Sunday, January 10, 2021

Koolivaheaeg on läbi, elagu koolivaheaeg!

 Koolivaheaja lõpuks tulid Linnast uued koroonakorraldused, mille otsese tulemusena jäi Legolas täna õhtul Laenulapse poole laenulapseks - tal on nädala esimeses pooles distantsõpe, mida saab ülitõenäoliselt teha ükskõik mis kell enne õhtul kukkuvat tähtaega. Võimalik, et ka ükskõik kuskohast, kui on olemas netiühendus ja arvuti või telefon. Nädala keskel lubatakse vast kooli ka. Lillebrori koolipäevad on täpselt vastupidised Legolase omadele. Jõugu Juht käib kooli iga päev, ikkagi lõpuklass. Ka Mees on tööl tavapäraselt. Vaatasin kogu seda kupatust ja kandsin perekalendrisse nädala koolis- ja töölolemised sisse, muidu poleks aru saanud, kes millal kuhu minema peab. 

Laenulapseks käis meil nädala alguses, kui vaheaeg veel täies hoos oli, Lillebrori Sõber. Muuhulgas tegi ta meie rõõmuks muusikat. Paistis küll, et saksofon on pikem mehest (Sõber ei ole ka just kuigi pikk poiss, nagu Lillebrorgi), aga pill tegi mehe käes häält. Ilusat sametist häält. Muidu läks ka hästi peale selle, et Sõber võttis tuntud ööloomast Lillebrorist šnitti ja kui ma ühel südaööl nina lastetuppa pistsin, vaatasid mulle välivoodist vastu vägagi ärkvel ümmargused helesinised silmad. Tumesinised silmad meie poiste naril olid ka täiesti ärkvel. Tumesiniste silmade omanik ongi suurte vendade tuules harjunud poole ööni ülöeval olema, aga helesiniste silmade omanik on ise Suur Vend, nii et... Vast ei tekkinud jäädavaid kahjustusi. 

Jõugu Juht viis (lapsevanemapoolse transpordiabiga) pisi-Freya loomaarsti juurde. Titt tunnistati kassipojaks ja kästi kuu aja pärast järgmise süsti järele tulla. Freya talus autosõiduvaevu vapralt, ainult siis, kui JJ autost Sõbra poole külla lahkus, nuttis natuke aega. 

Legolas, nojah, on praegu Laenulapsel külas. Muud põnevat polegi vist teinud. 

Mees käis kombekalt tööl ja vedas kantseleis natuke juhtmeid. Kirikus tehnikatiimi õhtusöögil käis ka. 

Mina sain valmis meresinise salli, mis peaks neil päevil ka omanikuni jõudma. Tööasjus osalesin virtuaalkoosolekul ja tegin natuke kaugtööd. Mõnd asja saab kodust ka teha. 

Siis sai nädalavahetus ja sai KÜLM. Täna hommikul ütles Monsieur Picasso, et tema põhjamaa talves ei osale, antagu normaalset ilma! Alles pärast pikemat veenmist suutis Mees talle selgeks teha, et Eestis sõidavad autod ka miinuskraadidega. Prantsuse kodanikuna sündinud ja kogu Eesti-eelse elu Hollandi piiri lähedal Rheini jõe alamjooksul veetnud auto ei olnud ilmselt varem miinus-seitsmeteistkümnest ilma (laupäeva hilisõhtul autoninast 3 meetri kaugusel mõõdetud) kogenud ja meie polnud jällegi mõelnud selle peale, et paar päeva külma ilmaga seismist võib lõunamaisele diiselmootorile vägagi talveuinutavalt mõjuda. Lõpuks läks käima ja sõitis ka päris kenasti. 

Juhuks, kui see peaks toiduplaanist kinnipidamisele motiveerima, kirjutan siia ka, mida me sel nädalal sõime ja mida pidanuks sööma. Ehk "mida kõike küla peal süüa tehakse". Planeerin igaks päevaks põhimõtteliselt ainult ühe sooja toidukorra, mõnikord ka küpsetamist. Muidu ei saaks üldse köögist välja, sest puupliidi peal söögitegemine nõuab päris palju aega, ma püüan talvel elektripliiti pigem mitte muuks kui küpsetamiseks kasutada. 

Esmaspäeval olid makaronid hakkliha-tomatikastmega. 

