Tegelikult ma ikka vahel loen ka

 Kui ma Raamatukogusse ei pääse (sest näiteks nohu on), siis ma loen raamatuid, mis on kodus olemas ja millest muist on enamik on varem loetud. Pole ju erilist mõtet hankida koju raamatuid, mida üle ühe korra lugeda ei taha, eks ole, riiuliruum saab muidu liiga kiiresti otsa. 

Narine Abgarjan "Manjunja" - üks neid raamatuid, mis oli (võib-olla on ikka veel) poodides soodushinnaga. Täiesti jabur, et midagi nii lustlikku jääb poodidesse seisma! Tegu on looga kahe väikese tüdruku suurest sõprustest, Nännist ja naabrinaise lapselapse kakast. Lasteraamat ta kaanepildist hoolimata ei ole ja kohati on vist mingid toimetamisapsud sisse jäänud või midagi, aga üleüldiselt on see äärmiselt nauditav teos. 

Narine Abgarjani "Taevast kukkus kolm õuna" on teine äärmiselt nauditav teos. Imelik, et ma neist kummastki varem kirjutanud ei ole, vähemalt ei leidnud ei otsinguga ega raamatu-sildiga sissekannete alt midagi. Muidugi, maagiline realism on ka enamasti vägagi minu tüüpi raamatustiil. Kui ma kolme õuna raamatut esimest korda lugesin, tekkis tõsine tahtmine kunagi Armeeniat külastada. Teine tõsine tahtmine on selle autori raamatuid veel lugeda, ainult et paraku kirjutab ta vene keeles, mida ma kuigivõrd ei oska - kuigi ilmselt tänu sellele teda üldse tõlgitakse, armeenia kirjandust armeenia keelest tõlgitakse meil häbiväärselt vähe (ja kas need teised autorid üldse nii imetoredalt kirjutada oskavad, eks ole). 

Ruth Hogan "Kaotatud asjade hoidja" - veel üks raamat, mida ma kindlasti olin varemgi lugenud, aga millegipärast mitte üles kirjutanud. Oli ka hiljuti soodushinnaga. Jällegi väga võluv, nukratooniline, aga lõpuks siiski lootustandva lõpuga raamat armastusest ja sellest, kuidas inimeste elud põimuvad ja kombineeruvad. Ja kuidas mõni inimene lihtsalt asju leiab, ma ei tea, et ma oleksin elus midagi tänavalt leidnud peale mõne kinda ja paaril korral natukese raha. 

Rosie Walsh "Päev, mil me kadusime" - sedasorti naisteromaan, mida võib lugeda küll, aga mille lugemist arvatavasti paari nädala pärast ei mäleta. Esimeses peatükis kasutatud ropud sõnad ei kirjelda tegelikult raamatu üldist kõnepruuki, aga on iseenesest täiesti tarbetud. Tõlkija (noh, Ritsiku juures oli link...) on ka ise öelnud, et üks peategelastest muutus vahepeal närvesöövaks. Noh, mulle muutus see raamat vahepeal üleni närvesöövaks, aga lugesin kangelaslikult lõpuni. Oma viga ka, et olen naisteromaane nii palju lugenud, et eriti enam miski ei üllata ja vaimustuda on raske. 

Lisa Scottoline "Vaata uuesti" - kategooriast "võimalik vaid Ameerikas". Uskumatud olukorrad viivad kohutava draamani, mille lõpplahendus on äketse imelihtne ja peategelane saab õnnelikuks. Selles raamatus esineb üks nii-öelda sobiv surm. Aga mis siis, kui olukord juhtuks päriselus ja surma asemel oleks haavatasaamine ja paranemine? Võeh.

Pynchon Woo "Esimene aasta Eestis" - et ilmas on igasuguseid inimesi, on selge. Et keegi, kes on juba Euroopas elanud, tuleb Eestisse ja üritab poes tingima hakata... on täiesti uskumatu. Sama uskumatu, kui hiinlane, kes hakkab õppima palkmaja ehitamist, ise eelnevat puutöökogemust omamata. Ilmselt... juhtub. Pynchon Woo kirjutamisstiil on muhe. Lisaks kirjutamisele, teadusetegemisele ja palkmajale on ta ka juutuuber ja tema videoid kiigates ma täitsa sain aru, miks mõned inimesed juutuubereid armastavad. Oleks tore lugeda jätkulugusid "Teine aasta Eestis", "Kolmas aasta Eestis"... jne. 

John Mole "Elu nagu kreeka E" - absoluutselt vaimustav. Üks lustlik raamat sellest, kuidas hullud inglased Kreekas toime üritavad tulla. Meenutab ühtpidi Gerald Durrelli raamatuid, teistpidi Peter Mayle'i Provence'i raamatuid (kuigi Prantsusmaal tundub elu siiski natuke vähme hulluksajav), kolmandat pidi filmi "Minu pirakas kreeka pulm". Autor kirjeldab kreeklaste võluvaid, tülgastavaid, vastikud, halbu, kummalisi ja nunnusid kombeid, jäädes selle kõige sees siiski piisavalt mõistuse juurde, et elus püsida ja sellest isegi veel rääkida. On muidugi loomulik, et perekonnakoduks ostetakse maja, kus on ostmise hetkel võimalik põrandast läbi kukkuda (khm), aga et seal on "palju kitse kaka", läheb ka minu maitse jaoks natuke nagu ekstreemseks. Lugemise ajal kujuneb naeruturtsatuste ja perekonnale värvikamate kohtade ettelugemise vahele selge veendumus, et Kreeka oleks küll kena koht, mida vaadata (tundub, et küll ainult Põhjamaadest pärit kiirabibrigaadi saatel, sest maod ja herilased ja mis kõik veel), aga elada seal nüüd küll ei tahaks. Po-po-po-po. Ja op-pa.