Sakslastel on uus k-olukorrast tekkinud sõna: "mütend". Müde on väsinud ja wütend vihane, need pandi omavahel kokku.
Mis oleks sellise sõna eesti vaste? Väsine? Vähanud?
Igatahes on tähendus tabav ja meil oleks ka sellist sõna vaja, mis kirjeldaks väsinud-vihane olemist, eriti selle totra pandeemia teemal.
Märts saab üsna kohe mööda. Ega ta ka sel aastal kuigi mõnus ei olnud. Oleme siiski tänulikud, et lumi ära sulas ja et midagi märkimisväärselt hullemat ei ole juhtunud.
Aprilli kõige olulisem sündmus on küll ülestõusmispühad, mis ilmselt ka sel aastal saavad olema kurvad - ja nagu me ajaloost teame, ei toiminud väljumiskeeld juba 2000 aastat tagasi -, aga teine kõige tähtsam asi on muidugi Gümnaasiumikatsed.
Kolmas kõige tähtsam asi on koolivaheaeg ja õhkõrn lootus, et ehk lubatakse pärast kedagi jälle kooli.
Igatahes kavatseme lootusrikkad olla, k-numbreid jälgida, aia- ja remonttöid teha ja kevadet nautida. Isegi kui see kevadeasi kipub vahepeal mõnevõrra sombuseks nagu täna. No aga täna ja praegu ei ole ka veel aprill, eks ole.
Ja aprillinalju ei tee me endiselt üldse, pole nagu tarvis.
Kuni raamatukogus ei ole viisakas käia - ja kooliraamatukogu võimalus läheb mul pidevalt meelest ära -, loen kodus olemasolevaid sarju. Natuke selle pilguga ka, et eelmisest lugemisest saadik olen saanud vanemaks ja targemaks ja kuidas see siis nüüd tundub...
King on mul olemas peamiselt inglise keeles, "Tumeda torni" sari kaasa arvatud, seetõttu ei oska arvata, kas eestikeelne tõlge on midagi asi või mitte. Kiire guugeldamine ütles, et "gunslinger" on tõlgitud "laskuriks", mis minu jaoks ei ole nagu päris see. Aga "billy-bumbler" olevat "teleedu", mis on jällegi päris tore. Teleedu Oy. :) King on kindlasti ka keerulisemalt tõlgitav kui suvaline naisteromaanide autor, eriti kui ta on loonud terve uue maailma. Ühel päeval ma võtan Raamatukogus aega ja vaatan, kuidas kogu Rolandi maailma kõnekeel tõlgitud on, kas murdekeelde või...?
Igatahes. Kui kirjanik kirjutab üht lugu lõpmata kaua ja vahepeal enam-vähem teises ilmas ära käib, siis on selge, et tulemus võib olla hüplik. Kingi kiituseks tuleb öelda, et mina ei seekord ega kunagi varemgi järjepidevuse-apse ei märganud. Mitte, et ma oleksin neid hoolega otsinud, aga vähemalt silma ei karanud ükski. Et sarja kolm viimast raamatut on kirja pandud kiirustades, on öelnud minust targemad inimesed. Ka tundub mulle, et hiljem lisatud "Tuul läbi lukuagu" on tegelikult üsna pingutatud jutuvestmine.
Sellegipoolest on sarjast minu lemmikosaks "Calla hundid". Mulle lihtsalt meeldivad (vist) kõik lood, mis räägivad headest talunikest, kes oma lapsi armastavad. Teine lemmikosa on "Ahermaad", sest see toimub peaaegu täiesti Rolandi maailmas.
Rolandi maailm ongi minu jaoks selle sarja põnevaim külg - noh, kuni ei ole jõutud Calla-taguste maadeni -, kõige oma ajaloo, inimeste eluviiside ja kombestikuga. Seiklused ei tundu kunagi põnevad, tapmised ja pornograafia (mida Kingil on tavaliselt muu raamatumahuga võrreldes vähe) on lihtsalt tarbetud. Nendega ma teen "sipsti", nagu preili J kunagi kirikukohvikus hoolikalt paigutatud peterselliga (kes on kunagi võileibu kaunistanud, saab aru küll... võiks öelda ka "nipsti"). Viited ühele või teisele meie maailma kultuuri osale on ka nagu on, eriti Harry Potteri sissetoomine.
Uuestilugemisel häiris, et neljandas osas oli Roland "juba laia rinnaga" 14-aastane ja Jake Chambers kogu sarja jooksul 11-12-aastane. Mul on kummastki sordist üks eksemplar kodus olemas ja kuigi, jah, ilmselt suudaks üks elada läbi hirmsaid seiklusi ja teine tulla toime eakohatu armulooga selle kõigis aspektides (no ma oletan, küsima ei lähe), on raamatus siiski tegu sügavalt äratraumeeritud lastega. Kingi raamatute lapsed on muidugi kõik põhjalikult traumeeritud, kui autor nad piisavalt kauaks ellu jätab. Aga. Mulle tundub, et Kingil õnnestuvad lapsed usutavamalt siis, kui nad on üsna väikesed, meie mõistes koolieelikud, või üsna suured, juba täisea künnnisel. Või on peaaegu kõik 10-15-aastased, keda mina olen lähemalt näinud, kuidagi paremini ära hoitud ja kauem lapsed olnud ega tuleks kindlasti toime ei poliitiliste mahhinatsioonide ega koletisetapmistega.
Põhimõtteliselt ei olnud see järjest lugemine halb... aga kindlasti ei ole tegu minu lemmik-Kingiga.
Laupäeval saabus meie üürnik, kodanik Kurg. Tema (ja abikaasa) saabumisega algab meil ametlikult kevad. Kurg plagistas võidukalt nokka ja jäi mõtlikult pesale puhkama. Küllap on Egiptusest tulemine väsitav.
Teistest kevadekuulutajatest nägin kolmapäeval kirjut liblikat. Kahjuks ei soovinud ta lasta ennast pildistada. Vaprad lumikellukesed õitsevad veranda ees, Lillebror tuvastas ka krookusepungad ja nartsissininad.
Mina külvasin kolme sorti tomateid, füüsalit ja basiilikut, kõik samasse pisikesse lauakasvuhoonesse. Siis äkki ei saa neid liiga palju.
Muidu oli kevadest rõõmutundmine raskendatud, sest juba esmaspäeva hommikul vara ärkasin selle peale, et oli VALUS. Arvasin, et tegu on tavapärase angiini või kurguviirusega... küllap ei olnud. Perearst ei osanud ka palju võimalusi pakkuda, k-haigust ei kahtlustanud, käskis jälgida, ega ühepoolselt valutav kurk kuidagi ebasümmeetriliseks ei kisu (kurgukaared siis), ebasümmeetria pidavat viitama varjatud mädakoldele, mis vajab kurguarsti erakorralist sekkumist. Tänan, ma selle osa jätaks vahele. Veel soovitas perearst kurguspreid nimega "JOX", mis pidavat olema ebameeldiva maitsega, aga efektiivne. Nii perearst kui apteeker küsisid hoolitsevalt, ega mul joodiallergiat ei ole, aga jätsid küsimata, ega ma ei ole üks neist inimestest, kes suure alkoholisisaldusega asjade peale oksele hakkavad. Õnneks ma uurisin ja nuusutasin seda JOXi enne... Ligi 20% etanooli, tänapäevases ravimis! Kui kellelgi peaks vaja minema, ma annan hea meelega ära.
