Wednesday, July 21, 2021

Summa ei olene liidetavate hulgast, vol 2

Juba enne koguduselaagrit, siis, kui ähvardati, et ilm jahedaks läheb, pani Mees meile kinni ühe Tallinna korteri. Liivalaia tänavas, neljas korrus, kaks ööd. Siis sai laagris ülebroneerimine ja sündis PLN.

Poisid olid vanematevabalt laagris ja vähemalt üks teatud poisslaps põhjustas peavalu ühe telgikaaslane vanematele ja mõnele teiselegi vastutusvõimelisele täiskasvanule... aga uppumine ei õnnestunud korralikult ühelgi korral. Muudest traumadest pole kah kuulda olnud. 

Siis sai laager läbi, meie võtsime oma lapsed ja suundusime hoopis õhtuks Kuurortlinna. Sest Teine Vanaisa ja meri ja nagu selgus, ka Tivoli Megapark. Meri oli väga soe, aga tuul juba jahedat ilma ennustavalt külm, nii et lapsed keeldusid tõsiseltvõetavaid laineid kaua kasutamast. Pärast õhtusööki Vanaisa juures oli vaja minna tivolisse. Lillebror, kes endiselt kõrgust kardab, käis kahe natuke vähemintensiivse asjanduse peal. Suured poisid valisid kõige hirmsama loksuti ja teise... kah üsna hirmsa asja. 

Esmaspäeval me enam mere äärde ei läinud, külm oli. Alpakafarmi me kah ei läinud, sest suure maantee ääres ei olnud ühtegi suunavat silti. Muidu on kõigil asjadel muudkui suunaviidad väljas... urr. Automuuseumi ei läinud, sest lapsed ei tahtnud - ega meil eriti vaimustunud mehaanikuid ei ole jah -, aga käisime Varbola linnuses. See oli küll muljetavaldav. Järgmine peatus oli Pakri tuletorni juures (kuhu me ei läinud, sest ainult Legolas oleks tahtnud vaadet vaadata, aga ta ei tahtnud üksi minna) ja panga peal. Pakri pank on üks väga fotogeeniline paik. Siis me tahtsime süüa, aga enne Keila Hesburgerit ei paistnud ühtegi usaldusväärset söögikohta... no ja see kõlbas hädapärast küll. Mehel valutas paraku pea, õnneks oli ibuprofeenist kasu. Siis me tahtsime minna vabaõhumuuseumisse, aga kolhoosimaja oli just sel päeval ootamatult kinni... Helistasime korteriomanikule ja talle sobis meid sisse lasta. 

Korter oli aus, kahe avara magamistoa ja veel avarama elutoaga. Vannituba ja kemps eraldi, kujutage ette. Ühe ukse taga oli ka originaal-retroseinakapp aastast 1961. Ainult köök vajanuks mõrvajärgset kasimist või midagi, seda ma omanikule ka ütlesin - no natukene leebemalt siiski. Mina kasima ei hakanud. Sellegipoolest saime selles köögis süüa kaks hommikusööki ja elasime üle. Jätsin annetusena tulevaste üüriliste jaoks rullikese küpsetuspaberit. 

Mehe peavalu võimaldas pärast korterisse sissekolimist vanalinnatuurile minna. Ronisime Toompeale ja vaatasime vaateid. Kohtuotsa vaateplatvormil suhtles meiega ja poseeris kaunisti üks kajakas. Kahjuks ei olnud meil talle mingit tasu pakkuda ja ausalt öeldes me ei teagi, mida kajakad söövad. Meid endid taba nälg, aga La Prima Pizzas olid kõik lauad hõivatud. Broneerisime siis laua järgmiseks õhtuks (joviaalne ärijuht või kes ta seal oli tegi meie perekonnanime teemal "jube originaalset" nalja - me oleme harjunud, ei pahanda!). Söögikohta otsisime Solarisest, aga kuna sobivatesse paikadesse ligipääs tundus käivat ainult tühjuse kohale paigutatud treppide kaudu ja me ei suutnud leida adekvaatset lifti või treppi... leidsime Chopsticksi Viru Keskusest. Tartus on meekana parem. 

Pärast toidupoodlemist maja all Selveris ja teisel pool kvartalit Rimis (vääääga vastutulelikud töötajad, küsisin, kas ehk on tagasi otsemat teed ka ja nii turvamees kui kassapidaja kiirustasid uksele näitama, et ma ikka õigesse suunda keeraksin ja ära ei eksiks!) vedelesime hilise õhtu korteris ja nautisime Viasat History põnevaid saateid. 

