Kolmapäevaselt

Koolivaheaeg on üks tore asi. Ei pea näpuga järge ajama, millisel lapsel mis kell hommikul videotund algab ega midagi. 

Valitsus on ka lahke, lubab, et nädal pärast vaheaja lõppu lastakse ka natuke tavapärases rütmis tööd teha. See distantstugitädi olemine on ikka jube vaevaline ja mitte kuigi efektiivne. Aga kontakt-kokkusaamist ootan juba terve hulga algklassilastega, kes siit ja sealt on välja koorunud... mu aju töötab praegu vist nagu Margo Durrellil... Ühesõnaga, vahepeal on selgunud peotäis algklassilaste muresid ja murekesi, millega saab kõige paremini tegeleda kontaktsuhtluses ja seni teadaolevalt kannatavad need kõik maikuuni oodata küll. 

Eile oli "shop till you drop" päev. Praegusel ajal väga veider, aga kui käia päeva jooksul lausa kahes supermarketis ja samuti kahe aianduspoe välialal, siis tundub küll niimoodi. Vaarikataimed ja kolleegi poolt soovitatud kirsipuu ootavad veel istutamist, samuti Maximast saadud roniroosid - need eksemplarid nägid suurepärased välja, ehk jäävad ellu -, aga "Emma Leppermann" juba kohaneb meie mullaga. Kuskohast Tartus veel virsiku- või aprikoosipuud saab? Mullapalliga ja absoluutselt külmakindlat tahaks. Ideaalis ka sellist, mis metskitsedele ei maitse, eelmise katsetuse pistsid nimelt kitsed pintslisse... või peaks kitsedele mõned noored õunapuud ostma, neid pole meil ka mitte mingit mõtet istutada, süüakse lumepiirini ära. 

Raadi Maximas muide müüakse kõhnemate meeste triiksärke kahe euroga. Kraenumbritele 39, 40 ja 41 oli neid eile seal veel päris palju. Ma teiste Maximate kohta ei tea, aga võimalik, et neid on mujalgi.

Veel saabus öösinine lõng. Nii toredasti, et poodi sisse minnes nägime DPD autot parklasse tulemas, poole poetiiru pealt tuli sõnum, et pakk on kapis, ja pärast kassat kapini jõudes komplekteeris kuller veel kappi, ütles, et läheb viis minutit. No see oli küll kõige lühem viis minutit, mida ma elus kogenud olen, kuller tegutses ülinobedalt.

Esmaspäeval käisin korraks üksi jalutamas - või nojah, tatsumas mööda kuluheinamaad. Meie taga-aia tagumise nurga lähedal on üks teadmata kuuluvusega veesilm, mis kahjuks inimestele ujumiseks ei sobi. Küll aga meeldib see konnadele, kellest suur hulk seal rõõmsalt konna ujus. Hulgaliselt katkujuurt kasvab seal ka, see õitseb hetkel üsna pööraselt.

Avastasin ühe jalustarabavalt ilusa blogi. Siin: Remembering The Old Ways Mis siis, et ta juba umbes kolm aastat juurde ei kirjuta, pildimaterjal on imetabane. Neid pilte vaadates tundub, et selline see õige elu peakski olema, nagu vana-aja Inglismaal. Ja kujutage ette, neil õnnestubki niimoodi elada! Kusagil oli siiski ka pilt ühest pojast, kes kandis täiesti tänapäevast kapuutsiga dressipluusi, nii et päris kogupereüritus see vintage elu vist pole... aga need teelauad ja see antiikmööbel ja elamine majas, mis on enam-vähem 300 aastat vana... Selle kõrval on meie Maja 116 aastat eimittemidagi. Peaks hakkama sagedamini küpsetama, aga kardetavasi ei saavuta ma ilusaid ja omavahel kokkusobivaid lauanõusid mitte kunagi. Iseenda küündimatuse äratundmine on üsna kibeda olemisega asi, eks ole?

Ma nüüd lähen villavaibakesi kuduma, arvatavasti 70-aastaste telgedega 116-aastaste sarikate all. Kah midagi.