Ilma märtsioosita, palun!

 Veebruari läbisaamise vaieldamatult hea kaasnähtus on vebruariidivõimaluse lõppemine. Isegi kui seda sel aastal kuigivõrd ei olnudki, oli ainult külm, ilma tobeda poolhaiguseta. Katsuks sel aastal ilma märtsioosita ka. 

Riigis valitseva üldise olukorra tõttu on meie märtsikuu kalender küll pigem tühi, aga mõned asjad toimuvad kõigest hoolimata või siis jällegi just selle kõige pärast. 

Esimese asjana "just sellepärast" algab kohevarsti märtsikuu esimene videotund, prantsuse keel viiendas klassis, Lillebror on juba üles aetud. Kindlasti toimub täna "just sellepärast" ka õpetajate videokoosolek, aga see on pärastlõunal, kui kõik soovijad on saanud juba distantsõpetada. 

Vääramatult tuleb Lillebrori sünnipäev, kuigi sel aastal oluliselt tagasihoidlikumas vormis kui me harjunud oleme. 

Ühel hetkel, ma loodan väga, käivad kõik lapsed hambaarsti juures. Tundub, et plaanilist hambaravi veel ei piirata, vähemalt ei ole kliinikumi kodulehel selle kohta mingit infot. Ega need hambaarstid vast koroonahaigetega ei toimetagi...

Kindlasti teeme edasi ehitus- ja remonttöid. Lisanduvad aiatööd. 

Võib-olla tervitame oma kurepaari. 

Arvatavasti käime Teise Vanaisa juures kardinaid üles panemas ja jalutame mõnes üksildasemas kohas mere ääres. Rohkem külas ei käi.

Muidu püsime töövälisel ajal peamiselt kodus, püüame poes ka vähe ja võimalusel tipptunniväliselt käia. 

Naudime kevade lähenemist.

Teen usinasti ja vahepealsest hoolsamalt edasi käsitöötööd. Viimase tegevuse üks alaeesmärk on kindlasti meie magamistoa koristamine (Jõugu Juht küsis ükspäev seal oma kassipoega nunnutades: "Millal teie toas kõiki neid asju ei olnud?" - nojah, kogu mu villavaibakeste-materjali kuupmeeter ja suurem lasu külma ilma puhul pestud ja kuivatatud punast kaltsuvaibamaterjali on seal halvasti ladustatud vormis...), aga ka poolikute tööde hulga vähendamine, sest tõepoolest, mida mu mehed peaksid kogu selle kraamiga peale hakkama, kui mulle jääpurikas pähe kukub või midagi?

Isikliku arengu suuremaks eesmärgiks tuleks võtta mitteärritumine inimeste peale, kelle puhul... nojah. Momendil hoiavad nii mõnedki olukorrad mind öösiti ärkvel ja see ei ole tervislik. Kergem on tunnistada ja tunnustada häid omadusi nende puhul, kes mulle üleüldises plaanis kuigivõrd ei meeldi, kui leppida vaimuvaesusega ja sellest tuleneva vastiku ülbusega nende puhul, kes mulle siiamaani on pigem nagu meeldinud. 

Nüüd aga söödagu üks konn ehk alustan märtsikuu produktiivsemat tegevust kahe väikese vaiba viimistlemisega. 

Koolivaheaeg saab läbi. Veebruar saab kah läbi.

 Oijah. Kesktalvine koolivaheaeg on selline imelik ja harjumatu nähtus. Ei oskagi temaga suurt midagi mõistlikku peale hakata. 

Ühel päeval käisin põhjalikult poes. Ühest poest ostsin sallikarpe (ja ma olen nii lõpmata rõõmus, et ma neid sain!), teisest, vabandage, veidi pesu, kolmandast raamatuid ja neljandast Mehe heakskiidul kapikese. Kui üks väike inetu, aga täispuidust, kahtlast kirsivärvi (ütles Lillebror) kapp maksab Samaaria poes ainult 12 eurot ja on täpselt õige suurusega ja peaaegu täpselt vannitoa korstnajala värvi... siis tuleb ta räa osta. Pealegi olen ma sinna akna alla sobivat kappi ostinud juba vist neli kuud. Nüüd on kõik tagavaraseebid ja -šampoonid ja muu taoline hiirekindlas kapis ja mina väga rahul. Hea poepäev oli. 

Lillebroril oli külas Sõber. Sellega seoses ei toimunud suurt midagi erakordset. 

Mehed koristasid ja lammutasid ja koristasid ja lammutasid. Kohutav, kui palju kola saab koguneda kolikambritesse. Vähemalt on lootus, et ükspäev tellitud ehitusmaterjalid saab nüüd kõik tuppa ära ladustada. Kuidas neid seal toas edasi liigutada, on eraldi küsimus. 

Aias sulas lumi ära nii palju, et tõsisema otsimise järel leidsin kobariku vapraid lumikellukeseninasid. Lisaks lumikellukestele leidsime ka suuremas koguses kitsepabulaid. 

Käsitöötöö asjus olen kudunud hulgaliselt villavaibakesi, aga keegi peab nad ära ka viimistlema... Käärisin neile uue kanga ja see on juba üleval, kitsas kangas edeneb ruttu. Täna tõime ühe tuttava tuttava või sõbra sõbra juurest autotäie keras ja lõikamata kaltsuvaibamaterjali, oeh... Aga tarbeks läheb ja mis tast ära visata, kui vanaema enam ei ole, kes tarvitada kavatses... Kuigi, nagu ma ka materjalikotte liigutades ütlesin, pole aimugi, mis mu mehed peaksid minu kera- ja materjalivarudega peale hakkama, kui minuga järsku midagi juhtuks... 

Veel tuli tellimus, mille tõttu tellisin nii lõnga kui üksiti ühe lõpmata ilusa raamatu. Ja nüüd on kibekiire tellimusega valmis saada, et saaks alustada mõnd päris uut sallikirja. Mulle meeldivad Siiri Reimanni sallikirjad vist üldse kõige rohkem, sest nad on väikesed ja natuke vanaaegse olemisega. Kolmnurkrätte ei kavatse ma endiselt üldse kududa, aga kirjad sobivad ka tavaliselt sallile. 

Kassid käivad viie minuti kaupa õues kontrollimas, kas ilm on juba korda tehtud - ei ole veel, on endiselt porine ja külm. Millie saabus just õuest ja teatas: "Kurr!" Kurri põhjus lamas tuulekoja peal, saba sirgu, ja oli täitsa professionaalselt püütud ja tapetud. Hiiri ilmselt endiselt jätkub, et saaks edaspidigi kurr öelda. 

Uuest nädalast lubatakse veel sooja ilma - tore! -, distantsõpet ja piiranguid. Eks me elame selle üle ja palmipuudepüha, seekord kuu lõpus, tuleb sõltumata sellest, kui palju inimesi kirikus on. Just tuli kiri poiste treenerilt, kes avaldas lootust poolest märtsist juba õuetrennidega alustada. Kuidas me seda siis distantsõppega kombineerime, on esialgu teadmata, aga eks seda näeb. Üks päev korraga. 

Ei igavest' või kesta...

Osalisest lukustamisest. Või kuidas võtta.

 Valitsuse otsuse põhjal jääb minul paar hädavajalikku tööasja aprillikuusse või üldse tegemata, sest vastavaid lapsi ei lasta kooli (ja need hädavajalikud asjad käivad suure grupina koos, ühekaupa saaks ilusti telefoni teel toimatada). Õnneks on mul ka algklassidega piisavalt tegemist. Mees jällegi peab taas hakkama distantsõppevahendeid ja muud taolist koordineerima. Noh, eelmisest kevadest on ettevalmistus olemas. Ainult õpetajatest on kahju, minevaasta oli näha, võtavad õpilaste sõnumeid-kõnesid-kirju vastu poes ja matkarajal ja muudkui tagasisidestavad pühendunult...