VALU kestis vahelduva eduga laupäeva õhtuni, liikudes kurgumandli, lõualiigese, (vist) kolmiknärvi, keelealuse ja parema kõrva vahet nagu mingi väiksema haardega ishias. Keele alt tuvastasin kolmapäeva õhtuni valge täpi, mis neljapäeva hommikuks oli teinud haava moodi asja. Nagu oleks külmavill, aga imelikul viisil... Igatahes allub VALU praeguseks ilusasti ibuprofeenile ja kui ma hakkasin hommikuti kuuma kohvi asemele esimese asjana külma jogurtit sööma, läks hommikune rääkimasaamine ka märgatavalt mõnusamaks. Võta sa kinni, mis asi see on, aga kui üle läheb, siis on hästi.
VALUst hoolimata olen teinud natuke käsitöötööd, nimelt sai taas villavaibakeste kangas maha ja uus kangas kääritud... ja lõim otsa. Lisaks käärimisele sorteerisin kuu aega tagasi saadud kaltsuvaibamaterjale ja ohkasin, materjale enda tarbeks planeerinud, aga ootamatult surnud proua oli ilmselt mõelnud samamoodi nagu minu ema, siinblogis tuntud Vanaema nime all. Ikka roosad koos pruunidega ja hallid koos lilladega, sest ükskord ta koob sellistes toonides vaiba... Kogu kupatuse kiire sorteerimise plaanist pidin loobuma, sest iga seltskond kerasid tahtis mulle rääkida, mida nende varasem omanik oli teha kavatsenud. Omamoodi armas, aga minu jaoks see süsteem ei tööta.
Tööl käisin ka. Kolisin ennast õigesse kabinetti tagasi ja veetsin tunnikese laste joonistusi seinale tagasi pannes. Reegel on nimelt selline, et esimeses-teises klassis tutvumise käigus (mis võib olla täiesti juhuslik sündmus) joonistab laps pildi ja selle paneme seinale, kuhu ta jääb, kuni laps kooli lõpetab või kooli vahetab, kolimisega või nii. Isegi asjaolu, et Pikkade Lokkidega Poiss JJ klassist lõpetab mõne kuu pärast kooli, ei loe, ka tema joonistatud pilt läks seinale tagasi, juunikuuni. Hiljem, teismeeas ühel või teisel põhjusel kokku saades on küsimus "Kas sa tunned enda joonistatud pildi veel ära?" tihti mõnus jäämurdja. Ja ei, mu ei ole seinal neljasadat pilti... Aga neid on tore vaadata ikka.
Tööasjus tuvastasin veel, et kuigi ma toetan kõigile Eestis kasvavatele lastele riigikeelse hariduse andmise ideed, ei sobi näiteks kaheksanda klassi ajalooõpik kakskeelsetele lastele põrmugi. See õpik on väga ilus, huvitav ja rikkalikus eesti keeles... aga Legolase kakskeelsed kolleegid jooksevad kokku, kui lause mõte sõltub sõnast "hõlpsam" ja noil kolleegidel erilist keeleandi ei juhtu olema. Isegi kui nad räägivad igapäevaelus eesti keelt aktsendivabalt ja grammatiliselt täiesti õigesti. Lahendust ei oska pakkuda.
Veel... käisid Legolas ja Lillebror hambaarsti juures. Legolasel olevat üks hammas oma vanuse kohta liiga väike, nii et ta saadeti röntgenisse, aga Lillebroril otsustati üht piimahammast enam mitte parandada, vaid tehti mitu süsti ja kästi mitte karta... ja juba see hammas lahkuski. Järgmisel päeval lahkus seltskonna mõttes üks varasem loksuja ka, pirni hammustades. Lillebror oli ka natuke aega jogurtidieedil.
Jõugu Juht jällegi täitis ära gümnaasiumi sisseastumiskatsete avalduse või misasi see oligi. Avalduse vormis oli piinlikkust tekitav komaviga, eriti piinlik oli, et sama päeva hommikul oli JJ eesti keele õpetaja mulle lugenud salmikest "Küsisõna lause sees / tahab koma enda ees." Nii piinlik oli, et ma JJ valikute peale ei jahmunudki väga. Valikud olid head, aga nojah... veel mõni kuu tagasi poleks osanud selliseid plaane oodata. Eks me näeme, kuhu ta sobivaks arvatakse.
Kassid on kevade saabumise puhul vahetpidamata valel pool ust ja Vanaisal käis täiskuueelne karjumishoog peal, seekord minu pihta. Natuke nagu naeruväärne on, kui 88-aastane inimene, kelle arenguülesandeks oleks elutarkus ja rahu maailma ja inimestega, kisab jonnihoos nagu kaheaastane, aga teisest küljest, kui inimese elu suurim väärtus on olnud tühine, tuim töörügamine koos isearendatud paranoiaga, aga elust on täiesti puudunud armastus, sõprus, ilu, rõõm, uudishimu ja heldus... ega siis palju muud ei ole ka kõrges eas oodata.
Ühel päeval saabuvad kevadilm, hea tervis ja töömotivatsioon niikuinii. Loodetavasti on teil sealpool ekraani need kõik juba olemas kah.
Eelmisel nädalal ütles Keegi, et kui nakatumised ei lange, jääb suvi ära. Sel nädalal on Keegi Teine* öelnud, et kui... , siis jääb Eesti suveks lukku. Ma ei ole kontrollinud, kas tegu on ajakirjandusliku liialdusega või olid need otsesed tsitaadid.
Arusaadav, haiglad on üle koormatud ja k-haiguse raske põdemine ei ole mingi meelakkumine. Põdemise kohta lugesin paari päeva eest sotsiaalmeediast Kellegi Kolmanda kogemust, kus olid suured tarkusesõnad - andke endale taastumiseks aega. Tõepoolest, igast raskest haigusest taastumine võib võtta kuid, see on normaalne. Ei ole õige teisel päeval peale palaviku langemist suusarajale minna ja pärast ohkida, et elu on igaveseks muutunud, ma ei saagi enam maratone joosta...! Tähendab, iga raske haiguse puhul on tavaliselt inimesi, kelle elu muutubki igaveseks ja nende inimeste kannatused on kõike muud kui tühised, olgu haiguseks siis kopsupõletik, vähk või pimesoole lõhkemine, eks ole, aga mulle tundub, et paarikuist taastumisperioodi ja vajadust hingamisharjutusi teha vms dramatiseeritakse praegu üle, eriti meediaväljaannete pealkirjades. Kui inimene on haiguse tõttu olnud haiglas, siis see haigus ongi raske ja taastumine võtab kaua. Päris ehtsast ja jubedast gripist taastumine võtab ka vähemalt paar nädalat. kui mitte paar kuud.
Aga mitte sellest ma ei tahtnud...
Tänases lehes ütleb haridusminister lõpuks mingi numbri ja kinnitab minu ebateaduslikku oletust, et ilmselt enne vaheaega lapsi kooli ei lubata.
Numbrid, lugupeetud poliitikud ja muud targad inimesed, numbrid on need, mida on vaja. Numbrid, millest alates me saame...
Näiteks, millest alates saavad lapsed tagasi kooli.
