Ma pole ammu kirjutanud enda kui Peki-Heini elust. Olukord on põhimõtteliselt muutusteta, riided on kitsapoolsed ja peeglist vaatab vastu ebaloomulikult ümar nägu. Isegi teades, et minu eas tähendab suurem kaalukaotus kiiresti jupp maad kortsulisemaks jäämise riski... tahan ma hakata ennast oma riietes mugavamalt tundma ilma, et peaksin poodides ainult natuke õudseid (sest mulle tundub, et suuremate suuruste puhul on valikutes jõlekallis või jõlekole) rõivaid otsides meelt heitma või mingeid muid imeasju tegema. Senine saavutus, muide, on kiire kaalutõusu peatumine, enam ei ole juhtunud, et kuu aega tagasi selgasobinud seelik enam üle puusade ei lähe. Hea seegi. Nojah, eks armas proua Lore Gummersbachist vaatas ka poolteist aastat tagasi mu lopsakaid vorme rahulolevalt ja ütles, et nüüd sa oled valmis, enam ei pea sinu kaalu pärast palvetama...Ma enam-vähem tolle hetke kaalus nüüd olengi püsinud, aga see on julgesti kümme-viisteist kilo üle mugava ja eluaeg harjunud maksimumpiiri.
Aga kui dieeti pidada või üldse menüüd muuta, siis mis vormis ja mis ulatuses? Rääkimata sellest, et mis ajast alustada?
Igasugused blogijate seas populaarsed orgutamised jne mulle ei istu. Kodujuust on see asi, mille jaoks ükski endast lugupidav lehm piima ei annaks, ma arvan, ja näiteks kõrge rukkisisaldusega jahutooted panevad mul kõhu valutama. Samuti ei ole ma nõus põgenema gluteeni ja tavalise suhkru eest, see teeks elu kaugelt liiga keeruliseks. Ma ei taha loobuda mugav inimene olemast, tahan ainult pekirullidest lahti saada!
Vaja oli lihtsamat lahendust. Lahenduste kallal juureldes tuli meelde, et kohe on algamas paastuaeg, mil niiehknii võiks millestki loobuda. Kes loobub sotsiaalmeediast, kes klassikalisel moel lihast, kes kohvist... ja nii edasi. Loobutav asi võiks olla miski, mille tarvitamisega ollakse läinud liiale. Pealegi annab paastuaeg head raamid, täna algab ja esimesel ülestõusmispühal lõpeb, konkreetne ja selge, ei ole mingit "aga ma täna ikkagi patustan ja siis venitan üldise dieeditamise-aja pikemaks" võimalust.
Ja nii sündis Otsus. Alates tänasest ei söö ma liha ega šokolaadi. Liha sellepärast, et sellest loobumine on klassikaline paastuaja osa, šokolaadi sellepärast, et see meeldib mull kaugelt liiga palju ja kalliks läheb ka. Sada-kakssada grammi Marabou või Milka sokolaadi päevas ära süüa pole minu jaoks mingi kunst, aga tegelikult tarvis mul seda ei ole. No ja kui see ongi rahusti, mis mind endast väljumiste puhul aitab... (vt. eilne) siis tuleb iseloomu kasvatada ja rahustiväliseid asju harjutada. Või palderjanitablette käekotis kaasas kanda, sest enne tabletivõtmist ma ikka kaalun, kas mul on seda praegu vaja, aga šokolaad on ju, noh, maiustus, see ei saa midagi halba teha... Kuigi tegelikult on ilmselt vastupidi.