Spaasse või kinno me sel koolivaheajal ega märtsikuus kah ei olegi tahtnud minna, teeolud ka ei soosi kodust väljaskäimist. Kirikus tahaks küll edasi käia ja mingil hetkel peaks käima Kuurortlinnas Teise Vanaisa kardinaid üles panemas. Pereliikmete külastamist, tundub, siiski ära ei keelata ja ega me seal kaubandusse või klubisse ei tükiks, nuusutaks mere ära ja sööks midagi (ikka Teise Vanaisa juures kodus) ja tuleks õhtuks koju tagasi... Kirikuga on keerulisem. Vast homme öeldakse, kas kirikusse võib või - nagu tundub - ikkagi ei või. Nuuks. No aga kui vähemalt ülestõusmispühadeks tsiviliseeritud inimese kombel teenistusele lubataks... Minevaastased ülestõusmispühad olid kurvad. 

Lillebrori sünnipäev saab ilmselt olema esimene kaheteistkümnes sünnipäev, mis meil siin suuremalt tähistamata jääb. Või saab tähistatud paar kuud hiljem, kui on juba võimalik aiapidu pidada, tuleval nädalal tuleks õues, ma oletan, pigem märjakssaamise ja haigeksjäämise pidu, pole koroonat tarviski. 

Küll aga on sedasorti aasta, et... kõige tähtsam ei ole kellegi sünnipäev - isegi mitte juubel - ega remont ega hüpoteetiline reis. Aasta tähtsaim sündmus on põhikooli lõpetamine ja sellega kaasnev gümnaasiumiastumine. Nendeni on õnneks rohkem aega kui märtsikuu jagu ja et need vähegi normaalsuse moodi toimuksid, olen ma nõus neli nädalat ilma igasuguseid inimesi nägemata kodus istuma, kui sellest midagi abi oleks. Ilmselgelt ei ole, kuna meiepere kontaktid ja kolamised on niigi piiratud, palju vähemaks enam võtta ei saa. Lõpuklassid lubatakse vast ikka varsti kooli. Jõugu Juht eelistab küll distantsõpet, sest siis saab rohkem viilida ja kauem magada, aga nagu ütles Vanaisa neuroloog, inimese aju vajab päris suhtlust. 

Ainult meie noorematest lastest on kahju. Distantsõpe on üks asi, aga kui ära võetakse ka trenn - nagu vist läheb - ja kirik - mida ma oletan -, siis on nad määratud kuuks ajaks nägema ainult oma vendi ja see on natuke nagu napp sotsiaalne suhtlemine. Peaks vist Nimekaimu või Laenulapse mingiks hetkeks siia elama tellima, näiteks, kui ilmad tahedamad, saavad õues käia ja. Sest distantsõppida saavad nad ka meie juures vägagi edukalt. 

Ja kui mõelda, et eelmisel aastal me istusime täiesti kinni praktiliselt eimillegi pärast... Naeruväärne, kui praeguste k-numbritega võrrelda. 

Vähemalt antakse palju lumesulamist, natuke linnulaulu ja mõnelpool ka juba kevadlilleninasid. 

Et millist Eestit me siis...

 Meie oma peres tavaliselt vabariigi aastapäeva eriti ei tähista. Sel aastal jäid kiludki ostmata. No ja veebruarikuine tähistamine ju vist peamiselt koduses pidulauas ja õhtuses presidendipeo vaatamises seisnebki, kangelaslikumad käivad lipuheiskamist või paraadi vaatamas... Juba tänane ilm (vist vähem libe kui eile, aga ikkagi väga ebatervislik, kuigi vaimustavalt sulailmane) piirab kodust väljaminekut vägagi, k-kriisist rääkimata. 

No aga kui tähtsad ja targad räägivad, milline Eesti peaks olema, võin mina ka. Nime poolest on meil ju siiani veel demokraatia. 

Et mulle sümpatiseerib kõige rohkem "Laste Rõõmu" Eesti, mis esimese vabariigi ajal ilmselt ühel või teisel põhjusel (näiteks suguvõsa halb õnn või pikaajalised halvad valikud, mis põhjustasid vähese hariduse ja seeläbi automaatselt kitsendasid võimalusi ja nii edasi) paljudele kättesaamatuks jäi, olen ma ennegi öelnud. Ja et praegu peaks-võiks kõik pingutama just sellise Eesti suunas, olen ma kah öelnud ja pälvinud mõningast pahameelt. 

Aga. 

Kuigi ma pole siiani lugenud Valdur Mikita teoseid, olen siin-seal näinud tsitaate ja arvustusi. Mikital on kindlasti õigus selle koha pealt, et eestlane olemise juurde kuulub maavanaema ja kukeseened - või mereääretädi ja mustikad. Või mis iganes alalhoidlikud perekondlikud seosed ja maalähedus. Ma veel ei tea, millise puudujäägi põhjustab meie laste eludes fakt, et arvatavasti terve lapsepõlve jooksul pole meil neile pakkuda kartulivõtukogemust. Vähemalt on nad saanud käia metsas puid tegemas, naabritega, ja kuidas mustikas varre küljest suhu saab, teavad nad kohe kindlasti - niigi palju õigesti tehtud. 

Veel olen ma ebapopulaarsel seisukohal, et "Laste Rõõmu" Eestit saab luua igaüks ise ja kohe täna sellega pihta hakata, k-kriisist hoolimata. Kuigi halbade valikute mittetegemise suurimaks aluseks on isiklik Otsus (... jätta tõstmata peaministri poolt mõtlematult soovitatud viinapits ja tõsta hoopis klaas koduvalmistatud õunamahla...), on halbades valikutes kinniolemise taga tihtipeale ka asjaolu, et inimesed ei tea, kuidas muutusi teha. Info, kuidas ja mida täpselt oma elu parandamiseks teha, on praegu tänu Internetile kättesaadavam kui kunagi varem. Tuleb ainult tohutu infohulga ja kassipiltide seast vajalik asi üles leida. Ja muidugi uskuda, et on võimalik jätta maha /sisesta halb, kulukas ja elu hävitav harjumus siia/, alustada rahakogumist (mille puhul paradoksaalsel moel tuleb alustada võlgade kiiremast äramaksmisest, kui on, mida maksta) või päästa oma abielusuhe. Viimase jaoks on küll tarvis kaht osalejat, aga kui ei alusta, siis ei saa üldse midagi tehtud... 

Ja kuidas peaks paremat Eestit loodama, kui /sisesta probleemi nimi siia/? Noh, minu jaoks õige Eesti toimub munakunstis. Ja sokinõelumises. Ja maitsetaimedes aknalaual. Ja kuuride otsekslükkamises*. Ja kodustes moosides. Ja kleidiga suusatamises (ei, mitte ma ise! aga üks arukas Hiumaa neiu küll). Ja vanatädidele kõrgemalt või madalamalt riiulilt soovitud konservipurgi kätteandmises. Ja koerakaka koristamises. Ja hm, muudes alalhoidlikes ja heatahtlikes, vahel kerge kiiksuga tegevustes, mida on tegelikult mustmiljon. 

Hämmastaval moel võivad õige Eesti asja ajada ka kõik need kakaduusoneguga, kingalusikaga jalgapandud kukepükstega noored mehed, põhikoolipintsaku all vaid alussräk - sest nemad panevad pärast tööpäeva oma fäänsi läpaka kinni ja lähevad ostavad talupoest maasinki ja käsitööjuustu. Väikesed (pere)ettevõtted ja nende toetamine on vägagi õige Eesti. 

Nojah, ja siis on seal veel rahvatants ja luuletused. Ja kui rahvatantsu tantsib muuhulgas üks mustasilmne lapsuke, siis seda õigem see asi on - sest lapsukese pere teekond siia võib olla olnud ränk ja hädasolnutele kodupakkumine on loomulikult õige, maarjamaalaslik tegu. 

