Mõelda, et homme on esimene juuni!

 Nii ohkas vist Bilbo oma puhkuse algusotsas. Tõepoolest, mai on olnud kuidagi... jahedapoolne. Vast pakutakse juunis pisut suvisemat ilma. 

Igatahes juhtub juunis PLNi kohaselt mitmesegaseid asju. 

Kõige tähtsam sündmus on loomulikult Lõpetamine. Sellele eelneb veel paar eksamit, millega JJ kindlasti hästi toime tuleb.

Vahetult enne Lõpetamist on Vanaemal sünnipäev... me veel ei tea, mida me sellega peale hakkame. Olukord ja Vanaema käitumine neil päevil on liiga ebamäärased, et plaane teha.

Kindlasti tuleb koolivaheaeg ja meil Mehega ametlikult puhkus, see on tore.

Kõigest sellest jupi maad eespool osaleb Mees Konverentsil Pealinnas ja võtab naise lihtsalt niisama kaasa. Veedame öö ühes vanalinna hotellis ja mina saan Konverentsi ajal käia kunstinäitusel ja merd nuusutamas ja teha mida iganes... mida seal Tallinnas kõike teha saabki. Ära eksida, ma arvan.

Kuni vanemad pealinnas lustivad, peavad hiired lapsed pidu... plaanis on puberteetikute pelmeeniõhtu või midagi taolist. Täpne kohaviibivate poisslaste arv ei ole veel teada. 

Lillebror kohtub oma südamearstiga.

Toimub jaanipäev, veel ei ole teada, mis vormis. 

Sööme mmmmmaasikaid. Loodetavasti toimub ka suurem moosikeetmine. 

Muidugi jätkub igasugune ehitustegevus. 

Nüüd õitsevad meil jälle õunapuud

 või kuidas see Malin seal Soolavaresel kirjutaski. Erinevalt Malinist ei ole mina blond, üheksateistkümneaastane ega ligitõmbava välimusega (ma loodan!), aga pean sellegipoolest tegelema ühe mõnevõrra hajameelse mehe, kahe õu-võu pubeka ja ühe loodusest vaimustunud väikepoisiga (pääsesime täna napilt koertenäitusele minekust...).

Igatahes, jah, õunapuud õitsevad ja sirelid ka. Ja maasikad, nii aedmaasikad ontlikult peenras kui mets- ja kuumaasikad seal, kus neile meeldib. Nemad ei ole lasknud ennast segada asjaolust, et pool nädalat sada enam-vähem kogu aeg vihma. Vihmasaju tagajärjel muutus meie maapind ebatavaliselt pehmeks, nii et Jõugu Juht tuli ükspäev oma kunst-põllusõidult uskumatult porise autoga ja vedas järgmisel päeval üsna häbelikult autojäljekujulistesse mülgastesse oksamultši, et sealt natukenegi kuiva jalaga rehviga läbi pääseks. 

Esmaspäeval käis JJ täiesti porivabalt, aga pealaest jalatallani pidulikus mundris tutiaktusel. Piltide järgi otsustades oli ta kohalviibijatest kõige šikim noormees, aga minu arvamus on muidugi mõnevõrra kallutatud. 

Veel tegi JJ eesti keele eksamit. Inimese kohta, kes on grammatikale alati lähenenud loominguliselt ja komade eksistentsi enamasti ignoreerinud, oli tulemus täiesti tore. Kirjanditeema oli küll õel ("Miks õppida eesti keelt?"), aga ka selle eest jagus talle kohe päris palju punkte. 

Legolas sai reede õhtul harvaesineva puberteedihoo. Saunaõhtu Gäng olevat küsinud, kus ta on ja miks ta ei ole juuniorites, ma ei tea, mida Lillebror vastas. 

Lillebror, nojah, käis juuniorites (kiriku teismelistetund) ja osales sealtkaudu ka Kirikute Ööl. Veel lõpetas Lillebror ametlikult pühapäevakooli. 

Mees... tegi seda ja teist. Laupäeval ajas ta muruniiduki alla meie aia ainsa roosipõõsa. Minu meeleolu ei olnud selle järel just kuigi roosiline, kuna roosid on umbes ainsad lilled, mida ma endale aeda tahan. Tegelikult peakski meie aia suurust arvestades olema meil vähemalt kolmekohaline arv roosipõõsaid. Tegime sellega täna Juhani puukoolis algust, pean nüüd leidma sobiva koha neljale roosile. 

Lisaks roosiaiandusele olen istutanud 48 tomatit räimes, rookinud laupäeval suure pahameelega (roosi pärast) ära vaarikaplatsi ja tapnud lugematul hulgal tigusid. Ühel varahommikul nägin unes võimalusi, kuidas kaotada kübar. Võimalusi demonsteerinud daamil kadus kübar metsa vahel, autoga sõites ja valgusfoori all tee ületamist oodates. Viimasel juhul sirutas ta ahastavalt käsi kübarale järgi ja kuna tegevus toimus Venemaal, astus talle kohe ligi keegi meesterahvas, moodustades vägagi tõetruult skulptuuri "Tööline ja kolhoositar" või mis selle nimi oligi. Ärkasin omaenda itsitamise peale. Natuke naermist kulub alati ära, isegi unes... eriti kuna ilmsi on tarvis tegeleda Vanaema-nimelise probleemiga ja see on nüüd küll kõike muud kui lõbus. 

Aga nüüd, vabandage, roosid. 