Ettevalmistustest likvideerisin esmaspäevase sooja brokkoli-paprika-peekoni-pastasalatisse kogu majas oleva toorpeekoni, sest see on kõigist liha eksistentsivormidest kõige ahvatlevam ja ei vaja mingit erilist töötlust. Ja ilmselt pean perekonnale ütlema, et peale kotlettide ja lihapallide lähiajal hakklihatoite ei saa, sest kui ma guljašitüüpi asja seest nokin lihatükid välja, siis hakkliha-tomatikastme või karjasepiruka seest hakkliha eraldada on natuke liiga aeganõudev tegevus. Iseasi, kui ma endale eraldi süüa teeksin, näiteks suurema pesukausitäie rohelist salatit... Sest see on endiselt vaimustus, mida ülejäänud perekond minuga väga ei jaga - nad söövad salatit loomulikult päris palju, aga mitte peatoidusena.
Hommikusöögiks valida midagi, mis ei ole Nutella, on päris lihtne, ja kui lapsed aitavad eileostetud Marabou tahvli jäänused ära hävitada, siis ei olegi meil majas eriti šokolaadi, mida ma tahaksin süüa. Küllap nad elavad mõnda aega ka kohupiimakookide ja kaneelisaiakeste peal, ja Lillebror käib niigi minu küpsetusšokolaadi varusid kahandamas, talle maitseb.
Ja koolisööklas tehakse meil suurepärast porgandikotletti. Muu söögiga on nagu on, Jõugu Juht ütles, et eilne hernesupp olnud häbiks kogu supirahvale (vms) ja tellis, et tehku ema kodus hernesuppi, see olevat hea. Ka selle seest on võimalik talusingitükid kenasti välja korjata, pole mingit probleemi. Tuleb ainult korralikku tahmase küljega talusinki hankida, tavapoesingid ei kõlba.
Kas ma ülestõusmispühadeks oma helelilla kirikukleidi sisse mahun, on vägagi küsitav, eriti kuna aprilli algus tavaliselt veel ei soosi linase varrukateta suvekleidi kandmist... aga viiendat kuud raseda figuuri asemel neljandat kuud raseda figuur oleks ka juba selge võit. Pealegi, jah, on praegu hea aeg loobuda millestki, millega ollakse liiale läinud.
Kui aga keegi märkab, et kuskil poes on sajagrammised rohelise salati pakid - need Oriental või Family vms segud, teate küll - eriliselt soodsa hinnaga müügil, siis võib vihjata, mina saan siis pesukausitäie salatit süüa ja mu hakklihakastmeid armastav perekond rõõmustab ka.
Võimalik, et mõni Truu blogilugeja tahab küsida, kuidas siis liikumisega jääb. Neil päevil liigun ma peamiselt ahju juurest ahju juurde ja paremaks see asi esialgu ei lähe. Täna tuleb küll teha ka talisporti lumerookimise näol, eile meiekandis sadas, aga me jõudsime mitmesegastel põhjustel hilja koju. Ekstra kuhugi trenni ma kindlasti ei lähe, aga kui lumi ära sulab ja enam jõlekülm ei ole, tahaks hakata samme lugema. Natukehaaval. No ja siis saab loomulikul viisil niiehknii aiatöid teha, nendest tunnen ma hetkel hirmsasti puudust. Täna aga tuleb olla rõõmus - ja ma olen! -, et ähvardatud -17 asemel oli meil varahommikul ainult -11.
Jõudu! :)
ReplyDeleteJa jaga siis retsepte ja inspiratsiooni ka. Ma olen lihavabu perioode teinud, aga mulle tundub, et taimetoit on kuidagi rammusam- palju on taignal põhinevat ja praetud asju. Ning kuna mul jäid juust- koor -muna menüüsse alles, siis kippusid asjad väga juustused saama ( et oleks maitset). Ja kevad on tänapäeval paastuks paha aeg, köögivili on kallis ja kessee jaksab lõputult makaroni/riisi/tatart/otra/kuskussi/läätsi/kinoad/hirssi jms süüa :)
Ehk siis ootan põnevusega ja soovin edu :)
on paar köögivilja, mis pole ka talvel kallid. Ahjuküttega inimesel on malmpotis tehtud ahjukaalikas - või ahju-ühepajatoit porgandist-kartulist-kaalikast - kerge teha, odav ja minu subjektiivsel hinnangul ka pööraselt maitsev.