Veel on minu õige Eesti üks osa kirikukellad - olete te kuulnud, kui ilusasti nad kõlavad? Aga ka niisama-kellamängud vanalinnades, ma lausa kadestan Meest, et tema oma põhitöökohal Tartu Raekoja kellasid kuuleb. Ja vanalinnad üldse. Ja perekonnamõisad, hästisäilinud varemed ja paremal juhul originaalide taasehitamine. Kivisilla taastamine võiks ju meie eluajal veel juhtuda... 

Looduseni ma pole veel jõudnudki, aga muidugi sirelid. Ja rukkililled. Ja lisaks kukeseentele ja suured sirmikud, kuigi neid meie juures metsas ei kasva. Kepsavad metskitsed ja lõputu hulk linde. 

Lõpuks on igaühel oma "õige" Eesti, mida iseendale luua. Olgu siis siin metsas või lausa välismaal. 

Õiget Eestit teilegi!

___________

*siin on oluline, et vana kuuri asemel ei ehitata uut moodulkuuri, mida kataloogist saab tellida, vaid võetakse teismeliste poegadega pere appi ja lükatakse kuur loodi. Või igatahes väiksema kaldenurga alla. 

Suure sulamise päeval

Möödunud nädala peategelane oli loomulikult Külm, kuni -27'C. Me saime temaga vist päris kenasti hakkama. Tänast päeva ootasin nagu väike laps jõuluvana ja rõõmustasin hommikul katuselt tilkumist nähes väga. Ehkki lumi on praegu märg ja raske nagu svamm ja ega lumesulaveel ju kuskile eriti minna ei ole, rõõmustan juba ette ka porise esikupõranda üle, mida lähinädalatel kindlasti ohtralt pakutakse. Sest pori, see tähendab, et lund pole. 

Otsustasin ka, et ei "laigi" sotsiaalmeedias enam ühtegi lumepilti. Noh, vähemalt hilissügiseni. Ärge siis pahandage. Sel aastal postitavad lumepilte lihtsalt kõik, elukohariigist sõltumatult. Ma saan aru, et esimene lumine talv kümne aasta jooksul või umbes nii on vaimustav, aga meil siin päris nii hästi ei ole. Mitte, et minu "laikidest" midagi sõltuks, eks ole. 

Veel pakuti meile koolivaheaja algust ja teadmist, et hommikused kauamagamised kestavad laste jaoks ka vaheajajärgselt. Nunuh. Kui see aitab üleilmset jampsi lõpetada...

Tööasjus juhtus sündmusi, millest mitu tükki tõstsid vererõhku - no see on mul loomu poolest madal, on kerkimisruumi küll. Kahest ühikust kirjutasin teisipäeval. Kolmanda asjus pöördusin asjaomaste instantside poole ja neljas, oeh... Salativõileibade vastu tahvlit viskamise peale võib õpetaja tõesti täitsa topskiks minna (Ole Lund Kirkegaard, "Frode ja kõik teised rüblikud"), aga mulle sellised asjad ei sobi. Töövõit oli ka, kuigi võidust hoolimata on tegu, ma kardan, täieliku ummikteega. 

Kooliasjus sai Jõugu Juht kooli aukirja silmapaistvate õpitulemuste* eest kolmandas kooliastmes. Selliseid asju pakutakse meil igal aastal kolmega jaguvates klassides vabariigi aastapäeva puhul. 

Lillebror käis Klassiõe pool külas, pärast selgus, et Klassiõe Ema käest ei olevat keegi luba küsinud... Mina siiamaani arvasin, et viies klass on küllalt suur, et selliseid küsimisi ise toimetada. Pealegi pole mul Klassiõe Ema kontakti (kui ma just ei kasuta ära oma ligipääsu kooli lapsevanemate andmetele).

Legolas kutsus vaheaja alguse puhul külla Nimekaimu. Peamiselt istuti arvutis, aga osa ajast kirjutati ka loovtööd, teemaks viienda klassi matemaatikatunni läbiviimine. Nad vist ei ole mõelnud selle peale, kuidas viiendikud reageerivad, kui nad ennast klassile tutvustavad...

Käsitöötöö asjus lahkusid ühte juubelirohkesse suguvõsasse kolm (3) haapsalu salli korraga. Sain neid kohale viies ka vaimulikku kosutust, sest kundeks oli üks meie koguduse tugisammastest, Kes Ütleb, Kuidas Asjad On. Ma tahan nüüd uuel nädalal uue salli ära alustada, üle kuu aja on pitsitamises vahe sees olnud. 

Lillebror kutsus koolivaheaja alguse puhul külla oma Sõbra. Selgus, et Sõber sööb ahju-aedvilja vorstidega, aga on suurte poiste söögilauajuttudest veidi jahmunud olemisega. Nimelt kutsus üks noor mees kogudusest suured poisid enda seltsis jõusaali ja muljed on õu-võu-võu ja vaadake aga seda musklit!

Kassidel läheb ka hästi. Must Mimi on paar korda käinud õues ja otsustanud, et kuni ilm pole korda tehtud, püsitagu pigem toas. Liivakasti austab ta alati valju kraapimise ja kaevamise saatel. Pisi-Freya mängib, nurrub, magab ja kaisutab. Millie' kõhukesel läheb ilmselt paremini, tema ja Freya lemmikmäng on "tapa oma naaber". Valge Mini on läbi kakanud kõik kaltsuvaibad peale meie magamistoa omade (sest seal on uks enamasti kinni) ja elutoa helesinise vaiba, alustas täna pestud vaipadega uut ringi. Pfffft. Soojad ilmad koos kaevamiskõlbliku mullaga ei saabu kindlasti päevagi liiga vara. 

__________

*aukirja aluseks on neljad-viied ja mingi keskmise hinde tase kolme aasta lõikes vms, ma pole ausalt iialgi sellesse teemasse süvenenud.

Raamatuid

 Tõnu Trubetsky, Tõnu Trubetsky, Tom Claude Trubetsky "Hukkunud alpinisti" hotelli müsteerium" - lugesin, sest miks ka mitte. Ei olnud minu sorti raamat. Tundus, et kuidagi nagu ei sobitu originaaliga... aga me ilmselt ei olegi tulnukaraamatute sihtgrupp, ükskõik, kes nad kirjutanud on. 

Cheryl Strayed "Metsik" - oeh. Üks untsulaäinud eluga naine läheb lihtsalt niisama matkama ja arvab, et selle käigus saab ta oma elu korda. Mõne nurga alt saabki, aga mõne teise nurga alt ikkagi üldse mitte. Huvitav, kas varbaküüned kasvasid tagasi? Kindlasti saab sellest teosest (kui varem ei tea) palju infot, kuidas matkamiseks tuleks ette valmistuda, ainult et raamatut tuleb lugeda pöördvõrdelisuses nurga alt. 

Asa Avdic "Surmamäng" - põhimõtteliselt "Kümme väikest neegrit", aga koleda nurga alt kokku pandud. Ma ise ka ei tea, miks ma neid rootsi põnevikke loen.

Aare Tamm "Teel tähtede poole" - enam-vähem autobiograafiline lugu ühe tõsise usumehe kujunemisest ja raskustest, mis viiekümnendatel aastatel noortel vara ja hariduseta meestel võisid ette tulla. Ühtlasi hirmus valus lugemine sellest, kui hirmus võib olla noore mehe elu ilma Jumalata. Kirjutamisstiil on natuke lihtsakoeline ja toon küllap mõne lugeja jaoks moraliseeriv, aga kuna ma lugesin huvist inimese vastu, mitte suure kunsti pärast, siis sobis. 

Isaac Marion "Soojad kehad" - väga huvitava nurga alt kirjutatud ilus zombilugu. Kuna zombikirjandust olen ma siiamaani kohanud üsna vähe (välja arvatud Pratchetti Reg Shoe ja tema kolleegid), tundub hästi originaalne ja omanäoline lugu. Väga sümpaatne raamat absoluutselt geniaalse algusega.

