Sunday, January 31, 2021

Türkiispulmapäeval

 Kui ma nüüd õigesti olen arvutanud, siis peaks meil olema täna türkiispulmapäev. Kaltsuvaibavärvina on türkiis tähelepanuväärselt populaarne, muidu... las ta siis olla. 

Selle puhul sööme täna loodetavasti parti apelsinikastmes. Koogilahenduse pean veel välja mõtlema. 

Ülehomme saab Vanaisa 88. Juhul, kui ta vahepeal muidugi suremisega hakkama ei saa, aga seda asja on ta juba vähemalt 15 aastat lubanud kohe-kohe ette võtta ja siiani pole õnnestunud.

Kooliasjades toimub meil veebruaris tähelepanuväärne vaikus, aeg on selline. Võimalik, et lastel toimub mingeid teadusnädala üritusi, aga need otsustatakse ilmselt jooksvalt. Küll aga saabub juba kolme nädala pärast talvevaheaeg, mil kokkuleppe kohaselt võib meile saabuda laenuks mõni laps, näiteks Lillebrori Sõber.

Koolivaheaja sisse jääb ka vabariigi aastapäev, mida me traditsiooniliselt tähistame kas aiatööde või lumerookimisega. Ma loodaksin seda esimest, lund on meil, tänan väga, täiesti piisavalt. 

Kangakuduplaan läheb veebruaris loodetavasti paremini kui jaanuaris. Ükskord ma hakkan neid villavaibakesi kuduma niikuinii. 

Remondi- ja ehitusplaan läheb nii, nagu läheb. Kantseleis asuv ahjuke annab sooja ainult mõõdukalt, ilmateade on võeh ja kui meid peaks tabama vebruariidi füüsilisem vorm, siis palju edasi ei jõua. Aga kes teab.

Püüame veebruarist ja ilmateatest hoolimata püsida võimalikult terved. 

Jätkan jaanuaris omandatud head harjumust kirjutada üles enam-vähem kõik väljaminekud. Kas mõne uue harjumuse (koristamine ja kasimine!) ette võtan, on hetkel kahtlane, koristamine ja kasimine paistavad aeg-ajalt juhtuvat harjumusest sõltumatult. 

Sünnipäevapidusid ja suuremat seltskonnaelu me selleaastases veebruaris ei oota, sestaegonselline, aga jällegi, kes teab. 

Teeme tasahaaval mingeid PLNe kevadeks, suveks ja sügiseks. Vaja on laadaPLNi, laagriPLNi ja reisiPLNi variantides A, B ja C. Lõpuks jääb ilmselt iga PLNi lisaklausliks "juhul, kui see võimalik on". No aga selline see meie hea uus ilm juba kord on. 

Ja mis siis, kui kõik ikkagi hästi läheb?

See terve tsirkus

 Jaanuarist on alati hea meel, kui ta algab, ja parem meel, kui lõpeb... et saab kevadele lähemale ja puha. 

Ükspäev vaikselt sadas ju lund. Nagu ma ka eelmises postituses märkisin, jäin selle puhul hange kinni. Neli korda, kui täpne olla. Oli erakordselt libe. Mees, kes hilja õhtul teise autoga Linnast tuli, ütles, et buss oli siiski kraavist ära viidud, ja lubas mingil hetkel Frau Corsa rehve kontrollida. Pole üldse välistatud, et viga oli mustris. Täna tulin Monsieur Picassoga Linnast ja nägin mahajäetud maja juures teede hargnemiskohal toimetamist. Kraavis külitas üks BMW, aga seal oli juba keegi džiibi ja köitega asjatundlikult õiendamas. Sealtmaalt kuni meie bussipeatuseni (ma kaugemale ju ei sõitnud) oli tee täis üsna värskeid autojälgi, ikka üht serva mööda ja teist serva mööda... Küllap tuli enne kraavijõudmist serv varem, kui oodatud. 

Legolas veetis suurema osa nädalast igaks juhuks kodus. See ei takistanud tal reedel Nimekaimu külla kustuda. Neil oli vist tore. 

Meie Mehega viisime Vanaisa arsti juurde. Ei teagi, kas seda peaks nimetama väikeseks või suureks vangerduseks... Arst oli väga tore ja kirjutas välja sobiva ravimi. Paraku arvab Vanaisa, et tema pidev arutu ringituuseldamine ongi loomulik ja hea. Kuna ravim teeb ta rahulikuks ja uimaseks - ikkagi psühhoosivastane ja puha -, keeldub ta seda võtmast ja on sama agressiivne ja luululine edasi. Nutsin ühe vihase peatäie ja helistan homme sotsiaaltöötajale, seekord enne rahule ei jäta, kui olen saanud konkreetse nõuande või vähemalt nõustamise jaoks aja. 

Mees hankis endale teadmata kuskohast (loodetavasti) toidumürgituse või kõhugripi. Kui ööseks üldse üle ei lähe, pean homme k-kahtluse asjus perearstile helistama. Urr. Eks igasugused haigused on urr, aga tavaliste haigustega lubatakse pärast tervekssaamist rutem inimeste hulka. K jaoks pole meil aega. 

Me koos hankisime täiesti tavapärasel viisil suuremal hulgal kodutekstiili. Esimest korda elus ostsin poest valmis katteid diivanipatjadele - noh, need olid odavad ja sobitusid. Pealegi oli mul paar alasti patja. 

Käisin minevanädalase nohusolemise tõttu tavapärasest rohkem tööl. Võimalik, et selle tõttu ärkasin laupäeva hommikul unenäost, kus pahane lapsevanem kirjutas mulle nõudega tema lapse hinded korda teha. Olen küll tollesama lapsevanemaga kirju vahetanud, aga pole mitte kunagi vestelnud hinnetest... ja ega mina ühegi lapse hindeid ega õpetajate hindamisviise muuta ei saagi.

Tööasjus vihastasin ennast ka paar korda välja. Üks ajend oli FB koduõppegrupis toimunu, täpsemalt minu teadmised ühe seal valjusti sõnavõtja kohta, teine ajend uskumatult vastaline ja oma õiguses kindel teismeline. Nojah, eks see laps õpib oma elu õppetunnid siis kusagilt mujalt, ainult et ma kardan, et siis on tal palju valusam. Kas need asjad on vihastamist väärt, ei tea veel, selle üle tuleb järele mõelda.

Sõime täpselt nii kaootiliselt, nagu praeguse olukorra puhul juhtuma kipub.

Esmaspäeval peenikesi grillvorste salatiga.

Teisipäeval lihapalle, mis ma kunagi mitme nädala eest olin sügavkülma pannud, ka salatiga. 

Kolmapäeval paneerisin ja küpsetasin kanakintsutükke, sinna juurde tegin saksapärase kartuli-redisesalati.

Neljapäeval valmistas Mees täiesti tavalist hakkliha-tomatikastet makaronidega.

Reedel vaatas igaüks ise, mida sõi - see meeldib lastele kõige rohkem. 

Laupäeval oli guljaši moodi asi ahjukartulitega. Pidi olema porgandisupp, aga ma ei hakanud Nimekaimu traumeerima. 

Täna... vaatab vist jälle igaüks, mida sööb. Kui majas on võib-olla kõhuviirus, ei tundu organiseeritud söögitegemine mõistlik, eriti kui söögitegija on haigega öö otsa sama õhku hinganud ja üldse. 

Küpsetasin ühe rabarberi-hapukoorekoogi ja kaks šokolaadikooki, sest lapsed palusid järgmisel päeval veel. 

Kes meist tuleval nädalal distantsil, kes kontaktis ja kes karantiinis on, praegu veel ei tea. Huvitavatest aegadest on päris suur tüdimus. Vähemalt saab homme hommikul kalendris lehte keerata, see on alati meeldiv... ja kui kuu algab esmaspäevaga, on kohe korrektsem ja motiveeritum tunne.

Friday, January 29, 2021

Ajastatuse viga

Kui tuled linnast, lumesadu, traktorit ei kusagil, lumesadu, buss on kraavis, auto hange kinni jäi... 

Sõna otseses mõttes... 

Siis ei ole just eriti mõnus märgata kellegi anonüümse isiku manitsust, et talv olevat ka Jumala looming ja ärgu ma virisegu. Manitsemise edukuse head eeldused on lugupidamine manitsejast ja sobiv ajahetk. Lugupidamine võiks olla ehk väheke suurem kui üleüldine mõte, et eks need inimesed seal Turkmeeniaski on kindlasti päris kenad (uue kolleegiga tuli eile Turkmeeniast juttu). Aga ajastatus - no juhtus äärmiselt ebasobiv hetk.

Lahke bussijuht aitas auto välja lükata... ja paari kilomeetri pärast veel, sest ma viisin teda lähimatesse asustatud paikadesse traktoriotsingule. Firma nimelt ei suutvat traktorit organiseerida, neil olevat ainult treiler. Traktori leidsme, aga omanikku mitte... Teises majas oli inimene, aga mitte traktorit... Nii see asi siin on, ära oleme hellitatud, ei teagi, kuskohast traktorit leida. Aga libe ja lumine oli küll üle igasuguse lubatud mõõdu, arvas Frau Corsa ja liikus sihipäraselt minu poolt valitud suunale risti vastupidi, õnneks aeglaselt... ja õnneks olid poisid kaasas. 

Nii et nüüd ma keerasin anonüümsed kommentaarid kinni. Tahaks ikka teada ka, kes siin arvab, et ma tema seisukohavõtte kuulda peaksin võtma. Võib-olla on arvajal tuline õigus, ka seda võib vahel juhtuda. Allikad tuleb ära märkida, allikad... 

Muidu on õnn ja rõõm küll, et (vist) üleeile tegi ühe puu otsas keegi lind kevadist häält ja vastikut talveilma peaks kogemuste põhjal olema veel umbes ainult kuu, äärmisel juhul poolteist. 


Edit hiljem: Nojah, ja siis tuli õhtuse bussiga Legolase Nimekaim. Koos Legolasega toimetasid nad jupp aega õues. Pärast sain mina panna kuivama kaks paari sokke, kaks paari pükse, ühe mütsi, kolm paari kindaid, ühed saapad nr 43 ja ühed nr 45... ja mõtlesin, et tänaseks on neid talverõõme nüüd nauditud juba küll. 


