ka kodused ja töised kohustused, eriti Vanaema, kellel oli täna hommikul jälle Elizabeth niimoodi kadunud, et... aga see konn ehk telefonikõne on nüüd tänaseks söödud ja loodetavasti seda täna enam ei serveerita. Siinsamas metsa vajel käimist piirab kõige rohkem laiskus, aga tegelikult tervis ka. Ma pole veel kohanud "sobivat riietust", mis ei oleks jõle ja samal ajal sobiks külma ilmaga õuesolemiseks. 

Nojah, ja hea inimene tahaks ka olla. Mitte tühine naerataja, kes kõike pattu sallib, vaid konkreetne, aga armastav. Nagu Minerva McGonagall või ema Abagail, kes Ütleb, Kuidas Asjad On, ja pakub sellegipoolest küpsist. Sinnapoole... ehk õnnestub ka ühel päeval rohkem liikuda. Selline olemine võib tulla ka elutarkusega, mida, ma loodan, ikka aja jooksul natukene koguneb. Eks ole juba elatud ja kogetud kah, ja iga päevaga, mis antakse, tuleb midagi juurde...


Nii et lootust on kahele neljast, ülejäänud on kättevõtmise küsimus? Ma selles hobusteasjas siiski kindel ei ole, aga tomatikasvatamise võiks ju taas tõsisemalt ette võtta? 

Sunday, October 24, 2021

Esimene veerand on läbi,. elagu... koolivaheaeg.

Tegelikult on üsna imelik uue vaheajakorra ajal kooliskäimise-aegu "veeranditeks" nimetada, aga las ta olla, midagi paremat pähe ei tule. 

Jõugu Juhil lõppes lisaks veerandile ka esimene periood. Pakuti kursusehindeid, mis mahust alates on tegu lõpetatud kursusega, pole mina aru saanud... Tähtedesüsteemist pole ka aru saanud... aga tema kokkuvõtvad hinded annavad kamba peale kokku tuntud Inglise tele- ja raadiojaama nime, nii et võib ilmselt rahul olla. Rohkem kursusehindeid pole tänaseks välja pandud. Peaasi, et ta ise teab, kuidas asjad on. Koos uue perioodiga pakutakse ka esimest valikainet, JJ valis programmeerimise. Pidavat tore olema. 

Legolas käis loovtöö asjus viiendas klassis tundi andmas. Puhtjuhuslikult on selle klassi kõige suurem sõnavõtja üsna pisikesest peale meil kirikus vilkunud (ja pealegi Legolase nimekaim), nii et Legolas teda teab, aga tema jaoks on Legolas veel üks suvalistest suurtest... ja kui Legolas toda poissi nimepidi korrale kutsus, olevat terve klass jahmunud, kuidas just nimelt seda last teatakse. Oma klassist väljaspool ta tegelikult eriti silma ei torka, nii et asjassepühendamatute jaoks võib see jahmatav olla küll jah. Veel käis Legolas kooli halloweenipeol. PLN oli ilmuda kohale kauboina, võltsvuntsid ja puust revolver ja särginööbid poole rinnani lahti... selline Gileadi Rolandi ja ariate (Alice Hoffman, "White Horses", lummav ja jõle lugu) väikevend... aga vuntsid ja kaabu osutusid defitsiidiks, Legolas ostis hoopis võlts-Pennywise'i maski ja läks, noh, maskis tegelasena. Siiski oli olnud üsna lõbus. Ma veel ei tea, kas kunstveri tuleb valge puuvillase triiksärgi pealt maha või mitte...

Lillebror osales klassiõhtul, kus Ühe Poisi puudumise tõttu õnnestus mänge mängida mitte-tavapärases vormis. Ühes mängus olevat pidanud poisid tüdrukuid seljas kandma, mis on kuuendas klassis paras risk. Lillebror ja tema süda olevat kandnud üht mitmekeelset iluvõimlejat ja Lillebror arvas pärast, et A. on sulg. Mulle küll meeldib, et pojake on tugev, aga mitte tema ülearune enesekindlus füüsiliste pingutuste suhtes, sest süda. 

Mees tegeles oma vabal päeval väga proosalise tegevusega, nimelt vahetas välja meie kempsupoti. Vanal lekkis mingi loputuskastitihend nii, et põrand oli kogu aeg väga märg, ja kahesüsteemsusest oli ka juba ammu ühesüsteemsus saanud. Mees otsustas lõpuks, et töömaht maksab ka midagi, ja ostis uue. Tšehhi rahvusest (vist) võlts-vanainglise stiilis, nimega "Antik". Isesulguva kaanega ja meie Majja isegi üsna sobiva Nüüd oleks vaja ka uut sarnases stiilis valamut - kuigi see ei leki - ja dušikabiini, mille uksed ei jää pihku, kui neid sulgeda. Siis, kui. 

Mina veel kangast maha ei saanud. Uuel nädalal lubatakse paari sooja ilma, ehk siis. Ladusin kaltsuvaibariiulid täis, ühtlasi tõime Linnast ära kõik meresinised ja muidusinised vaibad, Cranberry võimaliku läbiastumise puhuks. Kui peaks huvi olema. 

Töötöö asjus sain rohkem infot ühe minuga mittesobituva asja kohta, mille teemal siingi kunagi pahurdasin. Minu jaoks on tegu korruptsioonihõngulise olukorraga, aga mina ei ole siinkohal ütleja. Igatahes URR.

Spontaanselt käisime Mehega kohvikus, kuna mõlemal juhtusid olema kehtivad k-tõendid. Paar tundi hiljem saime teada, et järgmised paar kuud pole meil sinna isegi tõendiga asja. Mis siis ikka, kooki kaasa osta võime ja hädavajadust ringi kooserdada ei ole. Sotsiaalmeedias võikusseeoligi? arvati, et inimesed lähevad nüüd kohe meelega endale koroonat hankima. On ikka hulle siin ilmas. Läbi põdeda tuleb ta ilmselt paratamatult kõigil, aga praegu, mil haiglad on niigi üle koormatud... On ikka valu uusaastapeole minna. Meil ei ole. Kui k-haigus tuleb, siis tuleb, aga me praegu pigem väldiksime seda asja, jätaks näiteks juulikuusse, see segab ehk teisi inimesi kõige vähem. Või äkki jõuab vahepeal siiakanti mõni allergiavaba vaktsiin, kes teab.