Thomas Keneally "Schindleri nimekiri" - ma olen kindlasti ainuke täiskasvanu Euroopas, kes pole sellenimelist filmi näinud. Võimalik, et film on parem kui raamat. See teos on kuiv. Objektiivne ja arvatavasti ajalooliste faktidega kooskõlas, jah, aga kohati loeks nagu dokumentide kokkuvõtet või kohtulehandeid. Sisu on ilmselt kõigile teada, aga põhimõtteliselt teeb üks naistemaias kehkenpüks Ühe Vägeva Teo, päästes mitu tuhat juuti koonduslaagrist.

Jillian Cantor "Kadunud kiri" - lühikese aja jooksul teine raamat, mille tegevus toimub kahes ajaperioodis korraga. Tundub, et niisugused lood on prageu moes. Ilus lugu, mille lugemise käigus saab ka midagi teada. Sellest on hästi kirjutatud siin. 

Paastuaja alguse puhul

 Ma pole ammu kirjutanud enda kui Peki-Heini elust. Olukord on põhimõtteliselt muutusteta, riided on kitsapoolsed ja peeglist vaatab vastu ebaloomulikult ümar nägu. Isegi teades, et minu eas tähendab suurem kaalukaotus kiiresti jupp maad kortsulisemaks jäämise riski... tahan ma hakata ennast oma riietes mugavamalt tundma ilma, et peaksin poodides ainult natuke õudseid (sest mulle tundub, et suuremate suuruste puhul on valikutes jõlekallis või jõlekole) rõivaid otsides meelt heitma või mingeid muid imeasju tegema. Senine saavutus, muide, on kiire kaalutõusu peatumine, enam ei ole juhtunud, et kuu aega tagasi selgasobinud seelik enam üle puusade ei lähe. Hea seegi. Nojah, eks armas proua Lore Gummersbachist vaatas ka poolteist aastat tagasi mu lopsakaid vorme rahulolevalt ja ütles, et nüüd sa oled valmis, enam ei pea sinu kaalu pärast palvetama...Ma enam-vähem tolle hetke kaalus nüüd olengi püsinud, aga see on julgesti kümme-viisteist kilo üle mugava ja eluaeg harjunud maksimumpiiri. 

Aga kui dieeti pidada või üldse menüüd muuta, siis mis vormis ja mis ulatuses? Rääkimata sellest, et mis ajast alustada? 

Igasugused blogijate seas populaarsed orgutamised jne mulle ei istu. Kodujuust on see asi, mille jaoks ükski endast lugupidav lehm piima ei annaks, ma arvan, ja näiteks kõrge rukkisisaldusega jahutooted panevad mul kõhu valutama. Samuti ei ole ma nõus põgenema gluteeni ja tavalise suhkru eest, see teeks elu kaugelt liiga keeruliseks. Ma ei taha loobuda mugav inimene olemast, tahan ainult pekirullidest lahti saada! 

Vaja oli lihtsamat lahendust. Lahenduste kallal juureldes tuli meelde, et kohe on algamas paastuaeg, mil niiehknii võiks millestki loobuda. Kes loobub sotsiaalmeediast, kes klassikalisel moel lihast, kes kohvist... ja nii edasi. Loobutav asi võiks olla miski, mille tarvitamisega ollakse läinud liiale. Pealegi annab paastuaeg head raamid, täna algab ja esimesel ülestõusmispühal lõpeb, konkreetne ja selge, ei ole mingit "aga ma täna ikkagi patustan ja siis venitan üldise dieeditamise-aja pikemaks" võimalust. 

Ja nii sündis Otsus. Alates tänasest ei söö ma liha ega šokolaadi. Liha sellepärast, et sellest loobumine on klassikaline paastuaja osa, šokolaadi sellepärast, et see meeldib mull kaugelt liiga palju ja kalliks läheb ka. Sada-kakssada grammi Marabou või Milka sokolaadi päevas ära süüa pole minu jaoks mingi kunst, aga tegelikult tarvis mul seda ei ole. No ja kui see ongi rahusti, mis mind endast väljumiste puhul aitab... (vt. eilne) siis tuleb iseloomu kasvatada ja rahustiväliseid asju harjutada. Või palderjanitablette käekotis kaasas kanda, sest enne tabletivõtmist ma ikka kaalun, kas mul on seda praegu vaja, aga šokolaad on ju, noh, maiustus, see ei saa midagi halba teha... Kuigi tegelikult on ilmselt vastupidi. 

Ettevalmistustest likvideerisin esmaspäevase sooja brokkoli-paprika-peekoni-pastasalatisse kogu majas oleva toorpeekoni, sest see on kõigist liha eksistentsivormidest kõige ahvatlevam ja ei vaja mingit erilist töötlust. Ja ilmselt pean perekonnale ütlema, et peale kotlettide ja lihapallide lähiajal hakklihatoite ei saa, sest kui ma guljašitüüpi asja seest nokin lihatükid välja, siis hakkliha-tomatikastme või karjasepiruka seest hakkliha eraldada on natuke liiga aeganõudev tegevus. Iseasi, kui ma endale eraldi süüa teeksin, näiteks suurema pesukausitäie rohelist salatit... Sest see on endiselt vaimustus, mida ülejäänud perekond minuga väga ei jaga - nad söövad salatit loomulikult päris palju, aga mitte peatoidusena. 

Hommikusöögiks valida midagi, mis ei ole Nutella, on päris lihtne, ja kui lapsed aitavad eileostetud Marabou tahvli jäänused  ära hävitada, siis ei olegi meil majas eriti šokolaadi, mida ma tahaksin süüa. Küllap nad elavad mõnda aega ka kohupiimakookide ja kaneelisaiakeste peal, ja Lillebror käib niigi minu küpsetusšokolaadi varusid kahandamas, talle maitseb. 

Ja koolisööklas tehakse meil suurepärast porgandikotletti. Muu söögiga on nagu on, Jõugu Juht ütles, et eilne hernesupp olnud häbiks kogu supirahvale (vms) ja tellis, et tehku ema kodus hernesuppi, see olevat hea. Ka selle seest on võimalik talusingitükid kenasti välja korjata, pole mingit probleemi. Tuleb ainult korralikku tahmase küljega talusinki hankida, tavapoesingid ei kõlba.

Kas ma ülestõusmispühadeks oma helelilla kirikukleidi sisse mahun, on vägagi küsitav, eriti kuna aprilli algus tavaliselt veel ei soosi linase varrukateta suvekleidi kandmist... aga viiendat kuud raseda figuuri asemel neljandat kuud raseda figuur oleks ka juba selge võit. Pealegi, jah, on praegu hea aeg loobuda millestki, millega ollakse liiale läinud. 

Kui aga keegi märkab, et kuskil poes on sajagrammised rohelise salati pakid - need Oriental või Family vms segud, teate küll - eriliselt soodsa hinnaga müügil, siis võib vihjata, mina saan siis pesukausitäie salatit süüa ja mu hakklihakastmeid armastav perekond rõõmustab ka.

Võimalik, et mõni Truu blogilugeja tahab küsida, kuidas siis liikumisega jääb. Neil päevil liigun ma peamiselt ahju juurest ahju juurde ja paremaks see asi esialgu ei lähe. Täna tuleb küll teha ka talisporti lumerookimise näol, eile meiekandis sadas, aga me jõudsime mitmesegastel põhjustel hilja koju. Ekstra kuhugi trenni ma kindlasti ei lähe, aga kui lumi ära sulab ja enam jõlekülm ei ole, tahaks hakata samme lugema. Natukehaaval. No ja siis saab loomulikul viisil niiehknii aiatöid teha, nendest tunnen ma hetkel hirmsasti puudust. Täna aga tuleb olla rõõmus - ja ma olen! -, et ähvardatud -17 asemel oli meil varahommikul ainult -11. 

Tegus teisipäev

Mitte just päris tüüpiline päev koolipsihholoogi elust, tärnikeste-olukordade tõttu. No aga te niiehknii tahate teada, mida ma tööl päev otsa teen. 

