Monday, June 21, 2021

Gümnaasiumikatsete kadalipust, lapsevanema seisukohast

Juba siis, kui Laenulapse Õde neli aastat tagasi gümnaasiumikatsete asjus hirmsa hooga õppis, olin ma šokeeritud - esiteks, mis õigusega nõutakse lastelt kahtede eksamite sooritamist ja teiseks, mis asjaoludel pääseb gümnaasiumi millegi muu alusel kui hinded ja üldise võimekuse test, mille jaoks õppimine peaks olema üsna võimatu?

Nagu selgus, ei ole olukord nelja aastaga põrmugi paremaks läinud, asi on hoopis hullem, sest on koroona-aeg ja "katsed" viiakse läbi arvutipõhiselt. Ja testid on ühesuunalised, mis käib vastu kõigele, mida lastele on üheksa aastat õpetatud (ütles JJ Endine Klassijuhataja) - loe kogu töö läbi, alusta neist ülesannetest, mida kindlasti oskad... Pluss asjaolu, et matemaatikatesti harjutusosa ei olnud kodus üldse võimalik proovida (sest isikutuvastamisega! milleks? kus siin see loogika on?), pluss eesti keele testi harjutuse nägemiskontrolli osa, mina ei teinud ka korralike prillidega komal ja punktil vahet, nii imeterakesed ja nii taustast eristamatud olid need (meil on ekraanide kontrastsus üldiselt normaalne, tänan küsimast)...

Igaks juhuks tegi Jõugu Juht katseid kooli arvutiklassis, sest isikutuvastamine ja kodune internet ja üldse. Tegi mõningaid strateegilisi vigu, sest harjumatu ja senisele kogemusele vastukäiv süsteem. Läks natuke mütsiga lööma ka, sest senine elu suure kalana väikeses tiigis on ära hellitanud. Närvid vedasid alt, sest seda võib noortel ikka juhtuda. Arvutiklassis kõlas kõrvalt emotsioone, mida ta inimeste-inimesena märkas rohkem, kui keskendumiseks kasulik oleks olnud. No ja nii see asi suuremalt jaolt untsu läkski (see oli see minu laibaunenägu, kohe kindlasti). 

Kuna kogu katsetele eelnev info liikumine oli väga selgelt keskendunud ainult viie kooli olemasolule, tekkis minul kui esimest korda elus Põhikooli Lõpetaja Emal paras tunnelnägemine, midagi muud nagu ei olekski olemas... Ja Jõugu Juhi ilusad rohelised silmad olid kurvemad kui kunagi varem, ka tema tundis, et kogu tema tulevik on põhjalikult kokku varisenud. 

Paar paanilist, kuid tulutut telefonikõnet, palju palvetamist ja üks unetu öö hiljem hakkasin võimalusi uurima ja koole läbi helistama. Tegime avalduse JJ Kunagise Kooli allesloodud gümnaasiumiosasse. Sain kinnituse Täiskasvanute Gümnaasiumist, et viiekirjalise tunnistusega noormees võetakse sinna igal juhul vastu, aga alles augustis. Veel sain telefoni otsa JJ Soovitud Kooli juhtkonnaliikme, kes on ühtlasi mu kunagine õpilane (ja kelle pojake olevat Legolase nimekaim). Vestlesime muuhulgas rahvatantsuringi läbiviimise võimalustest koroonapiirangute tingimustes ja muudest põnevatest asjadest. Kirjutagu JJ motivatsioonikiri, äkki on sellest kasu, arvas endine õpilane. 

Noil päevil tegin ühel õhtul midagi porgandipeenras ja palvetasin, mida muud rohides ikka teha? Jõudsin just paluda JJ-le kohast ja sobivaimat gümnaasiumikohta, kui vana pirnipuu otsast hõikas keegi: "Mitte veel, mitte veel!" Mis iganes lind sellist häält teeb, aga...

Siis tuli uus nädal ja palju mitmesegast infot. JJ rääkis ühe üldse mitte rumala kolleegi katsetetulemustest... sain uue šoki, sest olin sinnamaani arvanud, et nii madalaid tulemusi pole võimalik saada. Samuti olevat kuhugi vestlema kutsutud õpilane, kelle lõputunnistusele oli vääramatult tulemas vähemalt üks puudulik hinne. Kus see loogika on, ma ei tea, "kahtedega" trimestritunnistus peaks minu arusaamise järgi gümnaasiumiuksed kinni hoidma (kui sinna kõrvale pole ette näidata arstitõendit, et oli reieluumurru või südameoperatsiooniga haiglas või midagi). JJ kirjutas kokku motivatsioonikirja, mis juba enne lapsevanemapoolset pilgupealeviskamist oli väga arukas ja asjalik. 