Tuesday, January 26, 2021

Varahommikuselt

 Mees läks kontaktõppe jaoks piisavalt tervete lastega (1) Linna, Peavalu ja Nohu lesivad voodis ja ootavad distantsõppe algust. Must Mimi keeldub sülest lahkumast ja nühib ninakest vastu mu käsi. Temal on NURR.

"Minu" sotsiaalmeedias on viimasel ajal ebaproportsionaalselt palju lumepilte. Võeh. Õnneks jälgin ka paari inimest Põhja-Saksamaalt ja üht peret, kes on hetkel Kreekas talvitumas. Sest millal muidu maja maha müüda ja matkaautoga reisile minna kui koroona-aastal, eks ole. Veel tundsin eile rõõmu Me. lambatallepiltidest (aitäh!). Isegi lumises õues tehtud pildid on palju ilusamad, kui sinna on lisatud lambatallesid ja ilusaid inimesi. 

Nojah, minu poolest võiks nüüd kohe kevad tulla. Küllap ma vingun talve üle, kuni seda on. Normaalse temperatuuriga aastaaegadel vingun, kui on pime ja vihmane. Või kui kuiv ilm on liiga kaua kestnud. Vinguviiul tuleb ikka hääles hoida.

Üleüldise koroonakriisi tingimustes valitseb tööasjades kaos. Inimesed on peamiselt küll terved, aga kui klassis on olnud laps, kes osutub sümptomiteta positiivseks, lähevad kõik seda klassi õpetanud õpetajad x päevaks isolatsiooni. See jällegi tähendab... et ma lähen homme neljanda klassi vene keele rühma aega sisustama, kuna vene keele tund on keset päeva, lapsi tunniks ajaks üksi jätta pole viisakas ja ühtegi vaba õpetajat pole, kes ühtlasi vene keelt oskaks. Mina muidugi ka ei oska, aga eks ma lähen ja mängin nendega "Aliast" või midagi taolist, mida saab mitmeteistkümne lapsega mängida. Vähemalt ei istu nad telefonides. 

Muide, neilsamadel neljandikel on töövihikus minu meelest lahendamatu ülesanne. Vaja on kirjeldada pilti, kus lumises metsas vaatavad metskitsed (vist, pisike udune pilt on) ehtud jõulukuuske. Lapsed ei ole õppinud sõnu "talv", "lumi", "mets", "kõikjal" ja "metskits". On õppinud karu ja rebast, keda minu meelest pildil polnud (võin eksida). Ilmselt on tegu juhtumiga, kus lastelt eeldatakse leidlikkust, mis täiskasvanutel kipub kärbunud olema. 

Eilsetes uudistes oli vastuolulisi reaktsioone tekitavaid sõnumeid. Ühe uudise peale mõtlesin, et võeh, kas ta ei lähegi ära, kuigi lubas? Ja teise peale, et head teed tal minna. Küllap kehtib ka luterlastele Pauluse kiri Tiitusele: "... kui keegi on laitmatu - ühenaisemees, kellel on usklikud lapsed..." (Tt 1:6). Laitmatusenõue on esitatud ülevaatajatele ehk kogudusevanematele, aga kes selle poole püüelda võiks kõik, kes ennast koguduseliikmeks peavad. Minemist ähvardanud mees on aga ühenaisemehe seisusest kohe mitme sammu kaugusel ja vähemalt üks ta lastest on avalikult ilmutanud üsnagi mitteusklikku meelsust. Ei ole nagu erilist mõtet kirikust lahkumisega ähvardada, kui isiklik usk on leige ja juhuslik (sool on magedaks läinud, Mk 9:50; väidetava usuga on konkreetse inimese eluviisid ilmselges vastuolus). Piinlik.

Samuti eile natuke unistades leidsin meile Genova kanti pefektse puhkusekorteri - ühest aknast otsevaade üle tee rannale, teisest aknast vaade traditsioonilistele Itaalia tagahoovidele koos pesunööridega, pesumasin, soodne hind ja elektripliit! Mis imeasja pärast kõigis soojamaa puhkusekorterites gaasipliidid on, mina aru ei saa. Kesse neid kasutada mõistab? Või on see mingi ühisvandenõu restoranipidajatega - paneme korteritesse gaasipliidid, siis turistid tulevad restorani sööma... Kuidas me sinna perfektsesse korterisse peaksime pääsema, on muidugi iseküsimus, meie ja Itaalia vahele jääb vähemalt viis riiki, igaühel oma k-paanika. No aga juuli lõpuni on aega ka, ma lubasin lastele, et sel aastal me maasikate ajal kodust ära ei lähe... Ja selle aja jooksul võib juhtuda mitmesegaseid sündmusi, viimased 11 kuud on väga selgelt näidanud, et midagi mõistlikku ja ennustatavat oodata pole mõtet. 

Pühapäeval käisin ühes ja eile teises raamatupoes. Ma peaksin sellest vast eraldi kirjutama, aga ei viitsi. Ühes poes on iga kord tööl erinev müüja, kes suunab inimesi järjekindlalt, jõuga ja (pühapäevasel juhul) üsna ebaviisakalt iseteeninduskassasse. Teise poe müüjaid tean vist juba nägupidi. Nad on väga, väga armsad. Ei mingit iseteenindust, kui on vaja abi, siis aitavad, kui on vaja nõu, siis nõustavad. Ostsin raamatu, mille turvakleeps tekitas ukse vahel lärmi. Müüja (mitte see, kes mind teenindas, üks teine, kes on alati hästi armas ja väga kompetentne) jooksis järele, piiksutas raamatu uuesti läbi ja andis mulle väikese vabandusena järgmise korra jaoks sooduskupongi. Pole muud öelda, kui et pikka iga "Rahva raamatu" poele! Igatahes ma tean varasemast veelgi selgemini, kustpoest ma Lillebrori sünnipäevaraamatut lähen ostma. 

Sünnipäeva asjus tuleb veel mõelda. Jõugu Juht on nii suur ja tema sõpruskond koosneb nii erinevatest, üksteisega kokkusobimatutest poistest, et ta ka ise eriti pidu ei tahtnud, k-aeg pealegi. Lillebror ikkagi tahaks sõpru külla. Ma arvan, et tema Sõbra ja Sõbra Õe kutsume ikka, muude asjus tuleb vaadata, milline on selleks hetkeks riigikord ja üldine rahvatervis. Kolleegid pühapäevakoolist, keda ta igal nädalal niigi näeb, ei tohiks olla probleem, aga kas neid kombineerida mõne koolisõbraga... kahtlane. Või siis vastupidi, aga ppk-kolleege on rohkem ja nende vanemad teavad, kus me elame, korralduslikult lihtsam. Eks me paari nädala jooksul peame asjaosalisega sellest rääkima. 

Nüüd on vaja tekitada Vanaisa elu ja tervise lugu, et kui me teda täna tundmatule arstile esitlema läheme, oleks võimalik arstile pidepunktid pihku pista - Vanaisa on ju kivikurt ja arvab siiralt, et arstile minnakse tema seljavalude tõttu. Tegelikult kästi neuroloogile pöörduda d-kahtluse asjus. 

Aga enne seda... peaks kasima liivakasti, mis kassidele kõige rohkem meeldib, levivate aroomide põhjal on keegi seda taas austamas käinud. Tähendab, meeldib Freyale, Millie'le ja Mimile. Valgele Minile meeldib esikuvaip, seda on täna taas põhjust pesta. :( Pffft.

Monday, January 25, 2021

Ühe ajastu lõpp (tundub)

Üsnagi vääramatult on meil kümmekond aastat telerivaatamist valitsenud lapsed. Õigemini, kümmekond aastat väga kindlal ajal, enne seda ei olnud niiehknii ekraani sisselülitamine eriti mõeldav, kuni Gäng kenasti oma toas voodis ei olnud. Või nojah, kui just ei vaadatud mõnd väikelastefilmi. Väikelaste ärkvelolekuajal vanemad telerit ei vaata, sest lastel on vaja keskenduda mängule ja suhtlemisele, mitte ekraanile. 

Umbes kümme aastat tagasi avastasime, et saksa lastekanal KiKa näitab igal õhtul kell kaheksa enam-vähem vägivallavaba multikat. Meile kolisid sisse Yakari, viikingipoiss Wickie (hei-hei Wickie, hei, Wickie, hei... - alguslaulud kuluvad paratamatult pähe), Marco Polo, Robin Hood... ja maeiteamis kõik veel. Lapsed vaatasid huviga. 20.25 sai multikas läbi, järgnes hambapesu, unejutt ja õhtupalve. 

Mingil ajahetkel, regulaarse telekavaatamise algusest vast aasta-poolteist hiljem palus Jõugu Juht teleri veel käima jätta, kui multikas lõpeb - sealt tuleb üsk teadusesaade, ma tahaksin seda vaadata. Oli vist suvine aeg, igatahes võisid ka väiksemad kauemaks üles jääda. Nemad läksid mängima, JJ jäi vaatama soovitud saadet. Natuke aega hiljem märkasin, et laps on toonud endale pliiatsid ja joonistab teleri ees, taguots püsti. "Kui sa ei vaata, paneme kinni?" "Ei, ära pane, nad räägivad praegu šokolaadi valmistamisest, ma kuulan niisama, kui jälle huvitavaks läheb, siis vaatan ka." Kogemata oli tekkinud kakskeelsus. Algas "Wissen macht Ah!" ja "Pur"'i ajajärk. Veel mõne aasta pärast hakkasid lapsed jälgima ka enneüheksast uudistesaadet "logo! Die Welt und ich."

Vaatajaskond teleka ees püsis kaua aega kolmeliikmeline. Lillebror ja Legolas vaatasid esialgu lihtsalt vaatamisrõõmust, mida seal teadussaates ja logo's ka räägitakse. Küllap sellepärast tehtiski kaheksa-poolene Legolas minult ühel mälestusväärsel kevadpäeval pärast koolis vastamaskäimist teada, mis erinevused Adolf Hitleri poliitikal ja Boko Haramil täpsemalt olidki. Muna oli tookord vist targem kui kana, kes on lapsest peale osanud telekat väga edukalt ignoreerida...

Siis hakkas vaatajaskond kahanema. Kõigepealt loobus multikavaatamisest Jõugu Juht, siis Legolas. Ka logo! ei olnud suurtele poistele lõpuks enam huvipakkuv. Eks nemad loevad-vaatavad uudiseid ise, oma arvutitest, ja oskavad ise valida, millist infot soovivad saada... Et see viimane teinekord tekitab pedagoogilisi arutelusid lapsevanematega, on iseasi. Lillebror jälgis veel jõulueelse distantsõppeni multikaid üsna hoolega, sellele järgnevat saadet korrapäraselt ja Logo igati meelsasti. Nüüd... ta vist ei teagi, mis aktuaalne kellakaheksane multikas on (Wickie). "Wissen macht Ah!" ja "logo!" veel sobivad, aga ka mitte iga päev. Täna näiteks ei tulnud meelde. 

