Tuesday, June 29, 2021

Järgmine virn raamatuid

Albert Camus "Katk". Neil päevil äärmiselt kohane lugemine. Tuleb välja, et Oran on päriselt olemasolev linn, ja igavene suur pealegi. Pole siis ime, et inimesi katku surema nii palju jätkus, nagu raamatus seisab. Minu maitsele natuke veniv, sobib ehk rohkem lugejale, kes võtabki aega mõtte sügavuse kaalumiseks ja autori teksti nautimiseks. Või ehk pikkadeks talveõhtuteks. 

Andrea Atzori "Põhjala logiraamat". "Minu-" raamat väljaspool sarja, ma ütleksin. Igavesti muhe lugemine. 

Shaun Bythell "Raamatukaupmehe pihtimused". Veel üks muhe lugemine. Tõsi, midagi väga erilist seal ei juhtu, aga eks päris elu koosnebki üksikutest päevadest, mis on sageli omavahel sarnased ja ikkagi väga erinevad. 

Maria Grund "Surmapatt". Taas üks hästi kirjutatud Rootsi kriminull, kus naispolitseinikud on isiklikus elus sügavalt traumeeritud ja kohalikud hingekarjased ebasümpaatsed, hädisest perversseteni. Üsna esimeste lehekülgede jooksul tekib küsimus, kas see ongi päris Rootsi ja mis ometi on juhtunud Astrid Lindgreni tervemõistusliku Rootsiga? Kuna autor jätab mitmeid asju seletamata ja asjatundmatul lugejal võib tekkida mulje, et nii need asjad kirikutes käivadki... kurjade vaimude väljaajamist tehakse päriselt küll, aga seda toimetavad oma elu muudes aspektides väga tasakaalus ja igati põhjalikult läbikatsutud vaimulikud, seda ei tehta kusagil keldris põlve otsas. Ja usulised nägemused on reeglina ülesehitavad ja/või õpetlikud, nad ei põhjusta inimestel kehavigastusi ega hullumeelsust. Kõige hullem laste väärkohtlemine oli tegelikult see, mis ühe politseinikuga lapsepõlves juhtus. Ma tõesti ei tea, miks ma neid Põhjamaade kriminulle loen...

Frank Schätzing "Parv". Teine osa. Täpselt nii vastik, nagu ma mäletasin, et ta on. Yrride peal kahjuritõrje kasutamine tunduks väga hea mõte, ainult segab teadmine, et noh, ökosüsteemid. Lõpplahendus on muidugi mannetu, nii kipub see paljudes võimatult sõlmekiskunud lugudes minema, sest autor tahaks kellegi ikkagi ellu jätta ja maailma kah mingi ime läbi ära päästa. Kuna yrrid on umbes sama toredad nagu Simaki veerejad (haisev taruorganism raamatust "Härjapõlvlaste kaitseala"), ei tundu väga loogiline, et neil mingisugust empaatiat või sallimist tekkida võiks. Loodetavasti on süvameres päriselt siiski lihtsalt hulk kummalise välimusega kalu ja mitte mingit sülti. 

Edna O'Brien "Maatüdrukud". O'midagi autori nimes võiks viidata toredale iirimaisele loole. Seekord siiski mitte, nii tüütu ja ettearvatav oli, et jätsin pooleli. Oma ajas võis ta muidugi olla teedrajav või mida iganes... 

Adam Kay "Oh sa püha(de) vahetus!". Brutaalse aususega kirjeldab Kay asju, mis võivad halglas ette tulla. Lugeja saab teada, et pähkliallergia avaldub ka siis, kui pähklivõid manustada eeee... teise otsa kaudu, ja et maailmas on päriselt olemas inimesi, kes otsivad vegan-alternatiivi rinnaga toitmisele. 

Lesley Kara "Kuulujutt". Üks neist üsna jaburatest eiteamis kategooriasse kuuluvatest romaanidest, kus Lõpuks Tulevad Asjad Välja. Kaalusin poolelijätmist.

Shari Low "Elu ilma sinuta". Selle jätsingi pooleli. Esiteks on kõigil tegelastel ebaloogiliselt lühikesed nimed, see hakkab tasapisi häirima. Teiseks on raamat täis klišeesid, aga - ja see on oluline aga - tegelikult peaks igaüks mõtlema, mis sorti olukorrast temast maha võivad jääda, kui temaga äkitselt midagi juhtuma peaks. Leinajate lein on paratamatus, räpased saladused hoopis midagi muud. Võeh. 

No comments:

Post a Comment