Millest alates saab tagasi kooli minevatele lastele osta jalatseid mujalt kui Prismast ja Maximast, see tähendab, millal tehakse taas lahti rõiva- ja jalatsipoed.
Millest alates korraldatakse väliüritusi ettevaatlikult... ja millest alates tavapäraselt.
Millest alates me saame siseüritustele (sealhulgas kirikusse, aga miks mitte ka kontserdile ja teatrisse?).
Ja millest alates me saame kõikjal ära võtta maskid, mis võivad aevastusepüüdmisel küll olla suureks abiks, aga mis on siiski pehmelt öeldes ebameeldivad? Tahaks näha inimeste nägusid, eriti naeratusi*.
Ja muidugi, mis hetkest alates on lubatud loomulik reisimine ilma igasuguste testide ja vaktsineerimispassideta?
Need numbrid annaksid lootust. Esiteks kinnitaksid, et poliitikud ja muud ütlejad usuvad ise, et sellised numbrid on saavutatavad. Teiseks, nad annaksid mingi mõistetava raami ajakirjanduses avaldatavatele numbritele. Mina oskan jah vaadata, et nädal aega ei ole 14 päeva keskmised k-arvud enam eriliselt muutunud, see tähendab, et mingi asi on stabiilne (ja iseenesest võib sellest kohast hakata nakatumiskõver ja allapoole minema... kui ta just ülespoole ei lähe), statistikud ja analüütikud oskavad palju rohkem vaadata, aga tädi Maali või keegi muu selline ei oska.
---
Ma tegin siin vahepeal natuke tööd** ja siis nägin, et Keegi Veel on öelnud, et nakatumised ja muu asi on vaja saada novembri-eelsele tasemele, siis saab piiranguid leevendama hakata. Mis iganes see novembri-eelne tase oli... elu tundus vist normaalselähedane? Igatahes on niisugune väljaütlemine palju, palju parem ja kenam kui ebamäärased ähvardused. Motiveerib pingutama ja paremaid poenimekirju koostama, et saaks veel vähem poes käia.
Et lõpuks saaksid oma lähedasi kallistada need, kes kallistamist armastavad... kontserte ja melu nautida need, kes melu armastavad... ja arstid-õed puhata.
On küll loogiline, et ühel hetkel on vaktsineeritud saanud kõik need, kes seda ise väga soovivad - mulle see massvaktsineerimise-ürituste asi meeldib, see on soovijate vastu ainult õiglane - ja need, kes seda muidu õigeks peavad... ja selleks ajaks on muudest inimestest mingi hulk k-haiguse ise läbi põdenud... ja paratamatult saavad mõned üksikud tõsisemad vaktsiinitüsistused (sest nad ei teadnud varem, et see võib juhtuda, aga seda tuleb ette iga vaktsiini või ravimiga, et mõned üksikud saavad tüsistused)... ja natuke suurem seltskond k-nakatunutest saab tüsistused või paraku sureb... No ja selle kõige peale meil ongi see kõrgeltkiidetud karjaimmuunsus tulemas.
Aga tahaks normaalset elu ka neile, kes vaktsineerimist ühel või teisel põhjusel pelgavad (meil kodus on kaks inimest, kes võivad oma allergeenidest anafülaktilise šoki saada, näiteks, me ei tea täpselt, kuidas see vaktsiiniga kombineeruks... ootame igaks juhuks vaktsiiniteemaga, sinnamaani oleme pigem ettevaatlikud, üks neist on perekonna kohusetundlikuim maskikandja juba ammu). Ja ammugi kõigile neile, kes on läbipõdenud või vaktsineeritud, aga peavad sellegipoolest maskeeruma.
Ainult et... kuna viimasel ajal tundub, et igas külas areneb oma koroona, siis... Numbreid võiks ikka öelda. Et mitu nädalat peab nakatumisnäit püsima x suuruses või langema, et saaks... seda ja toda. Et oleks rohkem lootust.
Aga et suvi ära jääb... ei maksa lahmida. Kevad on k-arvudest hoolimata kohal ja see on hea. Ma lähen nüüd teen päikese käes tiiru ja soovin võimalust päikesepaistest rõõmu tunda ka neile, kellel vaba päeva ei ole. Ehk ikka on mõni hetk vähemalt akna peal hingata...
__________
*ma olen maskivastane selles mõttes, et püüan maskiolukordi vältida. Ebamugav ja lõpmata tüütu on. Käin vähe poes, tööl mõtlen hoolega, kas on ikka vaja kontaktsuhtlust ja nii edasi... aga panen maski ette küll, kus tarvis - poodi minnes autos või parklas, enne uksest sisenemist -, muidugi, viisakus ennekõike ja kes teab, millal ma kogemata aevastan... Ühelgi demonstratsioonil ei osale, kuna ei pea seda viisakaks ega kohaseks. Kasulikuks ammugi mitte.
**mul on täitsa ametlikult vaba päev, aga kui lapsevanem kirjutab, siis ma loomulikult vastan.
... ja selle tähistamiseks sadas uuesti maha lumi. Võeh. Õnneks nihkusid sajujärgsed temperatuurid plussi ja täna on kogu maailm meiekandis valge, märg ja aurav.
Ja mida muud oleks selle nädala kohta öelda?
On käidud tööl, selle käigus on ka natuke tööd tehtud.
Jõugu Juht käis lõpuklassi õpilasena matemaatika kontaktunnis. Oli lihtne olnud. Ka käis ta hambaarsti juures ja sai teada, et kõik tema hambad on endiselt terved. Tema asjus tuleb viimasel ajal igal nädalal juhiseid, kuidas gümnaasiumi astumine tänapäeval käib... ma olen avanud paanikaosakonna ja vastutan närveerimise eest. Ma ei kahtle oma poja võimetes, aga kogu seda asja ümbritsevas süsteemis ja tehnikas küll, väga.
Legolasel on neil päevil külas sõber Nimekaim. Koos osaleti inglise keele veebitunnis, aga unustati minna klassijuhatajatundi. Pärast rääkis Hobusesabaga Isik neile, mis klassijuhatajatunnis räägiti. Legolase kohta kirjutas meile spordikool, et neile olevat kirjutanud kultuuriministeerium, et Legolas kuulub ka piirangute ajal trenni teha tohtivate sportlaste hulka. Nunuh. Kuidas see välja peaks nägema, me täna veel ei tea.
Lillebror on peamiselt viibinud veebitundides ja tegelenud lillendusega. Tema lugematu arv gladioolisibulaid ootab muldapanemist.
Mina külvasin ükspäev porrulauku ja ninad on väljas. Muidu olen saanud närvivapustuse Legolasele uute pükste hankimise teemal ja tundnud ennast kuidagi pidetuna. Küllap on asi märtsioosis, aga ka selles, et peaaegu tühjas koolimajas ei tule korralikust ja päris (ja tõhusast!) töötegemisest suurt midagi välja. Juurdlen, kelleks saada, aga ei tea... Kõik tööd paraku ei ole võrdselt head, tuleb arvestada isiklike tervisealaste piirangutega (aednikutöö oleks imeline, aga iga ilmaga õues mulle ei sobi) ja üldse.