Tundub, et on saabunud aeg, mil täiskasvanud saavad taas teleri endi valdusesse. Ja kui Lillebror kord päris oma toa ja sinna isikliku arvuti saab... võime me uhkes üksinduses elutoas ükskõik mida vaadata. Tegelikult on see kuidagi nukker. 

Kuidas õigupoolest elatakse ilma väikeste lasteta, kes multikaid armastavad?

Sunday, January 24, 2021

Mõningad esimesed kogemused

Esimest korda on meil tööl teraapiakoer. Viisakas, rahulik, ajab karva. Asjassepuutuvatele õpetajatele ja lastele paistab sobivat. Kuna ma käisin vaatamas tundi, kus koer parasjagu viibis, kogesin esimest korda tunnivaatlust varba peal puhkava peniloomaga. Rahule võis jääda nii koera, tunni, õpetaja kui õpilastega. 

Esimest korda saime 16-aastase lapse. Ma pean selle mõttega ilmselt päris kaua kohanema. Pilti ta endast ei luba teha, aga võite mind uskuda, 16-aastane Jõugu Juht näeb hea välja. Ühtlasi on tal üsnagi terav mõistus, tulevikuplaanid ja arukad-filosoofilised küsimused, millele vanemad enam mõnikord vastata ei oska. 

Esimest korda jättis üks laps, kellel see nädal kooli mõttes täiesti untsu läks, valjusti emotsioneerimata ja laamendamata, selle asemel nuuskas vaikselt ja häbelikult. Areneb! Eks ta proovib järgmisel nädalal paremini, juhul kui lubatakse koolis käia.

Esimest korda helistasin hilja õhtul nii eraisikule kui psühhiaatriahaigla erakorralisse vastuvõttu, sest Vanaisa. Erahelistamise tulemusena sai vast üks uks öörahu tagamiseks lukku, EMOst soovitati, et kuni kannatab ja õnnestub maha rahustada, alustagu me neuroloogist. Vist õnnestus rahustada, neuroloogile sain ka aja. 

Esimest korda elus jäin vabatahtlikult, igaks juhuks nohu pärast töölt koju. Nohu oli aus, ilmselt ehtne eesti maatõugu eksemplar. Mul ei oleks tööl nii palju taskurätikuid võtta olnud, pealegi tundus ebaviisakas rahva sekka lakkamatult aevastama minna. Õnneks on siiani tegu olnud ainult ninapiirkonnas püsiva häirega, mis on juba ilmselgelt taandumas. K-küsimus on õhus, aga tundub, et taas ei olnud mul kallal midagi eksootilist, igasugused meeled on täiesti olemas.

K-küsimuses olen esimest korda üle-euroopalise ühtsete reeglite, kindla alguse ja lõpuga lukkumineku poolt. Vaadake, praegune olukord meenutab natuke nagu kortermaja prussakatõrjet, kui ikka terves majas korraga ei tehta, imbuvad nad kuskiltpidi varsti jälle kõikjale. Urr.

Veel valmistasin esimest korda elus Raffaello-torti. Sai hea. 

Esimest korda elus sain ise kah nii vanaks, nagu ma nüüd sain. Tundub, et pole viga midagi, eks ma saan seda vanust nüüd kah aasta aega harjutada. Pealegi on mul nüüd esimest korda elus ilus veekeetmiskann. Teekannukujuline ja lavendlimuster peal. Teisteks sünnipäevakinkideks sain kalli lapselt, kelle iga ja viimase aja puberteedivaevused poleks seda küll arvata lasknud... ja vaimustava sulailma. 

Ja esimest korda elus olen leidnud loomakaamera-lehekülje, mis on tõeliselt köitev. Eriti kui tahta teada, mida kassid päev otsa varjupaigas teevad. 


Edit hiljem: unustasin kirja panna, mida meil sel nädalal õhtusöögiks pakuti.

Esmaspäeval oli värvikas köögiviljasupp. Ainult et lillkapsa asemel oli mul topelt brokkoli. 

Teisipäeval praekartulid, muna ja vorstiga. Ja salat.

Kolmapäeval mingi guljašilaadne asi ubade ja riisiga. Küpsetasin tikri-martsipani-purukoogi.

Neljapäeval ahju-aedvili.

Reedel lasanje ja sünnipäevatort.

Laupäeval kartuligratään peekoniga. Seda ma pean veel harjutama, mul kipub kartuliosa toorepoolseks jääma. 

Pühapäeval sõime Vanaema ja Vanaisa juures pidulikult pitsat, sest täna oli Dobby vaba majahaldjas. 

Uuel nädalal teevad vähemalt ühel päeval söögi poisid, sest meil on koolis k-juhtumeid (nagu vist praegu natukehaaval kõikjal) ja igaks juhuks on homme terve kolmas kooliaste kodus. Edasine olukord selgub jooksvalt.

Friday, January 22, 2021

Kärnas kärsaga

 Kärss ehk nina läheb ilmselt kohevarsti iseenesest kärna, sest istun hetkel stiilipuhta eesti maatõugu nohuga kodus. Ei olnud nagu viisakas tööle nuuskama minna, nii palju taskurätikuid ka ei taha kaasa vedada ja üldse. Küll ma need päevad järgi teen, poole koha puhul on õnneks natuke haigeolemise-ruumi. 

Aga nohu tekkis muidugi koleda külmetamise tagajärjel. Ei ole olemas sobivat riietust, kui olla mina, on liiga külm ilm, mis nõrgestab organismi, nii et mingi seni varjusurmas püsinud viirus saab tegutsema hakata. Ikka juhtub.

No ja siis ma siin vaatasin ilmateadet ja mängisin Geoguessrit ja sõnastasin enda jaoks koha, kus tegelikult tuleks elada. 

Niisiis, minu meelest Õige Elupaik oleks vähemalt 15-aastases kõigi tänapäevaste mugavustega, mõisasuuruses vahvärkmajas, mis peaks asuma kusagil, kus ei lähe temperatuur ilmaski alla 10 kraadi. Ega üle 27 kraadi. Paluks ilma tuuleta ja ülearuse niiskuseta, aga mere või suurema veekogu lähedal. Olgu täielik maaelu kesklinnast või Maksimarketi-tüüpi poest pooletunnise jalutuskäigu kaugusel. Ühtegi verdimevat sääske ega herilast ei tohi olla! Aias peaks kasvama nii tsitruselised, aprikoosid, maasikad kui ka näiteks kiivid (minu kiivitaim suri paraku ära, küllap ei saanud ta piisavalt ronimisvõimalust), kurgid ja viinamarjad. Teed ja tänavad olgu hästi sillutatud ja koerahunnikuvabad, riigis valitsegu mõnus preisi täpsus koos kohaliku omavalitsuse täieliku ükskõiksusega inimeste koduremondi vastu (olen kuulnud, et mõnelpool ei tohi ise pistikupesagi vahetada...). Ja muidugi hoidku kõik meie toredal põhjamaa kombel viiemeetrist vahemaad, ei mingeid põsemusisid muude kui abieluinimeste vahel... 

Ühesõnaga, see oleks ehk teostatav üle mõistuse suure rahahulga olemasolul, leiaks ehk mingi tuulte eest varjatud lahesopi ja koliks mõne teisaldamiskõlbliku majakese Saksamaalt ära... ja paneks kõik oma valduste seinad, puud ja toikad täis tervitusmusisid keelavaid silte... ja katkuks kohaliku edasilükkamiskultuuri pärast juukseid... aga rahahulk saab arvatavasti edaspidigi olema mõnevõrra piiratud, igatahesei küüni meie finantsid ilmaski Vahemere-äärse valduse ostmise ega majatranspordini. Pealegi on meil siin sõbrad ja seal ei oleks, see aspekt on jõledast ilmast (lumi!) hoolimata ka oluline.

Tuleb kütta soojaks see, mis on, ja püsida ahju ligi. Köögiaknatermomeeter näitab juba plusspoolt, minu poolest võiks nüüd kohe kevad tulla. Ühel päeval saan ma ehk oma köetava kasvuhoone ja nohuvaba elu. Atsih.

Thursday, January 21, 2021

Nurinat

Üks neid asju, millest ma endiselt põrmugi aru ei saa, on tänapäeva mood. Täpsemalt mõõdud, mille järgi valmisriideid õmmeldakse. Kui me siin ükspäev paaris püksipoes käisime ja pükse vajav poeg ikka ühest paarist välja ja teise sisse pugeda üritas... sõnastasin tänapäeva meesterõivaste modelli tõenäolise kehakuju enda jaoks nii: 

õlad on längus, pudelja kujuga;

piht on lai, väga lai;

puusad on enam-vähem normaalsed, aga tuharalihased pigem olematud;

reie- ja säärelihaseid pole üldse olemas, need on ilmselt atrofeerunud. 

Nagu mingi koomiksitegelane, eks ole. 

Kui tundus vööst paras, ei õnnestunud ka suure tirimise peale pükse jalga saaa, sest sääremarjad jäid püksisäärtesse kinni. Kui püksid muidu kuidagi jalga läksid, oleks võinud vöö vahele veel teise samasuguse poisi panna - säärtest oli hirmus kitsas niigi. Üks suurus oli kitsas, sellest järgmine suurus kaugelt liiga suur. 

Esimeses poes oli muidugi saada ainult slim fit ja skinny fit. Teises tundus, et võiks nagu regular fit olla... aga ei midagi. Kuskohast saab tänapäeva Eestis noor mees regular fit või loose fit lõikega pükse, mis säärtes vereringet kinni ei pigistaks, aga ikkagi ilma eriliste jõu- ja ilunubriteta üleval seisaksid? Tegu on täiesti mõistlikus proportsioonis poisslapsega, noh, nagu nad loomu poolest peaksidki olema? (ega siis Michelangelo ei eksinud...)

Ülemise otsaga on natuke lihtsam, kuigi ma mõtlen õudusega hetkele, kui praegune jope enam selga ei lähe ja kõik müügilolevad ülerõivad on tõenäoliselt kiiitsad...

