Monday, April 5, 2021

Väljakutsetest ja valudest

 Eelmisel nädalal märkisid paar inimest Indigoaalase juures tema ise kaasa arvatud, et päris elus peabki olema valusid ja probleeme, mida lahendada. 

Täna ütles keegi Lydia Ritsiku juures, et väljakutsed on vajalikud inimese vaimsele ja füüsilisele tervisele. 

Kui neid väiteid sõna-sõnalt võtta... siis sõltub kohutavalt palju sellest, milline kaal sõnadele anda. Servapidi on see filosoofiline küsimus (mis mulle ei meeldi), aga minu meelest isegi rohkem psühholoogiline. Oma töötöös puutun minimaalselt kord kuus kokku olukorraga, kus on vaja selgitada, mis kaaluga üks või teine sõna või väljend on, sest õnnetuseks ei ole mõtteseisundeid  ja tundeid väljendavad sõnad selgelt piiritletud ja üheti mõistetavad nagu "vihmauss" või ütleme, "paberraha". 

No ja siis ma mõtlesin, et paneks sel teemal oma mõtted kirja, põhimõttel, et oma tuba, oma luba. Natuke mõtteid arenes ka eelmisel nädalal ühe noorema koguduseõega peetud telefonikõnest. Tema tegeleb vabatahtliku sotsiaaltööga või umbes nii ja oli väga häiritud, kui ma seda valu- ja probleemijuttu talle mainisin (sest tuli teemaks). 

Sest vaadake... päris palju valu ja probleeme siin maailmas lähevad kategooriasse "mu lähedasel on ravimatu haigus" või "olin niigi väikesepalgaline, sääste pole, jäin tööst ilma" või "abikaasa on mind aasta aega petnud" või "11-aastane laps elab üksi, sest üks vanem on surnud ja teine pikemaks ajaks välismaal tööl". Need ei aita inimestel mitte kuskiltpidi areneda. Üksikjuhtudel teeb töökaotus leidlikuks või leinast läbitulek tugevamaks, aga mõtelge nüüd ise, kui teie parimatest sõpradest keegi pisaraid neelates teile tunnistaks, et tal on praegu nii... Ainult et inimesed, kes mingisuguste abistavate elukutsete või vabatahtliku tööga on piisavalt kaua tegelenud, mõtlevad valust ja muredest eelkõige ränkade sündmuste võtmes. 

Arendavad ja igati kasulikud, kuigi juhtumise hetkel päris ebameeldivad probleemid on näiteks "auto ei lähe käima, kuidas olukorda lahendada?" või "kuidas ma korraldan oma alaealiste laste kooli-trennilogistika?" või "mul on kolleegiga eriarvamus ühe probleemi suhtes, kuidas pöörduda tema poole nii, et saaksime edaspidigi head koostööd teha?" Ja mõned pettumused, jah, need on ebameeldivad, aga paraku vahel vajalikud - näiteks väikelapseea arusaamine, et ma ei saa kõike, mida tahan... Või kui õmbleja mu kunstkarvast kasuka täielikult ära rikkus, käisin sellega üks kord koolis, läksin koju, nutsin peatäie, läksin ostsin Abakhanist uue kunstkarusnaha ja lõike, tulin koju, hakkasin õmblema... ja see kasukas teenis mind ligi kakskümmend aastat. Sain tõesti kogemuse, et ma ei vaja õmblejat, et endale riideid saada. Aga kui mul ei oleks olnud raha uut materjali osta või käsitööandi, mille pealt julgeda ise endale õmblema hakata... siis oleks see olnud lihtsalt üks õnnetus. 

Sama lugu on väljakutsetega. Mulle ei meeldi see sõna ja ma ei saa selle vajalikkusest enda elus aru. Ega ma väljakutseid ja enese proovilepanekuid ei otsi ka. Nagu ma Ritsiku juures Lydia reisifilosoofiakriitika kohta ütlesin - väga rumal oleks teadlikult minna paika, kus mulle väga tõenäoliselt ei meeldi, avastada, et ei meeldigi, ja pärast kirjutada reisikiri, kui nõõ-mee oli koht, kuhu mul polnuks üldse asjagi nina toppida (olevat mõne "Minu"-sarja raamatu puhul nii, vähemalt nii lugejatele olla paistnud)... 

Mina mõtlen varemkogematutest keerulistest asjadest pigem nii, et ilmselt on see siin ja praegu tarvis ära teha ja kui ärategija pean mina olema, no ma siis teen ära. See mõtteviis on aidanud toime tulla päris paljude ebasümpaatsete ettevõtmistega. Millegipärast on "väljakutse" minu jaoks kergekaaluline sõna, et panen ennast proovile, kui tuleb välja, on tore, kui ei tule, ei ole sellest ka midagi... Sobib teatud kontekstides, näiteks kui minusugune põhukott läheks kergemat sorti mägimatkale või noh, näiteks see minu mullukevadine Duolingo-projekt... Aga näiteks võtta uut töökohta kui väljakutset... võeh. Kui seal midagi untsu läheb, siis parimal juhul on tegu rahalise kahjuga, kehvemal juhul on ka inimesed katki tehtud. 

Eks see enda piiride tundmise vajadus ja piirides püsimise vajadus on natuke ka erialane kiiks. Olen näinud olukordi, kus abistaja "võtab vastu väljakutse" ja vajab pärast ise abistamist, sest ei tundnud oma piire. Nii et vabandust, Lydia, kui Sa sseda lugema juhtud, võib-olla meil on väljakutsetest ja katsumustest erinev arusaamine, aga minu maailmas on need pigem vaimsele tervisele ohuks... 

Aga jällegi, väikesed igapäevased sündmused enda võimete piirides võivad olla vägagi arendavad. Või miks mitte ka nende võimete piiridest tibusammukese võrra üle. Mitte rohkem, siis laiendab piire turvaliselt ja kogemusi loovalt. Mõni inimene sobib toimetama ainult oma koduseinte vahel, mõne haare ulatub üle maailma. Kõik on väärtuslikud, kuni nad hästi toimetavad. Aga kui nad teineteist ei mõista... siis pole sinna midagi parata. 

No comments:

Post a Comment