Tuesday, January 19, 2021

Pikaealisusest

Vanamamma Ann elas 98-aastaseks. Legendi järgi olevat ta ainult viimased kuud olnudtubane ja rohme voodis, enne seda tegi perele söögi, talitas natukehaaval loomi ja kantseldas lapsi, kui neid juhtus käepärast olema. Mõistus oli selge ja ihu allus eakohaselt. 

Eesti purjetamise Grand Old Man'iks nimetatud mees, meieperes tuntud kui Onu Valdeko elas 85-aastaseks. Mõned päevad enne tema surma ei osanud keegi arvata, et lõpp oleks tulemas, ta oli ikka kirikus ja küsis lastelt, mis on Jeesuse erinevad nimed. Kes õigesti vastas, sai kommi. Juhtis autot ja tegi poistele puutööringi.

Kui Gummersbachi kirikuseltskond viimati meil käis, oli kaasas üks 87-aastane proua, kes astus atsakalt kaasa kõik jalutamised, esitas asjalikke küsimusi ja toimetas täiesti adekvaatselt. Veel kaks aastat hiljem nägime teda kirikus kohvi serveerimas. Sellest veel aasta hiljem ta kukkus tänaval, murdis või põrutas midagi ja jäi seepeale viletsaks, kuni hääbus. Tema aeg oli tulnud.

Jällegi Gummersbachis elab meie armas proua Lore, kes viimati telefonis ütles, et tead, ma ei saa praegu rääkida, kole kiire on, just tulin koosolekult, parkisin auto ära ja nüüd on keegi ukse taga... Ilma kõrvarõngaste ja huulepulgata ta majast välja ei lähe, valmistab mitmekäigulisi lõunaid ja juhatab kiriku naistetööd või midagi sellist. Lore on Vanaemast nädal aega vanem. 

No ja meie perekondlik parim hambaarst töötas umbes 86-aastaseks saamiseni... ja hiljem tegi veel mitu aastat teadustööd, Mees käis mõnel korral ta arvutiga toimetamas. Tema sai vikipeedia andmetel eile 91-aastaseks. Täpsemad andmed tema ihuliku ja hingelise tervise kohta hetkel puuduvad, aga viimase kokkusaamise ajal paari aasta eest oli tema ihuline ja hingeline tervis igati hea. See on kindlasti õnnistus.

No ja Inglise kuningapaar, eks ole... 

Piibli järgi pidavat inimese päevade mõõt olema 70 aastat, kes on tugev, see elab kauem (Ps 90:10). Kui hea tervise juures olevaid pikaealisi vaadata, siis on kõrge iga puhas õnnistus. 

Ainult et... 

Vanavanaema Hildegard, tollesama "vanamamma" Anni tütar, elas (vist) 94-aastaseks. Viimased umbes seitse aastat meil. Mõistus aina hägusem, ihu aina kontrollimatum. Seda ajal enne täiskasvanute mähkmeid, automaatpesumasinaid ja igasugust mõistlikku hoolekandeabi. Ei olnud korralikult puhastatavat potitooli - oli isetehtud, puust - ega käimisraami. 

Tänapäeval on justkui kõik võimalused... aga Vanaisa tuleb viia arstile kliinikusse, kus eeldatakse kiiret ja iseseisvat trepistkäimist. Kõigepealt tulge registratuuri, see on meil keldris, siis minge trepist tagasi üles... Lifti pole, ratastooliga nendes kitsastes koridorides liikuma ei mahuks, ma seal viimati käies vaatasin. Vanaisa roogib küll lund, sest tema jaoks on inimese väärtuslikkus töötegemises, aga ilmselt peab ta rookimise vahepeal majaseinast kinni hoidma... või noh, ma pole täna veel küsinud, mis olekus ta tänaseks pärast eilset töörügamist on, tema püstipüsimine sõltub suurel määral ka õhurõhust. Aga maailmataju on segane ja meeleolu viimasel ajal enamjaolt oi kui kuri. Vanaisa on üle elanud peaaegu kõik oma sõbrad, tuttavad ja sugulased, ainult noorem vend (Onu Ants) on veel jäänud - tema pikaealisus on küll õnnistus, niipalju kui mina tean, mõistus on selge, huumorimeel muutumatu, ihuline tervis ka eakohasest parem, tundub mulle. 

Vanaema jällegi ei tea enam ammu, mis päev on. Tihti ei tea ta ka, mis talle paar minutit tagasi öeldi. Mõnikord ta siiski kirjutab asju üles, kui ainult oleks meeles vaadata, kuhu kirjutas... ja kui enda käekirjast aru saaks...

Eks eakatega ongi nagu lastega, igaüks muutub erineval moel (laste puhul "areneb", aga seegi on ju muutumine), ainult et erinevalt lastest ei ole eakate puhul lootust, et areng positiivses suunas toimuks. Raske, oi kui raske on pikka vinduvat hääbumist pealt vaadata, ja arvatavasti läheb veel päris kaua veel raskemaks, kuni... Kuni. 