Jälle raamatuid

James Dashner "Põlenu katsed". Jõugu Juht käis eelmisel nädalal raamatukogus ja laenutas omast vabast tahtest teise osa... ma laenasin siis pojakese käest, et seda sarja õiges järjekorras lugeda ja millestki äkki isegi aru saada. Nojah, "Näljamängudes" tekib ka küsimus, kuidas ometi veel on võimalik kedagi surma saata või sandistada, kirjanike fantaasia on ikka piiritu. Ilmselgelt ei ole ma selle sarja sihtgrupp.

Christina Dalcher "Vox". Mõnel kirjanikul õnnestub sama loo uuesti jutustamine päris kenasti. Mõnel ei õnnestu. "Vox" on kahjuks väga ebaõnnestunud plagiaat, originaal on "Teenijanna lugu". Lisaks plagiaat olemisele on lugu ja sündmustik täiesti ebarealistlikud, alustades faktist, et laste turvalisuse pärast pidevas paanikas, töönarkomaanide riigis USAs ei ole kahel tippspetsialistil ülitõenäoliselt võimalik  kasvatada nelja last ilma, et neil oleks abiks vanavanemad või (tõenäoliselt naissoost) lapsehoidja. Ja väga tihti on teadlasena võimekad inimesed võimekad ka kodumajanduses (või osavad ülesannete delegeerijad), vastandumine haritud koristamisvõimetu ja hariduseta kodukana oli ka kaugelt liiga lihtsakoeline. 

Nele Neuhaus "Kuri hunt". Väikeste tüdrukute emadele kindlasti ei soovita, laste väärkohtlemine on maailmas kahjuks liigagi olemas. Aga Taunus. Ja Taunuse kohanimed. Ja kõik need tänavanurgad, mis on kenasti täpselt ära kirjeldatud ja annavad põhjust Frankfurdi ja selle ümbruse kaarti uurida. Kui ma sinna ka mõnda aega ei pääse (totter koroona, noh), siis rõõmustab ka maakaart.

Oyikan Braithwaite "Minu õde, sarimõrvar". Paluks rohkem Aafrika kirjandust. Mitte et see õige pöördumine oleks, Aafrikas on tegelikult nii palju erinevaid riike ja kultuure... aga kuna seda kõike jagatakse meile hirmus vähe, kipub see natuke üheks aafrikaks puha kokku sulama. See raamat oli mõnevõrra ärritav, aga teisest küljest jällegi naljakas. Väga mõnus lugemine ja kaanel lubatud musta huumorit pakuti kohe palju. 

Liis Lass "Minu Singapur". Ma loen kõiki Aasia-raamatuid tänulikult ja huviga, sest ise sinna reisida kindlasti kunagi ei soovi, aga silmaringi laiendada küll. Autori isik oli mulle siiamaani tundmatu - pole ka ime, "Kroonikat" lehitsesin viimati kunagi eelmisel sajandil ja muidki seltskonnainfo allikaid pole eriti nägema juhtunud. Pärast raamatu lugemist tundub, et tean autorist päris palju. Nii tema elustiilieelistustest kui poliitilistest vaadetest (huvitav, et ta selle kõige juures ikkagi Taavi ja Luisaga sõber on - kui need just mingid muud Taavi ja Luisa ei olnud...). Singapuri poliitikast saab ka päris palju teada. Millest peaaegu mitte midagi teada ei saa, on kohalikud inimesed ja nende elu. Meenutab raamatut "Minu Tai", mis kirjutati vist kah mina-mina-mina mätta otsast. Muidugi, Singapuri ülereguleeritud turvalisuses võibki olla nii, et inimesed on kõik sarnaste eludega ja keegi midagi huvitavat-naljakat-võõristavat ei teegi... Täiesti ebaõnnestunud on raamatu alguses olev maakaart, hägust udupilti ei näe prillidega ega ilma, ometi on see alati üks "Minu-" raamatute parimaid osi.

Örgh

Vabandage, kui järgnev on õel. Aga mul on tõesti paha olla. 

Tegelikult on mul sellest naisest kahju. Paraku on veri paksem kui vesi või-ääää kolleegid lähedasemad-äää kui koolitaja. Ää.

Toimub loodetavasti viimane etapp sellel õppeaastal meile pealesurutud õpetajapiinamisest ebaadekvaatse koolituse ja (peaaegu) ebaadekvaatsete koolitajate näol. Lõpuni-ää ma ilmselt vastu ei pea. Ää.

Esimese kahekümne minuti jooksul jõudis daam teha-ää juba niisuguse hulga apsakaid, äää, et mul on juba praegu füüsiliselt halb olla. Ää muidugi ka. 

Palun, lugupeetud Otsustajad, koolitage oma koolitajad esinema. Ja palunpalunpalun, ärgu üritatagu virtuaalkoolitusel luua mingit semutsevat õhkkonda, see läheb kohe päris kindlasti untsu, eriti kui eelnevalt on loodud äärmiselt vilets taust. 

Ma loeksin suure huviga praegu rääkiva (ää) naisterahva artikleid, sest mulle tundub, et tema jutul on sisu. Aga see vorm... 

Jüri Kõre pidas meile kunagi loenguid, kus igas lauses oli mitu korda "eks ole". Tegime konspekti servale ristikesi, aga mul pole konspekti alles... Aga meil oli vähemalt õhkkond servapidi akadeemiline, mitte familiaarne. 