Saan täiesti aru, miks paljud poisid kannavad moealast jälkust nimega dressipüksid - nad lihtsalt ei jaksa miljonis poes lootusetult proovimas käia, emad ka ei jaksa (närvid on thükkides rhebituud)... ja välismaale pükse ostma ju praegu ei saa. Ma kujutan ette, et C&A-s või Kik'is oleks midagi sobivat, sealt saab Mees ka alati oma püksid, aga millal me tsiviliatsiooni kaubandusse pääseme... Tegelikult peaks siiski nende veebipoode uurima, äkki ikkagi õnnestub. Michelangelol võis noorte meeste soovitatava kehaehituse suhtes ju õigus olla, aga mulle meeldib, kui mu poegadel on siiski püksid jalas. 

Tuesday, January 19, 2021

Pikaealisusest

Vanamamma Ann elas 98-aastaseks. Legendi järgi olevat ta ainult viimased kuud olnudtubane ja rohme voodis, enne seda tegi perele söögi, talitas natukehaaval loomi ja kantseldas lapsi, kui neid juhtus käepärast olema. Mõistus oli selge ja ihu allus eakohaselt. 

Eesti purjetamise Grand Old Man'iks nimetatud mees, meieperes tuntud kui Onu Valdeko elas 85-aastaseks. Mõned päevad enne tema surma ei osanud keegi arvata, et lõpp oleks tulemas, ta oli ikka kirikus ja küsis lastelt, mis on Jeesuse erinevad nimed. Kes õigesti vastas, sai kommi. Juhtis autot ja tegi poistele puutööringi.

Kui Gummersbachi kirikuseltskond viimati meil käis, oli kaasas üks 87-aastane proua, kes astus atsakalt kaasa kõik jalutamised, esitas asjalikke küsimusi ja toimetas täiesti adekvaatselt. Veel kaks aastat hiljem nägime teda kirikus kohvi serveerimas. Sellest veel aasta hiljem ta kukkus tänaval, murdis või põrutas midagi ja jäi seepeale viletsaks, kuni hääbus. Tema aeg oli tulnud.

Jällegi Gummersbachis elab meie armas proua Lore, kes viimati telefonis ütles, et tead, ma ei saa praegu rääkida, kole kiire on, just tulin koosolekult, parkisin auto ära ja nüüd on keegi ukse taga... Ilma kõrvarõngaste ja huulepulgata ta majast välja ei lähe, valmistab mitmekäigulisi lõunaid ja juhatab kiriku naistetööd või midagi sellist. Lore on Vanaemast nädal aega vanem. 

No ja meie perekondlik parim hambaarst töötas umbes 86-aastaseks saamiseni... ja hiljem tegi veel mitu aastat teadustööd, Mees käis mõnel korral ta arvutiga toimetamas. Tema sai vikipeedia andmetel eile 91-aastaseks. Täpsemad andmed tema ihuliku ja hingelise tervise kohta hetkel puuduvad, aga viimase kokkusaamise ajal paari aasta eest oli tema ihuline ja hingeline tervis igati hea. See on kindlasti õnnistus.

No ja Inglise kuningapaar, eks ole... 

Piibli järgi pidavat inimese päevade mõõt olema 70 aastat, kes on tugev, see elab kauem (Ps 90:10). Kui hea tervise juures olevaid pikaealisi vaadata, siis on kõrge iga puhas õnnistus. 

Ainult et... 

Vanavanaema Hildegard, tollesama "vanamamma" Anni tütar, elas (vist) 94-aastaseks. Viimased umbes seitse aastat meil. Mõistus aina hägusem, ihu aina kontrollimatum. Seda ajal enne täiskasvanute mähkmeid, automaatpesumasinaid ja igasugust mõistlikku hoolekandeabi. Ei olnud korralikult puhastatavat potitooli - oli isetehtud, puust - ega käimisraami. 

Tänapäeval on justkui kõik võimalused... aga Vanaisa tuleb viia arstile kliinikusse, kus eeldatakse kiiret ja iseseisvat trepistkäimist. Kõigepealt tulge registratuuri, see on meil keldris, siis minge trepist tagasi üles... Lifti pole, ratastooliga nendes kitsastes koridorides liikuma ei mahuks, ma seal viimati käies vaatasin. Vanaisa roogib küll lund, sest tema jaoks on inimese väärtuslikkus töötegemises, aga ilmselt peab ta rookimise vahepeal majaseinast kinni hoidma... või noh, ma pole täna veel küsinud, mis olekus ta tänaseks pärast eilset töörügamist on, tema püstipüsimine sõltub suurel määral ka õhurõhust. Aga maailmataju on segane ja meeleolu viimasel ajal enamjaolt oi kui kuri. Vanaisa on üle elanud peaaegu kõik oma sõbrad, tuttavad ja sugulased, ainult noorem vend (Onu Ants) on veel jäänud - tema pikaealisus on küll õnnistus, niipalju kui mina tean, mõistus on selge, huumorimeel muutumatu, ihuline tervis ka eakohasest parem, tundub mulle. 

Vanaema jällegi ei tea enam ammu, mis päev on. Tihti ei tea ta ka, mis talle paar minutit tagasi öeldi. Mõnikord ta siiski kirjutab asju üles, kui ainult oleks meeles vaadata, kuhu kirjutas... ja kui enda käekirjast aru saaks...

Eks eakatega ongi nagu lastega, igaüks muutub erineval moel (laste puhul "areneb", aga seegi on ju muutumine), ainult et erinevalt lastest ei ole eakate puhul lootust, et areng positiivses suunas toimuks. Raske, oi kui raske on pikka vinduvat hääbumist pealt vaadata, ja arvatavasti läheb veel päris kaua veel raskemaks, kuni... Kuni. 

Koroonaviiruse tuules, aga tegelikult juba varemgi on kirjutatud sellest, kas elu peaks iga hinna eest säilitama, ja kusagilt lugesin hiljuti, et sügavalt dementseid patsiente mõnelpool ei turgutatagi haiglas, kui ihuline tervis üles ütleb, ainult leevendatakse olemist (valusid näiteks)... aga kuskohast ikkagi jookseb piir? Seda ju üheselt paika panna ei saa. Ja lähedaste soovide järgi otsustamine* - mõni hindab ka kontaktivõimetu memme olemasolu kõrgelt, mõni väsib juba siis, kui esimesed hääbumise tundemärgid on piisavalt kaua kestnud... Sest vastupidiselt (vist) levinumale arvamusele ei ole inimese mõistuse ja olemuse allakäik alati kiire. 

Ma kaalun päris tõsiselt tugigrupi katsetamist - kuigi karta on, et palju kasu see ettevõtmine ei too, pealegi suudavad minu vanemad ju momendil veel omas majas elada, isegi süüa teha ja riidesse panna... Aga tõsiselt tunnen puudust ühest konkreetsest sotsiaalametnikust või kes see peaks olema, kes ütleks, et teate, lepime kokku, mille te tulete, räägime absoluutselt kõik aspektid läbi ja vaatame, mis teha saab. Kuigi piirkonna hoolekandespetsialist tundus imetore inimene, ei öelnud ta mulle konkreetselt isegi mitte hooldekodu kuutasu (küsisin, kui palju see täpselt oleks, daam telefoni otsas rääkis protsentidest ja tasu jaotusest, mitte sellest, mitu eurot see siis täpselt oleks - ei, ma ei pea sellist infot ise otsima, me rääkisime väga konkreetsest hooldekodust, mille kodulehel pole rahast kergesti leitaval viisil sõnagi juttu). Mitte, et praegu oleks hooldekodu hädavajalik või hea lahendus, külastamine on keelatud ja kivikurdi inimesega telefonis ei suhtle, aga põhimõtteliselt ei peaks hooldekodu kuutasu olema salastatud informatsioon. Näiteks. Ja et hooldusteenused võiksid olla riigi poolt täielikult ühtlustatud, sts sama hinna ja kvaliteediga abi peaks saama nii Tallinnas kui Vastseliinas... see peaks olema elementaarne. Aga kus on see koduleht või infovoldik, kus on kirjas, et KOV hooldekodudes maksab üks ajaühik vaat niisugust teenust vaat nii palju, pensionist kaetakse sellest see protsent ja omaste kanda jääb too protsent? Kus, palun? Praegu on kättesaadavad ainult protsendid, mis summast need arvutatakse, ei tea. Urr, noh. 

Eks me näeme, mida räägib neuroloog - tasuline, muide, perearst** keeldus igasugusest vastuvõtmisest, kuigi dementsuse küsimusega peaks nagu esmaselt perearst tegelema - ja mis olekus Vanaisa enne ja pärast seda on. Ma pole kindel, et ta tänase ja arstiaja vahel taas tulekahju unes ei näe ja seda oma tavalise kahtlustava loomusega kombineerides taas majas leeke nägema ei hakka, nagu paari päeva eest, kui isegi ahjus ei põlenud midagi...

Küllap me vastu peame.

__________
*no ma mõtlen praegu elushoidvate aparaatide väljalülitamist või selle mittetegemist, mitte midagi radikaalsemat
**mu vanemate perearst ei ole paha inimene, aga reaalset abi ei ole me tema poole pöördumisel kunagi saanud. Kui Vanaisa paar aastat tagasi redelilt kukkudes nimmelüli murdis, võttis röntgenissemineku õiguse saamine ka päris palju veenmist ja... 

Monday, January 18, 2021

Mida ma siin vahepeal lugesin

Jaanus Paal "Trepist üles, trepist alla". Selle raamatu olevat keegi Vanaemale kinkinud. Temale ei meeldinud, aga viimasel ajal kurdab ta seda kõigi raamatute kohta. Minule meeldis küll hästi. Üks põhjus on muidugi isiklik, keskkooli ajal ja hiljemgi on mul raamatus mainitud noorema tütrega olnud sõpruse moodi suhe. Teine põhjus oli autori lapsepõlvekant, mis juhtumisi on minu oma ka, ainult et muidugi mõnevõrra hiljem - nojah, jälle isiklik. Objektiivseks meeldimispõhjuseks on ehk autori väga kireva elu kirjeldus, sest kirjeldada ta oskab. Põhimõtteliselt on tegu raamatuga poisist, kes jäi ellu. Ja tegelikult... tegelikult on Jaanus Paali elu kangelased ilmselt naised - ema, kes vast pooli pojakese tempe ei teadnudki, ja abikaasa, kes muuhulgas pidi üle elama läbiotsimise mähkmekuhjas ja kolimise eiteakuhu. Igatahes oli tore lugemine, autobiograafiad mulle enamasti meeldivad.

