Sest ma pole ammu Peki-Heinist rääkinud.
Mõned sõbrad - siis, kui veel tohtis kirikus käia - ahhetasid, kuidas ma kavatsen terve paastuaja ilma šokolaadita hakkama saada. Näe, sain. Muidugi, kui kohukese peal oli šokolaadiglasuur, siis ära ei kraapinud, aga ega ma neid kohukesi ka hommikust õhtuni ei pugi... Ei tundnud puudust. Eile tõi Mees spetsiaalselt mulle tahvli "Maraboud", sellest on vist veel üle poole alles, hädavajadust ei ole, söön pigem näksimiseharjumusest.
Lihaga ka probleemi ei olnud. Sõin rõõmuga kartulit ja salatit, saidki mehed ja poisid rohkem kotletti. Vahel kogemata mõni lihane asi juhtus ka, näiteks olid meie sekretäri lahkumislaual (ta läks kuhugi mujale tööle) krevetiga tikuvõileivad, krevettidele pole võimalik vastu panna... ups... Aga mingeid erilisi probleeme lihast hoidumisega ei märganud.
Kasutegurit paraku ka ei märganud. Võimalik, et minu naha sees on varasemast veidi vähem mind ja veidi rohkem ruumi... aga ma parem ei proovigi suvist kirikukleiti selga saada, kui õmblused ei rebene, siis kinni jään kindlasti.
Natuke rohkem mõtlesin küll selle peale, miks ja millal ma söön. Et kas on praegu kohe nii palju vaja...
Peki-Heiniga tegelemiseks soovitas kolleeg kõndimist. Ma võib-olla võtan mingi sammulugemise-asja ette, kui ilmad veel natuke soojemaks lähevad. Aga võib-olla jätkan plaani teha iga päev pärast sööki - kui just hullusti ei saja - tund aega aiatöid. Siis on liigutamisest kasu ka, niisama-kõndimine on selline spordi moodi tühikarglemine. Oleks siis, et me oskaksime kevadkogritsatega midagi peale hakata, meiekandis pidavat nad kasvama.
Kas enesetundes mingeid muutusi ei täheldanud?
ReplyDeleteMa kõndimist armastan väga, just looduse pärast, ja liigutamine teeb head mu enesetundele. Aga olen täheldanud, et kõndimine ega rattasõit ega ujumine minusugust tegelikult ei treeni st koormust ei anna ja pekki ei sulata. (Samas ei kavatse ma harrastada mingeid muid treeninguid ka, need jäägu neile, kes neid naudivad. No suusatama olen nõus, kui lund antakse, sest see oli tore lapsepõlves ja meeldib siiani, aga kõrvaltvaataja nimetaks seda pigem suuskadega jalutamiseks.)
Ei, ei mingit olulist muutust.
ReplyDeleteKuu aja kõndimisega olevat kolleeg 10 kilo alla võtnud. Ma veel mõtlen, mis ma täpselt ette võtan. Või ostan endale uue notsutassi selle asemel, mis katki läks, ja vaatan iga kord paksu põrsaga tõtt, kui küpsiseisu tuleb, küllap oleks sellestki abi.
Vee joomine pidi ka aitama. Ma siin suure hurraaga alustasin eelmisel nädalal, aga ainult esimesel päeval jõudsin 2 liitrit ära juua. Edaspidi oli tarvis eelnevalt kaaluda ja arvestada, millal on võimalik sellest veest jälle lahti saada. Ja siis ei tulnudki tublist veejoomisest eriti midagi välja...
ReplyDeleteMnjaa, suure hulga vee joomise puhul on tõesti oluline küsimus, kuidas sellest pärast vabaneda... või pigem, kuhu, et oleks viisakas nii vabanemisprotsess kui pärast enda olemine. Ja millal. Tegelikult pidavat olema võimalik keha suuremate vedelikukogustega harjutamine, aga ma ei tea, kuidas ja kas see ikka kõigi puhul töötab.
ReplyDeleteKui ma Ajal Enne Esiklast 10 kg alla võtsin, siis oli mul järgmine strateegia (esimesed paar nädalat oli raske, siis harjusin ära ja 10 kg kadus mingi 8-10 kuuga umbes).
ReplyDelete1. Igal hommikul panin kirja oma netokaalu (st pärast ärkamist ja tualetiskäiku ning enne hommikusööki).
2. Kirjutasin üles kõik, mida sõin, et saada ülevaade, mida ja kui palju ma ikkagi söön. Mõjus distsiplineerivalt.
3. Käisin palju jalutamas. Lähtusin põhimõttest, et kaalu kaotamiseks peab kulutatud energiat olema rohkem, kui toiduga saadud energiat. Ja alati, kui mul oli kahtlusi, et ehk on toiduga saadud energiat rohkem, võtsin ette tunni-paarise jalutuskäigu.
Portsojeid ei kaalunud, kaloreid ei lugenud. Ajal Enne Lapsi oli muidugi lihtne endale pikki jalutuskäike võimaldada...
Kõlab hea süsteemina. Ainult see enesedistsipliin... Minu puhul ongi lõpuks kõik sisemise laisklooma taga kinni.
ReplyDelete