Sama koolituse raames saime ka ühe toreda, tõesti hariva ja vajaliku päeva kompetentsete koolitajatega, aga kõik see muu... 

Raamatuid

 Yangsze Choo "Vaimumõrsja". Mõtlesin seda Raamatukogus nähes, et miks ka mitte. Pärast lugemist mõtlen sama. Hiina vaimumaailmast, leinakommetest ja muust taolisest on ju lapsena loetud, mingid uppunud poiste vaimud olid muinasjuttudes ja kus... aga see raamat annab lõpus ka lühikese seletuse, mis ja kuidas. Et surnutele tuleb pidevalt ohverdada, sest nad vajavad teispoolsuses raha ja muudki, selgub juba jutust enesest. No ja fantaasiakirjanduse alla liigitub see teos ka. 

Kathryn Hughes "Kiri". Jäi pooleli. Ei ole lõpmata igav, aga midagi muutus tüütuks.

Virginie Grimaldi "Küll sa suuremana aru saad". Paluks rohkem prantsuse kirjandust. Natuke nagu "Puhkus papaga" ja natuke nagu "Sonja viimane soov", aga sügavam. 

Alex Flinn "Koletu". Kui mul mõni laps peab jälle noorteraamatut lugema, siis see sobib. "Kaunitari ja koletise" lugu on lapsepõlvest peale olnud mu lemmikmuinasjutt. "Koletus" on see jutustatud koletise seisukohalt ja toodud tänapäeva maailma, aga seda on tehtud hästi. 

Lucinda Riley "Päikeseõde". Riley raamatute fenomeni pole ma kunagi suutnud lõpuni mõista. Korra võib lugeda - peaaegu iga raamatut võib korra lugeda - ja tõepoolest, võiks juba ära seletada, mis mees see Pa Salt oli ja mis imeasja pärast ta need pisitüdrukud kogu maailmast enda juurde kokku korjas... aga midagi rohkemat ma sealt leida ei suuda. Vist igas raamatus saab identiteedisegaduses õde teada oma päritolu ja selle kõige käigus leiab ka õnneliku armastuse või midagi taolist (niipaljuke neid eelmisi mäletangi). Kuidas see ometi nii on, et armastus tuleb niipea, kui noor naine oma juuri hakkab otsima... mina aru ei saa. Ja mismoodi Pa Salt teadis, et lapsendada tuleb just nimelt neid tüdrukuid, sest nemad on mingite erakordsete naiste kaotsiläinud järeltulijad? Urr. Loodetavasti antakse viimases raamatus vastused. 

Mhairi McFarlane "Ära unusta mind". Naistekas, aga lustlikumat sorti eksemplar. Meenutab millegagi Bridget Jonesi. Mõned teemad on siiski väga tõsised, väga noorele lugejale ei soovitaks.

James Dashner "Labürindijooksja". Jõugu Juht pidi viimase kohustusliku kirjanduse raamatuna lugema midagi Eesti Lastekirjanduse Keskuse soovitusnimekirjast. Ütles kogemata, et on hea raamat küll*. Ma siis lugesin ka üle. Kui ma õigesti mäletan, siis on see sari olemuslikult häiriv ja ma ei saanud esimese lugemise käigus - mingis juhuslikus järjekorras lugesin kunagi kõiki osi - vist lõpuni aru, mis nende eksperimentide ja kogu jubeduse loogiline põhjus pidi olema. No aga JJ-vanuste jaoks on raamatus tähtis põnevus ja pinge, mitte loogilisus. Kusagil on "Labürindijooksjat" võrreldud "Lahkulööjaga". On küll jah sama tüüpi, ainult et "Lahkulööja" on vist leebem. 

______________

*ta ei vali lugemist kui tegevust, kui on võimalik teha midagi muud. Analüüsis ükspäev, et talle ei meeldi aeglased tegevused, tahaks teha midagi kiiret... tänapäeva laste häda. Küllap õpib temagi aju taas aeglasemas tempos tegutsema. 

Karikatest ja kuubedest

 Selle nädala paari päeva tegemisi ma lihtsalt ei mäelta. Küllap siis ei juhtunudki midagi erilist. 

Mäletan, et käisime ülikonda ostmas. Assjassepuutuv noormees puges Montoni riietumiskabiinis ikka ühest pintsakust välja ja teise sisse... ja pükstega samamoodi. On mõnevõrra häiriv, kui nädal enne esimest ülikonnasündmust märgitakse, et tead, emme... mul on need püksid vist äkki lühikeseks jäänud. Ja kui kahe ülikonnasündmuse vahel on peaaegu terve kuu, mille jooksul võib teismeline poiss kasvada ettearvamatult palju sentimeetreid, on veel häirivam. No aga saime ilusasti eelarvesse jäädes (kalleid mudeleid ei vaadanudki, kuna käsil võib olla kiiremat sorti kasvamine) nii musta pintsaku kui mustad püksid... või olid nad nüüd süsihallid, kesse elektrivalguses vahet teeb. Päevavalgel nädatakse alles homme, siis on viimane koolikell ja piduliku riietuse nõue. 

Legolas tegi prantsuse keele eksamit, aga me veel ei tea, kui hästi või halvasti tal see edenes. 

Mingitel päevadel sadas hoolega vihma. Vihma vahel käisin aias ja korjasin rabarberit... Neli ja pool kilo. Küpsetasin kolm erinevat rabarberikooki, ülejäänu panin sügavkülma. Veel tegutsevad aias tigude hordid, aga kurgedel on vist esimene poeg koorunud ja pääsukestel on ilusama ilma ajal palju öelda. Pirnipuud õitsevad nagu pöörased ja tagasihoidlik meelespealapike pargis on laienenud pargist välja tee äärde.