Vanaemal said otsa "mälurohud", nagu selgus, juba mitu nädalat tagasi. Oli näha, et rohud on otsas - küll tekkis hirmus paanika tänaval parkivate autode pärast ("See on minu aknaalune ja mina EI TAHA, et keegi siin pargib!"), küll oli öö läbi vaja muretseda, kas meiega ikka on kõik korras, sest temal tuli Mõte... Suure veenmise ja pragamise peale (sest tema pole ise üldse aru saanud, et need midagi paremaks teeksid, ega midagi viga ka ei ole, ainult mõni asi läheb vahel meelest ära) tellis ta endale uue retsepti, homsest saab kätte. Ma olen nii väga tänulik, et suvel õnnestus temaga selle imeliselt armsa neuroloogi juures käia, need ravimid tunduvad pöördumatut protsessi natukenegi aeglustavat.

Vanaisa jällegi otsustas, et temal on vaja lehepuhurit, seda kallima sordi oma. Ta on küll eluaeg väga armastanud omada tööriistu, aga varem jaksas ta nendega midagi teha, praegu enam ei jaksaks. Mees tõi talle siis proovimiseks meie kerge, väikese ja odava lehepuhuri. Vanaisa katsetas ja avastas, et ka puhurist kinni hoides on raske pikemat aega ilma toeta seista... Puhurijutu ajal vaatasin, kuidas ta hingab. Nii palju jõudu ühe hingetõmbe jaoks tavalised inimesed ei kasuta... eks 88-aastase inimese puhul peabki valmis olema selleks, et ühel hetkel saab jõud otsa ja ühel muul - või samal - hetkel tulevad ka matused. 

Kassid on vihmastel päevadel olnud üsna pahased, miks sajab mõlema ukse taga ja mitu tundi järjest. Kui õueilm väljas kassitamist ei soosi, tuleb kassitada toas, Freya naudib väga minu sokilõngakerasid. Muudest loomadest tuvastasin, et meil on aias hiliseid vaarikaid ja peedipealseid söömas käinud arvatavasti põder - maaelu teeb muu hulgas hobiskatoloogiks - ja Legolas leidis puid tuues puuriida vahelt nunnu nahkhiire (Pikajuukseline Ema ütles, et see on Eptesicus nilssonii), kes oli ilmselt uimane, soostus poseerima Legolase kinda peal ja lubas ennast teise, mitte-ahjupuukuuri ümber paigutada. 

Friday, October 22, 2021

Katkeb

On ikka ilmake, tormab. 

Hommikul, kui telefon äratust piiksus, märkis Mees: "Vool on ära."

Esimene sõnum voolu äramineku kohta oli tulnud kell pool kaks, tagasituleku kohta veerand viis ja uue äramineku kohta pool kuus. 

Nii et me sõime romantilises küünlavalguses hommikust, aga täiesti ebaromantiliselt ilma kohvita, sest puupliidiga vett mõne minutiga keema ei aja ja hommikuti on kohvivee jaoks reserveeritud tõesti ainult mõni minut. Ma pole kunagi mõistnud inimesi, kes hommikul mitu tundi enne väljaminekut ära sisustada suudavad. Kui peab enne poolt kaheksat sõitma hakkama, siis poleks neid mitut tundi muidugi eriti kusagilt võtta ka. Nojah. 

Tööle ja kooli saime peaaegu sündmustevaeselt, mis neist paarist kergest lehiseoksast siinsamas Maja lähedal ja ühest kuivanud kuusest sadakond meetrit edasi ikka. Lehiseoksad tõstsime Lillebroriga eest ära, kuivanud kuuse lohistasid kraavi suured poisid. Tore, et midagi hullemat ei olnud. 

Kell kaksteist päeval tuli kodus vool tagasi, teatas Mehe telefon. Sobis. 

Pärast töö- ja koolipäeva tundsime rõõmu kempsus veetõmbamisest ja kätepesemisest ja millest veel... kell seitse õhtul käis jälle klõmm. Pimedus. Põhjalik pimedus. 

Helistasin riketesse, sealt öeldi, et oioioi, teil seal on kõrgepingeliiniga midagi, 1200 klienti on ilma vooluta, me ei saa midagi lubada... Väga lahke ja osavõtlik daam sattus telefoni otsa.

Sättisime paika kõik võimalikud ja võimatud küünlad. Koristasin ära elutoa lauakese, et sinna küünlajala saaks panna, naisisiksus soovib ju rahuldada oma kudumisvajadust... Võtsin lauakese ääres kiiktoolis platsi, poolik sokk käes... läks valgeks. 

Elektrikatkestuste seadus toimib ilmselgelt umbes nagu koduperenaiste vihmanõidus, et vihma hakkab sadama kohe, kui viimane pesutükk nöörile jõuab... Elekter tuleb tagasi niipea, kui kõik küünlad paika saavad. 

Vähemalt sai laud lagedaks. 

Wednesday, October 20, 2021

Raamatuid, jälle

Lugemine oli minu lemmik-meelelahutus alates umbes sellest ajast peale, kui ma rääkima õppisin (noh, kuni kolme aasta ja kahe kuu vanuseks saamiseni ettelugemise kuulamine). 

Anna Jansson "Mida sa ei tea". Nädalake pärast lugemist on sisu täiesti meelest läinud. Guugeldasin, tuli meelde. Üsna ladusalt kirjutatud Rootsi kriminull. Täpselt nii vastik ja jõhker, nagu temataolised ikka. Meenutab oikuipaljusid teisi kriminulle maailmas. Avastasin, et olen samalt autorilt lugenud ka teist raamatut, pealkirjaga "Ilusalongi saatusejumalanna". Too oli ka keskpärane. 

Kersti Salulaid "Kodu kotiga kaasas". Teine raamat Soomes töötavate eestlaste elust. Endiselt hea viis teadasaamiseks, mismoodi see Soomes töötamine käib ja mida endaga kaasa toob. Saab lugeda ka täiesti eraldi, arusaamiseks ei pea olema esimese osaga tuttav. 

