Monday, January 25, 2021

Ühe ajastu lõpp (tundub)

Üsnagi vääramatult on meil kümmekond aastat telerivaatamist valitsenud lapsed. Õigemini, kümmekond aastat väga kindlal ajal, enne seda ei olnud niiehknii ekraani sisselülitamine eriti mõeldav, kuni Gäng kenasti oma toas voodis ei olnud. Või nojah, kui just ei vaadatud mõnd väikelastefilmi. Väikelaste ärkvelolekuajal vanemad telerit ei vaata, sest lastel on vaja keskenduda mängule ja suhtlemisele, mitte ekraanile. 

Umbes kümme aastat tagasi avastasime, et saksa lastekanal KiKa näitab igal õhtul kell kaheksa enam-vähem vägivallavaba multikat. Meile kolisid sisse Yakari, viikingipoiss Wickie (hei-hei Wickie, hei, Wickie, hei... - alguslaulud kuluvad paratamatult pähe), Marco Polo, Robin Hood... ja maeiteamis kõik veel. Lapsed vaatasid huviga. 20.25 sai multikas läbi, järgnes hambapesu, unejutt ja õhtupalve. 

Mingil ajahetkel, regulaarse telekavaatamise algusest vast aasta-poolteist hiljem palus Jõugu Juht teleri veel käima jätta, kui multikas lõpeb - sealt tuleb üsk teadusesaade, ma tahaksin seda vaadata. Oli vist suvine aeg, igatahes võisid ka väiksemad kauemaks üles jääda. Nemad läksid mängima, JJ jäi vaatama soovitud saadet. Natuke aega hiljem märkasin, et laps on toonud endale pliiatsid ja joonistab teleri ees, taguots püsti. "Kui sa ei vaata, paneme kinni?" "Ei, ära pane, nad räägivad praegu šokolaadi valmistamisest, ma kuulan niisama, kui jälle huvitavaks läheb, siis vaatan ka." Kogemata oli tekkinud kakskeelsus. Algas "Wissen macht Ah!" ja "Pur"'i ajajärk. Veel mõne aasta pärast hakkasid lapsed jälgima ka enneüheksast uudistesaadet "logo! Die Welt und ich."

Vaatajaskond teleka ees püsis kaua aega kolmeliikmeline. Lillebror ja Legolas vaatasid esialgu lihtsalt vaatamisrõõmust, mida seal teadussaates ja logo's ka räägitakse. Küllap sellepärast tehtiski kaheksa-poolene Legolas minult ühel mälestusväärsel kevadpäeval pärast koolis vastamaskäimist teada, mis erinevused Adolf Hitleri poliitikal ja Boko Haramil täpsemalt olidki. Muna oli tookord vist targem kui kana, kes on lapsest peale osanud telekat väga edukalt ignoreerida...

Siis hakkas vaatajaskond kahanema. Kõigepealt loobus multikavaatamisest Jõugu Juht, siis Legolas. Ka logo! ei olnud suurtele poistele lõpuks enam huvipakkuv. Eks nemad loevad-vaatavad uudiseid ise, oma arvutitest, ja oskavad ise valida, millist infot soovivad saada... Et see viimane teinekord tekitab pedagoogilisi arutelusid lapsevanematega, on iseasi. Lillebror jälgis veel jõulueelse distantsõppeni multikaid üsna hoolega, sellele järgnevat saadet korrapäraselt ja Logo igati meelsasti. Nüüd... ta vist ei teagi, mis aktuaalne kellakaheksane multikas on (Wickie). "Wissen macht Ah!" ja "logo!" veel sobivad, aga ka mitte iga päev. Täna näiteks ei tulnud meelde. 

Tundub, et on saabunud aeg, mil täiskasvanud saavad taas teleri endi valdusesse. Ja kui Lillebror kord päris oma toa ja sinna isikliku arvuti saab... võime me uhkes üksinduses elutoas ükskõik mida vaadata. Tegelikult on see kuidagi nukker. 

Kuidas õigupoolest elatakse ilma väikeste lasteta, kes multikaid armastavad?

4 comments:

  1. Harjud ära ja hakkab meeldima..
    tegelikult on see kurb. Meie pööre toimus siis, kui laps sai isikliku läpaka. Ja sealt alates elame me erinevates meediaruumides. Mõned perekondlikud traditsioonid meil on, nt Eurovisioon, aga see on rohkem selline seltskondlik teema.
    Ilmselt tuleb sellega leppida, et neil ongi teised raamatud, muusika, arvamusliidrid, uudised...

    ReplyDelete
  2. Erinevad meediaruumid on tõesti täiesti võimalik. Eks me püüame ühildada, kui mitte seisukohti, siis vähemalt teadmisi, kes mis sõnadega täpselt midagi ütles.

    ReplyDelete
  3. Ja mina jälle just rõõmus, et lõpuks saame koos lapsega paljusid filme/saateid vaadata ning tihedamini koos kinos ja teatris käia, kui siis, kui laps noorem oli. (Kinost ja teatrist võime me muidugi hetkel vaid unistada, aga ehk järgmisel aastal pääseme taas ka kinno ja teatrisse, kui mõni kino või teater siis veel üldse alles on).
    Raamatutega sama lugu, ma ei jõua ära oodata, et neid teamaga jagama hakata.

    Läpakas või iPad ei ole lapse puhul midagi muutnud, sest oleme alati eelistanud suurelt ekraanilt asju vaadata ning teleka kaudu on valik palju suurem kui arvuti (meile ei saa ja me ei tõmba internetist filme alla ja selleks pole ka vajadust olnud, sest pea kõik filmid saame me ka telekast kätte).
    Kahte telekat omades on juba automaatselt ka üks telekas lapse valduses, nii et kui ta ka oma multikaid on vaadanud, siis teine telekas on meie päralt ja pigem multikate ajal oli just sellist koos teleka nautimist vähem.
    Mitme lapse puhul on asi muidugi natuke teine, sest kõik ei pruugi ju samu asju fännata ja siis on tõesti igal ühel mugavam oma läpakast just seda mida nemad soovivad vaadata.

    ReplyDelete
  4. Alice, meil jõudis see nauditav aeg mõnevõrra varem kätte, sest suured poisid hakkasid aru saama ja Lillebror oli lihtsalt kaasas. Kinos käisid nad kõik juba mitu aastat omakeskis või koos sõpradega, sest poisse köidavad paraku surmigavad märulifilmid.

    Meil põhimõtteliselt kahte telekat ei ole, Mees üritas magamistuppa midagi üles panna, aga see ei hakanud minu jaoks toimima.

    ReplyDelete