Kudurindel on asjad liikunud tasapisi, sain just kontrolli alla oranžid toonid... ja siis astus kirikus juurde üks vanaproua, tal olevat autos paar kotti vanu voodilinu, kas ma tahan. Ikka tahan. Kottides, nagu selgus, olid peamiselt oranži värvi voodilinad, ju tal keegi siis magas... nagu keset päikeseloojangut või midagi. 

Ehitusrindel on veel vaiksem, eriti kuna pottsepp on jäljetult kadunud. Mulle see olukord ei meeldi.

Vanaemal on taas Elizabeth kadunud. Küll on ehitustolmu tõttu igaveseks rikutud majaesine asfalt, küll kaduvat kahtlaselt pesupulber... 

Laupäeval olid Legolasel ja Lillebroril karikavõistlused. Need peeti traditsiooniliselt Järvakandis, mis asub, khm, Järvakandis. Spordikooli bussiga kohalesõitmine keelati ära, toogu iga pere oma lapsed ise, võistlusplatsile lapsevanemaid ei lubata. Et siis kuue-seitsme bussijuhi asemel pidi Järvakandi vahel ootama ja aega parajaks tegema mitkümmend lapsevanemat, ma ei tea, kus siin see loogika on. Õnneks olid ühe laste kolleegi vanemad nõus poisid kaasa võtma. Tänu sellele käis Mees küll samal päeval kolm korda Linnas (hommikul vara, Lillebroril järel ja Legolasel järel), aga vahepeal saime ka kodus olla ja midagi teha. Millegi tegemise käigus sain mina päris kenaks hulga peenraservi ja Mees muru niita. Muuhulgas niitis ta ilusa tee meie krundi täiesti puutumata osasse, et Jõugu Juht saaks seal kunst-põllusõitu harjutada. Nimelt kolis kuu alguses meile sisse Herr Bora, Volkswagenite suguvõsast. Erinevalt meie varasematest autodest on ta manuaalkäigukastiga ja üsnagi räsitud moega. Ülevaatus siiski kehtib ja hoolitsetud on tema eest vanust arvesse võttes hästi, just sobilik algajale juhile, kes alles õpib sujuvat kohaltvõtmist ja piiratud alal ümberpööramist. Eile Jõugu Juht sõitiski õnnelikult vana saeveski varemete ette, ukerdas seal ümber keerata ja tuli kenast garaaži ette tagasi, kohe mitu korda. Ametlikult seal minu teada teed ei ole, vähemalt ei ole ükski ametlik tee tavaliselt nii paksult rohtukasvanud. 

Kuni emaühik rohis, isaühik niitis ja vendühik autojuhtimist harjutas, arvati Järvakandis Lillebror kuldse ja Legolas hõbedase karika vääriliseks. Lillebror leidis, et on väga igav võistlustel käia, ta peale kulla midagi ei saa... ja Legolas arvas, et me peaksime tähistama, see olevat tema kümnes auhind. Nunuh.

Tuleval nädalal üritan saada kasvuhoonesse need tomatitaimed, mida MIllie ja Freya ei ole veel ära tapnud - nemad nimelt arvavad, et aknalaudadelt asjade mahalükkamine on kassipoegade suur ülesanne. Ühtlasi teeb Jõugu Juht eesti keele eksamit. Ühtlasi jääb ära Linna kevadlaat - no aga seda oligi arvata. Elame üle. 

Ootamatult saabus meile suvi

Eelmisel laupäeval pakuti kõikvõimalikku ilma. Möödasaava nädala esmaspäeval ehk kõigest kaks päeva pärast jubedust saime süüa väljas, sest oli soe ja päikeseline. Nädala jooksul on läinud õitsema mirabellid, kirsid ja ploomid. Lauda taga õitseb toomingas. Maja ees õitseb vaher. Pöörane, aga väga ilus. 

Esmaspäeval käärisin kanga ja ajasin selle distantsõppel olnud Lillebrori asjatundliku abiga ka üles. Pärast kanga ülesajamist otsisin niitekasti, aga leidsin hoopis kolm koroonaeelsel ajal kääritud kangast. Nunuh. Kudusin naudinguga. Türkiissinised ja mererohelised kaltsukerad on taas kontrolli all, tähendab, enam ei ole mitut üleajavat kasti. 

Teisipäeval selgusid mõningad tööalased turbulentsid, mille tagajärjel muutus veel viimaseks kuuks Mehe tunniplaan, tunde tuli lausa juurde. See on õpetajatepõua avaldumine meie kooli viisil. 

Kolmapäeval... oli taas hea kudupäev. 

Neljapäeval käis üks taimevahetuse grupi naisterahvas meil tikripõõsa järel. Millegipärast ei oska inimesed aru saada, et väga suur ja väga sassis soenguga tikripõõsas tähendabki põõsast, mis laotub õige mitme ruutmeetri peale. Hammustasime talle siis ühed noored võrsed lootuses, et lähevad kasvama. Ega päris põõsas ise oleks talle autosse mahtunudki. Ühtlasi selgus, et tegu on JJ kunagise klassiõe emaga. Maailm on väike. 