Lauren McLaughlin "Saada pilte". Esialgu tundus nagu paljutõotav noortekas, olulisel teemal... ja siis läks kõik kuidagi käest ära. Liiga keeruliseks läksid sündmused, liiga hulluks läksid olukorrad... Ma arvan, et poole õhemana oleks kukkunud välja poole parem raamat. 

Steena Holmes "Emma leidmine". Lugu kadunud lapsest, õnneliku lõpuga. Nii võiks see juhtuda... aga. esiteks, tõlge on kohutav. Ikka ja jälle ma unustan enne raamatu laenutamist vaadata tõlkija nime... Teiseks, autor on kas väga naiivne või ükskõikne. Raamatus kirjeldatakse (vist) allakolmese Downi sündroomiga lapse käitumist. Ja see laps räägib ilusate pikkade lausetega nagu täiesti tavaline, ilma igasuguste sündroomideta, hästiarenenud laps. Usutavuse mõttes võinuks Downi sündroomiga lapse vanus olla umbes nagu kaheksa... sest kuigi Downi-lapsed on kõik väga erineva arengutempoga, on standardselt arenevaid lapsi nende hulgas ikkagi väga vähe.

Jessica Fellowes "Särav noor surnu". Absoluutselt suurepärane. Tundub, et tegu on ühtlaselt hea sarjaga, ka esimene osa oli hea. Kolmas olevat ka juba eesti keeles olemas ja mitu tükki veel tõlkimata. Igatahes tasub autori nimi meelde jätta. 

Tuesday, October 19, 2021

Mina, lamemaalane

Või mis nende allergikute kohta nüüd öeldaksegi. 

Täna juhtusin rääkima inimesega, kellel on sama tüüpi allergia nagu Legolasel, ainult et tema on allergia tõttu ka haiglas olnud. Ilma Epi-Penita kodust välja ei lähe. Usaldab teadust ja arste ja enda eripäradest täiesti teadlikuna ei julge vaktsineerida. Maskeerub, kus tarvis, hoiab distantsi. Käib testimas nii sageli, kui võimalik. 

Siin... sama. Peaaegu, tähendab, ma tolle vestluskaaslase varasemaid väljaskäimise-harjumusi ei tea. Täna käisime värskelt testitutena üle maeiteamisaja kohvikus. Oli kena. Kui peaksime Linna parimaid kooke tahtma, eks me siis edaspidi ostame koju kaasa.

Viskasime Mehega nalja, et peaks äkki sel nädalal veel teatris käima. Viimati käisime... enam-vähem kaks aastat tagasi. No ei ole meie žanr. 

Alla 18-aastased ei pea vist ikka midagi tõestama, nii et lapsed saame rahumeeli saata veekeskusesse ja kinno, kui nad tahavad. Meie ei taha, kinos tahavad poisid vaadata filmi "Venom 2", öäk. Kinos käisime Mehega ka viimati mõned nädalad enne esimest korontiini. Ei ahvatle. 

Restoranis, jah... perega oleme sel aastal päris restoranis käinud vist kaks korda, suvel, ja kiirtoidukohtades mitu korda, ka suvel. Selle aasta mõõt on täis. 

Hiljuti mainis üks kolleeg, et vaktsiinivastased olevatki tema teada hästi introvertsed ja... No ma ei tea, me oleme palju kodus küll, aga päris introvertseks ennast ei pea ja puhtatõuline vaktsiinivastane peaks olema raevukam ja ilma igasuguste meditsiiniliste vastunäidustusteta, ma usun. 

Kusagilt lugesin pealkirja, et peaminister keelab vaktsineerimata inimestele meelelahutuse. Kas korjatakse ära lauamängud, telekad, raamatud, keelatakse käia looduskaunites kohtades ja...? Ah ööklubid ja restoranid. Ja uusaastapidustused. Kui on vajadus neis kohtades käia, siis on kindlasti raske, jah... aga rohkem kahju on mul allergikutest koorilauljatest ja rahvatantsijatest, kes ei tohi enam oma armastatud hobiga tegeleda. Kodus vana aasta puhul lauamänguõhtut pidada pole siiani keegi otsesõnu keelanud - aga eks me näeme, mis võimalused selleks kahe kuu pärast paistavad ja mis ilmakord selleks ajaks on. 

Poliitilise korra kohta on öelda, et rõõmu teeb uute piirangute paikapandud kestus. Vähemalt midagi konkreetset. Ja et endiselt ei paista valitsus tegevat ükskõik mida selleks, et neid tagasi valitaks. See muudab neid tõepoolest lugupidamiseväärilisemateks (ja see kulub neile ära).


Vabandage, kui sai kohati sarkastiline... Ühtpidi ma saan aru küll, et vaktsineerimise ohtudest (allergikutele näiteks) avalikult  rääkimine tekitab veel rohkem hirmu, aga süüdistada nakkuse levitamises ainult vaktsineerimata inimesi on lihtsalt vale. Ja viisakas oleks öelda, et piirangud on kaitsmiseks, mitte rõhutada, et karistamiseks (üks selle viimase rõhutajatest ei meeldinud mulle kahjuks juba ülikoolis põrmugi, aga võib-olla on ta hea teadlane, pole süvenenud) - kui see nüüd ajakirjaniku enda ebaviisakus ei olnud. 

Üleüldiselt üllatun ma iga kord uuesti, et kogu k-jampsist on võimalik veel rohkem ära tüdineda. "Ei igavest' või kesta ei ükski oht, ei õnn..." Muu peale loota ei olegi. 

Olge hoitud!

Sunday, October 17, 2021

Koolivaheajani on jäänud üks nädal

Mingil imelikult põhjusel olen ma sel sügisel väsinum kui kunagi varem... ahsoo, nojah, mul oli ju see totter septembrikuine ilma lõputa viirus. Ja küllap ma olen ennegi haigusejärgselt hirmus väsinud olnud, lihtsalt pole meeles. Eks need haigusejärgsed vindumised ole vist nagu sünnitusvalud või lapse üheksanda klassi lõpukirjandiks ettevalmistamine, et läheb üsna ruttu meelest ära, kui õudne see tegelikult oli. Tõepoolest, kui ma siin mõne nädala eest Legolasega kirjandit "sünnitasin" (sest tema algne versioon meenutas kõige rohkem Saalomon Vesipruuli sulelendu ja kõige valutum nii lapsele kui õpetajale on, kui kodus mitmesegaseid reegleid meelde tuletatakse), tuli lõpuks meelde küll, et sarnaseid raskusi kogesin ka Jõugu Juhiga. Oeh. 