Mees on kah peamiselt tööasju ajanud ja natukehaaval ahjuasju ka. Meil on nüüd isegi teada üks antiiksete kahhelahjudega tegeleja, aga tema ahjud on kõik kole väikesed... Aga saab anda tellimuse, pottsepp olevat niiehknii poole kevadeni broneeritud. Jätkame siiski otsimist ka mujalt. Eksperimentaalkütmise korras selgus, et remonditava ruumi nurgas seisev "arvatavasti katkine" ahi tõmbab kuuldava vuhinaga. Kas ta ka kuumaks läheb, seda näitavad järgmised kütmised, igatahes on ahjuteemalised võimalused äketse palju avaramad - sest kui ikkagi tõmbab ja sooja ka annab, siis äkki ei pea teise nurga ahi nii vägev olema ja...?
Kasside kevadkonverents meie aias on täies hoos. Lillebror on näinud üht senikohtamata kassi, mina teist. Must Mimi ja Millie on mõlemad otsustanud, et välisuks on üks halb, kass vangistamiseks väljamõeldud asi, lastagu neid väääälja. Fuih, ilm on korda tegemata, lumi on, lastagu kass siiiiissse.
Mees pani laupäeval kinni pööninguuksele tekkinud kassiaugu (seal on klaasidega uks, üks klaas eest ära, hops...). Pühapäeval vabastasin pööningult väga alandliku ja õnnetu Pajalapi. Kui kauaks alandlikkust ätkub, ei tea, kardetavasti ainult järgmise täiskõhutundeni.
Keegi asjapulk olevat öelnud, et kui k-kordaja ei lange, jääb Eestis suvi ära. No ma tahaksin näha seda inimest, kellel on võimu valgeid öid, päikest, sooja tuult ja äikesevihma ära keelata. Pooled suveüritused jäid eelmisel aastal ka ära, küllap see kedagi kurvastas, meid mõnel juhul ka, aga suvi kui niisugune tuli ikkagi. Liblikad ja maasikad ja puha. Küllap tuleb ka sel aastal. Oleme praeguseks kirjas kolmel laadal (Linna laadakorraldaja kirjutas ja soovitas ikkagi registreeruda, no me siis saime kirja), millest kaks arvatavasti ära jäävad... aga mis siis ikka, tuleb see, mis tuleb.
Enne suve loodame saada tarvitamiseks kevade nii, et seda ka natuke rohkem tunda oleks kui ainult linnulaulu ja kassikonverentsi kujul. Kusagilt tuleks hankida mõned lilleseemned ja paar uut reha.
Niisiis, püksid. Niisiis, Legolas. Endiselt Taaveti figuuriga. Kui ainsad parajad püksid on pesus, piiigistab ennast vanadesse, mis on kitsad ja kulunud, võivad iga hetk rebeneda... aga inimesel võiks ju olla mitu vahetust riideid.
Võiks.
Mõtlesin, et hopsti, käin korraks netipoes, ostan Zara kodulehelt kaks paari samu pükse*, mis talle sobivad... Oisajeerum.
Esiteks, Zara kodulehe on kujundanud pime konn või idioot. Kahtlustan viimast, konnad on palju loogilisemad loomad.
Miljon paari pükse küll, aga kuidas ma aru saan, milline on täpselt sama mudel? Kliendiinfotelefon. Inglise keeles... jaapani võimaeiteamis imekoha aktsendiga. Kirjeldan olukorda. Palun öelge mulle oma eelmise tellimuse number! Mis mõttes tellimus, ma ju ütlesin, et päris poest ostsin, kui poed veel lahti olid... Aga teie eelmine tellimus...? Pä-ris poest, mul ei ole tellimust, ma ju ütlesin, et tahan leida pükste pealt koodi, mille alusel otsida täpselt sama mudel...! Paluks referentsnumber! Eee, mis see on... Noh, kui teil ei ole referentsnumbrit, siis mul teile mingit infot anda ei ole!
Siuh ja hobusesaba lehvides ümber keeratud, ilmselt trendikama ostja poole, kes teab, mis loom on referentsnumber.
Kirjutasin sõnumisse - nende pikkus on ka limiteeritud. Vastas Anastassia, kes oli nõus aitama mul referentsnumbrit otsida ja isegi suutis andmebaasis midagi lähedast leida... vähemalt kaheksa esimest numbrit olid samad. Unfortunately not available.
Aaaarghhh.
Mees guugeldas, otsis veel poode. Järgnes pükste valik modelli kehakuju järgi. Enamik modelle meenutab pigem Jõugu Juhti... Üks paar jäi sõelale... suuruste valikus väikesed numbrid. Legolas on küll peenike poiss, aga siiski mitte nii peenike... Lõpuks ostsin N-Trendist proovimise mõttes ühe paari, mille puhul klappis suurus, värv ja pildi järgi nagu vorm ka. Arvatavasti tuleval nädalal saame teada, kas õnnestus või pean edaspidi püksipesu ajastama hetkedele, mil Legolas kindlasti mitu päeva kuskile võõraste silma alla minema ei pea. Need teksad kuivavad ju kaks päeva.
Palun laske meid suvel Saksamaale, seal müüakse pükse ka meestele, kellel on jalalihased!
_________
*Legolase püksisaagast veel haledam on ainult saapasaaga, ta on viimastel kuudel proovinud jalga üle 20 paari väljakannatavavas hinnaklassis, viisaka välimusega pükse ja kõik on olnud kitsad või kaugelt liiga suured. Need Zara püksid olid ainsad, mis istusid, ja ainsad ka poes. Dresse meil endiselt üldse ei kanta, aga ma mõistan, miks paljud noored kannavad - sest midagi mõistlikku pole lihtsalt olemas!
Ma siin ikka mõtlen ja kirjutan omaette haridusest ja kodumajandamisest ja... aga enne avaldamist tundub tavaliselt, et ääääh, pole piisavalt selgelt väljendatud... või hm, äkki see tekitab kelleski vaidlushimu? No ja siis ma jätan avaldamata. Ehk lühidalt, ühest ja teisest asjast...
Kõigepealt üks haridusega seotud asi, mida ma juba paar aastat mõtlen, aga eile tuli meelde, kui üks vanem kolleeg ohkas, et kõik need kevadised ekskursioonid ja asjad, mis koroona tõttu juba kaks aastat ära jäävad, lapsed ei tea maaelust midagi ega... Kolleegil on põhimõtteliselt õigus, k-olukord tekitab eriti suuri erinevusi laste silmaringis ja see omakorda mõjutab teadmiste omendamist ja... Aga. Kui see jama kord lõpeb, siis võiks riik luua olukorra, kus igale lapsele (kui tal ei ole mingit eriti erilist-haruldast takistavat erivajadust) oleks ette nähtud ja kohustuslik osaleda üks kord kooliastme jooksul professionaalsete esitajate poolt ette kantud kultuurisündmuses kultuurisündmuse jaoks ettenähtud kohas (teater-kontsert päris teatrimajas, kohviku ja garderoobiga) ja üks kord käia korralikul harival-huvitaval õppereisil kodukohast täiesti erinevas paigas sõltumata lapse elukohast ja pere sissetulekust, tähendab, riik tagaks igale lapsele ürituse täieliku kinnimaksmise, transport ja piletid ja söök ja puha. Et Võrumaa lapsed saaksid Tallinnasse või Tartusse, Pärnu omad käiksid kaevandusmuuseumis ja Lasnamäe lapsed, ütleme, Viljandimaal. Praegu on nii, et os õpetajaid ei lähe lastega üldse koduvallast kaugemale, aga osa lapsevanemaid lihtsalt ei saa endale teatripileteid lubada. Mitte et harrastusteatrid, kes koolides käivad, ei oleks heal tasemel, aga kogemuse ja elamusena on päris teater midagi hoopis muud kui trügimine koolisaalis.