Reedel käis Jõugu Juht vestlemas. Vestlus toimus virtuaalruumis, kuhu sissesaamine tundus nutinutusele emaühikule võimatu ja seetõttu lahkus peategelane eesti keele proovieksamilt planeeritust veelgi varem, et linnarattaga Mehe juurde kihutada ja seal nutinutika isaühiku juhendamisel vähemalt tehnilised probleemid seljatada. Mida arvatakse JJ vestlusoskusest või proovieksamist, selgub ilmselt kunagi edaspidi. 

Laupäeval avati Kuurortlinnas vibulaskmise suvehooaeg. Käisime medalite järel - Lillebror sai kulla, Legolas hõbeda. Kuna Legolas vahetas vanuselistel asjaoludel laskmismaa 30 meetrilt 60 meetrile, pole hõbedas mitte midagi halba. Eriti arvesse võttes, et terve talve jagu trenne jäi ju vahele. 

Mina kasutasin võimalust tutvuda Kuurortlinna kaubandusega. Igaks juhuks ostsin ühe ebamäärase kleidi sõbrapoest - sest kes teab, kas kuskilt veel saab. Springfieldi-nimelises poes katsetasin kleiti, mille kaeluse avaruse tõttu nägin paraku välja nagu Evelyn Burdecki. Ei ole enam selles eas. Khm. Siis leidsin Kaubamajakast Hansmarki ja läksin sinna väga sügavale sisse. Nii sügavale, et nüüd on mul olemas Põhikooli Lõpetaja Ema kleit (suured lilled mustal põhjal) ja ka üks väike must kleit. Tegelikult istusid viiest proovitud kleidist neli väga hästi, aga ma pidin ju mingi mõistliku valiku tegema. Kaubamajaka Hansmarkis on hetkel päris muljetavaldav kogus soodushinnaga riideid ka mõnevõrra rubenslikule figuurile*, minge julgesti vaatama, kellel tarvis. 

Teise Vanaisa juurde tuppa minnes oli imelik tunne, kuidas me läheme kuhugi sisse ilma maskeerumata? Ootan aega, mil maskeerumine on taas kulmukergitust põhjustav erand, mitte reegel. 

Pühapäeval oli kirik. Meie noortejuht pidas väga hea jutluse, mille käigus seletas ära, mis värk selle maoga ikkagi oli. Teenistust saab järelvaadata siin, jutlus algab 43. minutist. Põhimõtteliselt ei olnud tegu zooloogilise maoga, metafoormadu oli. Arusaadavam oleks ehk hoopis "Eksitaja"? No aga need piiblitõlked on nagu on, eriti kuna algkeel ja -kultuur on olnud midagi täiesti teistsugust kui meie tänapäevane maailm. Olen väga tänulik võimaluse eest targemaid inimesi kuulata. 

____________

*pärast rubenslikkuse vaatlemist riietuskabiinis - masendav - käisin vaatasin korrigeeriva pesu hinda ka. Dieedipidamine on ilmselgelt odavam. Esimene eesmärk ehk kaalutõusu tempo pidurdamine on kuidagimoodi saavutatud, nüüd tuleb ainult veel viisteist kilo alla võtta. 

Mis ma siin taas lugesin

Kuna ühel lastest oli vaja lugeda kohustuslikku kirjandust, võtsin peotäie raamatuid endale ka. Väga imelik oli üle hulga aja Raamatukogusse sattuda, aga arvatavasti hakkana ma seal nüüd jälle regulaarselt käima.

Anna Jansson "Ilusalongi saatusejumalanna". Taas üks vanni- või rannaraamat. Kohati päris naljakas. Kohati tekitab küsimusi. Et mulle ei meeldi lood, kus naised loovad suhteid endast enam-vähem põlvkonna jagu nooremate meestega, on minu isiklik probleem. Aga skeem, millega Rootsis justnagu peaks saama inimestelt kodusid välja petta, on natuke laiem probleem, kui see nüüd päriselt võimalik peaks olema. Samas sarjas ("Tõlkes leitud") on minu meelest märgatavalt paremaid raamatuid.

Bram Stoker "Dracula". Ah see ongi siis kõigi vampiirilugude esivanem. Kirjutatud hämmastavalt tänapäevasel toonil ja lõpuni huvitav. Häirib, et Van Helsing räägib nagu Yoda, aga küllap oli see millegi jaoks vajalik. Väga tore oli reisikirja osa päris alguses. 

Geraldine Brooks "Raamatu rahvas". Raamat, mille peategelane on raamat. Teine peategelane on juudi rahva ajalugu. Väga hea ja hariv lugemine. Ega me ju tegelikult muuseumis igivanu raamatuid nähes ei mõtle, kuidas see või teine teos niimoodi säilinud on... või kuidas elasid inimesed, kes seda raamatut kunagi käes hoidsid. 

Hendrik Groen "Väike üllatus". Salapäevikute autoril Hendrikul ja tema sõbral Evertil oli enne hooldekodusse minekutki seiklusi. Poolkriminaalsest loost tulevad nad siiski puhtalt välja. Raamatus osaleb peale kahe vanamehe terve hulk värvikaid tegelasi, sealhulgas ajutise nimega beebi ja uudishimulik, kuid üksildane naabrinaine. Ja kümmekond Maroko päritolu noorukit, kes ootamatult mitte milleski süüdi ei ole. 

Emadepäeval, tjah...