Esmaspäeval oli ära selle sügise oodatuim sündmus. Kuigi ma olen küll südamest pettunud, et gümnaasiumides ei olegi automaatselt kohustuslikku kolmandat võõrkeelt, meeldisid mulle JJ klassijuhataja ja koosolek ikkagi väga. Klassijuhataja ütles, et 10. klass juba tasahaaval imbub puhkeruumi, poisse on nähtud malet mängimas... Paar päeva hiljem tuli JJ õhtul malenuppude karbiga ja palus kodusel maleõpetajal endaga mängida, et harjutada. Sellest sain mina omakorda küsimuse, kas meie koolis praegu malering on... ei olegi, sest õpetajad on järjest pensionile läinud... ja seega otsis Mees minu ärgitamise peale üles huvijuhi, kes olevat kogemustega maleõpetaja majas olemasolemise rõõmsalt teadmiseks võtnud. Eks pärast vaheaega näeb, kas sellest midagi saab. Kui meid muidugi distantsile ei saadeta või midagi. 

Veel käis JJ Laenulapse pool laenulapseks ja sealt nii noortekal (!) kui kellegi Laenulapse sõbra sünnipäeval (!). Õnn ja rõõm. 

Lillebror käis jällegi Toreda Klassivenna juures külas. Oli olnud tore, välja arvatud olukord, kus keegi Oda raja (tänavanimi privaatsuse huvides muudetud) väike poiss talle kividega vastu pead viskas. Sellest kiviloopijast rääkis Lillebror eelmisel korral ka, no kas ei saa uuseluamurajooni lapsevanemad kambakesi üht selli ära kasvatada... 

Ja kuna Legolas oli noortekal, olime meie Mehega reede õhtul täiesti nõutud, mida lastevaba ajaga peale hakata. Ega me siis eriti midagi ei hakanud ka. 

Noortekal oli TH (neiu, kohe 17) Legolaselt küsinud, kas ta ei karda hilja õhtul bussijaama minna. Noortejuht olevat kõrvalt märkinud, et sellisel kapil pole midagi karta... "Väike, kokkupandav, traadist ja riidest IKEA riidekapp," ütlesin mina rahuloleva Legolase aruande kommentaariks. Nimekaimu nutikella analüüsi põhjal olevat Legolase keha rasvaprotsent midagi 6-7 kanti... Tuleb rohkem võiküpsiseid teha.

Laupäeval oli Mees koguduse konverentsil tehnikaga tegelemas. Legolas ja lõunase bussiga kojujõudnud Lillebror panid mulle kokku kaltsuvaibariiulid. Ära ostetud said nad juba umbes kuu aega tagasi, aga nüüd oli siis sobiv hetk. Riiulid mahuvad hästi väikesesse esikusse, metallist ja papist laoriiul ei sobitu muidugi mitte üks põrm ei Vanavanaema puhvetkapi ega vähemalt sama vana nagiga... aga nii on praegu vaja. Homme hakkan neid täis laduma, sest ilmateade ei soosi kudupööningul olemist. 

Käisime valimas. Jõugu Juhi jaoks oli see esimene selletaoline ettevõtmine. Valisime seda ainsat inimest, keda me nimekirjast tegelikult ka teame. JJ ütles, et kuna ta tegelikult ei olnud muudes võimalustes kindel, siis valis meie eeskujul. 

Kassidest.

Valge Mini jäi mulle ükspäev vahele nurkapissimisega. LÕRR. Tema mõtles ilmselt umbes sama, kui ma ta õue ajasin. 

Freya ja Millie tahavad endiselt kogu aeg õue ja kogu aeg tuppa ega ole üldse aru saanud, et jahedate ilmade ajal veedavad kassid nii päeva kui öö toas magades. Kui me neid õue ei lase, siis mängivad toas, Freya naudib eriliselt lõngakerasid ja mina saan muudkui kassikangast harutada. 

Laupäeval, kui Lillebror bussi pealt tuli, kohtus ta teel musta Mimiga. Mimi olevat veetnud aega naabrite heinamaal, aga hõikamise peale Lillebrori ära tundnud. Minul õnnestus köögiaknast näha filmilikku pilti, kuidas tammealleed mööda kõnnib väike kollase jopega poiss ja must kass truult tema kõrval, kahjuks polnud pildistamiseks aega. 

Thursday, October 14, 2021

Lugesin ka

Caroline Bernard "Frida Kahlo ja elu värvid". Frida Kahlost ei teadnud ma enne selle raamatu lugemist peaaegu mitte midagi. Ma ei tea, kas ma oleksin mingeidki eelteadmisi omades (ausalt, enne olid ainsad seosed "kunstnik" ja "kulm") oleksin tahtnudki lugeda... sest Kahlo elu ja selle tohutu traagika pole just kerge lugemine, no ja tema ja abikaasa otsused ja valikud on lausa ebasümpaatsed. Aga hariv oli kindlasti, väga hariv. Silmaringi laiendamine on ju ikka tore. Ajaviiteromaani kategooriasse ma seda teost isegi ei paigutaks, romaan kunstniku elust küll, aga kuivavõitu. 

Robert A. Heinlein "Galaktika kodanik". Kerge ja mõnus kosmoserännulugu. Küllap sellepärast kerge, et mõeldud noortekaks. Heinleini stiil on muidu üldse mõnusalt loetav, kuigi mõnd tema täiskasvanuraamatut tahaks kohati seebiga pesta. Ei meeldinud raamatu tagumine ots, see oli kuidagi... lõpetamata. 

Arthur C. Clarke "Kuutolmu varing". Oleks nagu tehnikaulme, aga samal ajal on kogu tehnika nii mõistlikult ära seletatud ja nii kenasti ülelibisetav, et lugeda oli päris kena. Mulle küll ei tundu väga realistlik see, kuidas tolmu sisse lõksujäänud reisijad mitu päeva nii rõõmsad ja rahumeelsed suutsid olla, aga küllap kuuseiklejad ongi hoopis teistsugune seltskond kui näiteks tavalised bussireisijad. 

