Endiselt armastan ma raamatuid, mida teatud intervallidega üle lugedes võib näha hoopis uue külje pealt. Ja endiselt armastan ma Jaan Krossi romaane. Ja keskaja kohta lugeda.
Krossi olen näinud nimetatavat ka pseudoajaloolaseks, aga päris korrektne info romaanis võib teinekord muuta loo kuivaks... ja eelkõige on ajaloolise romaani puhul oluline õhkkond.
Õhkkonda on Krossi raamatutes alati süle ja seljaga. Seekord maitsesin ja nautisin eriliselt Krossi rikkalikku keelt, kuigi kuulun ilmselgelt nende hulka, kelle jaoks võinuks iga osa lõpus olnud sõnaseletuste-ports mitu lehekülge pikk olla. Ei oskagi hinnata, kas Kross kasutas Aaviku uudissõnu või ikkagi keskaegset keelt...? Ja kui see oli päriselt keskaegne, kui mõnus võiks olla seda keelt tänapäeval pruukida võtta, mmmm… Ainult et suurem osa nii-öelda normaalseid inimesi ei saaks aru.
Teine uus asi, mis kindlasti viimasest lugemisest tuntavalt erines, oli, et keskendusin loost rohkem Balthasari mõtetele. No eks see vana Russow üks igavene machomees oli, edev ja kohati ikka kabunaiivne... aga tema siseheitlused ja suhe Jumalaga ajal, mil usus olemine olnuks nagu iseenesestmõistetav, kuid paljude puhul jäi ikkagi vaid leigeks kombetäitmiseks, olid igati huvitav lugemine. Päris tõsine, pühaduse piirimaile jõudnud usumees on selles raamatus vast ainult õemees Meus, aga tema elu jääb napiks ja karakter minu maitsele lahjaks.
Vaatasin, et Goodreadsis on inimesed kurtnud, et naised olevat kehvasti kirjutatud. Huvitav, minu jaoks on just naised Balthasari enda kõrval eredad ja meeldejäävad, mehi on nii palju ja enamasti on nad nii ühetaolised, et raske on vahet teha. Õde Annika, jah, tema on oma leebes tõsiduses kahvatuvõitu, no ja Magdalena lapselik edevus on ka nagu on... aga Elsbeti kirsipuhastamise-aegne monoloog, episoodiline, aga südamlik punapea Lada, traagilise saatusega Anna (kes alles päris lõpus ilmub) ja liiderlik Katharina on igaüks isemoodi eriline. Epu vaiksest truudusest ja lunastusest rääkimata. Küllap on taas tegu igaühe isikliku filtriga.
Tänulik.
Mul tekkis nüüd ka soov see raamat üle lugeda. Huvitav kas mu Eesti riiulitel on see kusagil olemas või tuleks see ostunimekirja lisada? Oh kui hea, et Lufthansa tittedele täispagasi annab, saab jälle kaks kasti raamatuid kaasa tuua :)
ReplyDeleteKross on väärt lugemine. Et Sul soov tekkis... ma tunnen ennast lausa influentserina. :)
ReplyDeleteRussowi aegsest keelest (mis on pigem varauusaegne kui keskaegne, ikkagi 16. sajand juba - võrdluseks, enne kui ta suri, lavastati Inglismaal juba täie hooga Shakespeare'i näidendeid) tähendab, keskaja omast küllap tunduvalt arusaadavam, kuigi päris keskajast pole suurt midagi alleski) on väga vähe säilinud, aga midagi siiski, ole lahke ja võrdle terviseks:
ReplyDeletehttp://www.murre.ut.ee/vakkur/Korpused/korpused.htm
Ainult et vanas kirjaviisis, seda tuleks tuttavamaks kirjutada, kui tahta, et usutavalt oleks lihtsam hääldada.
Kõige suurem erinevus tänapäevaga on kaasaütleva käände puudumine, selle asemel on kaassõna "kaas" - nt "teyße nyme kaeß" = "teise nimega". Ja kohati tuttavate sõnade teistsugune pruukimine, nt kellelegi ütlemise kontekstis "vastu" ("se ausa kochto wasto").