Hommikul olin erk ja vilgas, kuni väljusin endast*. Tegin natuke hingamisharjutusi, helistasin ühele lapsevanemale (ei olnud olukorraga üldse seotud). Viisin Nimekaimule šokolaadimedali. Rääkisin ühe imetoreda õpetajaga võimalikust plaanist, mis jäi sel päeval ellu viimata. Avastasin ühe ebakõla (mitte midagi traagilist ega inetut, lihtsalt väike infosulg). Läksin rääkisin sellest ja endast väljumise olukorrast ülemusega. Ebakõlale soovitas ülemus lahenduse. Endast väljumise olukorra kohta ütles hiljem, et kui juba sina ka käivitud, siis... ja pakkus lahkesti rahustavat tabletti. Kahjuks ei olnud see palderjan, ma muid võtta ei julge. 

Kirjutasin sõbraliku kirja ebakõla kohta. Siis tegelesin armsa väikese poisiga. Kohtusin toreda lapsevanemaga (mitte selle armsa väikese poisi oma). Osalesin kiiresti kokkukutsutud koosolekul. Taltsutasin neljandat klassi, kes ei suutnud ära oodata õpetajat. Vestlesin teise imetoreda õpetajaga armsast väikesest poisist. Kohtasin üht armsat mitte enam nii väikest tüdrukut, leppisin temaga ülehomseks kokkusaamise kokku.

Kohtasin Lillebrori, kes oli leidnud võib-olla enda ammukadunud kampsuni. Jäin kampsuni suhtes kahtlevale seisukohale. Läksin sööma, sattusin sama laua taha veel ühe imetoreda õpetajaga, kellega mul on au olla lausa sõbrasuhtes. Rääkisin tööasjust, rääkisin perekondlikest asjadest. Sain mitu korda öelda "Te olete täitsa hullud", vaadates imetoreda õpetaja suusapilte ja meiega liitunud veel ühe imetoreda õpetaja lapse lumelauasõiduvideot (Tartus Tammelinnas - kui mägedesse ei saa, tuleb need ise aeda ehitada!). 

Osalesin ümarlaual. Jätsin viisakuse poolest endast väljumata*. Avasin HEVKo'ga** samal hetkel suu ja ütlesin täpselt sama asja, sest oli vaja. Toetasin ümarlauajärgselt veel üht imetoredat õpetajat, kes ilmselgelt toetamist vajas. Jäin järgmisele koosolekule hiljaks. Sain osaleda teise toreda lapsevanemaga ühele meelele saamisel. Rääkisin veel ühe imetoreda õpetajaga. 

Mees, auto, endiselt saapatu Legolas. Pood. Tomatiseemned "Perun" - vähemalt lubatakse õiget kuju. Vanaema ja Vanaisa (endast väljunud, sest eile tulnud puud olevat olnud märjad - kuskohast keset talve kuivi puid võetakse ja enne septembrit ei pea ju uute puudega kütma, eks ole). Kojusõit. 

Palderjanitablett. Kasside liivakast. Poekraam kappi. Tuli ahju. Pesu resti peale. Freya kaissu. Freya Jõugu Juhi taskusse. Endast väljunud Lillebror ja kassipissised daaliajuurikad. Borš (valmistas Mees). Tuli teise ahju. Šokolaad (sellest ma räägin homme lähemalt). 

Viisakas oleks veel vahetada laudlina, sest boršiplekid... ja ma tahaksin tegelikult tassikest teed. Pealegi ei ole kell veel kaheksagi õhtul... Aga need tärnikese-olukorrad, jah, ma jätaksin edaspidi vahele, kui te lubate. 

________
*ühiseks nimetajaks "kaasav haridus".

**HEVKo on hariduslike erivajaduste koordinaator, meie majas kullakaaluga, imetore, erakordne inimene, kahe jalaga maa peal ja väga mõistliku suhtumisega. 

Head sõbrapäeva!

 Me siin kodus südamekesi kuhugi ei kleebi ega roosasid kooke küpseta, aga sõprade eest oleme ikka tänulikud. Nii nende eest, kes lähedal, kui ka nende eest, kes kaugel. Olge väga õnnistatud!

Enne sõbrapäeva toimus meil siin peamiselt külm. Kolmapäeva öö vastu neljapäeva saime ilma õueskäimata ära magada ja ma tundsin ennast terve päeva harjumatult reipana. Laupäevane miinus viis tundus puhtakujulise suvena ja tänane miinus kaks Linnas ahvatles otsima, kuskohas see lumi nüüd hoolega ära sulamas on... aga päikesepaiste puudumisel ta ikkagi veel nii ruttu ei sula. Kevadet ei saa siiski ära keelata ei valitsus ega koroona. 

K-teemal juhtus ka. Üks lastest saabus kolmapäevla piduliku olemisega elutuppa ja pidas kõne. "Lugupeetud lapsevanemad! Mul on teile hea uudis ja halb uudis. Kumb enne? /paus oli lühike/ Hea uudis on see, et ma saan reedel koju kütma jääda. Halb uudis on, et ma olen nüüd lähikontaktne, mu klassikaaslane on koroonas." Uhh. Klassikaaslane oli küll juba rohkem kui nädal tagasi esimese ebamäärase aevastuse peale puuduma jäänud ja seetõttu piirdus lähikontaktse staatus ja isolatsioon kahe päevaga. Klassikaaslase tervis pidi laskma elada küll, ainult et positiivne. Terviseamet saatis mulle selle kõigega seoses neli (4) SMSi kolmes erinevas keeles ja helistas veel kõnerobotiga ka. Et kõnealune laps ikka kindlasti kaks päeva kodus istuks ja me ta sümptomide esinedes testima viiksime. Sümptomeid polnud kusagilt võtta, mis teha. 

Veel helistas mulle k-asjus Vanaema ja Vanaisa perearst. Et mida ma olen oma vanematega kodus koovidivastasest vaktsineerimisest rääkinud... Ei ole midagi, me ei ela koos... No aga mida te kodus rääkinud olete, küsis arst, koovidist? Mnjah, kuna Vanaema ja Vanaisa on endiselt seisukohal, et "koovid" tekib lihtsalt niisama pensionäridel ja levib nende kaudu ohtlikuna noortele, on neile üldse väga raske midagi rääkida. Suunasin arsti neile endile helistama, seda vastutust ma nüüd küll enda peale ei võta. Pealegi on neid tõesti keeruline vaktsineerimiseks täpselt õigeks ajaks kaks (2) korda saada väga tervetele inimestele mõeldud kliinikusse ja kodust väljas nad ju üldse ei käi. 

Samal teemal pakuti vaktsiinivõimalust ka koolirahvale. Minu meelest pani ennast selles kontekstis kirja umbes pool või natuke rohkem kui pool kollektiivist. Meie Mehega ootame veel natuke ja konsulteerime perearstiga, millist sorti ja kas üldse ta meie allergiate ja muude hädade taustal soovitab. Kahjuks ei saa enam Teise Vanaema käest küsida, miks tema kui tegelikult väga kompetentne arst Mehe pärast beebiiga enam-vähem kõigi asjade vastu vaktsineerimata jättis. Õnneks on meil praegu väga kompetentne perearst, kellega saab kindlasti ka sel teemal rääkida. 

Sain lõpuks maha kootud kitsa kanga väikese telje peal ja alustasin uut, seekord ilmselt ainult villavaibakeste kangast. Hirmus kähku läheb edasi, aga mul on vaja ka kaks kuupmeetrit villast lõnga vaipadeks ära kududa (kujutage ette, et maailmas on päris lambavillast kudumeid, mille varrukad ja kehatükid on õigesse suurusesse lõigatud. See tähendab, et neid harutades saab palju juppe ilusat villast lõnga ja kui iga mõnekümne sentimeetri tagant tuleb juppi sõlmida, siis... sellest ei saa enam muut kudumit. Urr.).