DeleteMa nüüd kaaperdan teema (palun vabandust!), aga - nodsu - kuidas sa neid aedvilju seal potis teed - natuke vett põhja? või natuke õli? Ma heal meelel katsetaks, ahi on, pott ka, aga seni vist küll ainult kruubiputru teinud niiviisi, paar lihaproovi ka, aga need kuidagi ei õnnestunud.
DeleteÜhepajatoiduna: köögiviljad tükkidena (maitse asi, kui suured tükid) potti, natuke soola, õli ja maitse järgi mingeid maitseaineid juurde. Kui kaas istub korralikult peal, ei ole vett vaja, juurviljade enda niiskus hautab läbi.
DeleteKui sa ahjukartuleid oled teinud, siis võib teha pmst täpselt samamoodi ka seguköögivilju (kartulid-porgandid-kaalikad läbisegi).
Ja vahel teeme niiviisi ette valmis küpsepeeti, et oleks pärast hea salati sisse panna. Siis lähevad lihtsalt peedid malmpoti põhja, ilma millegita. Tavaliselt niriseb neist küpsemise käigus natuke mahla välja, mis hangub potipõhja siirupiks; kui see ei meeldi, võib potipõhja natuke fooliumiga vooderdada (või peedid fooliumisse pakkida).
Mis sul lihaga juhtus, et ei õnnestunud? me teeme kogu aeg (praetükk või terve kana koos maitsestusega küpsetuskotis, kogu see kupatus malmkaanega malmpotis) ja väga hea tuleb. Küpsetuskott aitab niiskust liha ümber hoida, et liiga ära ei kuivaks.
Ükskord tegin ka kana-juurvilja-ahjutoitu, kus ma panin kana, kartulit, porgandit, sibulat, vist ka natuke sellerit läbisegi ahju, leemeks natuke veini juurde, maitseks soola, loorberit, vürtsi ja nelki. Tuli samuti hea. Sel puhul polnud küpsetuskotti vaja, sest leent oli piisavalt, et kuivamist vältida.
Taipasin praegu, et kõige olulisem ongi siin see, et kaas oleks korralikult peal (ja ilma vedelikuta liha tegemisel kindluse mõttes mingi niiskusthoidev asi veel, nt küpsetuskott). Ma ei ole ise elektri-praeahjus ammu midagi peale kookide teinud, aga tuletasin meelde, kuidas see oli, ja taipasin, et selle pealt kütmiseahju üle kolides võib tõesti tulla ehmatusena, et suur ahi kuivatab rohkem. Ühesõnaga: kui elektriahjus saab köögivilju ja liha küpsetada ka lahtiselt, sest ahi ise on väike ja niiskus jääb sinna sisse hõljuma, siis suure puuahjus see samamoodi ei tööta, ahjupott peab justkui ise väikese "praeahju" liha v köögiviljade ümber moodustama.
DeleteMul kuidagi kuiv ja vintske tuli, aga ahjupoti ja küpsetuskoti kombinatsiooni peale pole ka tulnud, nii et tasub ilmselt uuesti proovimist.
DeleteJa siis see küsimus ka, et kui palju lasta ahjul pärast kütmist "rahuneda" enne, kui sinna see kupatus sisse torgata? Päris hõõguvad söed on ehk liiga ägedad? Või?
Me oleme pannud poti ahju kohe siis, kui me ahju kinni paneme. Aga ma olen ahju kinnipanemise suhtes ka mõnevõrra paranoiline ja jälgin hoolega, et mingit leegikest enam ei oleks, tõesti ainult hõõgumine.
DeleteTeoreetiliselt võiks lihale isegi hea olla, kui ta kohe alguses võimalikult ruttu läbi kuumeneb, see peaks ennetama kahjulike mikroorganismide vohamist. Ja eks ahi hakkab ka ise millalgi jahtuma. Pmst just õige lihaküpsetamise loogika, et algul kuumus üles ja siis hakkab tasapisi vaibuma.
