Laagrimuljeid

 Ehk "terve laager ühes õhtupoolikus".

Laagrisse registreerunuid, jah, oli seekord paarkümmend tükki rohkem kui mugavalt ja privaatselt voodikohtadele mahtunuks. Esmaspäevast kolmapäevani Mees muudkui kombineeris, pusletas ja helistas - et kes äketse oleks veel nõus telgis magama ja kuidas pastor seda asja näeb ja... Lõpuks kirjutasin mina nimekirja järgi sildid valmis, et kes kus ja kellega koos elab. Pered said ikka koos ööbida, aga ühte suurde kämpingusse näiteks panime kokku kolm (seni) lasteta noorpaari, kes oleks hõredama asustuse puhul pidanud saama igaüks eraldi kahese toa...

Enne meid jõudsid kohale üks vanavanematest ja lapselastest koosnev pere, samuti vend Professor, kes sõidutas vist kokka ja toiduaineid. Isegi kui eeskujuks on viie tuhande mehe söötmine, on tänapäeva üsna imevabades tingimustes saja neljakümne inimese ühekorraga ja odavalt toitmine ka päris suur asi. 

Meie lasime lapsed (omad pluss Nimekaim) autost välja ja hakkasime tube sildistama. Sel aastal on toaustele siltide kinnitamiseks veel parem süsteem kui eelmisel, minevaasta tuli silt knopkaga lauajupi sisse suruda, nüüd on peamajas sildilauajuppide küljes klamber, mille külge silt panna, ei mingi pingutust. 

Sildid väljas, asusime ootama saabujaid, et neile toad kätte näidata. Lapsed panid vahepeal üles telgi Lillebrorile ja Sõpradele. 

Saabus üks, teine, kolmas ja mitmes auto. Enamikku tulijaid tundsime näo järgi, seetõttu oli lihtne koos terega öelda ka, et... perekond teie, viies kämping, või esiistme daamid, kuues tuba, tagaistme neiud, kaheteistkümnes tuba... või umbes nii. Pastor nimetas mind ja Meest tolliametnikeks. Nunuh. Kui autosid parajasti ei tulnud, tapsime parme. Nendega on sel aastal tõesti hästi. 

Esmakordselt tulijad uudistasid paika ja küsisid igaks juhuks mitu korda, kustkaudu tuleb tuppa minna. Varemkäinud seadsid ennast niisama sisse. 

Saabus Saunaõhtu Gäng. Et üks kuni paar gängiliiget olid kohevarsti köögitoimkonnas, suunasid nad toimkonnanimekirjaga tutvuma. Poisid kuulasid kohe sõna ka, au ja kiitus neile. 

Lõpuks pakuti süüa. Frikadellisupp lõhnas ka sel aastal paremini kui maitses ja oli kuum, oi kui kuum... Ma eelistan endiselt palaval päeval süüa midagi, mis ei ole kuum. Kohupiimakreem oli samuti väga soe. Mustanõuleti taga küüris üks saunaõhtuline usinasti taldrikuid. 

Pärast sööki sattusin vestlema ühe toreda pereemaga Soomest. Viis väikest poega ja vähemalt neli keelt, milles pere igapäevaselt räägib. On ikka tublid inimesed. 

Siis pakuti õhtuprogrammi tuntud headuses. Kuna üks lastest oli vahepeal üsna dramaatiliste sõnadega peavalu üle kurtnud, läksin vaatama, mis mu pojakesega toimub. Pojake lesis koos peavalu ja kambajõmmidega võrkkiiges ja kinnitas, et oli mu kotist ühe ibuprofeenilehe võtnud küll. See olevat kenast puutumatult tema kotis, äkki läheb valu ise üle? Teine pojake oli parajasti koos kolleegidega ujumas. Illegaalselt, selgus hiljem. 

Õhtuprogrammi ajal oli lubatud üksteisele vennalikke matse jagada, sest parmud. Noortejuht kogus suurte (hobuparmude?) laipu enda kätte, aga välikiriku põrand oli väiksematest parmulaipadest üsna kirju...

Pärast õhtuprogrammi, olles saanud laagrikorra teemal natuke targemaks, kutsusin pojakese ja kolleegid veest välja ja traageldasin neid väheke. "Uppunust peast ei tohi koju minna!" oli minu sõnum. Selgus, et varem oli mehikesi samal teemal, aga akadeemiliselt ja asjalikult kasvatanud pastor ja natuke hiljem võttis nad läbi Lillebrori Sõbra ema... vast jätkus. 

Viskasin korraks pilgu söögisaali, kus Jõugu Juht ja Laenulaps suupisteid serveerisid.

Ujumiseks oli vesi just parajas temperatuuris, see tähendab, et enamiku täiskasvanute meelest ülearu soe. Korraga sooritas vettehüppeid vähemalt neli last ja mõned nurusid, et Legolas neid vette viskaks. Legolas täitis seda palvet hea meelega. Lillebrori Sõbra Õde hüppas peaaegu otsa minu ujuvale taguotsale... ma siis edaspidi hoidsin paadisillast eemale, vesikuppudesse ja kõrkjatesse. Mingil hetkel nägin, kuidas üks väike kala täiesti ükskõiksena ümbritseva kiljumise ja pritsimise suhtes pinnal ulpiva parmulaiba haaras ja sügavusse tagasi kadus. 

Mingil hetkel sattus suupistelaua äärde tilkuv ja värisev Lillebror. Tema Sõbra Ema kommenteeris, et Lillebror olevat olnud kõige sinisem kõigist sinistest lastest, kelle ta veest eemaldas. Noh, selle kuumuse peale ei tee väike alajahtumine vast paha. 

Mõni minut hiljem korraldas Lillebror umbes kümne kolleegi hulgas peitusemängu võimaeiteamida, ei mingit värisemist enam. Samal ajal mängisid suuremad poisid söögisaalis pastori tütardega kaarte. Eks ongi aeg kunagist lähedast sõprust taaselustada - ei, ma ei arva, et sealt peaks midagi arenema, mõlemad on väljendanud, et need neiud on neile nagu õed. 

Lehvitasime jääjatele ja tulime kodu poole. Teel kohtasime jalakäija Parti ja jänesehaake tegevat jänest. Südaööl oli Jõe Prisma juures 25 kraadi sooja.