Saturday, May 29, 2021

Jälle raamatuid

James Dashner "Põlenu katsed". Jõugu Juht käis eelmisel nädalal raamatukogus ja laenutas omast vabast tahtest teise osa... ma laenasin siis pojakese käest, et seda sarja õiges järjekorras lugeda ja millestki äkki isegi aru saada. Nojah, "Näljamängudes" tekib ka küsimus, kuidas ometi veel on võimalik kedagi surma saata või sandistada, kirjanike fantaasia on ikka piiritu. Ilmselgelt ei ole ma selle sarja sihtgrupp.

Christina Dalcher "Vox". Mõnel kirjanikul õnnestub sama loo uuesti jutustamine päris kenasti. Mõnel ei õnnestu. "Vox" on kahjuks väga ebaõnnestunud plagiaat, originaal on "Teenijanna lugu". Lisaks plagiaat olemisele on lugu ja sündmustik täiesti ebarealistlikud, alustades faktist, et laste turvalisuse pärast pidevas paanikas, töönarkomaanide riigis USAs ei ole kahel tippspetsialistil ülitõenäoliselt võimalik  kasvatada nelja last ilma, et neil oleks abiks vanavanemad või (tõenäoliselt naissoost) lapsehoidja. Ja väga tihti on teadlasena võimekad inimesed võimekad ka kodumajanduses (või osavad ülesannete delegeerijad), vastandumine haritud koristamisvõimetu ja hariduseta kodukana oli ka kaugelt liiga lihtsakoeline. 

Nele Neuhaus "Kuri hunt". Väikeste tüdrukute emadele kindlasti ei soovita, laste väärkohtlemine on maailmas kahjuks liigagi olemas. Aga Taunus. Ja Taunuse kohanimed. Ja kõik need tänavanurgad, mis on kenasti täpselt ära kirjeldatud ja annavad põhjust Frankfurdi ja selle ümbruse kaarti uurida. Kui ma sinna ka mõnda aega ei pääse (totter koroona, noh), siis rõõmustab ka maakaart.

Oyikan Braithwaite "Minu õde, sarimõrvar". Paluks rohkem Aafrika kirjandust. Mitte et see õige pöördumine oleks, Aafrikas on tegelikult nii palju erinevaid riike ja kultuure... aga kuna seda kõike jagatakse meile hirmus vähe, kipub see natuke üheks aafrikaks puha kokku sulama. See raamat oli mõnevõrra ärritav, aga teisest küljest jällegi naljakas. Väga mõnus lugemine ja kaanel lubatud musta huumorit pakuti kohe palju. 

Liis Lass "Minu Singapur". Ma loen kõiki Aasia-raamatuid tänulikult ja huviga, sest ise sinna reisida kindlasti kunagi ei soovi, aga silmaringi laiendada küll. Autori isik oli mulle siiamaani tundmatu - pole ka ime, "Kroonikat" lehitsesin viimati kunagi eelmisel sajandil ja muidki seltskonnainfo allikaid pole eriti nägema juhtunud. Pärast raamatu lugemist tundub, et tean autorist päris palju. Nii tema elustiilieelistustest kui poliitilistest vaadetest (huvitav, et ta selle kõige juures ikkagi Taavi ja Luisaga sõber on - kui need just mingid muud Taavi ja Luisa ei olnud...). Singapuri poliitikast saab ka päris palju teada. Millest peaaegu mitte midagi teada ei saa, on kohalikud inimesed ja nende elu. Meenutab raamatut "Minu Tai", mis kirjutati vist kah mina-mina-mina mätta otsast. Muidugi, Singapuri ülereguleeritud turvalisuses võibki olla nii, et inimesed on kõik sarnaste eludega ja keegi midagi huvitavat-naljakat-võõristavat ei teegi... Täiesti ebaõnnestunud on raamatu alguses olev maakaart, hägust udupilti ei näe prillidega ega ilma, ometi on see alati üks "Minu-" raamatute parimaid osi.

2 comments:

  1. Aafrika kirjandusest muidugi Chimamanda Ngozi Adichie "Pool kollast päikest" (nt https://lugemiselamused.keskraamatukogu.ee/2020/03/14/chimamanda-ngozi-adichie-pool-kollast-paikest/), ma just lõpetasin. Hästi on kirjutatud (kui olla autori TED-kõnesid kuulnud, siis pole ka mingi üllatus). Kohati kurb. Mitme eri tegelase vaatepunkt muudab eriti mitmepalgeliseks.

    ReplyDelete
  2. Hm, millegipärast tuleb mulle pealkiri hirmus tuttav ette, aga sisukirjeldus üldse mitte. Uurin, aitäh.

    ReplyDelete