***
Alates sellest nädalast on ka tõepoolest tunda, et meil on kodus Põhikooli Lõpetaja. Videotunde sajab nagu... nagu väga tihedasti, pluss sekka mõni kontakttund, sest konsultatsioonid. Ka nooremate laste videotunnilogistika on muutunud tihedaks. Õnneks on meie õpetajad mõistlikud ja üldiselt kaameraid ei nõua, sest vabandage, kodu privaatsus võiks olla ikka veel inimõigus. Põhimõtteliselt ongi meie kodus kaamerate kasutamine keelatud. Pealegi ei ole vist seaduslik kohustada peresid koju kaameraid hankima ega inimesi nutitelefone ostma? Tean, et mõned koolid seda teevad, aga kui meil peaks keegi hakkama nõudma kaameratega tundides olemist, siis ma protesteerin valjusti ja kaua. Tutvuse poolest.
***
Kassidel on kevad, märtsikoosolekud on taas planeeritud meie aeda. Meie steriliseeritud daamid vaatavad-kuulavad kolleegide vauglemist mõõduka huviga, titt Freya ei saa veel midagi aru. Kevadest sõltumatult aetakse köögilaual olevat roosidega vaasi regulaarselt öösiti ümber, sest lillevesi on ahvatlevam kui ükskõik muu vesi majas. Peaks vist hakkama vaasi alla ööseks kandikut panema, siis jääb vähemalt laudlina kuivaks.
***
Kodumajandamisega on kehvasti. Poenimekirjade tegemine õnnestub osaliselt, menüü on ebamäärane ja koristamine, oeh... Vähemalt olen alustanud aiatöödega, Vaimustavalt soojade ilmade puhul saagisin pühapäeval okstest lagedaks ühe eriti jubeda õunapuu ja esmaspäeva õhtul terve suure seltskonna viirpuid (okkad!) . Mees läheb millalgi kuiva ilma ajal mootorsaega ja teeb tüvedega bzzzzzzt. Loodan sel aastal osta ja istutada ja elus hoida nii aprikoosi, ühe kirsi ja ühe ploomi. Ja kes aiandusest midagi teab, palun soovitage mulle punaste õitega kauaõitsejaid põõsaid, kui neid olemas on. Valgete õitega põõsaid meil põhimõtteliselt on ja kollased õied ei meeldi mulle üldse, kui nad just nartsissi küljes ei ole.
***
Käsitöötööga on nii, et villavaibakeste kudumine läheb muudkui edasi. Hetkel on käsil vist kolmas kangas ja karta on, et kangaid tuleb numbri järgi veel. No aga siis ühel päeval on sellega ühel pool... seegi on hea. Ükskord korjan ma nad kuhja ja teen pilti, siis näitan teile ka.
Et ma ajasin segi kuupäevad ja jäin Linna kevadlaadale registreerumisega lootusetult hiljaks, on muidugi omaette asi, aga k-korralduste järgi on see laat niiehknii väga valedes kohtades, kuhu inimesed vaadata ei oska, ja praegusi k-numbreid vaadates võidakse üldse ära jätta, sest linnaviletsus on meil ju tuntud paanikapesa. Ega me sellest nälga ei jää. Küll aga oleme registreerunud Tikupoisi laadale ja Tünnilaadale. Eks näeb, kas need toimuvad.
***
Mehe viimase aja kinnismõte on vahetada remonditavates ruumides ära aknad. Praegu oleks tõesti parim hetk seda teha, palkseinad saab paljaks ja puha, aga. Loomulikult puitraamid ja võimalust mööda originaali kujundusega... aga mis mõttes tehakse tänapäeval aknaid, mis käivad lahti sissepoole? Vanade puumajade aknad peavad käima väljapoole, kuidas muidu saaks kardinad akendest välja lehvida ja üldse... Tuulutusasendit meie Maja akendel ei tohi üldse mitte kunagi tekkida, see on ju elementaarne, sest kassid. Nii et me nüüd vaidleme Mehega eelarve ja esteetika üle. Kui keegi teab siinkandis mõnd mõistlikku aknategijat, siis ma olen üks suur kõrv.
Minu prioriteet samades ruumides on muidugi Ahi. Mees loodab küll Kredexi või misasja maaperede programmi peale, aga ma kardan, et isegi sealse positiivse otsuse korral ei jõuaks enam augusti keskpaigaks Ahju valmis ja mis siis saab? Legolas peab ju Jubileumiks oma tuppa saama. Loomulikult pottahi või midagi muud ilusat. Ja loomulikult peaks nii pottsepp kui aknapaigaldajad olema suitsu-, alkoholi- ja ropendamisvabad. (lisandid pange kõrvale, mitte peale!)
***
Ma lähen nüüd koon mõned villavaibakesed. Ega see materjal iseenesest otsa ei saa.
Nädal algas klirinaga. Suutsin pipraveskit (mida mina peaaegu mitte kunagi ei kasuta) riiulisse tagasi pannes (ja mis ta emaspäeva varahommikul riiulist väljas tegi, ma ei tea) sellesama veski kukutada kaks riiulit allpool nii-öelda tööpinnal asunud joogiklassi peale, mis oli Lillebrori isiklik (trennist kingitud) ja meie maja ainus joogiklaas. Oo, mõtlesin mina, saigi vastikjõledast esemest lahti! Oi, kurvastas Lillebror, see oli meie maja ainus klaas! Kardetavasti tuleb reisimisvõimaluse tekkides rünnata rootsi mööblimaja, sest sealsed klaasid on enam-vähem ainus sort, millega ma olen nõus koos elama. Läbipaistvatest klaasidest veel hullemad asjad on muidugi piltidega klaasnõud. Andke mulle lihtsavormilist keraamikat ja tavalisi-igavaid ühevärvilisi kirikuköögitasse, palun!
Pühapäeval pärast jumalateenistust avasin aiatööhooaja. Laasisin okstest paljaks ühe väga vales kohas kasvava, väga vintskete viljadega ja üldse väga ebasümpaatse õunapuu. See on vana aia paratamatus, paljud asjad kasvavad vales kohas või on valest sordist. Õunapuid, neid ilusmõnusaid, on meil ülearugi palju, need, mis ainult energiavõsa ja enda ümber puugivõpsikut kasvatavad, võib maha võtta küll. Mees vast läheb mõnel kuivemal päeval ja võtab mootorsaega maha ka tüve.
Üldse mittedestruktiivne oli tervitus koguduse youtube'i vestlusosas. Nii tore, Karina, et võtsitegi minu kirikussekutset tõsiselt!
Pooldestruktiivseteks aga saab nimetada tööasju. Paberikorviteema oli endiselt - võib öelda, et varasemast hulleminigi - üleval, lõpuks pöördusin abipalvega sinna, kuhu tundus asjakohane pöörduda. Eks me lähinädalatel näeme, kas sellest oli ka tolku. No ja siis läksid ka algklassid distantsõppele... Vähemalt jõudsin ma teada saada, millisel esimese klassi lapsel on maailma parim mamma ja kellele suvel väike õde sünnib. Palju õnne siis neile.