Ruth Kelly "Väike viinamarjaistandus Provence'is". Oeh. Kui Stephenie Meyer oleks kirjutanud "Hea aasta"... Või nojah, see see ongi. Põhimõtteliselt on tegu plagiaadiga. Peter Mayle'i "Hea aasta" on hea raamat, "Väike viinamarjaistandus..." mitte nii väga. Kuigi algus on paljutõotav, paluks rohkem raamatuid, kus mõnegi peatüki tegevus toimub Esheris ja Surbitonis! Aga siis tuleb aina rohkem ja rohkem meelde, et tegelikult olen ma seda lugu juba lugenud. Ja aina rohkem ja rohkem mainitakse peategelannast 16 aastat noorema kelneri tagumikku. Eks igas vanuses ja ükskõik millist ametit pidaval inimesel peab tagumik olema, see kuulub nagu komplekti, aga kui naine armub poisusse, kelle ema ta vanuse poolest vabalt võiks olla, siis on lugu ikka natuke sündsusetu küll. Ja kirjaviga pealkirjas, esikaanel! pole ma veel maininudki... Fui.

Kerstin Gier "Silber. Kolmas unenägude raamat". Mõnikord on mitmeosalise teose puhul oluline lugeda kõiki teoseid nende planeeritud järjekorras. Selle triloogia puhul, nagu selgus, ei ole (noh, teist osa ei olnud raamatukogus parajasti kohal...). Arvatavasti jätan ma teise osa üldse vahele. Gier kirjutab küll mõnusasti ja tõmbab loo kenasti kokku, aga lõpuks ei erine see lugu oluliselt teistest teismeliste vampiiride lugudest. Peale selle, et vampiire seal tõesti ei ole, aga ülearu palju intiimsuhete ja "kogemuste" teemal seletamist küll. 

Tarjei Vesaas "Seeme". Kuna mulle Vesaasi "Jääloss" põhimõtteliselt meeldib, siis mõtlesin ka seda katsetada. Miks mitte. Sümbolismi ma pole küll kunagi armastanud, aga seda raamatut saab täiesti rahulikult lugeda ka kui üht traagilist lugu sündmustest, milletaolisi kahjuks ikka vahel juhtub. Lõpuks on kõigist kahju, aga elu tuleb edasi elada, pole midagi teha. 

Jenn Bennett "Südame õige kuju". Et õige mitmed ebatõenäolised asjad omavahel kokku saavad, juhtub ikka. Ma muide usun armumisse esimesest silmapilgust, kuna olen seda omal nahal kogenud, armumise objektina nimelt (ei, see ei olnud Mees, ei, sellest ei saanud meist sõltumatutel asjaoludel üldse mitte midagi, jah, see tundus väga tore inimene ja ma südamest loodan, et tal läheb hästi). Et peategelasel peab ilmtingimata olema vend, kes oma poiss-sõbraga kohevarsti kokku kolib, tundus kuidagi punnitatuna, täpselt sama edukalt oleks vennal võinud olla rõõmus ja ümarik lasteaiakasvatajast tüdruksõber Nancy... aga et teismelised peaksid pikki arutelusid oma algava intiimsuhte teemal ja et vaja oleks seda intiimsuhet täpselt kirjeldada, olgugi et kuuldemängu vormis... poleks nagu tarvis olnud. Piinlik hakkas. Kuigi jah, nunnu oli see klišeesid ja klaver-põõsas olukordi täis lugu ka. Teismeliste armastusromaanid ongi nunnud ja paraku pean ma noortekaid lugema, kuni Lillebror põhikooli lõpetab või umbes nii, et natukegi kursis olla, mida mu alaealine laps kooli asjus lugema peab.

Emily Belden "Abikaasamaterjal". Ma kujutan ette, et paljud lugejad on nördinud, kuidas leinast saab niiiii kergelt kirjutada. Tegelikult saab ja peab, sest sedasorti kergetoonilised raamatud võivad olla ainus viis, kuidas katastroofiolukordi mittekogenud inimesed neid mõista saavad. Ootamatult leseksjäänu tunded ja edaspidine elu on kirjeldatud täiesti adekvaatselt, peaaegu nagu ühe minule kalli inimese elust maha kirjutatud... ja sellepärast on seda valus lugeda. Aga see on minu isiklik probleem. Muidu on tegu täiesti arvestatava naistekaga, kohustustevaba ja kiire lugemine. 

Sunday, January 17, 2021

Külm

Kui teeksin edetabelit peaaegu vältimatutest asjadest, mida ma maailmas üle kõige vihkan, saaks külm ja lumine talv selles auhinnalise koha. Alles nüüd saan aru, kui väga ma nautisin eelmise aasta sooja ja lumetut talve, mis siis, et oli pime ja ebamugav. Ülejäänud perekond on minuga põhimõtteliselt nõus, ainult üks hull poeg kaalus, kas minna pesuskäimise asjus hoopis lume sisse püherdama. Ma miinus kahekümnega ei lubanud.

Lisaks külmetamisele on meil siin käidud tööl ja koolis, distantsõpitud (nooremad lapsed) ja osaletud veebi-ümarlaual (mina). Varasemast mõnevõrra aktuaalsem on põhikooli lõpetamine Ja Mis Pärast Juhtub, sest noh, kolm kuud katseteni. Lillebrori ja Legolast lubati korraks trenni ka. Koolist on saadud mitmesegaseid hindeid. 

Suur rõõm on kasside käitumisest. Beebi Freya saab Millie' poolt pestud, mängitatud ja kaisutatud. Must Mimi aga uuris ühel külmal päeval väga mõtlikult ja pikalt Millie' liivakasti. Ostsime siis veel ühe liivakasti ja ennäe imet, Mimi võttis kasti omaks. Olen juba mitu hommikut saanud temaatilist laulukest ümisedes kasti annetustest puhastada ja Mimi ei pea minema õue külma kätte (hetkel ta seal siiski on, sest lasime ta neli tundi tagasi kümneks minutiks õue, aga ta solvus ja läks... kuhugi). Kassid on intelligentsed loomakesed, õpivad isegi kõrges eas uusi asju. 

Hoopis vähem rõõmustav oli köögikanalisatsiooni ärakülmumine. Olukorras osalesid üks äravajunud toestus ja üks äravajunud toruliitekoht... mille tõttu pidi Mees koos suurte poiste asjatundliku abiga kahel järjestikusel pimedal ja jõlekülmal õhtul sulatama ja sättima - esimese korraga ei saanud toestus korralikult paika, pime ja külm ja üldse. Nüüd võiks toru kevadeni üleni õige nurga all püsida, eks soojema ilmaga saab vast vaadata, kas ja mis veel kõpitsemist vajab (köögikanalisatsioon läheb Maja mitmesegaste eripärade  ja ebaloogiliste ehitusetappide tõttu välisseinast õue ja jookseb seal õige mitu meetrit vana kuvkäimla alt läbi, kuni suubub septikusse viivasse torusse, sealt ka ärakülmumise võimalus). Ainult et Mees on nüüd tavapäraselt tatine ja seetõttu jäi ka pühapäevane kirikuskäik käimata. Õnneks on meil tublisid noori mehi, kes suudavad tehnikapuldis enam-vähem hakkama saada.

Vanaisa-Vanaema olukorras on seis selline, et ilmselt on vaja konsulteerida psühhiaatriga. Absoluutselt mittelõbus ettevõtmine. 

Vähemalt on lapsed olnud neil päevil tublid ahjukütjad ja mõnel päeval ka söögitegijad.

Nädalamenüü nägi meil seekord selline välja:

esmaspäeval kõrvits con carne või midagi taolist. Ja lehhtaina-vaarikaküpsetis.

Teisipäeval valmistas distantsõppinud Legolas pelmeene. Ma ei söö pelmeene, kui ma just ei pea... aga lapse poolt serveerituna on nad päris meeldivad.

Kolmapäeval tegin mingit makaroni-oa-peekoni pajarooga.

Neljapäeval oli Mehel vaba päev, ta avas purgi ja me sõime sügisel valmispandud borši. 

Reedel valmistas distantsõppinud Lillebror pannkooke. 

Laupäeval tegin ühe kergelt vahemerelise noodiga guiche'i, peekoni ja paprikaga, magustoiduks bubert.

Praegu, pühapäeval läheb kohe ahju karjasepiruka lambavaba versioon (tähendab, tavalise seguhakklihaga, lambaid pole ma nõus sööma) ja juba küpsenud on tikri-martsipanikook. 

Olen küll tänulik taastöötava kanalisatsiooni eest ja selle eest, et eileõhtune -22 on tänaseks saanud üsna väljakannatatavaks miinus üheksaks, aga talv ei ole kohe mitte minu aastaaeg. 

Palun üks kevad, võib olla kaasaskantav, sisse pakkida pole vaja, ma hakkaks kohe kasutama...

Wednesday, January 13, 2021

Oijah

 Tänaste poliitikauudiste kohta saab muidugi öelda, et need, kes asju vassisid, said lõpuks, mis tahtsid, negatiivses mõttes... ja proua president paistab ka olevat saanud, mis tahtis, tema jaoks positiivses mõttes. Kuidas see Eesti riigile mõjub, seda näitab aeg. Mina tean, kus meie diplomid, rahapurk ja minu kallimat sorti ehted on... juhuks, kui olukord päris talumatuks läheb. Mitte, et kusagil mujal praegu poliitiline olukord palju parem oleks, aga mõnelpool on vast vähemalt soojem. 

Ma naudin alati soojapoolset, lumevaest talve. Praegu on ilmateade täitsa hukas ja hommikul kaevasid poisid kümme minutit autot lahti. Võeh.

Siit ka järgmine (veel üks lisaks paljudele varasematele) asi, mille suhtes ma meie proua presidenti üldse ei mõista. Inimesel on aega isolatsioonis istuda, võimalus sel ajal kaugtööd teha, piisavalt raha reisimiseks ja sealjuures kõigist mõistlikest koroona-ettevaatusabinõudest kinnipidamiseks (ma usun kellegi asjast rohkem teadliku inimese poolt tulnud infot, et ei käinud ööklubis pidutsemas ega midagi... FB-s keegi jagas lähikondlase kommentaari)... ja ta läheb suusapuhkusele. Nagu meil siin ei oleks külm, lumine ja vastik? Kummaline, väga kummaline on see naine. Ainuke vabandus oleks, et suusamaa on ainuke, mis turiste vastu võtab, ma ei ole selle olukorraga kursis. No aga ikkagi... lume sisse, omast vabast tahtest... 