Liis Kängsepp "Mina, vandersell". Päevikuvormis teos, mis mõjubki nagu päevik. Tekitas küsimuse, kui keeruline see hispaania (või portugali) keel ikkagi on, äkki läheks ja hakkaks hoopis kuskil Lõuna-Ameerika riigis giidiks, kui neil seal giidi saatel reisimised nii jubedasti korraldatud on (et giid keeldub ühestki vaatamisväärsusest rääkimast ja jätab grupi suvalises külas tunniks ajaks üksinda, sest temal on nüüd äkki lõunaaeg ja teda turistid tegelikult ei huvita)...? Põhimõtteliselt meeldis, reisiraamatud mulle tavaliselt meeldivadki. 

K. L. Slater "Vaikivad lapsed". Tegelikult jätsin pooleli, vaatasin lõpu ära ja ei viitsinud vahepealt lugeda, sest kapitaalselt sõlmes peresuhete lugusid on palju ja nii mõnigi tundub parem. Aga põhimõtteliselt võib seda kirjeldada ka kui ühe äärmuslikult rumala naise võimet ära rikkuda kõigi oma järeltulijate elu. Umbes vanaema seisukohtade kirjelduse juures hakkaski vastu ja kohe hullusti, õnnetuseks on selliseid vanaemasid ja emasid ka päriselus häbiväärselt palju. 

Rory Power "Raxteri tüdrukud". Kui seda lugu lugeda lihtsalt põnevusjutuna, siis pole viga. Pidevalt käib hiilimine, püütakse lahendada mingeid saladusi, kogu olukord on äärmiselt dramaatiline. Soovijad leiavad ka armulooo, mida on õnneks kirjeldatud väga põgusalt. Aga. Mis juhtus kõigi tütarlastekooli loomulikku varustusse kuulunud esemetega, tornaado käis majast üle või...? Kole külm, sest tekke pole... ometigi on katastroofi algusest möödas vähem kui kaks aastat, tekid ei lähe pahaks ja neid ei sööda ära, pealegi on igas endast lugupidavas majutusasutuses kapitäis varusid. Loogikavigu on teisigi, need häirivad päris tõsiselt. 

Francis Scott Fitzgerald "Suur Gatsby". Pidavat olema klassika, mida peab olema lugenud, väidavad ameeriklased. Teose keel on tõesti nauditav, ka tõlkes. Muidu on... "Suurte ootuste" lahjem versioon. Terve raamatu jooksul ei juhtu justnagu mitte midagi - tähendab, juhtub, aga sellele ei pöörata eriti tähelepanu. Võib-olla oligi rikaste ja ilusate elu sada aastat tagasi selline, ei tea. 

Wednesday, October 13, 2021

Udusel neljapäevahommikul

Väljas on liiga pime ja külm, et kuduma minna, loodetavasti läheb paari tunni pärast paremaks. 


Hiljuti juhtus üks vestlus sünnipärase saarlasega, kes meie suvisest saartetuurist kuuldes küsis huviga, kas me ikka meremeeste kalmistul ka käisime. Täna juhtusin blogile, kus teismeliste lastega reisil olev perekond külastas ka ühe olulisema vaatamisväärsusena kalmistut. Ma ei teadnudki siiamaani, et kalmistud võiksid ka teismeliste jaoks olla huviväärsus. Peaks vist millalgi katsetama. Umbes kaheksa aastat tagasi otsisime küll kõik põnevusega ühel maakalmistul Teise Vanaisa Vanaema hauda... aga siis nad ei olnud ju veel teismelised. 

***

On alati õudselt kahju, kui lemmikblogijad otsustavad Internetist eemale tõmbuda. Eile tuli taas üks hüvastijätusõnum. Samas... mu friend Paula, kellega meil blogiväliselt alguses muud kontakti polnudki, pani ka mingil hetkel blogi kinni. Mõned aastad hiljem otsisin ta FB-st üles ja me oleme nüüdseks pidanud mitmeid messengeri- ja pildikommentaarivestlusi ja on kohe täitsa sõber. Alice'iga oleme ju lausa kokku saanud - ja ma olen selle eest ikka veel väga tänulik! -, Lillebror mängis Gretaga mingil hetkel pärast seda koos arvutiski... vast ei jää võõraks. Seda viimast ma kardan kõige rohkem, need netitutvused, eriti ülemerelised, on ju olemuslikult üpris haprad. 

***

Peaminister sai maha järjekordse oma erakonnale tüüpilise plärtsuga. Küll ma tahaksin meie valitsusse arukaid inimesi, kes võtavad aega järele mõelda, enne kui midagi välja plärtsatavad. Muidugi, see, kes ei oska, see õpetab, jah. 

Vaktsineerimata inimesena ma praegustes piirangutes endiselt erilist traagikat ei koge. Iganädalane testimine on tüütu küll, aga kuna see üldse mitte mingeid muid vaevusi ei põhjusta, mis siis ikka. Meie elustiil muidugi ei olnud ka k-eelsel ajal nii liikuv-pidutsev, et peaks praegu erilisi muutusi tekitama. Mees ostis ükspäev oma kotletisaia (sest koolisööklas söömise jaoks ei olnud taas aega ja pärastlõunaks näpistas nälg) rahulikult ära ja läks sõi seda rahulikult söögikohast väljaspool, ei mingit probleemi. Et reisimisega kaasneksid mõningad piirangud ja raskused, on nörritav, aga kui me pole siiamaani sügisesel koolivaheajal kuigi palju reisinud, ega me seda sel aastal ka ei teeks. Keegi peab kodus ahju kütma ja remonti tegema ja üldse. Iseasi, kui oleks vajadus-harjumus pidevalt koduväliselt tegutseda. 

