Maa. Esmaspäev.

Maa selles mõttes, et me ju elame maal. 

Ärkan 7.19, tuterdan vannituppa. Tuvastan, et Mees on eile kogemata lõhnastatud kempsupaberit ostnud. Teen lahti magamistoa akna, sooja ilmaga me hingame öösel õhu millegipärast ära. Poen tagasi voodisse. 

Näen unes, kuidas me oleme perega Poolas mere ääres ühes suvitushotellis ja üks ütlemata paks hall kollaste silmadega, kangesti Briti sinise njauga kõuts pissib hommikusöögisaalis rahumeeli sohva peale. Otsin kaua kassi omanikku, kes, nagu selgub, on Frau Frische Brise, kellel minu teada pärisilmas kassi ei ole. Frau avaldab imestust, miks me eestlastena puhkamiseks raudteejaamast nii kauge koha valisime, Eestist sõidetakse Poolasse ju rongiga... unes võib igasuguseid asju näha. 

Natuke enne kella 10 ärkan uuesti, voodisse on lisandunud Valge Mini (aknast). Kohv. Apelsinimahl (sest eile olid Zeppelini Maximas apelsinid ülisoodsad). Sööme Mehega kahekesi hommikust, varsti lisandub Lillebror. 

Helistan Lossi Vanavaralaada korraldajale, Kuuldavus on kehv, aga õnnestub kirja panna. 

Olen just Interneti läbilugemist lõpetamas, kui helistab... üks inimene, kes hiljuti mulle teatas, et tema osalise töövõime (millest ma midagi ei teadnud, polnud minu asi teada) üheks põhjuseks on see, et ta tajub sotsiaalseid situatsioone teistmoodi kui teised. Oma eraelus ta võib tajuda, mida tahab, aga ta pürgib töökohtadele, kus standardne sotsiaalsus on põhiliseks eelduseks... Seekord tahab küsida üht asjalikku asja ja vist niisama juttu puhuda. Mina kahjuks juttu puhuda ei taha, tahan kanga juurde minna. Annan nappe vastuseid, sealjuures jahmatan teda mõttega, et kavatsesin praegu natuke tööd teha. Sotsiaalne situatsioon, palun väga. 

Panen pööningul kokku heledad, aga mitte päris valged toonid ja koon rahumeeles kohe kaua. 

Vaip lõpetatud, kohtan elutoas diivanil lesivat Legolast. Dressides!!!??? Õu, ma lähen kohe välja tagasi, kannan puid kuuri... No see on vabandatav. Mees on kolmest telefonimissioonist (autoparandus, küttepuud mu vanematele, pottsepp) edukas olnud autoparanduse küsimuses. 

Kempsust väljudes kiljun valjusti, sest lahtisest otsa-uksest sisselennanud vapsik lendab mulle peaaegu näkku. Ajan mehed kööki peitu, relvastun köögikääride ja panniga, valmis võitluseks, sest tagasi õue, kus on tema koht, ei taha see mõrtsukelukas kuidagi lennata (kuni vapsikud püsivad õues ja minu pereliikmetest vähemalt kolme meetri kaugusel, on kõik hästi, aga nii Mees kui Legolas on herilasemürgile eluohtlikult allergilised - vapsikumürk on sama tüüpi - ja toas on vapsik reeglina ärevil ja ründevalmis, nii et kas õnnestub välja ajada või...). Välja ajada ei õnnestu. Virutan lendava vapsiku panniga uimaseks ja tapan ta kääridega. Vastik on küll. Sel aastal on neid meil üldse kuidagi palju. Kärbseid, parme ja muidu vapsikute potentsiaalseid lõunaid on ka hirmus palju. 

Helistab tundmatu number. Ma siin teie kohalik konstaabel, ega teie ei helistanud reede õhtul politseisse, et mees juba teist päeva lööb, positsioneerimine andis tulemuseks kuskilt teie juurest...? See on hooliv küsimus küll, aga mina see kindlasti ei olnud. Politseinik räägib, et olla enne lausa õue peal käinud, aga ainult mingi vanainimene piilus kardina vahelt, välja ei tulnud... Ei olnud vanainimene, küllap oli mõni laps, ja tegelikult võib ootamatu külaline ukse pihta koputada, kui tahab juttu ajada, ma ei tea, et suvalise võõra õueleilmumise peale oleks kohustus välja vaatama minna.

Korjan 1,3 kilo maasikaid. Tavaline kogus neil päevil, ma ütleksin. Käime Mehega aias otsimas head kohta aprikoosipuule. Korjan kuslapuu küljest peotäie marju. See kuslapuu on vägagi söödav, leiavad ka metskitsed, igal aastal pügavad madalaks... 

Jõugu Juht küsib, kas ma täna kunagi süüa ka teen. Kell on vahepeal saanud neli läbi. 

Puhastan nõudepesumasina filtri, iiuu. Panen masina tühjalt pesema, mingi pesuvahendiga, sest nii filter kui masinasisu vajavad ilmselgelt kasimist. 

Vaatan tumelillat vaipa, mis ootab viimistlemist, ja apelsinikoori. Otsustan, et prooviks koori kuivatada. Äkki on kasu, kassidele ei pidavat meeldima, kui nad lillepotis on (nii Millie kui Freya on kirglikud lillepotiväetajad), ja lõhnastavad tube ja... 

Ja siis kirjutan. Vaip on ikka veel viimistlemata ja kunagi lähema tunni-paari jooksul on tulemas kanapirukas ja rullbiskviit maasikatega. Kõht on masinafiltripesust endiselt märg ja suur kuhi musti nõusid ootavad masina vabanemist.