 Viimasel ajal on emadepäeva heaks traditsiooniks, et ema ei pea süüa tegema. Siinmajas elavatele emadele sobib hästi. Muid emalikke tegevusi nagu pesuriputamine, rohimine, kommikoti sõlme avamine või sokinõelumine võib ikka teha. Või pojakesele riiete ostmine, nagu söögitellimuse ootamise vahele juhtus. Väga emalik, igal juhul.

Palju olulisem kui emadepäev oli võimalus taas kirikusse minna. Küll oli armas, nagu eelmiselgi aastal. Järgmisel korral* võiks valitsus oma kirikukeelu näiteks oktoobrikuusse paigutada, oleks nagu vaheldust või nii. Tüütuks läheb korduvalt märtsis-aprillis korontiinis istuda!

Enne kiriku ja emadepäeva kohalejõudmist oli nädal tegelikult kaunikesti niru. Tõsi, õueilm oli küll huvitavalt ennustamatu ja ühel õhtul pakuti vaatamiseks kõige säravamate värvidega vikerkaart üleüldse... aga õueilma tõttu jäid ära mitmed kudutöö- ja aiatöövõimalused, mida ma olin lootnud. See tegi pahuraks. 

Vähemalt saavutasid Mees ja Legolas ligipääsu Legolase tulevase toa põrandale. Selgus, et seal on 25 cm laiused lauad juba kord üles võetud ja ilmselt mitte kuigi leebelt... karta on, et ka sinna tuleb peale klõpsparkett. 

Lubatud Laada kohta öeldi, et ärgu me parem tulgu, aga ausõna, sellise ilmaga poleks ka riskinud välja minna. Eestlane saab ikka maikuus ahju kütta ja seda me ka hoolega tegime. 

Isemoodi inimestest kuulsin üht-teist Gilderoy Nobby Ron Umbridge'i** kohta. On üks selline... passi järgi mees, sügavalt endassearmunud, ülimalt üleolev, kohati mesiselt sadistlik, vajaks tegelikult inimeseks-olemise tõendit... no ja see Ron seal nimes viitab ka millelegi. Fuhh. Kui ma koguksin kummalisi ja uskumatuid inimtüüpe, siis tema saaks aukoha. Õnneks ma kogun ainult kaisulambaid, need ei tekita ärevaid emotsioone ega põhjusta murelikult unetuid öid. 

Kaubanduslikest kogemustest - sel nädalal läks hädavajalike ostudega kuidagi kiiresti. (ei järgne reklaam, lihtsalt kogemus) Lillebrori kingad saime taas (ma arvan, et viimast korda) Prismast mõne minutiga, Jõugu Juhi kingad Tasku CCC-st ka mõne minutiga ja Legolase jope H&M-ist ainult kahe proovimisega. Uskumatu. Muidugi, ees on JJ-le ülikonna hankimine ja teadmata arv suvepüksipaare, mille käigus me jõuame kõik poeskäimisest väga põhjalikult ära tüdineda. 

Veel olen sel nädalal käinud kahes raamatupoes ja korra ka Raamatukogus... kuidagi harjumatu on see asi. Küllap saab jälle heaks harjumuseks. 

___________

*ma olen praeguseks piirangute suhtes sama optimistlik nagu Tsuburka talu peremees ükskord haiguste suhtes, mida ma väitsin endal mitte olevat: "Küll nad tulevad!"

**midagi "Harry Potterist" ja midagi Terry Pratchetti Anhk-Morporki linnast. Nimed on iseloomustavad.  

Kuidas tellida kaltsuvaipa

Tegelikult peaksin ma selle kirjutama oma ammupuutumata kaltsuvaibablogisse, aga siis käib vast ikka natuke rohkem inimesi. 

Hästi lühidalt, ja see kehtib tegelikult kõigi käsitööasjade kohta: ütle, mida tahad saada. FB Käsitöö ost-müük-vahetus grupis kohtab hämmastavalt sageli hõikeid: "Kes valmistaks mulle midagi?", aga "midagi" kohta on antud ainult üldnimetus. Kes kooks kaltsuvaiba? Kes õmbleks mantli? Kes teeks puust lastevoodi? Ja nii edasi. Ei vihjet, missugust vaja, ega viidet, kuskandis klient asub. Iga vähegi suurema asja saatmine lisab hinnale postikulu ja näiteks Hiiumaale kleidiproovi minna oleks Võru daamil päris keeruline... Aga seal on see ebamäärane soov ja käsitöölised mõistatagu ise, kas on mõtet ennast pakkuda. 

Kaltsuvaiba tellimise puhul on kõige olulisem asi laius. Kõige levinum teljemõõt ei võimalda üle 90 cm laiust vaipa kududa, olen mina aru saanud. Tegelikult on laiema vaiba kudujaid ka, aga laiemat vaipa soovides tuleks seda kohe alguses öelda. Mina saan kududa kuni 130 cm laiust vaipa, see lihtsalt ei ole mulle endale füüsiliselt mugav ja seetõttu on laia vaiba meetrihind krõbe. Laadal küsin ma tavaliselt laia vaiba soovijatelt, kuidas kunde kavatseb vaipa pesta ja kloppida - kaltsuvaipa üldjuhul tolmuimejaga ei puhasta, kuna ta ei ole põranda külge kinnitatud. No aga puhaste eluviisidega inimene, kellel ei ole suurte käppadega koeri ega mudasena läbi maja jooksvaid lapsi, võib südamerahus endale hiiglasliku valge vaiba maha panna. Ilus pealegi. 

