Raamatuid

Juhtus nii, et laenutasin raamatuid kaalu järgi. Hea paks raamat on alati parem kui hea õhuke raamat, sest jätkub kauemaks. Need olid... olid kah.

Frank Schätzing "Parv", 1. osa. Tegelikult olin ma seda kunagi varem juba lugenud. No aga keegi tuletas kuskil netiavarustes meelde ja mõtlesin, et vaataks üle. Oli kah. Kohati jookseb jutt niimoodi laama, et peab hakkama endale mõttes valjusti ette lugema või siis jällegi lõike vahele jätma. Ja kes see keeletoimetaja oli, oioioioi… Aga merre prahti visata pole tõepoolest ilus ja mereelukatel on täielik õigus selle peale pahaseks saada. 

György Dragoman "Tuleriit". Omamoodi stiiliga raamat. Kohati oleks nagu maagiline realism, kohati nagu fantaasia, kohati nagu kellegi pärislugu... Õudselt häirivad pikad kursiivis osad, sest trükikoda on trükivärvi kokku hoidnud, aga see võib olla ainult minu probleem. Muidu oli hea, kuigi üsnagi õõvastav lugemine. 

Chimamanda Ngozi Adichie "Pool kollast päikest". Oijah. Lugesin kohusetundlikult kohe mitu päeva... aga iga kord raamatut uuesti avades läks päris jupp aega arusaamisele, kuhu ma nüüd pidama jäin (ma ei kasuta järjehoidjaid, lapsepõlvest pärit kiiks). Sest nii igav oli! Võimalik, et "Tõe ja õiguse" kolmas osa on sama informatiivne, aga lugemiselamuse koha pealt oli kuidagi väga sarnane. Ja millegipärast ma kahtlustan, et olen seda raamatut kunagi varem lugenud ja ka siis ei avaldanud ta mulle mitte mingit muljet. Kui oleks olnud ainult Ugwu lugu, aga põhjalikumalt, siis võib-olla oleks lugeda olnud huvitavam. Iseasi on muidugi teadasaamine, kuidas seal Aafrikas need vabadussõjad ja poliitilised mängud käinud on, see on muidugi väärtuslik ja hariv. Nii et ikkagi aitäh soovitamast. 

Jessica Barry "Vaba langemine". Ma olen sedasorti raamatuid varem vist painajateks nimetanud. On painaja küll, aga arvatavasti ei mäleta ma paari kuu pärast, et seda lugenud olen. 

Nina Wähä "Testament". Lugu perekonnast, kus asjad ei saagi hästi minna. Ega me ju soomlaste ajaloolisest viletsusest ja 20. sajandi külaelust palju ei tea. Ei olnud sümpaatne. Mõnes mõttes sellepärast ka, et minu kogemus lestadiuslastega on vaieldamatult positiivne ja ilus, toredad inimesed on - aga see raamat tegelikult lestadiuslastest ei räägi, on lihtsalt üks valedel alustel abiellunud paar, kus mehel on posttraumaatiline stressihäire ja naine on ütlemata viljakas... ja nii see elu kõik väga halvasti lähebki. 

Indrek Hargla "Süvahavva. Viimane suvi". Lugusid jutustada Hargla oskab, kuigi aeg-ajalt peab tagasi lappama, et paremini aru saada. Häirib, oi kuidas häirib tegelaste omavaheline suhtlus. Minagi räägin üsna juhusliku lauseehitusega ja kirjutan siin ka vahel, oeh... aga raamatust tahaks lugeda, et inimesed räägivad omavahel korrektsete lausetega, mitte "ta on siin juba olnud tegelikult". Vabandage, selline stiil on väsitav. No ja kristluse sissetoomine maausu või maeiteamis posimisse on arvatavasti valeõpetus, aga kesse ulme/põnevus/õudusloost ikka õpetuslikku korrektsust otsima peaks? Lugu ise on ju hea.