Wednesday, February 24, 2021

Et millist Eestit me siis...

 Meie oma peres tavaliselt vabariigi aastapäeva eriti ei tähista. Sel aastal jäid kiludki ostmata. No ja veebruarikuine tähistamine ju vist peamiselt koduses pidulauas ja õhtuses presidendipeo vaatamises seisnebki, kangelaslikumad käivad lipuheiskamist või paraadi vaatamas... Juba tänane ilm (vist vähem libe kui eile, aga ikkagi väga ebatervislik, kuigi vaimustavalt sulailmane) piirab kodust väljaminekut vägagi, k-kriisist rääkimata. 

No aga kui tähtsad ja targad räägivad, milline Eesti peaks olema, võin mina ka. Nime poolest on meil ju siiani veel demokraatia. 

Et mulle sümpatiseerib kõige rohkem "Laste Rõõmu" Eesti, mis esimese vabariigi ajal ilmselt ühel või teisel põhjusel (näiteks suguvõsa halb õnn või pikaajalised halvad valikud, mis põhjustasid vähese hariduse ja seeläbi automaatselt kitsendasid võimalusi ja nii edasi) paljudele kättesaamatuks jäi, olen ma ennegi öelnud. Ja et praegu peaks-võiks kõik pingutama just sellise Eesti suunas, olen ma kah öelnud ja pälvinud mõningast pahameelt. 

Aga. 

Kuigi ma pole siiani lugenud Valdur Mikita teoseid, olen siin-seal näinud tsitaate ja arvustusi. Mikital on kindlasti õigus selle koha pealt, et eestlane olemise juurde kuulub maavanaema ja kukeseened - või mereääretädi ja mustikad. Või mis iganes alalhoidlikud perekondlikud seosed ja maalähedus. Ma veel ei tea, millise puudujäägi põhjustab meie laste eludes fakt, et arvatavasti terve lapsepõlve jooksul pole meil neile pakkuda kartulivõtukogemust. Vähemalt on nad saanud käia metsas puid tegemas, naabritega, ja kuidas mustikas varre küljest suhu saab, teavad nad kohe kindlasti - niigi palju õigesti tehtud. 

Veel olen ma ebapopulaarsel seisukohal, et "Laste Rõõmu" Eestit saab luua igaüks ise ja kohe täna sellega pihta hakata, k-kriisist hoolimata. Kuigi halbade valikute mittetegemise suurimaks aluseks on isiklik Otsus (... jätta tõstmata peaministri poolt mõtlematult soovitatud viinapits ja tõsta hoopis klaas koduvalmistatud õunamahla...), on halbades valikutes kinniolemise taga tihtipeale ka asjaolu, et inimesed ei tea, kuidas muutusi teha. Info, kuidas ja mida täpselt oma elu parandamiseks teha, on praegu tänu Internetile kättesaadavam kui kunagi varem. Tuleb ainult tohutu infohulga ja kassipiltide seast vajalik asi üles leida. Ja muidugi uskuda, et on võimalik jätta maha /sisesta halb, kulukas ja elu hävitav harjumus siia/, alustada rahakogumist (mille puhul paradoksaalsel moel tuleb alustada võlgade kiiremast äramaksmisest, kui on, mida maksta) või päästa oma abielusuhe. Viimase jaoks on küll tarvis kaht osalejat, aga kui ei alusta, siis ei saa üldse midagi tehtud... 

Ja kuidas peaks paremat Eestit loodama, kui /sisesta probleemi nimi siia/? Noh, minu jaoks õige Eesti toimub munakunstis. Ja sokinõelumises. Ja maitsetaimedes aknalaual. Ja kuuride otsekslükkamises*. Ja kodustes moosides. Ja kleidiga suusatamises (ei, mitte ma ise! aga üks arukas Hiumaa neiu küll). Ja vanatädidele kõrgemalt või madalamalt riiulilt soovitud konservipurgi kätteandmises. Ja koerakaka koristamises. Ja hm, muudes alalhoidlikes ja heatahtlikes, vahel kerge kiiksuga tegevustes, mida on tegelikult mustmiljon. 

Hämmastaval moel võivad õige Eesti asja ajada ka kõik need kakaduusoneguga, kingalusikaga jalgapandud kukepükstega noored mehed, põhikoolipintsaku all vaid alussräk - sest nemad panevad pärast tööpäeva oma fäänsi läpaka kinni ja lähevad ostavad talupoest maasinki ja käsitööjuustu. Väikesed (pere)ettevõtted ja nende toetamine on vägagi õige Eesti. 

Nojah, ja siis on seal veel rahvatants ja luuletused. Ja kui rahvatantsu tantsib muuhulgas üks mustasilmne lapsuke, siis seda õigem see asi on - sest lapsukese pere teekond siia võib olla olnud ränk ja hädasolnutele kodupakkumine on loomulikult õige, maarjamaalaslik tegu. 

Veel on minu õige Eesti üks osa kirikukellad - olete te kuulnud, kui ilusasti nad kõlavad? Aga ka niisama-kellamängud vanalinnades, ma lausa kadestan Meest, et tema oma põhitöökohal Tartu Raekoja kellasid kuuleb. Ja vanalinnad üldse. Ja perekonnamõisad, hästisäilinud varemed ja paremal juhul originaalide taasehitamine. Kivisilla taastamine võiks ju meie eluajal veel juhtuda... 

Looduseni ma pole veel jõudnudki, aga muidugi sirelid. Ja rukkililled. Ja lisaks kukeseentele ja suured sirmikud, kuigi neid meie juures metsas ei kasva. Kepsavad metskitsed ja lõputu hulk linde. 

Lõpuks on igaühel oma "õige" Eesti, mida iseendale luua. Olgu siis siin metsas või lausa välismaal. 

Õiget Eestit teilegi!

___________

*siin on oluline, et vana kuuri asemel ei ehitata uut moodulkuuri, mida kataloogist saab tellida, vaid võetakse teismeliste poegadega pere appi ja lükatakse kuur loodi. Või igatahes väiksema kaldenurga alla. 

4 comments:

  1. Vaatasin dokfilmi Anu Rauast, kus ta rääkis, et viimati käisid tal praktikat tegemas tudengid, kes ei tundnud taimelehtede järgi ära kartulit...
    Ilusat Eestit ja jaksu selle loomisel :)

    ReplyDelete
  2. Hm, mina vist ka ei tunne. Hea, kui õite järgi tunnen.

    ReplyDelete
  3. Ilus lugemine! Nõus ka.

    Meie algatasime eile muule toredale (pidutoit, kontserdi vaatamine, presidenti kõne kuulamine) lisaks veel 1 traditsiooni: joosta 24.02 paljajalu ümber maja :D. Osales 1/2 perekonnast, teisi jättis see külmaks. Jooksjatel (sh mina ise) olid tallad külmast tulised ja väha porised, sest kevad tuleb pikkade sammudega!

    ReplyDelete