Raamatuid

 Yangsze Choo "Vaimumõrsja". Mõtlesin seda Raamatukogus nähes, et miks ka mitte. Pärast lugemist mõtlen sama. Hiina vaimumaailmast, leinakommetest ja muust taolisest on ju lapsena loetud, mingid uppunud poiste vaimud olid muinasjuttudes ja kus... aga see raamat annab lõpus ka lühikese seletuse, mis ja kuidas. Et surnutele tuleb pidevalt ohverdada, sest nad vajavad teispoolsuses raha ja muudki, selgub juba jutust enesest. No ja fantaasiakirjanduse alla liigitub see teos ka. 

Kathryn Hughes "Kiri". Jäi pooleli. Ei ole lõpmata igav, aga midagi muutus tüütuks.

Virginie Grimaldi "Küll sa suuremana aru saad". Paluks rohkem prantsuse kirjandust. Natuke nagu "Puhkus papaga" ja natuke nagu "Sonja viimane soov", aga sügavam. 

Alex Flinn "Koletu". Kui mul mõni laps peab jälle noorteraamatut lugema, siis see sobib. "Kaunitari ja koletise" lugu on lapsepõlvest peale olnud mu lemmikmuinasjutt. "Koletus" on see jutustatud koletise seisukohalt ja toodud tänapäeva maailma, aga seda on tehtud hästi. 

Lucinda Riley "Päikeseõde". Riley raamatute fenomeni pole ma kunagi suutnud lõpuni mõista. Korra võib lugeda - peaaegu iga raamatut võib korra lugeda - ja tõepoolest, võiks juba ära seletada, mis mees see Pa Salt oli ja mis imeasja pärast ta need pisitüdrukud kogu maailmast enda juurde kokku korjas... aga midagi rohkemat ma sealt leida ei suuda. Vist igas raamatus saab identiteedisegaduses õde teada oma päritolu ja selle kõige käigus leiab ka õnneliku armastuse või midagi taolist (niipaljuke neid eelmisi mäletangi). Kuidas see ometi nii on, et armastus tuleb niipea, kui noor naine oma juuri hakkab otsima... mina aru ei saa. Ja mismoodi Pa Salt teadis, et lapsendada tuleb just nimelt neid tüdrukuid, sest nemad on mingite erakordsete naiste kaotsiläinud järeltulijad? Urr. Loodetavasti antakse viimases raamatus vastused. 

Mhairi McFarlane "Ära unusta mind". Naistekas, aga lustlikumat sorti eksemplar. Meenutab millegagi Bridget Jonesi. Mõned teemad on siiski väga tõsised, väga noorele lugejale ei soovitaks.

James Dashner "Labürindijooksja". Jõugu Juht pidi viimase kohustusliku kirjanduse raamatuna lugema midagi Eesti Lastekirjanduse Keskuse soovitusnimekirjast. Ütles kogemata, et on hea raamat küll*. Ma siis lugesin ka üle. Kui ma õigesti mäletan, siis on see sari olemuslikult häiriv ja ma ei saanud esimese lugemise käigus - mingis juhuslikus järjekorras lugesin kunagi kõiki osi - vist lõpuni aru, mis nende eksperimentide ja kogu jubeduse loogiline põhjus pidi olema. No aga JJ-vanuste jaoks on raamatus tähtis põnevus ja pinge, mitte loogilisus. Kusagil on "Labürindijooksjat" võrreldud "Lahkulööjaga". On küll jah sama tüüpi, ainult et "Lahkulööja" on vist leebem. 

______________

*ta ei vali lugemist kui tegevust, kui on võimalik teha midagi muud. Analüüsis ükspäev, et talle ei meeldi aeglased tegevused, tahaks teha midagi kiiret... tänapäeva laste häda. Küllap õpib temagi aju taas aeglasemas tempos tegutsema.