Kas Elektrileviga seotud sündmused olid hävitavad või hoopiski ülesehitavad, ei tea veel. Igatahes läks teisipäevane planeeritud neljatunnine elektrikatkestus sujuvalt üheksatunniliseks, sest keegi metsamees olevat langetanud puu otse meiekandi kõrgepingeliini... ja selle peale saime nii küünlavalgusõhtu, kolm päev otsa lauamänge mänginud last (kuhu see maailm jõuab, kui teismelised suudavad terve päeva ilma ekraanideta elada?) kui ka korralikult läbikülmunud veepumba, mis mõningase soojendamise peale siiski elu sisse võttis. Reedel käis elekter jällegi viieminutiste sutsudena ära umbes kümme korda kuue tunni jooksul - sest kusagil parandati midagi ja tehti ümberlülitusi või mida iganes... Urr.
Vähemalt on ilm vaimustavalt lumesulane ja vaprad lumikellukesed on ka muru sees elus. No ja laste teise trimestri tunnistused on head, väga head ja suurepärased. Vast saab järgmine nädal kuidagi ülesehitavamalt toime.
Kogu lähedasema ja kaugema maailma kooris lolliksminemisest on nüüd saanud aasta. Aasta tagasi olin ma juba jõudnud Linnaviletsuse peale tõsiselt vihastuda, saada unehäired, ostelda varude mõttes ja tööl vehkida testimist konveiermeetodil, kes teab, millal jälle saab. Noh, tol õppeaastal enam ei sanaudki rohkem. Keegi ei teadnud, mis selle koroonaga saab ja kui hulluks asi läheb... Siinkandis kogu eriolukorra ajal eriti hulluks ei läinudki. Olen endiselt seisukohal, et eelmise kevade paanika oli praeguse olukorraga võrreldes naeruväärne ja tegelikult oleks pidanud koolides vähemalt osalise, vahetustega kontaktõppe taastama maikuust, samuti haiglates plaanilise ravi - kui ikka oli näha, et neid koroonahaigete horde kusagilt tulemas ei ole. Tagantjärele tark on hirmus mugav olla, eks ole. Ja ikka on Mina Ise see maailma kõige targem inimene, miks nad küll ühegi Mina Ise käest kunagi nõu ei küsi...
Praegune lukkuminek on k-arve arvestades absoluutselt loogiline ja minu isikliku arvamuse kohaselt (sest mina ju olen nii tark) oleks võinud seda juba kuu aega tagasi teha. Pandeemia tingimustes valitsusvahetuse tekitamine ei ole kuigi vastutustundlik... mitte, et eelmine valitsus oleks olnud ideaalne. No ja praegu on meil vaktsiin, mis võiks tõepoolest olla esmajärjekorras kättesaadav neile, kes seda ise tahavad. Noh, et saaks kuskil üleriigilisel numbril ja veebilehel valida vaktsineerimiskoha ja panna endale kinni aja. Praegu vist ei saa? Isegi kui aeg pakutakse maikuuks, annab see soovijale ikkagi mingi hingerahu ja lootuse. Nojah, nagu ma juba kaks korda ütlesin, teab lihtkodanik ikka kõige paremini, mis valitsus ja muud asjapulgad tegema peaksid. Vist juba aitab selle ütlemisest.
Täna öösel magasin nagu muumitroll, olen teinud natuke üht ja natuke teist tööd distantsilt (ja meil kutsutakse kontaktõppele lapsi, kes teadaolevalt ise kodus toime ei tule, nii et ma saan kindlasti ka koolimajas tööd teha - see on alati palju parem) ja täna samuti kodukontoris tegutseva Mehega arvutit jaganud. Varusid meil on, aga kindlasti vähem kui eelmisel aastal samal ajal. Ilm on eelmise aastaga võrreldes palju talvisem, ma eriti ei usu, et nädala pärast juba esimest liblikat näha saaks. Aga kes teab.
Aga. Kolm ja pool kuud pärast eelmise aasta vihastumist, pettumist, segadust ja masendust istusin ma Tiergarten Tautendorfis roosipõõsa all pingi peal ja kudusin haapsalu salli. Mees magas mu selja taga toas - pink oli otse meie toa akna all -, suured poisid nautisid kohalikku WiFit ja Lillebror jooksis ülirõõmsalt mööda loomaaeda ringi. Ja meil oli suuremalt jaolt väga õnnistatud puhkus. Neli kuud pärast eriolukorra algust istusin ma Nuutsaku Puhkekeskuses trepi peal, kudusin haapsalu salli ja kuulasin, kuidas üks isemoodi vend rääkis oma Lugu. Ja peaaegu pool aastat pärast eriolukorra algust olime Linna Maarjalaadal küll vales kohas, aga nii suure hulga nii õnnistatud kohtumistega, et see oli kokkuvõttes vist üks toredaimaid laatasid üldse. Suure Suvelõpupeo ja nutivaba lauamänguõhtu saime ka ära pidada.
Ehk sellel foonil... mis siis, kui kõik ka nüüd hästi läheb? Või vähemalt poolhästi?
Täna hommikul tõusin esimesena. Panin kohvivee keema, ulatasin Mehele puhta särgi (eile triikisin) ja sokid. Äratasin lapsed, kes pidid minema kooli haigeolemise-päevadel tegemata töid vastama. Tegin kohvi valmis, kallasin tassidesse jahtuma. Panin Mehe tassi suhkru ära, segasin, kallasin piima. Läksin õue ja rookisin auto ümbert natuke lund, lükkasin harjaga autoaknad lumest puhtaks.
Siis sai hommikusöök ja mehed läksid Linna poole teele. Mina istusin arvuti taha ja märkasin, et FB on kuidagi tulbine. Ah et naistepäev...
Las ta siis olla.
Minu tänahommikused tegevused olid tegelikult üsna rutiinsed (miinus lumerookimine), aga ma ei tee neid sellepärast, et ma pean, vaid sellepärast, et ma tahan. Minu armastuse keel nimelt on teenimine.
Mees jällegi võimaldab mul olle poole kohaga koduproua, aga sellegipoolest teeb vähemalt korra nädalas süüa ja tuuseldab tolmuimejaga ringi. Organiseerib lapsi ka koristama. Ja ükskõik kummale autole kütust ina võtma ei pea, see ja kõik muud autodega toimetamised, kaasa arvatud koristamine, on Mehe asi. No ja kui ma õigel ajal appi karjun, tuleb ta mind päästma ämblikuohust (mulle nimelt ei sobi ämblikuga samas ruumis viibida). Põhimõtteliselt tunnen ma ennast suurema osa ajast päästetud printsessina ja sellises olukorras pole midagi halba päästjale hommikukohvi valmistegemises.
Tegelikult jaotuvad kodutööd meieperes pigem annipõhiselt ja pole meie süü, et ande on jagatud peamiselt 1950. aasta Lääne naisteajakirja stereotüüpide järgi.
Aga. Selle kõige taga on lisaks vedamisele ja kokkulepetele ka isiklikud valikud ja vaevanägemine. Mees on teinud 20 aastat tööd selleks, et tal oleks naine, kes tahab talle kohvi valmis teha. Abielu või sellega võrdsustatava pikaajalise suhte püsimise taga on alati mingil määral enda soovide tagasihoidmist, kompromisse ja ka natuke pettumuste allaneelamist. Kui nüüd päris aus olla.