Kassid on tegelenud peamiselt, khm, kakamisega. Õueskäivate kasside puhul ei saagi aru, kui intensiivselt nende sisikonnad töötavad... aga ma tühjendan eriti suure esiku liivakasti kohe mitu korda päevas. Väike Freya käis ka teist korda vaktsineerimas ja tunnistati kõhnaks, aga muidu terveks kassipojaks. Eks me püüame teda siis väheke nuumata. 

Kaubanduslikest teadaannetest. Tundub, et selle kevade suurimaks defitsiidiks võib osutuda "Yellow pear" tomatisort. Olen juba õige mitmes poes kohanud suurepärast seemnete väljapanekut paljude punaste tomatite seemnetega, aga kollast pirnikest ei kusagil. Paljud poed on muidugi ka veel käimata, aga et just nimelt seda ainukest sorti, mida ma kindlasti sel aastal tahan ise seemnest kasvatada (sest see on Mehe lemmik ja me ei pruugi seda kusagilt mujalt saada), poodides näha ei ole, teeb veidi murelikuks. 

Veel on vaieldamatult deifitsiitne kaup meeste laia liistuga talvesaabas nr 44. Nii mina kui Legolas oleme sellest olukorrast juba üpris tüdinud. Muidugi, Legolasel on omad nõudmised ja minul omad, need saavadki kokku punktis, mis näeb kena välja ja kus kingapoes tänapäeval üldse kena jalatsit kohtab? (see oli retooriline küsimus)

Kevade asjus pajuoksad veel meiekandis punakaks tõmbunud ei ole. Aga küllap varsti... kindlasti varsti. 

Raamatuid

 Vaatasin viimati Raamatukogus saaki ja mõtlesin, et nojah, seekord on mul siin viis pehmekaanelist... nii oligi.

Rachael Lucas "Raamatukogu telefoniputkas" - ülitüüpiline inglise naistekas. Isiklikku kriisi läbitegev peategelanna saabub väikesesse maakohta, kus podiseb mitmeid intriige ja tegutseb erakordselt hea välimusega, elus haiget saanud sobivas vanuses vallaline aednik. Noh, seekord on aednik küll puuonnide ehitaja, aga ega seal suurt vahet ei ole. Selline nunnu ja sõbralik, ettearvatava lõpuga lugu. 

Laura Madeleine "Seal, kus kasvavad metsikud kirsid". Igavesti ilus raamat, milles on kaks lugu. Iseenesest oleks saja aasta tagusest loost üksi piisanud, aga võib-olla ongi põnevam, kui räägitakse kahe inimese elust korraga... kahe väga erineva inimese elust. Ma küll ei saa hästi aru, mismoodi sai kuuekümnendate Inglismaal vaevalt kahekümneaastane poiss olla advokaat, aga küllap seal on mingid nüansid tõlkega kaduma läinud või ei pidanud autor vajalikuks täpsustada, mida see sõna Inglismaal tähendab või tähendas. No ja kui osa raamatust toimub kusagil Inglismaal ja osa Lõuna-Prantsusmaal... siis on ikka hea raamat. 

Marek Tihhonov "Maailmalõpu päevik". Seda raamatut olen ma juba ammu tahtnud lugeda, kuigi ega ma temast palju ei oodanud. Umbes nii läks ka. Ma arrrrmastan tavaliselt maailmalõpulugusid, aga selles konkreetses teoses oli nii palju vasturääkivusi ja ebaloogilisusi, et hirmus. Esiteks, kas seda öeldi "Trifiidide päevas", et pärast katastroofi muutub suurlinn (ja selle lähedus) õige varsti väga ebatervislikuks? Ja kuigi autor rõhutab korduvalt, et minategelane ongi lumehelbeke ja ei oska seda, teist ja kolmandat, tundub ta noorepoolse mehe kohta ikka kuidagi väga hädine. Lõuna-Eestis vanemate juures metsaraja kõrval üleskasvanud mees peaks olema märgatavalt toimetulevam. Ja need "nägijad", kelle kohta paari päevaga hirmus palju infot tuli... Ei ole loogiline. No ja kolmeaastased lapsed... Ka ei ole loogilised, isegi korrapärase arendamise ja tegelemise tulemusena. Kusagil mujal mainiti ka, et kolme väikelapsega naine ei suudaks niimoodi, üksi... Nii ongi. Iseenesest tahame me muidugi kõik teada, mis sellest koroonaviiruse jamast ükskord saab, aga seda kõike oleks võinud natuke pikemalt seletada. Pealegi, autor laskis lisaks muudele loomadele surra ka kassidel. See ei lähe üldse mitte. 

Anders de la Motte "Sügisroim". Järjekordne rootsi kriminull. Millegipärast on kõik Rootsi naispolitseinikud raamatutes mingis isiklikus kriisis. Ja kõik väiksemate asulate ametnikud korrumpeerunud. Võib-olla see on päriselt nii, aga võib-olla ka mitte, küllap keegi targem inimene teab. Ja magavaid mõrvu ei maksaks tõesti üles ajada. 

Kat French "Külalismaja rannal". Algab paljutõotavalt - ikkagi Kreeka saar ja puha. Kadunud eesli küsimus on veel väga tore. Ja siis astub lavale ahistavast austraallasest naaber, kes muidugi näeb ebaloomulikult hea välja ja suudab kogu oma ahistava, vastiku käitumise välja mängida nii, et keskmine naistekalugeja temasse hoobilt ära armub. Ma ei kahtle, et sügava isikliku kriisiga kuhugi Ärasse põgenedes on võimalik kohtuda vaimustavate meesterahvastega, aga selles raamatus ajab üks klišee teist taga, koos vananeva poistebändi saabumisega otse fännide õuele külalistemajja. Kui järele mõelda, siis suurema osa ajast tundus mulle, nagu oleks tegu "Mamma mia!" filmiga, ainult et teise süžeega... 

Toimetulekust hukas ilmaga

 Ettevalmistused algavad eelmisel õhtul, kui ma enne voodisseminekut nõudepesumasina südaööl kõige pikema programmiga pesema sätin ja pesupesumasina umbes täpselt kolm-neli tundi hiljemaks piiksutan. Praegu pesen peamiselt kaltsuvaibamaterjali, sest masin paraku arvab, et pikalt pesemine sobib ainult silmini täis trumliga... või mida iganes, ma pole siiani pesuprogrammi kestuse valimise võimalust leidnud, tema kaalub ja otsustab muudkui ise. 

Mees paneb enne voodissetulekut auto kümneks minutiks käima. Siin ei peaks õnneks olema ühtegi piisavalt hullu autoärandajat, kes maja ees töötava mootoriga üksi seisva auto vastu huvi hakkaks tundma, eriti mitte kesktalvel külmal ajal. 

Kell neli öösel piiksub äratus. Keerame kraane ja paneme auto uuesti käima, sest prantsuse diiselmootor muidu põhjamaa talves ei osale. 

Hommikul läheb lisaks tavapärasele rutiinile ühena esimestest asjadest tuli pliidi alla ja suure esiku ahjukesse. Tund hiljem on pliit valmis, vannitoa ahi saab esimese kütmise. tema järel elutoa ahi - nad on meil kõik ühe korstna peal ja nii on loogiline ka. Linnast tulijate saabumise ajaks on köetud ka kaminasaali ahi, esku ahjukeses põleb niiehknii ja puupliidi peal on tehtud süüa. 

Halvastikäituv äravoolutoru saab iga paari tunni tagant portsu kuuma vett sisse. See toimib.

Veepumba ümber on küttekaabel, selle lülitame mõnikord tööle, aga enamasti seda vaja ei ole, pump elab hästi paksu kivivillakihi sees ja töötab iga natukese aja tagant, sest keeratakse kraane. 

