Kogu lähedasema ja kaugema maailma kooris lolliksminemisest on nüüd saanud aasta. Aasta tagasi olin ma juba jõudnud Linnaviletsuse peale tõsiselt vihastuda, saada unehäired, ostelda varude mõttes ja tööl vehkida testimist konveiermeetodil, kes teab, millal jälle saab. Noh, tol õppeaastal enam ei sanaudki rohkem. Keegi ei teadnud, mis selle koroonaga saab ja kui hulluks asi läheb... Siinkandis kogu eriolukorra ajal eriti hulluks ei läinudki. Olen endiselt seisukohal, et eelmise kevade paanika oli praeguse olukorraga võrreldes naeruväärne ja tegelikult oleks pidanud koolides vähemalt osalise, vahetustega kontaktõppe taastama maikuust, samuti haiglates plaanilise ravi - kui ikka oli näha, et neid koroonahaigete horde kusagilt tulemas ei ole. Tagantjärele tark on hirmus mugav olla, eks ole. Ja ikka on Mina Ise see maailma kõige targem inimene, miks nad küll ühegi Mina Ise käest kunagi nõu ei küsi...
Praegune lukkuminek on k-arve arvestades absoluutselt loogiline ja minu isikliku arvamuse kohaselt (sest mina ju olen nii tark) oleks võinud seda juba kuu aega tagasi teha. Pandeemia tingimustes valitsusvahetuse tekitamine ei ole kuigi vastutustundlik... mitte, et eelmine valitsus oleks olnud ideaalne. No ja praegu on meil vaktsiin, mis võiks tõepoolest olla esmajärjekorras kättesaadav neile, kes seda ise tahavad. Noh, et saaks kuskil üleriigilisel numbril ja veebilehel valida vaktsineerimiskoha ja panna endale kinni aja. Praegu vist ei saa? Isegi kui aeg pakutakse maikuuks, annab see soovijale ikkagi mingi hingerahu ja lootuse. Nojah, nagu ma juba kaks korda ütlesin, teab lihtkodanik ikka kõige paremini, mis valitsus ja muud asjapulgad tegema peaksid. Vist juba aitab selle ütlemisest.
Täna öösel magasin nagu muumitroll, olen teinud natuke üht ja natuke teist tööd distantsilt (ja meil kutsutakse kontaktõppele lapsi, kes teadaolevalt ise kodus toime ei tule, nii et ma saan kindlasti ka koolimajas tööd teha - see on alati palju parem) ja täna samuti kodukontoris tegutseva Mehega arvutit jaganud. Varusid meil on, aga kindlasti vähem kui eelmisel aastal samal ajal. Ilm on eelmise aastaga võrreldes palju talvisem, ma eriti ei usu, et nädala pärast juba esimest liblikat näha saaks. Aga kes teab.
Aga. Kolm ja pool kuud pärast eelmise aasta vihastumist, pettumist, segadust ja masendust istusin ma Tiergarten Tautendorfis roosipõõsa all pingi peal ja kudusin haapsalu salli. Mees magas mu selja taga toas - pink oli otse meie toa akna all -, suured poisid nautisid kohalikku WiFit ja Lillebror jooksis ülirõõmsalt mööda loomaaeda ringi. Ja meil oli suuremalt jaolt väga õnnistatud puhkus. Neli kuud pärast eriolukorra algust istusin ma Nuutsaku Puhkekeskuses trepi peal, kudusin haapsalu salli ja kuulasin, kuidas üks isemoodi vend rääkis oma Lugu. Ja peaaegu pool aastat pärast eriolukorra algust olime Linna Maarjalaadal küll vales kohas, aga nii suure hulga nii õnnistatud kohtumistega, et see oli kokkuvõttes vist üks toredaimaid laatasid üldse. Suure Suvelõpupeo ja nutivaba lauamänguõhtu saime ka ära pidada.
Ehk sellel foonil... mis siis, kui kõik ka nüüd hästi läheb? Või vähemalt poolhästi?
Numbrid on küll koledad aga kui võimalik siis pooldaks mina regionaalseid piiranguid. On teistes riikides saadud maakondade kaupa lukus olla, saaks ka meil. Algklassilapsest on lihtsalt kahju. Neil klassist haiguse tõttu puudub üks laps. Kogu koolis ühtki klassi pole seni lähikontaktsetena koju jäetud. Aga varsti on kevad ja aprillikuu ja ehk läheb maailm ka õigeks tagasi...
ReplyDelete