Laius on oluline sellepärast, et korraga kääritakse 15-50 meetri pikkune kangas ja see paneb telje mõneks ajaks kinni. Niide- ja sukkapanemine võtab ikka sama palju aega sõltumata sellest, kui pikk kangas tuleb. Ja päris lõpust läheb lõime raisku sama palju, ükskõik kui pikk kangas oli. Sellepärast eelistas Vanaema, kui ta veel kudus, pikemaid kangaid. Minu kangad on tavaliselt, noh... vist umbes 25 meetri pikkused, aga sellise mahakudumine võtab ka mitu nädalat, sest 1) kudutöö ei ole mu põhitegevus, vaid pigem käest ära läinud hobi, ja 2) häid kudupäevi sobiva valguse ja paraja õueilmaga ei ole ka alati. 

Pikkus on muidugi oluline lõpliku kokkuleppe puhul, aga ma olen vist ühe näituse või maeiteamis sündmuse puhuks ka kaheksa meetrit pika vaiba kudunud, pikkusega saab mängida. Pikkuse ja laiuse mõlemaga on tegelikult nii, et kaltsuvaip tõmbub pärast telje pealt mahalõikamist natuke kokku ja kokkutõmbumine on ennustatav ainult teatud piirides. Tellitud vaibad koon ma põhimõtteliselt alati 5-10 cm pikemad, otsast jupi mahavõtmine ei ole lõbus, aga juba mahalõigatud vaibale jupi juurdelisamine on praktiliselt võimatu. Kindlasti on kusagil meistreid, kes oskavad kududa täpselt 83,5 cm laiuse ja 247 cm pikkuse vaiba, nii et katab põranda millimeetripealt ära... aga mina see ei ole. 

Kui mõõdud selged, aga kudujat pole, on aeg kuulutus üles panna. Kindlasti tasub tutvuda kudujate stiiliga. Minule meeldivad toon-toonis vaibad, erinevaid värve panen omavahel kokku harva ja mõnikord lausa vastumeelselt. No aga kui kundel tarvis... igaüks teab ju ise, kuidas oma kodu kõige paremini kujundada. Ja mõni kuduja kombineerib kohe rõõmuga omavahel oranži, rohelist ja lillat... ja pole üldse paha tulemus.

Värvid, oeh... Et minu meelest on raske värve õigesti pildistada, olen ma siin korduvalt kurtnud. Hullem lugu on aga, kui värvisoov esitatakse poeetiliselt. Mituteist aastat tagasi kudus Vanaema, mina praktiliselt üldse mitte. Armas D. soovis vaipa, mida mina kirjeldasin Vanaemale kui "liivakarva", mõeldes selle all Saharat ja kaameleid. Vanaema kudus kahvatubeeži mustade triipudega*, mis D tuppa kohe kuidagi ei sobinud. D. sõbranna B. (G.-nimelist sõbrannat ma ei tea neil olevat, aga B peab nüüd Linna parimat kohvikut, kuhu me kindlasti sööma läheme, kui tohib - praegu vist veel ei tohi?) arvas, et vaip sobib hoopis talle. D. jaoks kudusin uue vaiba, seekord heleda kaameli värvi. 

Paluks värvieelistused kõigepealt põhitoonides. "Sügisevärvid", "merekallas" või "hästi rõõmus" on hea lisainfo, aga esmaselt paluks siiski lihtsaid värvinimetusi. Küll kuduja siis ise küsib, mis tooni punane, kas veri, burgundia vein, hele moon või lausa Vene lipp, ja kas punasele ka midagi seltsiks võib minna. 

Lõpuks üks lugu Võru linnast, võib-olla olen ma seda varemgi rääkinud. Paarkümmend aastat tagasi, võib-olla isegi eelmisel sajandil olin ma seal laadal. Astus ligi perekond teismelise tütrega - tütre tuppa on vaipa vaja, kas ma tellimuse peale koon. Muidugi, millist tarvis? Mõõdud, jah, aga värv? "Hästi rõõmus, arvas tüdruk. Paluks täpsemalt? "MUST!" hüüatas tütarlaps. Minu kulmukergitse peale lisas: "Punane-sinine-kollane-roheline!" Saigi hästi rõõmus, põhivärvid hakkasid mustade triipude vahel eriti särama. Järgmisel aastal astus ema ligi - nad vaibatasid minu juurest vist terve maja ära, head kliendid olid - ja kiitis, et plika olla väga rahul olnud. 

Tänapäeval teeme seda asja peenemalt, kui tellimusega alustamise päeval vähegi valgust on, teen kokkupandud värvidest pilti ja saadan kundele heakskiitmiseks - kui ei ole just olemas etalonvaipa, mille järgi kududa. Seda ikka juhtub, et laadal leitakse vaibakuhjast õiget värvi, aga täiesti vales mõõdus vaip, siis koon olemasoleva eeskujul õiges mõõdus ja saab hea. 

Head kodukujunduse-kevadet!

__________

*Vanaema hindab enda kui kuduja kunstilist vabadust oluliselt tähtsamaks kui tellija soovi. Ei ole olnud harvad need juhtumid, kui inimene selgelt ütleb, et vaat seda värvi ei tohi sees olla... aga Vanaema koob ikkagi vaat selle värvi ka sisse, sest tema meelest on niimoodi palju ilusam ja küll tema juba teab. Oeh. 

Viimane täielik distantsõppenädal

 Kas viimane sel aastal, ei tea veel loota, aga ilmselt viimane sel õppeaastal. "Mõelda, et kool saab juba umbes kuu aja pärast läbi," märkis Jõugu Juht ennist puukuuri juures. Umbes kuu aega ongi, selle ajaga meid vast uude korontiini ei panda. Ma loodan.