Igatahes on see talv nüüd juba ülearu kaua kestnud. Olen täiesti valmis korralikuks kevadealguseks. Kui eelmise kuu elektriarve ei oleks olnud tavapärasest 20 eurot kõrgem, läheksin fööniga lumetõrjet tegema. 

Sunday, January 10, 2021

Ma siin lugesin jälle natuke

 Viimaste päevade ilmad on soosinud ahju juures istumist ja lugemist. Brr. Oli üsna kergekaaluline kuhi.

Kerstin Gier "Silber. Esimene unenägude raamat". Ah neid vampiirilugusid  Frau Gerri Thaler (mineval nädalal kirja pandud "Igale lahendusele oma probleem") hakkaski kirjutama... ainult et õnneks ilma vampiirideta. Või nagu "Videvik", aga palju paremini kirjutatud ja ikkagi ilma vampiirideta. Võib lugeda küll. Kui ainult seda esimest korrust ees ei oleks... Nimelt on paaris kohas silmariivaval moel räägitud esimesest korrusest, aga kahtlasel moel asub uue kasuisa majas seal lausa viis magamistuba... ja kuna tegevuse toimumiskoht oli tänava täpsusega paigas (Redington Road Londonis), sai ka Google Mapsi abiga tänaval jalutada ja maju uurida. Sellises häärberites on minu meelest allkorrusel (saksa keeles Erdgeschoss) söögituba, elutuba, kabinet ja võib-olla köök, kui see just poolest saadik keldris ei asu. Magamistoad võiksid olla meie mõistes teisel korrusel, mis saksa keeles kannab nime "Erster Stock". Või kuidas selle peenema inglise rahvaga on, Alice, kas nad lootsivad külalised magamistubadest mööda ja trepist üles elutuppa või käib ikka nagu mujalgi, et all elutoas kohvetatakse ja kui öö kätte jõuab, minnakse teisele korrusele magama...?

B. A. Paris "Dilemma". Naine teab üht saladust. Mees teab teist. Mõlemad puudutavad nende tütart, aga on tulemas suur pidu ja kumbki ei taha pidu rikkuda... või rikkuda abikaasa ettekujutust tütrest. On ta muidu mis on, aga hirmsad, paratamatud telefonikõned olid kirjutatud täpselt sellistena, nagu nad päriselus juhtuvadki, mul kahjuks on olemas võrdlusvõimalus. 

Katie Fforde "Armastuse retsept". Katie Fforde raamatud on kerge ja lustlik lugemine, üsna tühine ja täiesti kohustustevaba. Ma kujutan ette, et neid loetakse peamiselt vannis või rannas. Retsept on vist alati sama - töökas ja heasüdamlik, kuid mitte jalustrabavalt kaunis naine, kes teeb midagi oma kätega (tähendab, mitte kontoritibi), kohtab atraktiivset meesterahvast ja pärast mõningaid keerdsamme, eksitusi ja rivaalidega õiendamist saabub õnnelik lõpp. Aga. See kõik on mõnusalt ja humoorikalt kirjutatud. Ja vähemalt teab lugeja lõpuks, mis asi on croquembouche - kui ta seda varem ei teadnud. 

 Liz Fenton, Lisa Steinke "Kaks Lila Bennettit". Mulle ei meeldi raamatud, kus ei selgitata, miks asjad läksid nii, nagu nad läksid. See raamat on otste kokkutõmbamata jätmise ekstreemjuhtum. Kuskil poole peal hakkas häirima, et kerib ja kerib, justkui toimub mingi paralleelne tegevus, aga nende omavaheline seotus on juhuslik või nagu poleks üldse... Ajaloo püksisäärte ja väikestest valikutest sõltuva elukäigu idee on küll väga tore, aga sellest oleks nagu olemas palju paremaid ja mõnusamaid raamatuid...

Antoine Laurain "Punase märkmikuga naine". Mulle meeldib lugeda head kerget prantsuse kirjandust. Mulle ei meeldi, et ma seda nii vähe lugeda saan. Mulle meeldivad raamatud, kus olulisel kohal on kass. Must kass, kes oskab ootamatule toitjale (aga kuna pakub pardikrõbinaid, küllap on kena inimene, arvab kass) kenasti korterit tutvustada. Ja mulle meeldivad raamatutes mehed, kellele meeldivad kassid. Paluks sedasorti raamatuid veel. 

Mattias Edvardsson "Täiesti tavaline perekond". Oleks just nagu kriminull, aga rohkem nagu eetilisest dilemmast rääkiv raamat. Oleks nagu põnevik, aga nagu ei oleks ka. See raamat ajas mind segadusse ja kurjaks. Juurdlesin selle kallal ja lõpuks küsisin targematelt, kuidas nende pastori-asjadega ikkagi on. Baptistina tundub mõeldamatu (ja umbes nii pidigi see olema), et pastor oleks abielus naisega, kes ei olegi kristlane, meie vendluses kutsutakse pastoriprouasid ka koguduse-emadeks ja alles vana-aastaõhtul oli jutuks, kui palju pastorite naised tegelikult ära teevad. Või kas Adam ja Ulrika üldse abielus olid, ei pannud tähele. Segadusse ajas ka, et Adam nimetas ennast preestriks, aga preestrid on minu teadmist mööda ortodoksi või katoliku kirikus... Ei paistnud välja, et vaimulikul oleks mingit sidet kogudusega või tegelikult erilist sidet Jumalaga. Armas C. kinnitas mu kahtlusi, et Rootsi riigikirikus võibki vaimulik olla pigem talitusi läbiviv ametnik (nagu Adam tundub olevat) ja usult leige. Päris pastorid tunnevad oma kogudust ja noortejuhte läbi ja lõhki ja on vajadusel valmis kell kolm öösel minema hinge hoidma, olen mina aru saanud. Samuti oli Stella kasvatamises nii palju valesid asju, et kogu jama tundus olevat ette programmeeritud. Mind vihastab kohutavalt, et kõik Rootsi autorite kirjutatud raamatute teismelised tarbivad kohustuslikus korras alkoholi ja narkootikume, otsivad juhusuhteid ja lohisevad kuidagi koolist läbi... kui pole just tegu Astrid Lindgreni raamatutega. Ebasümpaatne teos oli.

Triin Pehk "Minu Sydney". See on see, mida ma "Minu-"raamatult ootan. Paiga ja inimeste tutvustus, parajal määral autori rahumeelset kogemust ja reisisoovitused. Ei ole kahtlase väärtusega armulugusid ega kohaliku elu naeruvääristamist. Muidugi, autor kolib Sydneysse ka kaalutletult ja plaaniga seal kõvasti tööd teha, mitte ainult seiklushimu või ebamäärase armumise pärast. Linnaosaturism on ideena hästi vahva. Meeldis, et raamat keskendus tõesti ühele linnale. Paluks selliseid raamatuid veel.

Koolivaheaeg on läbi, elagu koolivaheaeg!

 Koolivaheaja lõpuks tulid Linnast uued koroonakorraldused, mille otsese tulemusena jäi Legolas täna õhtul Laenulapse poole laenulapseks - tal on nädala esimeses pooles distantsõpe, mida saab ülitõenäoliselt teha ükskõik mis kell enne õhtul kukkuvat tähtaega. Võimalik, et ka ükskõik kuskohast, kui on olemas netiühendus ja arvuti või telefon. Nädala keskel lubatakse vast kooli ka. Lillebrori koolipäevad on täpselt vastupidised Legolase omadele. Jõugu Juht käib kooli iga päev, ikkagi lõpuklass. Ka Mees on tööl tavapäraselt. Vaatasin kogu seda kupatust ja kandsin perekalendrisse nädala koolis- ja töölolemised sisse, muidu poleks aru saanud, kes millal kuhu minema peab. 

Laenulapseks käis meil nädala alguses, kui vaheaeg veel täies hoos oli, Lillebrori Sõber. Muuhulgas tegi ta meie rõõmuks muusikat. Paistis küll, et saksofon on pikem mehest (Sõber ei ole ka just kuigi pikk poiss, nagu Lillebrorgi), aga pill tegi mehe käes häält. Ilusat sametist häält. Muidu läks ka hästi peale selle, et Sõber võttis tuntud ööloomast Lillebrorist šnitti ja kui ma ühel südaööl nina lastetuppa pistsin, vaatasid mulle välivoodist vastu vägagi ärkvel ümmargused helesinised silmad. Tumesinised silmad meie poiste naril olid ka täiesti ärkvel. Tumesiniste silmade omanik ongi suurte vendade tuules harjunud poole ööni ülöeval olema, aga helesiniste silmade omanik on ise Suur Vend, nii et... Vast ei tekkinud jäädavaid kahjustusi. 

Jõugu Juht viis (lapsevanemapoolse transpordiabiga) pisi-Freya loomaarsti juurde. Titt tunnistati kassipojaks ja kästi kuu aja pärast järgmise süsti järele tulla. Freya talus autosõiduvaevu vapralt, ainult siis, kui JJ autost Sõbra poole külla lahkus, nuttis natuke aega. 

Legolas, nojah, on praegu Laenulapsel külas. Muud põnevat polegi vist teinud. 

Mees käis kombekalt tööl ja vedas kantseleis natuke juhtmeid. Kirikus tehnikatiimi õhtusöögil käis ka. 

Mina sain valmis meresinise salli, mis peaks neil päevil ka omanikuni jõudma. Tööasjus osalesin virtuaalkoosolekul ja tegin natuke kaugtööd. Mõnd asja saab kodust ka teha. 

Siis sai nädalavahetus ja sai KÜLM. Täna hommikul ütles Monsieur Picasso, et tema põhjamaa talves ei osale, antagu normaalset ilma! Alles pärast pikemat veenmist suutis Mees talle selgeks teha, et Eestis sõidavad autod ka miinuskraadidega. Prantsuse kodanikuna sündinud ja kogu Eesti-eelse elu Hollandi piiri lähedal Rheini jõe alamjooksul veetnud auto ei olnud ilmselt varem miinus-seitsmeteistkümnest ilma (laupäeva hilisõhtul autoninast 3 meetri kaugusel mõõdetud) kogenud ja meie polnud jällegi mõelnud selle peale, et paar päeva külma ilmaga seismist võib lõunamaisele diiselmootorile vägagi talveuinutavalt mõjuda. Lõpuks läks käima ja sõitis ka päris kenasti. 