Ja iseasi, kui kaubanduskeskustes käimine ära keelataks. Kujutage ette, et nii mõnedki vaktsineerimata inimesed käivad kaubanduskeskuses näiteks rõivaid ostmas, raamatupoes või mänguasjapoes. Sihipäraselt, mitte niisama aega veetmas. Linnas on peaaegu kõik poed ühes või teises "keskuses" katuse all koos, eraldiseisvaid prillipoode või kingapoode peaaegu polegi. Ja töötervishoiuarstiga kohtumine on mul ka kaubanduskeskuse katuse all, novembris... Pingid kaubanduskeskustest juba korjati vähemaks, et memmekestel ja rasedatel ei oleks võimalik jalga puhata, esimese korontiini ajal pandi ka kempsud kinni... vaat see on ebainimlik. 

***

Lõpuks oli ära Jõugu Juhi klassi lastevanemate koosolek. Väga kena oli. Klassijuhataja on sümpaatne, koosolek oli infotihe, gümnaasiumi puhkeruum on nunnu. Ainult keerdtrepi disainis tollesse majja mingi õhulisusehull mägironija või midagi, see oli kõrgusekartja seisukohast puhas jõledus. JJ õnneks kõrgust ei karda. 

***

Keegi oli vist eile postitanud sotsiaalmeediasse seisukoha, et oktoober on paras aeg kevadet ootama hakata. No ma ei tea... ma võtaks kõigepealt jõuluootuse, see algab meil pärast Mehe sünnipäeva. Tolle sündmusega seoses vajan taas ideid, mida talle ometi kinkida. Õnnelikud on need, kellel on abikaasaga ühine hobi, mina ei ole arvutijubinatega üldse kursis ja muud asjad teda eriti ei köida. Luksusesemeid või elamusi ka nagu ei oska pakkuda, sünnipäevakingireisiga on hetkel teatud määral raskusi ja... oeh. 

***

Globaliseerumine ja koroonakriis on väidetavalt toonud kaasa tarneraskused. Kuskohas on laevad sadamas ummikus ja kus ei jätku veoautojuhte... Mõtlesin omaette, mis võib kaubandusest kaduda... kohvi peaks varuma. Ja sokke ja aluspesu, need tulevad vist peamiselt kusagilt Aasiast ja ise ma oma meestele ikka niidisokke kuduma ei hakka - noh, tegelikult on neid niiehknii ühtelugu vaja juurde osta. See tuletab meelde, et sokisorteerimine on hea tubane tegevus, millega täita aega, kuni väljas kangakudumiseks piisavalt valgeks ja soojaks läheb - kudupööningul on endiselt välistemperatuur, aga mul on kuhi kampsuneid seljas ja küll ma selle kanga ka maha saan. 

Olge hoitud!

Sunday, October 10, 2021

Lõikustänupühal

Kas see pole mitte kuidagi sümboolne, et presidendivahetus just lõikustänupühal (no nii enam-vähem) toimub? Kas eelmine lõigatakse õleks või hinnaliseks kuivseadeks, on muidugi iseküsimus. Ja kas kedagi peale kirikurahva lõikustänupüha üldse huvitab (või millistel konfessioonidel see üldse veel täna oli?), on veel suurem küsimus. 

Meie siin eriti mingit saaki ei koristanud. küll aga istutasin ükspäev lõpuks ometi mulda hästi ammu gardestist ostetud roosipõõsad. Kompostimulda vedades mõtlesin, et huvitav küll, sel aastal ei ole nagu tammetõrusid, minevaasta oli neid paksult... Väidetavalt ennustab tammetõrude ohtrus talvekülma. No mulle sobib, kui sel aastal talv vahele jääb, minevaastane oli doppelt und dreifach. Endiselt ei naudi ma nelja aastaaja olemasolu.

Lillebror vabanes kipsist. Nüüd me julgeme teda jälle Vanaemale näidata. 

Legolas käis õpetajate päeva puhul Lillebrori klassile tundi andmas. Eriti ta muljetada ei tahtnud... Eks see räägib ise enda eest. Päev enne õpetajate päeva käis Legolas silmaarsti juures. Praegused prillid õnneks sobivad edasi, lühinägelikkuse süvenemise tunne ongi ainult tunne, Jumal tänatud. Pärast edukat arstilkäiku tahtis Legolas süüa burgerit, aga burgerikohas nõuti koroonapassi, mida meie paduallergikust alaealisel muidugi pole. Kuna vanust küsima ei vaevunud keegi, lahkus Legolas õnnetult ja mina kirjutasin õhtul söögikohapidajale vihase kirja. Vastuseks sain ümmarguse määgimise. Nüüd andsin Legolasele sõnad ette: "Mul pole, ma olen viisteist, õpilaspilet on siin!" Juhuks, kui keegi veel ennast tema kasvust, kogust ja bassihäälest eksitada laseb.

Jõugu Juht käis klassiga Jääaja keskuses. Olevat olnud tore ja huvitavam kui vanematega käies. Kirikus kohtas JJ üht ammust sõpra maleringi päevilt, kes teadis rääkida, et kõigi tema klassikaaslaste gümnaasiumikatsed olevat ära teinud vanemad, ühe puhul isegi vanavanemad, kes selleks päevaks teisest linnast kohale komandeeriti. Kui tõsiseltvõetav see info on, ei oska kommenteerida. 

Mees pani Legolase toa ühe akna siseraamidele hinged külge. Siin Majas on nimelt olnud niimoodi, et talvel pole akende avamine ette nähtud, aga meile meeldib aknaid lahti teha, kui näiteks ahi sisse ajab või midagi... Ja kuna me uusi aknaid ikkagi ei telli, tuleb vanad teha kasutamiskõlblikuks. 

Mina otsustasin elektrihindade tõusu arvestades kasutada ära praeahju kuumust ja kombineerida ahjuroogi küpsetamisega. Või küpsetada mitu asja korraga. "Kas sa tegid täna kaks magustoitu?" oli Jõugu Juhi jahmunud küsimus esimese taolise päeva (neljapäev) peale, aga nii küpsised kui kõrvitsakook on tänaseks peaaegu lõpuni tarbitud ja vahepeal tegin ma ühe sidrunikoogi ka, nii et ilmselt sobib see küpsetamise-asi. 

Sain emmede palvegrupis käies uuendada tutvust pastoripere imeilusa kassi Muffiniga. Muffin on ainult paar kuud vanem kui Freya, aga vähemalt poolteist korda suurem. Ei tea, kas asi on geenides või selles, et Freya käib iga päev õues mängimas, linnakassi eriti õue ei lubata. 