Ning see, et kirjakeelt ei ole veel ühtlustatud, igaüks kirjutab, nagu mõistab.
Aitäh, väga huvitav! Minu ebamäärases ajalooteadmises on 16. sajand selline keskaja ja uusaja vahepealne asi.
ReplyDeleteSinu antud lingilt vaadates tundub, et vana saksa keel, mida Krossil ka rohkesti on, on minu jaoks lihtsamgi lugeda kui vana eesti keel. Tundub, et saksa keeles oli siiski 16. sajandil mingi ühtlane kirjaviis olemas, aga eesti keeles kirjutas igaüks oma äranägemist mööda. No ja kui neid tekste omavahel võrrelda, siis tundub, et mõni on üles kirjutatud rootsi, mõni saksa, aga mõni hoopis poola keele kirjapildiga.
Ma küll mõtlesin peamiselt miljonit nimi-, omadus- ja tegusõna, milletaolisi meie igapäevakeeles ja üldiselt ka raamatukeeles ei kohta. Krossi nendes raamatutes, mida ma paremini tunnen (sest kodus on mul Krossi ebaloogiliselt vähe), neid sõnu pole. Et selles mõttes, kas Kross leiutas mingid "oma" keskaegsed sõnad või on need autentsed, ainult lõunaeestlasele ennekuulmatud murdesõnad või hoopis midagi muud.
ja kui ma nüüd järele mõtlen... siis mina räägin küll, et keegi on kellelegi ütlemise tähenduses kellegi vastu... mitte, nagu "ole tema vastu kena", vaid eeee... "ta rääkis nende vastu, et..." ja sellisel juhul ei mõtle ma kindlasti vastuvaidlemist, vaid mainitute juuresolekul, neile rääkimist. Mis asjaoludel, seda ei tea, perekondlikult esineb Tartu- ja Põlvamaa murrakute mõjutusi.
Aga veelkord aitäh, Notsu, Sinu teadmistepagas on vist lõputu!
ma pean ennast ise laia haardega diletandiks, et midagi ei tea päris põhjalikult, aga uudishimust olen midagi lugenud. Aga see konkreetne valdkond on peaaegu mu eriala, nii et seda oleks mul plass mitte teada. Ses mõttes peaaegu eriala, et meil olid need keeleajaloo asjad ülikooli stuudiumis sees, kuigi ma ei spetsialiseerunud eesti keelele.
DeleteKui sa oled pärit suguvõsast, kus on pidev kristluse traditsioon olnud, siis võib see "vastu" olla ka vanade piiblitõlgete mõjul hilisema ajani säilinud.
seda ka, et Eesti - või üldse Liivimaa - kontekstis olen ma nõus, et 16. sajand on keskaja ja uusaja vahepealne asi. Mul pole mingeid tõrkeid öelda, et kuni Liivi sõjani oli siin sisuliselt keskaeg, sest ega elulaad selle ajani väga muutunud. Sõda tõi küll mingi murrangu sisse. Või noh, mõnes mõttes ongi väga varauusaegne nähtus, et kogu aeg käib mingi sõdimine, sh ususõjad (kuigi vahel on need üksnes nime poolest ususõjad, kui mõelda, et katoliiklik Prantsusmaa lõi sama katoliiklike Habsburgide vastu kampa luterliku Rootsiga), ja elu on üldiselt halb kõigil peale avantüristide ja elukutseliste sõjameeste (kuigi alati leiaks erandeid). Siin samamoodi, Margus Laidre kutsub seda Liivi sõjaga alanud ja Põhjasõjaga koos lõppenud ajajärku isegi Liivimaa saja-aastaseks sõjaks, sest ega enne Põhjasõja lõppu siin hool ja hoobil eriti vahet polnud.
DeleteAitäh meenutamist, et ma seda lugeda tahtsin!
ReplyDelete