Juhuks, kui see peaks toiduplaanist kinnipidamisele motiveerima, kirjutan siia ka, mida me sel nädalal sõime ja mida pidanuks sööma. Ehk "mida kõike küla peal süüa tehakse". Planeerin igaks päevaks põhimõtteliselt ainult ühe sooja toidukorra, mõnikord ka küpsetamist. Muidu ei saaks üldse köögist välja, sest puupliidi peal söögitegemine nõuab päris palju aega, ma püüan talvel elektripliiti pigem mitte muuks kui küpsetamiseks kasutada. 

Esmaspäeval olid makaronid hakkliha-tomatikastmega. 

Teisipäeval kõrvitsasupp natuke Jamie Oliverio moodi, aga mitte päris, sest mul ei olnud salveid. Ja minu vanaema moodi õunakook pärmitainapõhjal, saiapurukattega. 

Kolmapäeval pidanuks olema risoto, aga kuna ma käisin Linnas, siis olid lihapallid sügavkülmast ja värske salat. 

Neljapäeval pidanuks olema lihapallid, aga kuna Mees oli kell hilisõhtuni Linnas ja laste lemmiksöök on "igaüks vaatab ise, mida ja millal ta sööb", siis nii me tegimegi. Mina küpsetasin ainult kõrvitsakooki. 

Reedel tegin plaanitud asja asemel risoto moodi asja ja jällegi rohelist salatit., see oli nimelt Maximas soodushinnaga. 

Laupäeval sai kartulikotlette (Rösti) ja seene-sealihakastet. Noh, see pidanuks olema reedel... aga ei maitsnud üldse nii hästi, nagu see kõlab, ma ei saa Röstisid ilmaski sellisteks, nagu ma tahan, ilmselt jätan liiga paksud. Magustoiduks oli kohupiimakreem koduse mirabellikompotiga ja Lillebror küpsetas minema Mehele töölt jõuluks kingitud piparkoogitaina. Nüüd on selleks hooajaks piparkookide ja eelkõige nende jubeda küpsetamislõhnaga ühel pool. Huhh. 

Pühapäeval anti Jamie Oliveri moodi sealiha rabarberikastmega. Magustoiduks pidanuks olema kohvikreem, aga selle ma unustasin ära... ja ülejäänud perekond unustas mulle öelda. Need kreemid, häbematud, tahavad mitu tundi varem valmmistegemist, seetõttu on mul nendega natuke nagu probleem. Välja tulevad enamasti küll.

Tuleva nädala menüü tuleb oluliselt lihtsakoelisem. Loodetavasti suudame me sellest ka kinni pidada.

Thursday, January 7, 2021

Võeh

Kuna trendikas on olla negatiivne, siis ma olen nüüd ka ja võtan ette põhjaliku virisemise. 


Poleks arvanud, et koroonateemast saab saada veel rohkem kõrini kui mul juba on. Tuleb välja, et saab. On ju teada, et kolmapäeval-neljapäeval tulevad nädalavahetusel kirjapanemata andmed ka, aga mis katkupidu seal Tallinnas on... Või nojah, on olnud, sest ilmselt me näeme kaheksast erinevast kohast kokkutulnud sõprade aastavahetuse-koosviibimiste tagajärgi veel mitu nädalat. (ütleb inimene, kellel ka vana-aastaõhtul külalised käisid, aga ausõna, me suhtleme nendega näost-näkku iganädalaselt või sagedaminigi)

K-asjus toimub ka uuel nädalal kooliminek isemoodi vormis. Sain asjast nii aru, et Jõugu Juht kui lõpuklass käib igapäevaselt koolis, sest nagu direktor väga õigesti ära märkis, gümnaasiumikatseteni on jäänud kolm kuud, aga nooremaid vendi kaasa antakse talle umbes ülepäeviti või nii. Algklassid ja erivajadused tulevad siiski ka igapäevaselt. Kui see aitab... Veel soovitatakse tungivalt kõigil üle 12-aastastel maske kanda, tänu Jumalale, Lillebror on seni veel 11... Aga ebainimlik on see mõte küll endiselt. Mina käin vahepeal üksi kabinetis hingamas, vajadusel pistan pea aknast välja, pole probleemi, aga kui algklassiõpetajal on mõnel päeval viis tundi klassiga järjest ja see õpetaja juhtub olema astmaatik, kellel on maskiga raske hingata?

K-asjus peetakse ka emmede palvegruppi sel kuul õues. Mina ärkasin uue aasta esimesel päeval korraliku kurguvaluga, sest vana-aastaõhtul olin nulliümber ilma käes pool tundi. Mis siis, et mütsi, salli, mantli ja saabastega, ilmselgelt ei sobi minu kehale talvel pikemalt väljas olla. Talv on minu keha meelest kõik, mis on alla pluss seitsme ja pikem aeg kõik, mis on üle kümne minuti. Kui see just lumerookimine või mingi muu talisport ei juhtu olema. Nii et vabandage, mina püüan koroonameetmetest hoolimata terveks jääda ja ootan ühispalvetamisega, kuni olukord taas normaliseerub. Uusaastahommiku kurguvalu, muide, allus väga hästi kuumale kohvile ja pole tagasi tulnud, ilmselgelt tavapärane külmetamine. 

Talispordi tegemist lumerookimise näol võidakse veelgi võimaldada, sest vaatasin just aknast välja, jälle sajab lund. Lume ainus vabandus on, et see ehk kaitseb mu maasikaid nädalavahetuseks ähvardatud õuuuuuuudse külma eest. See on muidugi veel üks virinapõhjus. Tegelikult peaksin ma ikkagi elama kusagil igavese suve maal, kuigi Lõuna-Euroopa kellaajakultuur ja räägitakse, et ka liiklus on kohutavad. No aga üks väike ilus võõrastemaja kusagil Kreekas või Portugalis või Itaalia saapanina peal, koos korralike preisi moodi tööaegadega ja koristamiskultuuriga...? Kui ma ainult võõrastemajapidamisest midagi rohkemat teaksin kui seda, et tuleb muudkui koristada, mis mulle endiselt üleüldse ei meeldi. Tollesama uusaastahommiku kurguvalu ajal mõtlesin, et võiks täitsa kooli minna ja hotellindust õppida... aga kus seda lähikonnas teha saab peale kutsehariduskeskuse, mis on mulle isiklikel põhjustel vääramatult vastuvõetamatu? Aga eks kurguvalu või muud ebamugavused annavadki veidratele mõtetele hoogu. 

Freya-kiisu-mikromiisu armastab kohutavalt kakada elutuppa ahju taha. Või Jõugu Juhi tuppa ahju taha, kus koristamine on veel keerulisem. Vähemalt on ta muutunud oluliselt julgemaks ja tuiskab mööda tuba ringi nagu hallitriibuline koma. 

No ja eile õhtul, kui ma olin just teel voodisse, hõikas Mees, et ma tuleks vaataks korraks uudisteportaali... et mis Ameerikas toimub. Isiklikult pole mul olnud selget seisukohta ega arusaamist, mis värk nende valimistega on, mis seisukohad ühe või teise parteinime taga on... aga olukord on muidugi sündsusetu, kõik sellele eelnenu juba õige mitu aastat ka... julgen väita, et eilsete sündmuste seeme külvati juba kümmekond aastat tagasi. Ikkagi, kass Leopoldi on neile seal vaja! Teate ju tema lõpulauset: "Lapsed, hakkame elama sõbralikult!"

Parem on tõmbuda oma väikesesse maailma, kududa sokki ja küpsetada õhtupoole kõrvitsakooki. Sest kõrvits, see hoiab asjad paigas. (ikka geniaalne proua Ramotswe)

Tuesday, January 5, 2021

Raamatuid

Stephen King "If it bleeds". Mehe poolt jõuluks saadud raamat. King on muidu minu suur lemmik, aga eelistan pigem tema romaane, jutud ja lühiromaanid nii ei vaimusta. See ei olnud paraku erand. Kogumiku nimilugu oli küll mõnus lugemine, aga teised... olid kah. Keskpärased, ma ütleksin. 

"Isaac Asimov 100". Ma unustan Asimovi puhul pidevalt ära, et tema oli ju see roboti- ja Asumikirjanik. Sest noh, robotiteema ei kõneta üldse, Asum ka mitte. Esimene lugu oli muidugi tore, sest kes ei tahaks teada, mis miss Fellowesist ja Timmie'st edasi sai? Ka Mairi Lauriku lugu Andrew Harlanist ja Noysist on huvitav. Aga ülejäänud... on suuremalt jaolt nii robotine ja asumine, et jätsin pooleli. Kahju, sest kindlasti on kogumikus esindatud ulmekirjanikud kõik vaeva näinud ja endale Asimovi maailmad hästi selgeks teinud... ja kindlasti on see mõnus lugemine neile, kes Asumit ja roboteid armastavad.

Camilla Sten "Kadunud küla". Rootsi puhul (eriti kui seal kunagi käinud ei ole) kipub kergesti ära ununema, et lisaks kuningalinnale ja Astrid Lindgreni maadele on seal suur osa riigi pinnast päris asustamata või nii hõredalt asustatud, et mobiililevita paik tunniajase autosõidu kaugusel igasugusest tsivilisatsioonist ei pruugi tegelikult olla võimatu. Võimalik, et ka ilmse luumurru/nihestusega inimese arsti juurde viimata jätmine on mõnes olukorras võimalik... Ja tegelikult on põhimõtteliselt võimalikud kõik sündmused, mis selles loos juhtuvad, kuigi jupp aega tundub, et tegutsemas on mingid üleloomulikud jõud. Hästi kirjutatud.

B. A. Paris "Murdumine". See on raamat suurest kurjusest ja ahnusest. Kuskil umbes poole peal hakkasin aru saama, mis tegelikult toimub. Iseenesest on see äärmiselt loogiline... aga nojah, tavaliselt ei lahene surnukehaga raamatud niiviisi. 

Edward Rutherfurd "New York". Selle raamatu võtsin lugeda peamiselt sellepärast, et ta oli paks... ja sama autori "London" on siiski päris loetav. Olin kunagi ammu küll katsetanud ja leidnud, et pole suurem asi, aga lootsin, et pühade, koolivaheaja ja k-olukorra asjus pikalt kodus olles käib kah. Ei käinud. Liiga palju poliitikat ja rahajõmmide arutelusid, liiga vähe inimsuhteid. Raamatust saab teada üht-teist New Yorgi ajaloolise eluolu kohta, aga see kaob poliitika ja rahanduse sisse ära. 