Saturday, October 9, 2021

Ütlevad

 Eile peeti töötööl õpetajate päeva. Noorte õpetamisoskusi kritiseeris Tubli Tüdruk kuuendast klassist: "Nad ei olnud eriti prepareerinud*..." 

***

Meelisklen aeg-ajalt Jõugu Juhi paar aastat vana ettepaneku teemal - et igal sügisel, kui me niiehknii kaua kuhugi ei reisi, võiks võtta uue kassipoja. Sest minu sotsiaalmeedia pakub pidevalt kassipojakuulutusi ja kassid meeldivad meile väga.

Lillebror selle kohta: "Siis võiks olla veel keegi, kes liivakaste tühjendab..."

Ma toetan seda mõtet, see keegi võiks olla mõni isikliku kassiga laps. Meil on neid siin rohkem kui üks. 

_________

*kes aru ei saa, tegu on ränga estonglishiga. 

Wednesday, October 6, 2021

Raamatuid

 Ann O'Loughlin "Ludlow' daamide ühing". Mulle meeldis sama autori "Ballisaali kohvik" ja täiesti vastuvõetamatu oli "Kohtuniku naine". See lugu on kuskil vahepeal. Kuidagi väga lihtsakoeline ja segane, aga samal ajal mugav lugeda. 

Jessica Fellowes "Mitfordide mõrvalood. Juhtum rongis". Väga kenasti kirjutatud kriminull. Millegipärast tundus mulle kogu aeg, et olen seda juba lugenud... võib-olla olingi, kes teab. Igatahes katsun autori nime meelde jätta ja mõne tema raamatu veel lugeda. 

Kersti Salulaid "Ülelahe pumpernikkel". Arvatavasti aus kirjeldus sellest, mismoodi Soome tööle läinud inimesed tegelikult elavad. Minu jaoks on endiselt uskumatu, et töölisi paigutatakse elama nagu ühiselamusse, kus inimestel on... toakaaslased. Mis mõttes, täiskasvanud inimene ja peab kellegi võõraga tuba jagama? Seda nimetatakse vist eluvõõras olemiseks, niisugused raamatud on hea valutu viis tegelikkusest natukegi aru saamiseks. 

Louise Candish "Need naabrid". Mnjaa. Olles näinud ja veel rohkem lugenud seda, milline on armsa Alice'i naabruskond, tulevad pildid silme ette küll. Ega vist ei saa midagi selle vastu teha, kui mõni armas eakas naaber sureb ja maja pärib täielik mölakas (juhtus mu vanematekodu juures ka, aga see on teine jutt). Halvasti läheb siis, kui selgub, et hästitoimiv koostöö ei olegi tegelikult koostöö ja igaüks hakkab olukordi korraldama oma meeleheiteastme kohaselt. 

Jennifer Vanderbes "Lihavõttesaar". Suurepärane. Natuke midagi Mikluhho-Maklai reisikirjeldusest, natuke inimsuhetest, natuke teadust, natuke sellest, milline on elu eikusagil keset ookeani asuval saarel. Kuigi ma ausalt öeldes ei saanud päriselt aru, mis Elsast ja tema pereliikmetest lõpuks sai. 

Kümme minutit enne peavalu

 See sobiks jutujahi pealkirjaks ka, eks ole. 


Ühesõnaga, elu oli ilus. Elekter, mis tuulise ilma puhul ära käis, oli tagasi. Ahi oli soe. Kassid kenasti toas. Jõugu Juht tegeles oma toas millegagi, Mees lesis diivanil ja seletas üle toa Lillebrorile erinimeliste murdude liitmist (Lillebror oli tegelikult aru saanud, aga küsis üle), mina lõikasin kaltsuvaibamaterjali ja vestlesin Legolasega jõusaalikülastuse mõjust tema vibutõmbejõule ja sellest, kuidas ta kavatseb õpetajate päeval Lillebrori klassile ajalugu õpetades ellu jääda. 


Kümme minutit hiljem tuli peavalu ja sõber kurguvalu ka. Pikk, pikk on see täiesti tavaline külmetusviirus. Olen selle aja sees teinud neli koroonatesti ja ikka ei midagi. Võeh. 

Vähemalt on elu peavaluvabadel hetkedel päris elatav. 

Monday, October 4, 2021

Jutujaht 3. Loodame, et nii siiski ei lähe

30. november 2052, Peruu, õhtu

"Ma ei suuda ikka uskuda, milline meie elu nüüd on. Mõtle, kui ka siin peaks maad võtma see hullus, mis kodus oli..." 

Naise silmis olid taas pisarad. Ain tõmbas ta kõvemini kaissu ja meenutas...

12. juuli 2052, Eesti, kohtusaal

Kuumalaine oli vallutanud terve linna. Ökoloogilistel kaalutlustel oli kohtusaalist õhukonditsioneer eemaldatud ja kõigil kohalviibijatel soovitatud istungil osaleda võimalikult mugavas riietuses. Igaüks tõlgendas seda omamoodi alastuseastmega, nagu hea komme nõudis. Väga kehapositiivne kohtunik pühkis higi näolt, kergitas siis üht lopsakat piimanääret ja pühkis selle alt ka. 

"Kaebus on esitatud arst AIN!278-15 vastu, süüdistuse kohaselt on AIN!278-15 ametipositsiooni kuritarvitades diskrimineerinud patsient BNI?130-42 ja kasutanud tema kohta keelatud lahterdussõna "mees". Süüalune, kas tunnistad süüd?"

21. juuni 2052, Eesti

BNI?130-42 oli korralik kodanik. Ta tegi usinasti oma tööd Netiketi poe suurlaos, saates üle maailma laiali sel kuul kõige populaarsemaid mänguasju. Ta hääletas alati võrdsuse poolt ja pesi juukseid õnnelike kanade munadest tehtud pesuainega. Tööst vabal ajal hooldas BNI?130-42 meelsasti rohealasid ja sõitis tõukerattaga. Sellegipoolest vaevas teda kohutav igatsus õnneliku perekonna järele. 