Tuli vestlusekutse. Virtuaalis, muidugi. "Ma ei uskunud, et see töötab," ütles JJ motivatsioonikirja kohta. Kas tuli kasuks kiri, lapsevanema telefonikõne või mingi muu asi, me tegelikult ei tea. JJ vestles ära, pärast arvas, et oleks vist pidanud naeratama ka, olin kogu aja hästi tõsine... 

Järgnes ootamine. JJ tegi hästi eesti keele eksami ja matemaatika eksami, inglise keele lausa suurepäraselt. Lõpuks saime teada, et JJ on Soovitud Koolis varumeeste pingil. Koolimaja pealt ja mujaltki kuulsin, et gümnaasiumidesse on õppma kutsutud õpilasi, kes on eriõppel (sest kaasav haridus) või muidu kõva peaga, nii meilt kui mujalt. Aga kodus tehtud katsete punktid olnud head ja väga head. Eks seda ole hiljem näha, mis õige oli, lapsi ja nende töövõimet läbi aastate näinud õpetajate hinnang või ühe päeva punktid...

Toimusid katsed Kunagisse Kooli. Ja vestlus. Kõik päriselus, koolimajas koha peal! "Nad olid seal kuidagi nii sõbralikud," märkis JJ hämmeldunult pärast vestlemist. 

No ja siis... tuli lõpetamise päeval kinnituskiri, et sinna, alles teist aastat gümnaasiumi pidavasse kooli tahetakse JJ-d küll. Kaks kuud ja üks päev pärast viie kooli katseid. Koolil oli küll olnud mure prantsuse keelega, aga kui ma ütlesin, et JJ räägib tegelikult pisikesest peale saksa keelt ja antagu mulle nende 9. klassi saksa keele õpiku andmed, me siis värskendame poja keeleoskuse suvega ära, küllap ta tuleb teistega koos toime, oli ka see mure lahendatud. Pealegi ei soovi JJ mingil kummalisel põhjusel prantsuse keelt edasi õppida, ega mina ka 16-aastaselt ei teadnud, mis hea on. Ja koolitöötaja, kellega ma telefonis rääkisin, oli tõesti väga sõbralik ja abivalmis. Kui nüüd ka ARNO seljatada õnnestub - ja ilmselt õnnestub mingil hetkel - siis ootab JJ-d ees kolm aastat muretut õppimist väga toreda kontseptsiooniga koolis. 

Ah et miks me ometi last meie headesse kutsekoolidesse ei suuna? Vaadake... kui inimesel löövad silmad särama eelkõige füüsika-keemia-bioloogia-ajaloo peale... kui ta suudab politoloogiast rääkida asju, millest vanemad pole kuulnudki, ja neurofarmakoloogiast endale täiesti üksi selgeks teha rohkem asju, kui teemat kunagi hoolega õppinud emaühik teab ennast ülikoolijärgselt unustanud olevat... ja igasugused praktilised asjad on toredad ainult ühekordsete projektidena, muidu määääh... siis pole kutsekoolis esialgu suurt midagi teha. Olen kunagi ammu kutsekoolis õpetanud  imetoredat noormeest, kes alati hoolega kuulas, asjalikult sõna sekka ütles ja mulle üldse suurepärase mulje jättis... kuni juhtusin rääkima kursusejuhendajaga, kes ei jõudnud seda siidikäppa ära kiruda, ei viitsivat too lihvida ega oskavat tappe valmistada. On ju loogiline, et kutsekoolid ei taha neid, kes lähevad sinna ainult keskharidust saama ega tunne eriala vastu mingit erilist tõmmet. Ma parem suunan kogu oma sallimüügitulu otse pojakese haridusse (sest JJ Kunagine Kool on paraku tasuline) ja loodan, et korralik laiapõhjaline keskharidus võimaldab tal iseenda võimeid ja huvisid paremini tundma õppida. Pärast õppigu kojameheks või merebioloogiks või milleks süda kutsub.

Küllap oli seda kannatlikkuse ja uhkuse õppetundi vaja meile kõigile. JJ ei olevat sel aastal ainus viieline laps Linnas, kes katsetel põrus. Loodetavasti on ka teised tema olukorda sattunud noored ja nende vanemad mingi lahenduse ja rahu leidnud. 