Palju õnne naistepäevaks teile ka, ükskõik millisest soost te seal teisel pool ekraani olete. Olgu teil igaühel keegi, kes kohvi valmis teeb või autot tangib... või näiteks teie eest kohvitassi ära peseb. Armastuse tegudega.
Oijah. Kolme peale on lapsed sisse maganud kolm distantstundi ja saanud mõnevõrra rohkem kui kolm head hinnet.
Lapsevanemad on käinud tööl ja isavanem lubati ka kirikusse. Emavanem vaatas pühapäevast teenistust seaduskuulekalt koduarvutist. Oli nukker, aga mulle meeldivad targad naised Krista Fischer ja Irja Lutsar ja ma kardan, et neil on õigus. Protesteerimisest pole hetkel palju kasu - eks seda võib teha, aga ega ühelegi valitsuseliikmel ka pole rohkem mõistust peas, kui Jumal andnud on.
Veel tabas mind kõigest hoolimata märtsioos. Selle füüsiline vorm oli nii ebaharilik, et tipnes koroonatesti ja järgmisel päeval saadud köhimisõigusega - kuigi loomulikult, ma olen tänaseks käinud ühe päeva tööl ja suhelnud, käinud poes ja seal natuke vähem suhelnud, mu abikaasa on samuti käinud tööl ja poes ja kirikus ka, tänaseks võin ma ikkagi positiivne olla. Ootan väga kiirtestide hankimise võimalust, isegi mingi hulga valenegatiivsete puhul on see parem kui eimiski, pealegi kirjutas keegi arukas teadlane hiljuti, et meie ninasügavuste-testid annavad päris palju valepositiivsust*...
Märtsioosi hingeline vorm on seotud paberikorvidega, mis ka mind juba hirmsasti ahvatlevad. Või kui nüüd konkreetsemaks minna, siis iga asja peale poleks vaja kaagutada, kui inimene ennast just kanana ei tunne. Või veel konkreetsemalt - minu meelest ei ole päris tavapärane ja mõnus, kui keegi väga tagasihoidlik** inimene muudkui tühja koha pealt sõna võtab, kuidas tema on tagasihoidlik, ja kas kuulajad on ikka märganud, et ta on tagasihoidlik, ja tema suurte kogemuste põhjal tagasihoidlik olemises... Jätab nagu natuke teistsuguse mulje või olen mina millestki valesti aru saanud?
Kassidel on märtsist oma ettekujutus, Mimi käib igal võimalusel õues ja pöördub mõne minuti pärast pettunult tagasi - ilma polegi veel korda tehtud! Sealsamas õues on näha olnud ka võõraid kasse. Küllap nad otsivad suhtlusvõimalusi ja kuna meie aed on küla peale ainuke enam-vähem koeravaba koht, siis peetakse kasside märtsikonverents ilmselt ka sel aastal meil.
Ilma igasuguse märtsioosita saime kolmapäeval 12-aastase lapse. Tema ise kommenteeris seda sündmust hommikulauas niimoodi: "Et siis selline ongi minu sünnipäev, mina istun üksi laua taga ja vanemad jooksevad ringi!" Nojah, suured vennad ei pidanud vajalikuks vara hommikul väikevenda sünnipäevatama hakata, aga Lillebrori koogisöömistempo jäi paratamatult Mehe tööleminekuajale jalgu. Perekondlikud puudujäägid korvas vast mingil määral prantsuse keele videotund, kus õpetaja oli Lillebrori sisselogides hõiganud: "Lapsed, Lillebror tuli!" ja kogu seltskond olevat seepeale õnnesoovilaulu laulnud. Muidu, jah on koroona-aegsed sünnipäevad küll materiaalselt korraldatavad, aga seltskondlikult igati kehvakesed. Sõjaaja lapsed...
Kui see üsna ebaefektiivse lumetormi tagajärg nüüd jälle ära sulaks ja juba päris vaprad lumikellukesed taas valguse kätte lubaks... ja igasugused kehvad k-ennustused täide ei läheks... ja ma käsitöötöö teemal millegagi hakkaksin ühele poole saama... siis oleks elu ikkagi lausa väga hea.
_______
*valepositiivsus on muidugi ohutum kui valenegatiivne, aga absoluutselt täiuslik pole arvatavasti ükski neist testidest, nii et mina kasutaksin küll võimalust tavapäraseid köhasid ja nohusid kodus kontrollida.
**konkreetsel juhul sobivad hästi ka iseomistatud omadused "diskreetne", "pühendunud" või "häbelikult töökas". Valige, milline meeldib.
Kõigepealt olid mõned köhatused. Kuivalt. Noh, kurguärritus on minu elus normaalne asi, aeg-ajalt ikka ajab midagi köhima...
Siis sai õhtu ja sai hommik, teise päeva ennelõunal oli köhimist juba palju, aga ei midagi muud tavapärast. Hoopis rinnus pitsitas ja kiskus. Meenutas püstijalu põetud kopsupõletikku (kogemus aastast 1998, Iirimaalt, ainukordne sündmus minu elus). Helistasin igaks juhuks perearstile. Arst arvas, et kuigi anamneesis on ju allergiaid ka ja kes teab, mis need õietolmud sooja ilma peale teevad, võiks vast testi teha. Igaks juhuks.
Nunuh. Eks olen minagi lugenud hirmu ja õuduse jutte, et koroonatest on valus või ajab oksele või midagi... Aga kohutavalt valusaks hindasid mu lapsed ka hambaarsti tuimestussüsti, mis minu kogemust mööda on pigem nagu kalaluu igemes, täiesti üleelatav (erinevalt absoluutselt kõigist muudest süstidest, mida mulle elus on tehtud, nende põhjustatud ebainimlikku, üli-intensiivset valu olen pidanud lausa üle hingama nagu süninitaja või umbes nii). Eks siis lähme ja proovime.
Seljatasin ID-kaardi kasutamise - ma pole mitte kunagi varem kuhugi ID-kaardiga sisse loginud, kõigis tavapärastes kohtades töötab pangalink - ja panin aja kirja. Mees käis kodus söömas ja viis mind õhtul kohale. Igaks juhuks. Räägitakse ju, et koroonahaiged võivad ootamatult väga haigeks jääda või...
Testimispunkti jõudsime 20 minutit enne ettenähtud aega. Ühes kahest telgist oli keegi sees, teise viibati meid koos autoga. ID-kaart, aken, mask, nina.
See oli hirmus, hirmus... kõdi. Ähvardasin poole sudimise pealt proovivõtjat, et aevastan kohe... õnneks ei aevastanud, see oleks olnud tõeliselt ebaviisakas. Silmad läksid natuke vesiseks, aga see möödus hästi kähku.Võimalik, et mul on keskmisest avaramad või tundetumad ninakäigud, aga mitte mingeid negatiivseid emotsioone või olemisi ei tekkinud. Kiipi, tundub, ei paigaldatud (kui keegi selle pärast muretsema peaks, inimesed muretsevad ju igasuguste asjade pärast).
Kojujõudmise ajaks valutasid pea ja kurk, köha jätkus, enesetunne oli poolpalavikune. Pakkusin enesetundele aspiriini ja kuuma jooki, mida sa ikka oskad arvata...