Juhtus... Legolas ja Lillebror käisid trennis. Lähevad tuleval nädalal jälle. 

Jõugu Juht ilmutas ärevust, kas ikka homseks kõik vajalikud asjad kaasa saavad. Kooliasjade pakkimise harjumus on ju täiesti kadunud! 

Pisi-Freya tahab väga olla õues. Kõik on põnev ja natuke hirmus. 

Mees... tegi igasuguseid asju. Muuhulgas ühe ostu, millest täpsemalt räägin vast nädala pärast. 

Mina saatsin ära öösinise salli ja lisasin ammuoodanud piibelehesalli müügisallide nimekirja. Lõngaotsad olid peitmata, noh. Veel kudusin lõpuni kanga, aga uut ei saanud käärida, sest lõimepood tehakse lahti alles homme. 

Istutasin peenrasse porrulaugud ja külvasin peenratäie porgandeid. Seepeale tuli ühel ööl neli kraadi ja teisel ööl kaks kraadi külma. Mõned porrulaugud tundusid veel mingis ulatuses elusad... aga neid jäi tuppa karpi tegelikult veel samapalju, kui peab uuesti istutama, siis peab. 

Töörahva püha tähistasime suurema puukandmisega nagu ikka. Nüüd on pliidipuukuur meeldivalt täis. 

Valmistasin karulauguvõid (karulauk pärines Vanaema aiast, meie enda omad on kohe ka valmis), moosikooki - midagi taolist, aga suurena ja kolme erineva moosiga -, kaneeli- ja kardemonisaiakesi ja lehttainast šokolaadisaiakesi. Keetsin üle hulga aja kaks korda hommikuputru. Oi ma olen tubli. 

Koolist saime üleplaaniliselt kaks toidupakki, sest millegipärast ei tule mõned pered oma tellitud pakkidele ilmaski järele. Toidupakkides olid muude asjade kõrval ka väga head mahlaapelsinid, nii et laupäeva hommikul sai meil üle pika aja ka värskelt pressitud apelsinimahla. 

Avastasin, et ERRi Jupiteri lehelt näidatakse seriaali "Maikuu pungad". Eks ma teadsin ennegi, et Batesi imetoredast Larkinite-kroonikast on seriaal tehtud, aga et see nii suurepärane võiks olla, ei osanud arvata. Esimene ots, mida ma praeguseks olen jõudnud vaadata, on ka imeliselt raamatutruu, nagu peabki olema. Kujutasin Pop Larkinit küll veidi teistsugusena ette, aga Memm, Mariette ja Charley on küll sellised, nagu raamatus. Larkinite kodu meenutab igal vaatamisel üsnagi meie Maja... ainult et meil pole ei Rollsi ega taluloomi. Baarikappi ka pole, aga me pole ka raamatutegelased. Küll aga on selle seriaali näol tegemist üle pika aja esimese pikemat sorti videomaterjaliga, mida ma tahan ja jaksan ühes tükis vaadata. 

Uuel nädalal saame Mehega loodetavasti mõlemad korralikult tööd teha ja Jõugu Juht saab korralikult koolis käia. 

Maikuu, armas maikuu...

 Või kuidas need näitsikud akna peal tavatsesidki hõigata? (de Costeri "Legend Thijl Ulenspiegelist")

Nood renessansiaja näitsikud muidugi ootasid peigmeest, meie siin ootame... eelkõige sooja ilma. Täna öösel olevat olnud -4!

Veel on tulemas kaks Laata, kui midagi nüüd segi pole aetud. Üks tuleb kindlasti, selle registreerumine on olnud lihtne ja selge, teise puhul on vist kusagil mingi info ripakile jäänud... (näe, kuidas kuuplaanide üleskirjutamisest kasu on, käisin meiliarhiivid läbi ja tõepoolest, 19. märtsil lubati, et kuu aja jooksul võetakse ühendust, aga ei midagi... küllap nad ootasid Otsuseid. Kui nädalavahetusega midagi ei selgu, eks ma siis esmaspäeval helistan.)

Lillebror ja Legolas osalevad võistlustel. Trennid algasid juba eelmisel nädalal. 

Jõugu Juht tõestab oma tublidust natuke veel ja teeb eesti keele eksami väga hästi. 

Saame ühe ammuplaneeritud lisanduse, mille nimeks saab Herr ... ma praegu rohkem ei räägi. 

Käime taas kirikus, vähemalt mõnel pühapäeval. 

Teeme aiatöid. 

Ja loomulikult käime poes. 

Minul on vaja lõime. Hirmus kole kangesti on vaja lõime. 

Jõugu Juhil on vaja kingi, ülikonda või omavahel sobivat pintsakut ja ilusaid pükse, võib-olla ka lipsu. Khm.

Legolasel on vaja õhukest jopet.

Lillebroril on vaja kingi.

Mehel on vaja... kingad võiksid olla. Aga isetasanduvat segu kindlasti. Seda ei pea vähemalt enne äraostmist proovima. 

Sellega on ka vihjatud, et ehitus-ja remonditööd jätkuvad. Ega nad meie Majas vist kunagi ära ei lõpegi, kui me just lotovõitu ei saa. Aga kui pileteid ei osta, siis on võiduvõimalused vist kehvapoolsed, eks ole.

Head maid!