Sunday, June 6, 2021

Kuidagi palju juhtub (sisaldab kogemata reklaami, aga keegi seda kinni ei maksnud)

 Mõnes mõttes on palju sündmusi hea eeldus puhkuseleminekuks - noh, et oleks ka, millest puhata -, aga teisest küljest eelistaksin ma siiski tasakaalu ja kulgemist ka ilma ametliku puhkuseta. 

Mingil päeval sel nädalal jooksin ümarlaualt koosolekule ja siis jällegi vahelduse mõttes ümarlauale või umbes nii. Mingil muul päeval istutasin veel tomateid räimes, väikesesse kasvuhoonesse. Tundub, et neile seal meeldib.

Edit hiljem: Pühapäevaks oli ära ununenud, et käisin esmaspäeval Lillebrori Sõbra Pere aias naadikitkumiskaru tegemas (kui Meremehe Naisel oli korraga kaks või kolm väikest last ja meil teistel oluliselt vähem, jõudis ta ise küll laste pesud pestud, aga triigitud mitte. Siis me tegime nende kodus triikimiskaru - vrd pesukaru -, kellel aega oli. Lillebrori Sõbra pere ei pesu- ega triikimiskaru ei vajanud, aga vaarikate naadi seest ülesleidmine oli natuke nagu keeruline). Nautisin väga pehme, koheva musta mulla seest umbrohujuurikate sikutamist ja selgesti piiritletud vaarikamaaga tegelemist. Kodus on meil kõva savine maa, selle seest ükskõik mille kättesaamine on igavene vaev. Lisanduse lõpp. 

Jõugu Juht tegi matemaatikaeksamit. Hästi tegi, mina olen rahul. 

Legolas... käis trennis.  Ja kooli asjus tähetornis või midagi taolist. Ja küsis minu käest telefonitsi, kuidas nõudepesumasin töötab, ta tahaks mustadest nõudest lahti saada. 

Lillebror osales klassiõhtul. 

Mees osales meie vendluse aastakonverentsil. See toimus Oleviste kirikus, mis on üks tõeliselt vägev jumalakoda. Konverentsi asjus sõitsime Mehega kahekesi juba reede õhtul Tallinna ja jätsime lapsukesed üksi. Lisaks omadele olid kohal Laenulaps ja Jaanipäevatalulaps, järgmise päeva lõuna paiku liitus ka Lillebrori Sõber. Kuus poissi on kindlasti üks väga hea arv. Söödi pelmeene ja sügavkülmapitsat. Mõned poisid olid üleval päikesetõusuni. 

Tallinnas ööbisime hotellis. St Olav Hotell on vaimustava sisekujunduse ja veel vaimustavama koridoridelabürindiga paik, kus küll eesti keelt eriti ei räägita - habemik noormees retseptsioonis lubas, et ta õpib eesti keelt -, aga inimesed tunduvad lahked ja tuba oli puhas. Me ei olnudki varem mullivannis käinud. 

Auto parkisime Suurtüki 12 parklasse, seal maksab 24 tundi 4 eurot. :) Ei olnud kauge hotelli minna. Reede õhtul käisime söömas La Prima restoranis. Leidsime selle täiesti juhuslikult ja kui kunagi veel Tallinna juhtume, läheme sinna kindlasti jälle. Teenindus oli ideaalne, pitsa oli hea ja hinnad mitte ülearu kõrged. 

Nägime inimesi. Ma ei ole tähele pannud, kas Linnas on ka nii, et koos käivad ikka üks pikk ja üks lühike sõbranna. Tallinnas oli, tõsi, neist paaridest ühe puhul ma ei olnud pika sõbranna sünnisoos päris kindel... Veel oli märgata fenomeni, mille puhul on daam soengust pahkluudeni äärmiselt väärikas ja elegantne, aga jalas... on botased. Ju need daamid kannavad normaalseid jalatseid kontoris, aga kodutee on pikk. Ja mis asja kavatses teha kohutavates dressides noormees vapustava lillekimbuga, ma ei tea. Kontrast oli vägev. Linnas ei kuule ka venekeelset jutuajamist kuigi sageli... ja üldse, harjumatu oli. Ega ka Linnas pole igapäevaselt aega ega asja niisama promeneerida ja inimesi vahtida. Väikese Jala otsa peal oli jalgrattaga mees, kes nägi välja täpselt nagu Jevgeni Ossinovski. Ma ei läinud küsima, kes ta tegelikult on. Võib-olla oligi. 

Laupäeval läks Mees teise tänavaotsa konverentsile, mina tuterdasin mööda vanalinna niisama ringi. Keskaegsetest müüridest ei saa kunagi liiga palju. Natuke ekslesin mööda hotellikoridore ja kasutasin sealset wifit Interneti läbilugemiseks. Siis võtsin auto ja orienteerusin KUMU parklasse, sest sealt pidavat olema Kadrioru kunstimuuseumi lühike maa minna. 

Oligi. Kunstinäitus oli ka täitsa olemas ja täiesti vapustav. Otsustasin, et juhul, kui me peaksime sel suvel paar päeva Tallinnas perepuhkust pidama, siis vean ma kõik oma mehed ja lapsed karjuvate ja rabelevatena kohale, sest niisugust näitust näeb Eestis ilmselt kord sajandis. 

Pärast tiirutasin Kadriorus ja hiljem veel tunnikese vanalinnas, sest keskaegsetest müüridest ei saa kunagi liiga palju, enne kui läksin konverentsi lõpujumalateenistusele. Istusin viimases reas ja tundsin sügavat tänulikkust kogu päeva eest. 

Lastel oli kodus ka hästi läinud. Lillebrori Sõber paigutati küll millegipärast põrandale teki peale magama ("Oih, mul ei tulnud madrats meelde," märkis Lillebror), aga tundub, et ta sellest mingit kohenähtavat traumat ei saanud. 

Täna oli kirikus natuke rohkem rahvast kui siin vahepeal... ja me saime olla ilma maskideta, küll see oli kena. Pärast oli juhatuse (ja abikaasade, kes soovis) koosviibimine vend Professori suvemajas Järve ääres. Ma soovisin, kena oli. 

Järgmisel nädalal on oeh... palju asju. Enne selle algust peaks keegi triikima ära kuupmeetri pesu. Oeh. 

No comments:

Post a Comment