10 comments:

  1. Meil on see ees järgmine aasta. Natuke hirmutav.
    Aga selle kohta, et vestlusele pääseb mõni kehevam tulemusega kolleeg, selle kohta sain ma sellise vastuse, et koolid vaatavad ka eelistust. Ning kui kehvema tulemusega inimesele on teatud kool esimene ja teisel kolmas, siis võibki olla eelisjärjekord esimesel.

    ReplyDelete
  2. Jah, see eelistusteasi oli meile ka segane ja tundub üsnagi jabur.

    ReplyDelete
  3. Tere!
    Ka meie pere noorem, õppija noormees ebaõnnestus veebikatsetel, oli väga kurb. Tänu heale kolleegile kuulsime sellest üsna värskest gümnaasiumist meiegi. Su kirjelduse põhjal tundub mulle, et meie noormeestest on saamas klassivennad��
    Tervitades
    Su blogi kauaaegne lugeja-kaasaelaja

    ReplyDelete
  4. Tahtsin veel lisada - see Arno asi on päris lihtne,tegime selle koos poisiga reede õhtul ja täna hommikul tuli kinnitus, vastu võetud. Ja meie noormees samuti kiitis, et väga sõbralikud ja toredad inimesed olevat olnud vestlusel.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Tere lugemast!
      ARNOs oli mingi linnuke puudu olnud, helistasin, küsisin abi, sain linnukese paika ja pärastlõunaks juba teatati, et laps on koolis ka paberite järgi sees. Klassivennamõte on tore. Juhul, kui lastevanemate koosolekut veel peetakse, eks ma hoian siis silmad lahti, kes võiks Margiti nägu olla. :)

      Delete
  5. Tore, et teil kõik kokkuvõtteks ikkagi hästi lõppes. Ma ei kujuta ettegi seda muretsemist ja närvirakkude kadu, mis kogu selle protsessiga kaasnes. Tallinnas ju enam-vähem sama lugu, kõik teevad nelikkatseid ja see ootamine ja segadus nende eelistustega tekitas kõvasti pahameelt. Võib-olla oleks ikka mõistlikum, kui iga kool korraldaks oma katsed ise, siis ei sõltuks ühest katsepäevast noore inimese tulevik.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Tallinnas on vist alternatiivseid gümnaasiume ka. Tartus ei ole midagi, isegi linnalähedased on ühiskatsete süsteemiga liitunud ja kui laps neid alguses oma eelistustesse märkinud ei ole, siis ei saa ka sinna. Õnneks on erakool. :)

      Delete
  6. See eelistuste süsteem tundub teie kirjelduse põhjal selline, et väga palju põhikooli lõpetanuid on Tartu kandis kuskil ripakil... Huvitav kuhu nad kõik lähevad, kes soovitusse sisse ei saanud ja mujale ka mitte, sest polnud eelistustes kirjas?

    ReplyDelete
    Replies
    1. Noh, enamik pani igaks juhuks üheks eelistuseks siiski Petersoni ehk "Petsi". Sinna said paljud (JJ ei valinud seda kooli), aga paljud jäid ka selle kooli ukse taha. Üks JJ kolleeg näiteks pidavat minema Põlvasse, vanemad juba otsivad talle sinna korterit. Mina oma pojakest veel üle pesaääre lükata ei raatsi.

      Delete
  7. Eelmisel aastal pääsesin kergelt, laps läks edasi sama põhikooli gümnaasiumisse, kuhu võeti vastu kõik, kel keskmine hinne oli vähemalt 4, ilma katseteta. Väljastpoolt tulijad käisid vestlusel ja sooritasid üldvõimekuse ja-teadmiste (eelkõige võõrkeel, et taset teada) testi. Igati mõistlik lähenemine. Annab pildi noorest inimesest ja tema motivatsioonist õppida ning võimest asjadest arusaada ja seoseid luua.

    Pealinnas olid samuti joonealused nimekirjad ja alles 20 augusti paiku sai lõplikult selgeks, kes sees või väljas. Tõeline närvide mäng nii noorele inimesele kui tema vanematele. Tutvusringkonnas leidsid kõik noored endale kooli, ka need, kes jäid joone alla - tegid valiku selle kooli kasuks, kes neid oli valmis vastuvõtma, mitte ei jäädud ootama seda 20 augustit.

    Järgmine aasta seisab see "õudusunenägu" ees ja olles viimased 2 aastat näinud kõrvalt seda tralli...tekitab juba eos peavalu.

    Hea, et veel niigi läits (Joosep Toots).

    ReplyDelete