Teisipäeval kõrvitsasupp natuke Jamie Oliverio moodi, aga mitte päris, sest mul ei olnud salveid. Ja minu vanaema moodi õunakook pärmitainapõhjal, saiapurukattega. 

Kolmapäeval pidanuks olema risoto, aga kuna ma käisin Linnas, siis olid lihapallid sügavkülmast ja värske salat. 

Neljapäeval pidanuks olema lihapallid, aga kuna Mees oli kell hilisõhtuni Linnas ja laste lemmiksöök on "igaüks vaatab ise, mida ja millal ta sööb", siis nii me tegimegi. Mina küpsetasin ainult kõrvitsakooki. 

Reedel tegin plaanitud asja asemel risoto moodi asja ja jällegi rohelist salatit., see oli nimelt Maximas soodushinnaga. 

Laupäeval sai kartulikotlette (Rösti) ja seene-sealihakastet. Noh, see pidanuks olema reedel... aga ei maitsnud üldse nii hästi, nagu see kõlab, ma ei saa Röstisid ilmaski sellisteks, nagu ma tahan, ilmselt jätan liiga paksud. Magustoiduks oli kohupiimakreem koduse mirabellikompotiga ja Lillebror küpsetas minema Mehele töölt jõuluks kingitud piparkoogitaina. Nüüd on selleks hooajaks piparkookide ja eelkõige nende jubeda küpsetamislõhnaga ühel pool. Huhh. 

Pühapäeval anti Jamie Oliveri moodi sealiha rabarberikastmega. Magustoiduks pidanuks olema kohvikreem, aga selle ma unustasin ära... ja ülejäänud perekond unustas mulle öelda. Need kreemid, häbematud, tahavad mitu tundi varem valmmistegemist, seetõttu on mul nendega natuke nagu probleem. Välja tulevad enamasti küll.

Tuleva nädala menüü tuleb oluliselt lihtsakoelisem. Loodetavasti suudame me sellest ka kinni pidada.

4 comments:

  1. Teie laiuskraadil oli miinus 17 kraadi (teen suuri silmi teiselpool ekraani). Me ootasime ja ootasime, millal külmalaine saabub ja ei saabunud. Nüüd lubati selleks reedeks.

    Kunagi oli tööautoks Peugeot, 90ndatel töötas väga hästi (üldse vanasti asjad töötasid ka külma ilmaga) ja siis 20 aastat hiljem anti uus Peugeot (so tänapäevasem) ja see "elukas" talvel käima ei läinud kui õues seisis, kui garaažis siis ikka käivitus. Prantslastega on üldse häda, ei mõista nad ei inglise keelt ega taha euroopas töötada ;)

    Neid vana-aja koogi retsepte tahaks järele proovida :)

    ReplyDelete
  2. Meie laiuskraad on Eesti külmapealinnale päris lähedal.

    Vanaema õunakoogist olen ma kindlasti varem ka kirjutanud. Tekita tavaline lihtne pärmitainas, munad ja või pole olulised. Rulli plaadisuuruseks laiali, paiguta plaadi peale. Kata puhastatud ja kooritud õunatükkidega, võivad olla 2-3 cm läbimõõduga kuubikud. Puista peale tihe ja ühtlane kiht riivsaia-suhkru segu, umbes kolm osa riivsaia ja üks osa suhkrut või nii. Kõige otsa jaota killukestena umbes 100 grammi võid. Küpseta umbes 200 kraadi juures, kuni on pealt helepruun ja põhjast küps. Lusikaga seda ei söö, sest põhi on vintske, hammusta taldriku kohale, sest pudiseb õudselt. Vanaema pani vist veel rohkem võid, et tal pealmine kiht koos seisi, aga tal olid teistsugune plaat ja teistusgune aha ka...

    ReplyDelete
  3. Kaldun arvama, et vana-aja koogid tulid paremad just selle teistsuguse ahju tõttu. Kui käin vanematel inimestel külas - siis ainus, mille peale suu vett jookseb on puupliidi/ahju küpsetised.
    Katsetan (just eile tegin S.Masso retsepti järgi pärmitainast).

    ReplyDelete
  4. Seda kooki küpsetati väikeses elektriahjus, mille temperatuur sõltus pistiku seinasolemise aja pikkusest, ühtegi reguleerimisnuppu polnud.

    ReplyDelete