Aitäh jõu eest, aga kardan, et retsepte jagada küll ei ole - püüan nii elada, et perele teen ikka lihaga toite, pealegi on meil üks laps perearsti karmil käsul kohustatud suurtes kogustes liha sööma. Ja ise kavatsen tõesti perekondlikust lihatoidust lihtsalt liha välja nokkida.
ReplyDeleteLugedes seda hommikul, ees taldrik kahe
ReplyDeletekodujuustu-täistearukkileivaga, adusin taaskord, kui maitse asi on ikka kulinaarne maitse. (Võileibu söön nii, sest maitseb, mitte ei järgi toitumisplaani.)
Täpselt, Iibis, vägagi maitse asi. Püüan ennast vähemalt kodujuustu suhtes arendada.
ReplyDeletekodujuustu kohta ütleb mu kogemus, et kodujuustul ja kodujuustul on väga suur vahe, mõni oleks nagu saepurust tehtud, mõni on õrn ja suussulav. Kui ma peaks edetabeli tegema, siis Tere on kõige parem, Valio teisel kohal; Otto on hea maitsega, ainult et sisaldab suhteliselt rohkem vedelikku ja vähem juustuterakesi. Farmi oskab mõnda muud toodet hästi teha, aga kodujuustu mitte eriti.
ReplyDeleteLoomulikult tavalised 4- või 5-protsendised, rasvatu on garanteeritult saepuru.
Samamoodi tundub mulle, et lisanditeta kodujuust (v.a tavaline koor v hapukoor seal juures), millele kodus ise maitse järgi asju lisada, on alati parem kui vabrikus kokkusegatud. Need viimased on pea alati vesised ja üldse imelikud.
Notsu, see ahjus söögitegemine on müsteerium, mille võimalikkusest pole mina iialgi aru saanud. Ahjus on ju söed ja tuhk ja iiiuuu.
ReplyDeleteJa oma kirjeldusega tuletasid Sa mulle meelde kõik põhjused, miks kodujuust ei ole minu toit. Terakesed, vesine või kuiv, mingid lisandid... No aga ma olen piimatoodete suhtes üldse valiv, mis tohib olla magus ja mis soolane, kodujuustu olen siiani kohanud peamiselt soolases kontekstis, äkki mingi moosiga sobiks? (jogurtikaste salati peal on muide äärmiselt veider ja mina sellega salatit ei narri...)
Ega toit ei puutu ju süte ja tuhaga kokku. Ainult ahjupott saab nendega kokku ja ainult väljast (kui tal on korralik kaas). Meil on selleks tarbeks kaks potti, mida me kasutamegi ainult ahjutoitude jaoks.
DeleteHästi muretu on niiviisi süüa teha, lükkad potitäie ahju ja unustad mõneks tunniks.
Kas sind kodujuustu puhul häirib see, et ta ei ole ei ühtlane pasta nagu tänapäeval enamik kohupiimu ega ühes tükis kämp nagu juust, vaid juustuterad koorekastmes?
DeleteMõni sööb seda näiteks krabipulkadega, mõni heeringaga, mõni moosiga, mõni köögiviljasalatiga, maitse asi. Minu jaoks on ta moosiga söömiseks veidi liiga soolane, aga mõnele meeldiki, kui magustoidus on natuke soola.
Aga kui ei meeldi, ega ei pea sööma. Indigoaalane kirjutab iga natukese aja tagant, kuidas eestlastel olevat söögisedelis nagunii liiga palju valku, eriti loomset.
a salatirubriigist selline tähelepanek, et kui teised pereliikmed ei taha salatit ja seetõttu on keeruline seda kogust, mis poes ühes pakis müüakse, ühe hooga ära süüa, siis rooma salat säilib paremini kui teised salatid.
Delete