Karikatest ja kuubedest

 Selle nädala paari päeva tegemisi ma lihtsalt ei mäelta. Küllap siis ei juhtunudki midagi erilist. 

Mäletan, et käisime ülikonda ostmas. Assjassepuutuv noormees puges Montoni riietumiskabiinis ikka ühest pintsakust välja ja teise sisse... ja pükstega samamoodi. On mõnevõrra häiriv, kui nädal enne esimest ülikonnasündmust märgitakse, et tead, emme... mul on need püksid vist äkki lühikeseks jäänud. Ja kui kahe ülikonnasündmuse vahel on peaaegu terve kuu, mille jooksul võib teismeline poiss kasvada ettearvamatult palju sentimeetreid, on veel häirivam. No aga saime ilusasti eelarvesse jäädes (kalleid mudeleid ei vaadanudki, kuna käsil võib olla kiiremat sorti kasvamine) nii musta pintsaku kui mustad püksid... või olid nad nüüd süsihallid, kesse elektrivalguses vahet teeb. Päevavalgel nädatakse alles homme, siis on viimane koolikell ja piduliku riietuse nõue. 

Legolas tegi prantsuse keele eksamit, aga me veel ei tea, kui hästi või halvasti tal see edenes. 

Mingitel päevadel sadas hoolega vihma. Vihma vahel käisin aias ja korjasin rabarberit... Neli ja pool kilo. Küpsetasin kolm erinevat rabarberikooki, ülejäänu panin sügavkülma. Veel tegutsevad aias tigude hordid, aga kurgedel on vist esimene poeg koorunud ja pääsukestel on ilusama ilma ajal palju öelda. Pirnipuud õitsevad nagu pöörased ja tagasihoidlik meelespealapike pargis on laienenud pargist välja tee äärde.

Kudurindel on asjad liikunud tasapisi, sain just kontrolli alla oranžid toonid... ja siis astus kirikus juurde üks vanaproua, tal olevat autos paar kotti vanu voodilinu, kas ma tahan. Ikka tahan. Kottides, nagu selgus, olid peamiselt oranži värvi voodilinad, ju tal keegi siis magas... nagu keset päikeseloojangut või midagi. 

Ehitusrindel on veel vaiksem, eriti kuna pottsepp on jäljetult kadunud. Mulle see olukord ei meeldi.

Vanaemal on taas Elizabeth kadunud. Küll on ehitustolmu tõttu igaveseks rikutud majaesine asfalt, küll kaduvat kahtlaselt pesupulber... 

Laupäeval olid Legolasel ja Lillebroril karikavõistlused. Need peeti traditsiooniliselt Järvakandis, mis asub, khm, Järvakandis. Spordikooli bussiga kohalesõitmine keelati ära, toogu iga pere oma lapsed ise, võistlusplatsile lapsevanemaid ei lubata. Et siis kuue-seitsme bussijuhi asemel pidi Järvakandi vahel ootama ja aega parajaks tegema mitkümmend lapsevanemat, ma ei tea, kus siin see loogika on. Õnneks olid ühe laste kolleegi vanemad nõus poisid kaasa võtma. Tänu sellele käis Mees küll samal päeval kolm korda Linnas (hommikul vara, Lillebroril järel ja Legolasel järel), aga vahepeal saime ka kodus olla ja midagi teha. Millegi tegemise käigus sain mina päris kenaks hulga peenraservi ja Mees muru niita. Muuhulgas niitis ta ilusa tee meie krundi täiesti puutumata osasse, et Jõugu Juht saaks seal kunst-põllusõitu harjutada. Nimelt kolis kuu alguses meile sisse Herr Bora, Volkswagenite suguvõsast. Erinevalt meie varasematest autodest on ta manuaalkäigukastiga ja üsnagi räsitud moega. Ülevaatus siiski kehtib ja hoolitsetud on tema eest vanust arvesse võttes hästi, just sobilik algajale juhile, kes alles õpib sujuvat kohaltvõtmist ja piiratud alal ümberpööramist. Eile Jõugu Juht sõitiski õnnelikult vana saeveski varemete ette, ukerdas seal ümber keerata ja tuli kenast garaaži ette tagasi, kohe mitu korda. Ametlikult seal minu teada teed ei ole, vähemalt ei ole ükski ametlik tee tavaliselt nii paksult rohtukasvanud. 

Kuni emaühik rohis, isaühik niitis ja vendühik autojuhtimist harjutas, arvati Järvakandis Lillebror kuldse ja Legolas hõbedase karika vääriliseks. Lillebror leidis, et on väga igav võistlustel käia, ta peale kulla midagi ei saa... ja Legolas arvas, et me peaksime tähistama, see olevat tema kümnes auhind. Nunuh.

Tuleval nädalal üritan saada kasvuhoonesse need tomatitaimed, mida MIllie ja Freya ei ole veel ära tapnud - nemad nimelt arvavad, et aknalaudadelt asjade mahalükkamine on kassipoegade suur ülesanne. Ühtlasi teeb Jõugu Juht eesti keele eksamit. Ühtlasi jääb ära Linna kevadlaat - no aga seda oligi arvata. Elame üle.