Kerstin Gier "Igale lahendusele oma probleem". Saksapärane "Ally McBeal" raamatuvormis. Gerda, keda millegipärast kutsutakse Gerriks, tunneb, et on oma eluga ummikusse jooksnud ja teeb täiesti ratsionaalse otsuse ennast ära tappa. Kuna ta on põhjalik ja korralik inimene, kirjutab ta kõigile oma elus olulistele inimestel ka kirjad, kus ütleb välja mõne seniütlemata asja ja palub ennast mitte väga taga leinata. Siis juhtub asju... ja üks asi viib teiseni... ja enesetapp läheb untsu, aga kirjad on juba laiali saadetud. Järgneb suur hulk klaarimist ("Vabandage, ma ei ole tegelikult surnud") ja muidugi ka lootustandev lõpp... aga põhimõtteliselt on see sama tore nagu "Puhkus papaga" või Monika Peetzi teisipäevanaiste sari. Vana hea saksa huumor sobib alati. Kirjeldab sakslasi nii, nagu nad on, ausalt ja objektiivselt... koos kõigi saksa rahvale omaste nunnude, tüütute ja andestatavate kiiksudega. Mitte päris jugendfrei, sest Gerri kirjeldab ka oma uskumatuid kogemusi pimekohtingutel, aga hea humoorikas naisteromaan ei peagi päris noortele sobima. 

Sunday, January 3, 2021

Uusaastanädal

Arvatavasti lõpeb meiepere jõuluaeg täna ära, juhul kui väikeste poiste fraktsioon aitab kuuse välja viia. Kuusk on ilus küll, aga pärast kolme nädalat teeb ta iga vastupuutumise peale (ja puutumist juhtub palju, sest oksad on, hm, laiali - meil on sel aastal erakordselt täidlane kuusk) krõp-krõp-krõp ja ma juba tean, et telerialuse kummuti pliiatsisahtlist leian selleaastaseid kuuseokkaid veel kaua...

Aga kuusest sõltumatult toimus siin üht-teist.

Esmaspäeval käis elekter nii mitu korda ära ja tuli tagasi, et loendamine läks sassi. Samale päevale oli planeeritud üks pikem keeletoimetamine - ikka saksa keel, mis imeasja pärast need Soome elektrikarjusetootjad ei raatsi endale sündinud sakslasi palgata, ma ei tea -, mis muidugi sõltus elektrist. Tuleb salvestada iga lause järel. Pange tähele, ükskõik, mida guugel ütleb, "kaas" ei ole saksa keeles mitte "Stöpsel", vaid "Deckel"! Stöpsel on kummikork, sobib valamusse, vanni ja apteegipudeli peale, ühesõnaga kummine ja sisseistutatav. Plastmassist asjad on Deckelid, eriti kui nad kuidagi klõpsuga kinni käivad.

Teisipäeval käisin korraks tööl, kabinetiremondi asjus. Valisin värvikaardilt uueks seinavärviks midagi, mida võiks iseloomustada sõnadega "verevaene virsik". Peaasi, et roheline ei ole. Hiljem kolistasime Mehega mööda ehitus- ja elektripoode. Linnas on vähemalt kaheksa sedasorti asutust, meie külastasime neist kuut, sest kujutage ette, normaalset pistikupesa pole peaaegu et enam olemas. Lõpuks saime suurema hulga ilusaid (kahene, maandusega, sile. Ilma soonteta. Ilma rõngata pistiku sissepanemise koha ümber. Valge, kuigi see on muidugi elementaarne) pistikupesi Effex Elektrikaupadest. Täitsa tasustamata reklaam, põhineb isiklikul arvamusel - see on hea pood. Õhtul koristasin üht umbes viis aastat koristamata katastroofipiirkonda. Erakordselt tolmune ettevõtmine oli. 

Kolmapäeval õmblesin Mehele uue tubase jaki. PLN oli olnud see jõuluks kinkida, aga selgus, et minu valmistatu olnud kitsas... no ma tegin siis sama asja teist korda. Lillebror ja Legolas koristasid oma toa nii puhtaks, et sellist olukorda pole siin majas kümme aasta nähtud... noh, kümne aasta eest kolisid nad sinna sisse ja tuba püsis esimese pool tundi korras. 

Neljapäeval tõi Millie eiteakust hiire ja laskis selle kaminasaalis lahti. Väike Freya leidis hiire ja tappis selle ilusasti - küllap saab Freyast üks tubli murdja kass. Õhtul pidasime tavapärast nutivaba lauamänguõhtut. Olukorda arvestades nii, nagu mul algselt plaan oligi - kuni 20 inimest ja kuni 4 leibkonna esindajad, kellega me niigi kokku puutume. Või vähemalt enamikuga. Meie ise 5, Lillebrori Sõbra pere 5 (sealhulgas nelja-aastane ühemehemürgel TT), Laenulaps 1 - aga esindas kolmandat leibkonda, eks ole - ja meie koguduse juhatuse esimees D 1. Kõige paremini tuli õhtu tegevusplaaniga toime väiksemate laste seltskond ehk Lillebror, tema Sõber ja Sõbra Õde, kuna neil kellelgi nutiseadmeid isiklikuks kasutamiseks pole, mängisid nad lausa kolme lauamängu. Täiskasvanud said hakkama nutivabalt, suured poisid... sellest me parem ei räägi. Umbes kella veerand kaheteistkümnest veerand üheni tegid meie kohalikud pürotehnikud mürtsu ehk iletulestikku (TT sõna). Iletulestik toimus ka ületiiginaabrite juures, metsa taga külas ja teisel pool... ilmselt siis teiselpoolemetsataga külas. Küllap on kõik maale sõitnud, sest linnas ju midagi ei toimu, arvas Mees. 

Reedel sõime hommikust kell kaks päeval, selleks ajaks ilmusid teismelised riburadapidi välja. Laenulaps oli jäänud meile. 

Laupäeval läks Lillebror lõunase bussiga Linna, et veeta öö oma Sõbra juures. Meie Mehega vaatasime õhtul ära tervelt poolteist filmi. Neist "Mis Peregrine'i ebatavaliste laste kodu" (või mis iganes see eestikeelne nimi on) oli päris hea, kuigi raamatu õhkkonnast jäi mõnevõrra puudu ja muudetud oli liiga palju, et see korralikuks raamatuillustratsiooniks sobinuks. "Noa" oli paraku tigedakstegev. Küllap oli Noa üks karm ja tõsine mees, jah, aga mitte ökolollist inimvihkaja. Ja langenud inglid olid animeeritud "Transformerite" alustarkvara peale või mis selle asja nimi ongi. Vilets, sellepärast me enne lõppu magama läksimegi. 

Pühapäeval... on siiani olnud pühapäev. Hommikuse kirikussetulemise käigus olvat Lillebror ja Sõber trepil põrkunud, mille tulemusena sai Sõber haiget ja nördis. Tundub aga, et nördimus läks üle, sest praegu mängivad nad rõõmsalt koos. Sõber on nimelt koos saksofoniga meil - Laenulaps läks ju koju ja... Mina jällegi pean lahendama ülesannet "Kuidas toita last, kes on harjunud hoopis teistsuguste toitudega kui meie omad". Ahjus on kana ja Sõber lubas süüa nii kartuleid kui salatit. Koogiga aga läks hoopis hästi, sest plaanis oligi kirsikreem, mitte kreem või teine kreem ("Madlike", see surematute tsitaatide allikas). Tähendab, kui ma Sõbralt küsisin, millist kooki teha, pakkus ta ise kohupiimakooki või õunakooki, mis olid ka minu planeeritud valikud. Loodame, et ta tulemust sööb ka. 

Friday, January 1, 2021

Head uut aastat!

 Mida siin sügavalt magavas majas - isegi kassid ei viitsi mängida - kell pool üks päeval ikka muud teha kui kirjutada, eks ole. 

Sotsiaalmeedias nägin meemi kirjaga: "Kavatsen uue aasta saabumiseni üles jääda. Mitte selleks, et uut aastat vastu võtta, vaid et vaadata, kas see vana aasta ka tõesti ära läheb." Läks, nii uskumatu kui see ka pole, ja järsku oli meil jaanuar.

Aasta esimese tunni kodumajapidamistööd olid nõudepesumasina täitmine, Millie' poolt päeval surnuks ehmatatud hiire (no nad on tavaliselt veidi rapitud välimusega, aga see oli nagu uus, ainult et surnud, täitsa kange - küllap saavad ka hiired infarkte) kempsust alla laskmine ja prügipäevade uude kalendrisse märkimine. Kalendrit uurides selgus, et saame prügiveoga tähistada nii Laenulaose, Vanaisa kui Lillebrori sünnipäeva, jaanilaupäeva takkapihta. Siinkandis, kus prügi veetakse heal juhul kord kuus, ootame prügiautot jah rohkem kui sünnipäevi, täitsa tõsi. 

Lisaks prügiveole juhtub Jaanuaris veel

  • Laenulaps on külas, pühapäevani;
  • naudime koolivaheaja teist poolt;
  • palunpalunpalun alustame uut õppeveerandit tavapärasel viisil kontaktõppes;
  • kütame palju ahje, sest lubatakse miinuskraade;
  • Jõugu Juht saab nõukogude korra järgi täisealiseks, praeguse korra järgi siiski veel mitte - kas 16-aastastel üldse tekib mingeid lisaõigusi peale lapsevanema juhatusel autojuhtimise harjutamise?
  • mina saan kah natuke vanemaks;
  • saan valmis ühe tellitud salli ja annan selle üle;
  • hakkan kuduma villavaibakesi;
  • päev läheb pikemaks;
  • oleme tublid, terved ja peame vastu.
Isiklikest plaanidest veel - võtan ka sel aastal ette heade harjumuste juurutamise. Jaanuarikuu heaks harjumuseks võiks olla igal nädalal ühe (1) katastroofipiirkonna kraamimine. Toiduplaan, poenimekiri ja iganädalane pesutriikimine niikuinii. Ükskord on ka meil korras kodu. 

Laenulaps tegi öösel Jõugu Juhi kassipojast sellise pildi:


Saage tuttavaks, see on Freya.