Järgmiseks külmaks talveks saab küttekaabli ja eriti paksu soojustuskihi ka probleemne äravoolutoru. Mida prantsuse diiselmootoriga ette võtta, veel ei tea, seda peaks targematelt küsima. 

Nojah, ja meil on praegu iga päev keegi kodus. Korraliselt ongi kõigi korraga äraolemise-päevi nädala sees ainult kaks, aga ekstreemolukordade tõttu töötab mõni lapsevanem vahel harva ühe päeva kodukontorist või puudub mõni laps koolist - kui tal sel päeval ei juhtu kontrolltööd või mõnd muud olulist sündmust olema. Lillebror näiteks sai eelmisel nädalal distantsõppepäeva ajal kütmise ja kraanikeeramisega päris hästi hakkama. Külma ilmaga kütmise pärast on meil puudunud tegelikult.... vist üks laps ühel korral. Kaks aastat tagasi. Selle talvega, ma kardan, tuleb üks-kaks puudumist juurde. 

Iseenesest on see kõik ju päris lihtne. On elektriõnnistus ja loodetavasti pärast raha, millega seda elektrišokki kinni maksta. On piisavalt puid. On suured lapsed, kes oskavad ahju kütta. Ei ole vaja hirmsa külmaga kell kuus hommikul minna lüpsma või kanu talitama või midagi. Ei ole vaja mitme kilomeetri kaugusele bussi peale vantsida. On kindad ja saapad ja mütsid, kui khm, teatud teismelised neid ka pähe paneks. 

Ja juba järgmiseks nädalaks lubatakse märgatavalt leebemat ilma. Äkki me ikka saame elus hoida oma head traditsiooni vabariigi aastapäeval aiatöid teha?

Ei igavest' või kesta ei ükski oht, ei õnn...

 ... kuigi laulu mööda edasi minnes ei saa ma hästi aru, kuidas praegune olukord võiks õnnistuseks olla. Samas lubab laul õnnistust valust, mitte külmast. Brrrr. 

Külma ja selle vältimise ümber meil kodune elu hetkel peamiselt keerlebki. Frau Corsa on loobunud käimaminekust (tal on vist midagi viga), Monsieur Picassot käib Mees hilisõhtuti käivitamas, et hommikul tööle ja kooli saaks. Picasso on ikkagi prantslane, lõunamaa auto, pole midagi teha. Ühtlasi jälgime, et veepump eriti ära ei külmuks ja et äravoolud ikka kenasti ära voolaks. Ja kütame, kütame ja kütame. See on maal väga vanas, veidrate lahendustega majas elamise hind, pole midagi teha. 

Koduvälisest elust on k-asjus olnud Lillebror distantsil, sest liiga palju õpetajaid olid igaks juhuks isolatsioonis. Mehe koolis jällegi olid ühe päeva distantsil kõik, sest pool kooliperet oli jäänud... kõhuviirusesse. Või umbes nii. Ei ole need muud haigused k kõrval kuhugi kaudnud. Peamine haigus on hetkel muidugi vebruariit. 

Tööasjus tegin seda ja teist ja kolmandat... ja kolisin. Nagu teada, tehakse koolides remonti ikka keset õppeaastat, järelikult remonditi kõigepealt eripedaoogi jaoks (kes hetkel tegutseb ühes muus klassiruumis ja veel ümberkolimisega ei kiirusta) minu kõrval tühjana seisnud ruum. Et ma ei peaks oma tööd päris koridori peal tegema, eks ole. Kolimisabi osutasid Legolas, Nimekaim ja Oleg (nimi muudetud privaatsuse huvides). Oleg on imeilus kaheksanda klassi noormees, kes viibib väga tihti sündmuste tulipunktis või osutub ise lausa sündmuste käimalükkajaks. Mõni inimene kohe on selline. Seekord oli tema kohalviibimisest kõvasti kasu, sest minu kabinetist tuli muuhulgas välja kolida ka hiigeldiivan, mida lõpuks tõsteti nelja mehega - direktor läks mööda ja tuli ka poistele appi. Diivan vähemalt püsis ühes tükis, erinevalt minu kirjutuslauast, mis arvatavasti pärines koolimaja ehitamise ajast ja nojah... No mul oli üks laud veel, sahtlid ladusin koos sisuga selle alla hunnikusse ja eks ma saan neid siis vajadust mööda ümber laduda, kui mingit sahtlisisu tarvis läheb. Kolimise käigus tuli välja suur hulk aegunud pabermaterjali, sealhulgas telefoniraamat aastast 1998. Need peaks kõik hästi põlema, tõin koju, sest on ahjukütmise-hooaeg. Ajutine ruum on muidugi suur nagu ballisaal, mul on arvuti ühes nurgas ja vestlemise koht teises nurgas ja keskel võib tantsida rahva- või seltskonnatantse, kui kellelgi peaks tahtmist olema. No aga direktor andis lootust, et varsti ehk tulevad minu kambrisse maalrid ja pannakse põrand ja... siis ma kolin tagasi. 

Lillebror kui meie pere konkurentsitult edukaim kaotaja kaotas sel nädalal püksid. Läks hästi, et ma lastel kohe trennimaja hoovis autoga vastas olin. Tuli teine nagu kurg lühikeste pükstega, paljasääri... Miinus kümnega. Pükste kadumise taga olnud üks umbes sama vana ja sama suur kolleeg, kes pakkinud hajameelselt koos enda omadega kotti ka Lillebrori säärevarjud. Saame uuel nädalal tagasi. 

Jõugu Juht osales gümnaasiumi sisseastumisvestluse simulatsioonil. Võeh, ma ütlen. Mis ajast peetakse lubatavaks esitada noorele inimesele küsimusi stiilis "Räägi oma parimatest omadustest" või "Mida meie kool Sinu vastuvõtmisega võidaks"? Tagasihoidlikkus peaks olema iseloomuomadus, mille poole peaksid püüdlema eranditult kõik inimesed, eriti teisme-eas. Kõige hullem aga on, kui teismeline noormees ongi enesekindel ja veendunud, et tal sobiki enda headest omadustest rahulolevalt rääkida - sest sellest on vaid üks samm ülbuse ja joviaalsuseni, mille puhul ma isegi ei suuda otsustada, kumb on jälestusväärsem. Võiks ikka olla nii, et inimese koolitunnistus oleks peamiseks vastuvõtmise aluseks. JJ tundis ennast enesekiitust nõudvas olukorras sündsalt ebamugavalt, sest kuigi ta saab kiitust süle ja seljaga kõige oma imelise olemise eest, on ta siiski saavutanud ka tagasihoidlikkuse. 

Kirjakasti potsatas ühe partei leht. Muidu olid artiklid ootuspäraselt kehvad, aga Loone Otsa intervjuu oli imeline. Tal on täpselt õige ettekujutus Eestist, mis peaks tegelikult olema. Kui temasuguseid seal parteis veel on ja neile sõnaõigust antakse, siis on varsti tegu päriselt konservatiivse-rahvusliku ja seega lugupidamiseväärilise erakonnaga. Kui sõnaõigust antakse. 

Mure on, et Millie-Miul on kõhuprobleemid. Peaks vist alustama ussirohu andmisest, seda pole ta ammu saanud, äkki teeb paremaks. Sest kui väga puhas kass ei jõua liivakasti, vaid jääb suures hädas pidama teadmata asjaoludel maasvedeleva maavillase teki peale... siis on ikka kehv lugu küll. Kui ta just Mehe käest kõhuviirust ei saanud, doktor Google ütleb, et kassid saavad rotaviirust küll... ega viirusel silti seljas ei olnud. Teki sain vist enam-vähem puhtaks, kui ära kuivab, panen õue tuulduma ka. 

Niisiis, ussirohi kassile, kartulipuder ja lihahautis punaste sõstardega inimestele. Ja kütmine, kütmine ja kütmine. Kõige ilusam vaatepilt on sel nädalal tegelikult nohuse olemisega jääpurikad lõunapoolses katuseservas, sest need on elav tõestus päikese aina suurenevast jõust. 