BNI?130-42 oli ise kasvanud lapse arenguks parimas asutuses, aga südames oli ta terve elu ihanud kuuluda perekonda, täiesti tavalisse perekonda - paaritu arv omavahel armusuhetes täiskasvanuid ja mõned kasvavad inimesed. Intiimsuhteid oli BNI?130-42-l muidugi olnud, kooli ajal osales ta kohusetundlikult juhusuhete rühmatöödes ja hiljemgi käis riiklikult soovitatud viisil baarides kaaslasi otsimas. Millegipärast aga ei olnud neist kunagi arenenud püsivamat tutvust, kasvava inimese loomisest rääkimata. Aastad läksid ja BNI?130-42 teadis väga hästi, et parim aeg kasvava inimese loomiseks on kogu võrdsuspoliitikast hoolimata piiratud.

BNI?130-42 oli hoolikalt uurinud arvustusi ja teinud otsuse. Täna oli see päev. Ta riietus hoolikalt, kuid mitte väljakutsuvalt, meikis ennast tagasihoidlikult ja suundus viljakusarsti vastuvõtlue. Varsti, õige varsti luuakse talle kasvav inimene!

Millegipärast aga ei jaganud arst tema entusiasmi. Jahmatusega kuulis BNI?130-42, et tema vastas istuv, ilmavõrgus häid arvustusi saanud AIN!278-15 räägib komplikatsioonidest, partneri vajalikkusest ja lõpuks, oo, lõpuks...  BNI?130-42 otsid värisevate sõrmedega käekotist alarmnupu ja vajutas seda korduvalt. Ka diskrimineerimise äratundmise kursuse oli ta hoolikalt läbinud.

12. juuli 2052, Eesti, kohtusaal

"Lisaks praegusele süüdistusele on sul, AIN!278-15, hulk varasemaid rikkumisi. Oled püüdnud oma perekonna kasvavaid inimesi MAI,890-15, kuueaastane, ja PIA.742-15, üheksa-aastane, hoida eemale koolist, sealhulgas kasvava inimese loomulikule arengule hädavajalikust juhuslike intiimsuhete seminarist. Oled perverssel kombel eiranud riiklikke soovitusi alkoholitarbimiseks ja kaaslaste vahetamiseks, väites, et eelistad püsida "karske" ja sulle koos partneriga sobib "truudus"."

Saalisviibijad ahmisid roppusi kuuldes õhku. BNI?130-42 poetas habemesse pisara ja mudis oma roosa pitskleidi serva. 

"Erialaselt oled diskrimineerinud kehapositiivseid inimesi, väites, et kasvava inimese loomise ebaõnnestumise põhjuseks on nende kaal!"

AIN!278-15 langetas pea. Iga kohtuniku sõna oli tõsi. Miks oli talle juhtunud just see naine (õnneks, õnneks ei ole veel olemas mõtetelugemisaparaati!), kelle õele - ametlikult sünnisugulasele - oli ta pidanud ütlema, et sada kilo ülekaalu võib olla lapse, oih, kasvava inimese saamisel takistuseks ja et rasvumine lühendab oodatavat eluiga?

"AIN!278-15, sinult võetakse kohtuotsusega ära arstilitsents! Eraeluliste süüdistuste asjus kohustatakse sind toetama peres kasvavate inimeste arengut vastavalt õppekavale ja lisama peresse kolmanda täiskasvanu!"

Oktoober 2052

Öö varjus riigist lahkumine osutus üllatavalt kergeks. Ain ja Ana - sünninimega Annaliisa - lubasid lastel pakkida ainult hädavajaliku - kaisuloomad, lemmikraamatu, hambaharja, vahetusriided. Lõpuks olid Ain ja Ana terve oma täiskasvanuelu just sellise olukorra puhuks raha kogunud ja ehkki otse eurodest solideks vahetamine oli võimatu, õnnestus suurem osa kogutud raha kuldeheteks vahetada. Peruus lennukist maha astudes polnud nad esimese hooga riigikorra erinevustest aru saanudki, aga hiljem...

"Nagu lapsepõlves," õhkas Ana, kui hakkas taipama, et poodides müüaksegi riideid eraldi naistele ja meestele ja et lapsi tohib avalikult tütardeks nimetada. Neile koolikohtade saamine oli lihtne ja õppekava jahmatav - keeled, ajalugu, matemaatika, loodusteadus! Tõesti, nagu lapsepõlves!

Võõraste poole viisaka pöördumise õppimine polnud Mai ja Pia jaoks probleem, kuna keel oli võõras, võtsid lapsed uue kõneviisi iseenesestmõistetavalt omaks. Juba paari nädalaga hakkasid tüdrukud hispaania keeles lihtsamaid lauseid ütlema ja koolist sõpru leidma. Ainult nende käitumisega oli natuke keeruline, kodumaal oli lapsi julgustatud kaaslasi ükskõik millisest kehaosast puudutama... aga õpetajad olid viimaste aastate jooksul näinud palju võrdsuspagulaste lapsi. Kohalik haridusministeerium oli välja andnud isegi lasteraamatuid sobiva ja mittesobiva puudutuse kohta, mida Ain ja Ana paaril õhtul koos tütardega hoolikalt uurisid. 

Elu hakkas tasapisi rööbastesse minema. Selgus, et Eesti kohtuotsused Peruus ei kehti. Nii Ain kui Ana õppisid hoolega hispaania keelt, Ain saigi kohe tööd kohalikus tervisekeskuses inglise-, soome- ja eestikeelsete välismaalaste konsultandina, Ana liitus naabrinaise Maria kutsel katoliikliku naisteklubiga. 

30. november 2052, Peruu, õhtu

"Loodame, et nii siiski ei lähe," ütles Ain. "Olen teiste Põhjamaade pagulaste hulgas maad kuulanud, nii rootslastel kui soomlastel on juba tugevad vastupanuliikumised loodud, Indrek, kellega eelmisel nädalal kohtusin, ütles, et ka eestlased püüavad organiseeruda. Ühel päeval võtame me tagasi õiguse oma kodumaal mehe ja naisena abielus olla, oma nimesid kanda ja lapsi poegadeks ja tütardeks nimetada!"

"Hmm, rääkides mehest ja naisest..." nurrus Ana. "Tüdrukud vist magavad juba... Ma kuulsin Marialt, et siin riigis ei ole kohustust kolmandat last lastekodusse anda. Mis sa arvad?"