Testitulemust lubati 24 tunni pärast, selle aja jooksul kodust ära minna ei lubatud.
Äsja seljatasin taas ID-kaardiga sisselogimise ja tuli välja, et... negatiivne. Tavaline eesti köha. Ühtpidi on muidugi kergendus, et ei ole ma nakatanud kaht imearmsat algklassilast, nende toredaid õpetajaid, kirikurahvast ega lahket kaltsuvaibamaterjalipakkujat - ega pea nende kõigi ees katkulevitamise pärast vabandama -, teistpidi oleks ju praktiline see häda üle elada praegu, enne, kui Jõugu Juhi põhikoolilõpetamisega seonduvad sündmused tema kohalviibimist hakkavad nõudma. Kus see nüüd oligi, et vaja on leida lahendused õpilastele, kes gümnaasiumikatsete või eksamite ajal on isolatsioonis, aga tuul puhub kodust Interneti ära -JJ läheks katsete asjus kindlasti kooli arvutiklassi, seal on vähemalt võimalik kergesti tõestada, et kaevetöödega lõigati elektrikaabel läbi või nii. Kui meil naaber otsustab keevitama hakata, siis käib elekter sisse ja välja nagu ise tahab, oleme kogenud - ja see ei huvita eksamikeskustes kedagi.
Igatahes, lähema paari päeva jooksul on mul ilmselt köhimisõigus ilma katkukahtluseta. Edasi... vaatame, kui jälle mingi tavapärasest erinev haiguseidu tekib, küllap tuleb jälle kontrollida.
Ma siin ikka loen ka, jah. Kuigi ilmselt viin viimase Raamatukogsut saadud portsu kontaktivabalt tagasi ja vähemalt märtsi lõpuni midagi uut ei laenuta. :( Noh, nii natuke panust kontaktide vähendamiseks saab ju anda, eriti kuna ei ole ju võimalik kontrollida, kes veel koos minuga samas laenutussaalis on. Selles mõttes on külaskäimine isegi ohutum, et saab vähemalt kindel olla, kellega kokku puutud, raamatukogsu on küll kindel, et kenad inimesed, aga on nad Saarest või Soomest, keegi ei tea.
Niisiis.
Jessie Burton "Muusa" - taas üks lugu, mida räägitakse kahes erinevas ajas. Mulle hästi meeldis. Esiteks, see on vist esimene Hispaanias toimuv raamat, mida ma pika aja jooksul olen lugeda suutnud, millegipärast kogu see flamencoteema ja muu taoline, mis tundub olevat Hispaania-romaanide põhiteema, üldse ei kõneta... Teiseks, ega me ju igapäevaselt ei mõtle sellele, kuidas tulid tänapäeva sallivuse kantsis (noh, nii räägitakse) Londonis 20. sajandi keskel toime impeeriumi kaugematest osadest pärit inimesed. See raamat räägib mõlemast teemast ilusasti ja mitte pealetükkivalt.
Heljo Mänd "Männid ja käbid" - hästi lihtsad lood kirjaniku lastest. Sobiks päris hästi aabitsajuttudeks, kuigi ma kardan, et vaimustavad pigem emasid kui lapsi.
Beth O'Leary "Korterikaaslane". Kui üks korteris elavatest inimestest käib pidevalt tööl öösiti ja teine päeviti, üks on noor mees ja teine noor naine ja nad ei ole kunagi kohtunud - siis saab ju absoluutselt kõik viltu, lõbusasti ja ilusasti minna, eks ole?
Kelly Harms "Raamatukoguhoidja Amy Byleri tagastamistähtaja ületanud elu" - kuigi pealkiri on paljutõotav, on sisu kohati häiriv. Kui olla lugeja, kes peab "lahedate sõprade" poolt korraldatud ja otsustatud stiilimuutusi räigeks ahistamiseks. Mind segas ka tõsiselt, et peategelasel tundus olevat ainult kaks sõpra ja kumbki neist ei olnud ema. Ja taevapärast, kui 15-aastased tütred tõepoolest räägivad emadele (või mõtlevad, et emadele võib rääkida), kuidas nad oma kallimatega amelevad... siis olen ma väga tänulik, et mul on pojad.
Michael Robotham "Ema saladus" - kaks naist, mõlemad lapseootel. Mõlemal on saladus. See raamat on kirjutatud palju paremini kui alguses tundub. Tõsi, lugu on lõppkokkuvõttes kole, aga saladused on tihtipeale pigem halvad asjad.
Arnold Õun "Metsõun". Paljutõotavalt paks teos (ülearu) kena noore mehe vangilaagrist põgenemisest ja enda varjamisest terve hulga eelistatavalt tumedapäiste daamide abiga. Mõni lugu või armuseiklus oleks võinud kirjeldamata jääda, aga iseenesest päris hariv jutustus metsavend olemisest ja enda varjamisest nõukogude ajal. Arnold Õun sai sellega hämmastavalt edukalt hakkama ka. Huvitav, mis ta nooremast õest ja vennast sai?
Barbi Pilvre "Minu Vormsi". Pean tunnistama, et Vormsi saar on minu jaoks täiesti tundmatu paik. Pole käinud, pole ka palju lugenud. Barbi Pilvre stiil tundub küll natuke või natuke palju konarlik - ikkagi ajakirjanik, mitte kirjanik -, aga Vormsi ja saareelu kohta saab päris palju teada. Eks need üsna väikesed kogukonnad ongi sellised... omamoodi. Ja muidugi on Barbi Pilvre äärmiselt mõistlik inimene, ainult väga arukas inimene saab osta suvemaja kasside heaolu silmas pidades.
Stephen King "Isemoodi aastaajad" - ma olen seda raamatut kindlasti varem lugenud, arvatavasti inglise keeles. Üsna võigas, aga ega Kingilt midagi muud oodata ei olegi. Neljast loost meeldis mulle isiklikult kõige rohkem "Laip". Varateismeliste poiste maailm võib mõnikord olla tõesti selline, millest täiskasvanud midagi ei tea ega teada saa.
Jon Katz "Simoni päästmine". Minu isiklikud eeslikogemused piirduvad paari eemalt nähtud eksemplariga päriselus, Iiahi ja Gerald Durrelli eeslivarsaga raamatutes. Piibli eeslid on rohkem nagu transpordivahendid või nii, igatahes pole ma mitte kunagi kuulnud või lugenud, et keegi süüviks eeslite isiksusse ja olemusse, kuigi küllap on iga loomaliik eriline ja huvitav. "Simoni päästmine" on vaieldamatult hariv lugemine. Sümpaatsel moel räägib autor ka loomakaitse ja -abi dilemmadest. Kustmaalt on tegu abistamisega, kustmaalt loomuliku elu võimaldamisega ja millal on kõige parem abi looma viimsele teele saatmine? See teos on momendil Apollos* kahe euroga müügil (muide, mis juhtub raamatutega, mis isegi üliodava hinnaga müümata jäävad?), minge ostke teie ka.
_____________
*Apollo raamatupoodi sattusin sellepärast, et Lillebrori soovitud sünnipäevakingiraamatut "Rahva raamatus" ei olnud. No ja ülisoodsa hinnaga ju võib, muidu ei ole Apollo kahjuks endiselt mu esimene valik.