Koroonaviiruse tuules, aga tegelikult juba varemgi on kirjutatud sellest, kas elu peaks iga hinna eest säilitama, ja kusagilt lugesin hiljuti, et sügavalt dementseid patsiente mõnelpool ei turgutatagi haiglas, kui ihuline tervis üles ütleb, ainult leevendatakse olemist (valusid näiteks)... aga kuskohast ikkagi jookseb piir? Seda ju üheselt paika panna ei saa. Ja lähedaste soovide järgi otsustamine* - mõni hindab ka kontaktivõimetu memme olemasolu kõrgelt, mõni väsib juba siis, kui esimesed hääbumise tundemärgid on piisavalt kaua kestnud... Sest vastupidiselt (vist) levinumale arvamusele ei ole inimese mõistuse ja olemuse allakäik alati kiire. 

Ma kaalun päris tõsiselt tugigrupi katsetamist - kuigi karta on, et palju kasu see ettevõtmine ei too, pealegi suudavad minu vanemad ju momendil veel omas majas elada, isegi süüa teha ja riidesse panna... Aga tõsiselt tunnen puudust ühest konkreetsest sotsiaalametnikust või kes see peaks olema, kes ütleks, et teate, lepime kokku, mille te tulete, räägime absoluutselt kõik aspektid läbi ja vaatame, mis teha saab. Kuigi piirkonna hoolekandespetsialist tundus imetore inimene, ei öelnud ta mulle konkreetselt isegi mitte hooldekodu kuutasu (küsisin, kui palju see täpselt oleks, daam telefoni otsas rääkis protsentidest ja tasu jaotusest, mitte sellest, mitu eurot see siis täpselt oleks - ei, ma ei pea sellist infot ise otsima, me rääkisime väga konkreetsest hooldekodust, mille kodulehel pole rahast kergesti leitaval viisil sõnagi juttu). Mitte, et praegu oleks hooldekodu hädavajalik või hea lahendus, külastamine on keelatud ja kivikurdi inimesega telefonis ei suhtle, aga põhimõtteliselt ei peaks hooldekodu kuutasu olema salastatud informatsioon. Näiteks. Ja et hooldusteenused võiksid olla riigi poolt täielikult ühtlustatud, sts sama hinna ja kvaliteediga abi peaks saama nii Tallinnas kui Vastseliinas... see peaks olema elementaarne. Aga kus on see koduleht või infovoldik, kus on kirjas, et KOV hooldekodudes maksab üks ajaühik vaat niisugust teenust vaat nii palju, pensionist kaetakse sellest see protsent ja omaste kanda jääb too protsent? Kus, palun? Praegu on kättesaadavad ainult protsendid, mis summast need arvutatakse, ei tea. Urr, noh. 

Eks me näeme, mida räägib neuroloog - tasuline, muide, perearst** keeldus igasugusest vastuvõtmisest, kuigi dementsuse küsimusega peaks nagu esmaselt perearst tegelema - ja mis olekus Vanaisa enne ja pärast seda on. Ma pole kindel, et ta tänase ja arstiaja vahel taas tulekahju unes ei näe ja seda oma tavalise kahtlustava loomusega kombineerides taas majas leeke nägema ei hakka, nagu paari päeva eest, kui isegi ahjus ei põlenud midagi...

Küllap me vastu peame.

__________
*no ma mõtlen praegu elushoidvate aparaatide väljalülitamist või selle mittetegemist, mitte midagi radikaalsemat
**mu vanemate perearst ei ole paha inimene, aga reaalset abi ei ole me tema poole pöördumisel kunagi saanud. Kui Vanaisa paar aastat tagasi redelilt kukkudes nimmelüli murdis, võttis röntgenissemineku õiguse saamine ka päris palju veenmist ja... 

2 comments:

  1. Kui teil hoolekandeasutus päriselt päevakorda tuleb, siis julgen soovitada üht kohta (ei jää küll teie KOVide piiresse, aga mitte ka röögatult kaugele), kus hinnakiri avalik ja võetakse kundesid üle Eesti: http://ohk.vmh.ee/Miks_valida_just_meie_teenus1, hinnakiri: http://vmh.ee/public/HK_tasulisedteenused_teavik.pdf. See on üks väheseid kaasaegseid hooldekandeasutusi, mis on algusest peale ehitatudki dementsete vajadusi silmas pidades.

    (PS! Minu seos sihtasutusega, mille koosseisu too hoolduskeskus kuulub, piirdub hetkel sellega, et töötasin seal 12 aastat tagasi :)).

    ReplyDelete
  2. Aitäh! Sellised kodulehed võiks kõigil hoolekandeasutustel olla. Meie jaoks on see momendil kaugepoolne küll ja ma loodan, et on veel vara... aga jätan kindlasti meelde.

    ReplyDelete