Sooja kevadise olemisega päikest teile ka!

Tegelikult ma ikka vahel loen ka

 Kui ma Raamatukogusse ei pääse (sest näiteks nohu on), siis ma loen raamatuid, mis on kodus olemas ja millest muist on enamik on varem loetud. Pole ju erilist mõtet hankida koju raamatuid, mida üle ühe korra lugeda ei taha, eks ole, riiuliruum saab muidu liiga kiiresti otsa. 

Narine Abgarjan "Manjunja" - üks neid raamatuid, mis oli (võib-olla on ikka veel) poodides soodushinnaga. Täiesti jabur, et midagi nii lustlikku jääb poodidesse seisma! Tegu on looga kahe väikese tüdruku suurest sõprustest, Nännist ja naabrinaise lapselapse kakast. Lasteraamat ta kaanepildist hoolimata ei ole ja kohati on vist mingid toimetamisapsud sisse jäänud või midagi, aga üleüldiselt on see äärmiselt nauditav teos. 

Narine Abgarjani "Taevast kukkus kolm õuna" on teine äärmiselt nauditav teos. Imelik, et ma neist kummastki varem kirjutanud ei ole, vähemalt ei leidnud ei otsinguga ega raamatu-sildiga sissekannete alt midagi. Muidugi, maagiline realism on ka enamasti vägagi minu tüüpi raamatustiil. Kui ma kolme õuna raamatut esimest korda lugesin, tekkis tõsine tahtmine kunagi Armeeniat külastada. Teine tõsine tahtmine on selle autori raamatuid veel lugeda, ainult et paraku kirjutab ta vene keeles, mida ma kuigivõrd ei oska - kuigi ilmselt tänu sellele teda üldse tõlgitakse, armeenia kirjandust armeenia keelest tõlgitakse meil häbiväärselt vähe (ja kas need teised autorid üldse nii imetoredalt kirjutada oskavad, eks ole). 

Ruth Hogan "Kaotatud asjade hoidja" - veel üks raamat, mida ma kindlasti olin varemgi lugenud, aga millegipärast mitte üles kirjutanud. Oli ka hiljuti soodushinnaga. Jällegi väga võluv, nukratooniline, aga lõpuks siiski lootustandva lõpuga raamat armastusest ja sellest, kuidas inimeste elud põimuvad ja kombineeruvad. Ja kuidas mõni inimene lihtsalt asju leiab, ma ei tea, et ma oleksin elus midagi tänavalt leidnud peale mõne kinda ja paaril korral natukese raha. 

Rosie Walsh "Päev, mil me kadusime" - sedasorti naisteromaan, mida võib lugeda küll, aga mille lugemist arvatavasti paari nädala pärast ei mäleta. Esimeses peatükis kasutatud ropud sõnad ei kirjelda tegelikult raamatu üldist kõnepruuki, aga on iseenesest täiesti tarbetud. Tõlkija (noh, Ritsiku juures oli link...) on ka ise öelnud, et üks peategelastest muutus vahepeal närvesöövaks. Noh, mulle muutus see raamat vahepeal üleni närvesöövaks, aga lugesin kangelaslikult lõpuni. Oma viga ka, et olen naisteromaane nii palju lugenud, et eriti enam miski ei üllata ja vaimustuda on raske. 

Lisa Scottoline "Vaata uuesti" - kategooriast "võimalik vaid Ameerikas". Uskumatud olukorrad viivad kohutava draamani, mille lõpplahendus on äketse imelihtne ja peategelane saab õnnelikuks. Selles raamatus esineb üks nii-öelda sobiv surm. Aga mis siis, kui olukord juhtuks päriselus ja surma asemel oleks haavatasaamine ja paranemine? Võeh.

Pynchon Woo "Esimene aasta Eestis" - et ilmas on igasuguseid inimesi, on selge. Et keegi, kes on juba Euroopas elanud, tuleb Eestisse ja üritab poes tingima hakata... on täiesti uskumatu. Sama uskumatu, kui hiinlane, kes hakkab õppima palkmaja ehitamist, ise eelnevat puutöökogemust omamata. Ilmselt... juhtub. Pynchon Woo kirjutamisstiil on muhe. Lisaks kirjutamisele, teadusetegemisele ja palkmajale on ta ka juutuuber ja tema videoid kiigates ma täitsa sain aru, miks mõned inimesed juutuubereid armastavad. Oleks tore lugeda jätkulugusid "Teine aasta Eestis", "Kolmas aasta Eestis"... jne. 

John Mole "Elu nagu kreeka E" - absoluutselt vaimustav. Üks lustlik raamat sellest, kuidas hullud inglased Kreekas toime üritavad tulla. Meenutab ühtpidi Gerald Durrelli raamatuid, teistpidi Peter Mayle'i Provence'i raamatuid (kuigi Prantsusmaal tundub elu siiski natuke vähme hulluksajav), kolmandat pidi filmi "Minu pirakas kreeka pulm". Autor kirjeldab kreeklaste võluvaid, tülgastavaid, vastikud, halbu, kummalisi ja nunnusid kombeid, jäädes selle kõige sees siiski piisavalt mõistuse juurde, et elus püsida ja sellest isegi veel rääkida. On muidugi loomulik, et perekonnakoduks ostetakse maja, kus on ostmise hetkel võimalik põrandast läbi kukkuda (khm), aga et seal on "palju kitse kaka", läheb ka minu maitse jaoks natuke nagu ekstreemseks. Lugemise ajal kujuneb naeruturtsatuste ja perekonnale värvikamate kohtade ettelugemise vahele selge veendumus, et Kreeka oleks küll kena koht, mida vaadata (tundub, et küll ainult Põhjamaadest pärit kiirabibrigaadi saatel, sest maod ja herilased ja mis kõik veel), aga elada seal nüüd küll ei tahaks. Po-po-po-po. Ja op-pa. 

Tähtsaid uudiseid

 Üldise koroonakriisi, valitsuskriisi, Harry-Meghani, "Leode" ja ajaloofilmivõrdsuse* draamade taustal on kosutav lugeda uudiseid ninasarvikutest. 

Uuring: ninasarvikuid on õhus hea transportida pea alaspidi | Loodus | ERR

Põletav küsimus, kuidas täpselt ninasarvikud õhulende tegema peaksid, on saanud vastuse. 

Ainult lõpuosas jäi üks lause kripeldama. 

"Järgmiseks plaanib tema töörühm pikendada katses ninasarviku ülesriputamise aega,..."

Kas riputatav ninasarvik on allkirjastanud informeeritud nõusoleku katses osalemise kohta? Kas katses on täpselt fikseeritud ninasarviku riputamise koht, kõrgus ja kellaaeg? Kas osalejate leidmiseks on kasutatud juhuvalimit? Ja mida arvavad ninasarvikupopulatsiooni ülejäänud esindajad üksikute äravalitute rippumiskogemusest? Ja muidugi, kas ninasarviku heaolu rippumise ajal sõltub sarviku varasemast rippumisest või selle kogemuse puudumisest?

Peaasi on muidugi, et ninasarviku kinnitusmehhanismid ilusasti vastu peavad. Kardetavasti põhjustaks kukkuv sarvik kohaliku tähtsusega maavärina, rääkimata sellest, et läheks ka ise katki - või on rippumiskoha all igaks juhuks batuuut ja kui, siis kui kõrgele sarvik põrkaks? Keegi on ju filminud lammast, kes on batuudi kasutamise selgeks saanud, ninasarvik on ka rohusööja...

Loodame, et edukalt riputatud ninasarvikud saavad ka õiglase tasu oma panuse eest teaduse arengusse. 

________

*ma täpsemalt ei tea, aga oli hiljuti miski kostüümidraama või midagi, kus näidati mustanahalist inglise aadlikku vist 18. või 19. sajandist. Poliitkorrektsus on tähtsam kui ajalooline tõde, eks ole.