Teisipäeva hommikul helistasin vabaõhumuuseumi - kolhoosimaja olla lahti, sobib. Esimese asjana läksime siiski Lennusadamasse. Mina leidsin sealt lisaks vastikutele õrtele, mida mööda käima sunniti, umbes poolteist huvitavat eksponaati. Maasilinna laeva leidmise lugu ma juba mäletan ja veesurve katse oli kah enam-vähem. Poisid ja mehed leidsid siiski rohkem huvipakkuvat. Muuseumilaevadel käisime ka, täpsemalt, mina ja Mees "Suure Tõllu" peal, poisid rohkem. Oli muljetavaldav, aga lisaks peale (sest nüüd oli minu kord) hakkas valutama ka parem põlv, treppidest käimise pärast. 

Nälja vastu käisime seekord Burger Kingis. Ma arvan, et sinna me nüüd mõnda aega ei lähe, polnud suurem asi kiirtoit. 

Vabaõhumuuseumi kolhoosimaja sobib suurepäraselt neile lastele ja noortele, kellel on kaua remontimata kodudega või muidu asjaarmastajatest vanavanemaid või vanemaid sugulasi. Oli palju äratundmisrõõmu, see on nagu vanaema juures ja see nagu vanaisa kapis ja... Veel tutvusime kahe imetoreda lambaga ja sain täiendada oma villatöötlemisteadmisi. Nüüd olen ma vähemalt päriselus näinud, kuidas villa kraasimine ja ketramine käib. :) 

Teel restorani käisime läbi Vabaduse väljaku aluse tunneli. Täiesti vaatamisväärne koht. Restoranis pidid lapsed tunnistama, et seekord oli vanematel õigus - oli väga hea pitsa. Õhtu lõpetasime taas teleka ees. 

Kolmapäeval kolisime välja ja käisime Kadrioru kunstimuuseumis. Lapsed väga ei virisenudki. Parklasse tagasi minnes põikasime mingi lillepeenra serva roose nuusutama. Järgmine punkt oli Palmse mõis. Väga väärt mõis on, saime näha lõputult sametkattega tugitoole, kuulda muusikaautomaadi (või mis selle kapisuuruse mängutoosi pärisnimi ongi?) kõla, mängida kriketit ja sõita kaarikuga. Paraku tabas seltskonna nooremaid liikmeid taas hirmus nälg, mille rahuldamiseks oli vaja burgereid. :S Meest tabas jällegi peavalu, nii et Toolse linnusesse ja kuhu sealkandis veel minna saab läheme järgmisel korral. 

Kassid olid kenasti kodus ja Lillebrori kasvuhoone oli meile kasvatanud suuremas koguses kurke. Kuhu me järgmise minipuhkuse puhul läheme, on veel otsustamata. Me nüüd naudime natuke aega tuttavat toa- ja aiageograafiat. 


Laste seisukohavõtte.

"Tallinnas räägivad kõik inimesed kas vene või inglise keeles."

"See koht nagu ei olekski Eestis."

"Minge eest, ma tahan panoraampilti teha."

"Tallinnas on kogu aeg nii palju lärmi, ma ei saa tänaval olla ega magada."


5 comments:

  1. Kui teil kodumaal plaanis rännata siis Anija mõis on lahe koht. Niiöelda muuseumiosa on huvitav nii suurtele kui puberteedile (interaktiivne ja puha), park ilus ja mõnus kohvik ka.
    Are kandialpakade juurde Google Maps minu meelest juhatas kuigi eelmine kord Avatud Talude Päeval sinna sõites tuli lisatiirutamist ette küll...

    ReplyDelete
    Replies
    1. Agaa, aitäh! Me seekord suundusime Tallinnast otse Palmsesse ja siis tuli Mehe peavalu vahele, muude kohtade peale enam ei mõelnud.

      Delete
  2. Haa, seda ma näen esimest korda, et Keilat Hessi järgi tuntakse. Ma ise eelistan Hessi mäkile, aga näe, keila omas pole vist kunagi käinud, ilmselt liiga nina all ja kodus teatavasti toit parem kui kiir-.
    Täna apteegis käies (tavaliselt sinna ei satu, rõõmu apteek lähemal, aga see avati varem ja üleöö tekkinud tuulerõugepunnid (oversharing much)) vaatasin, et jah, seal saab lausa istuda! Õpid kuni elad!
    Kõrvalasuva pitsakioski kliendid oleme olnud küll, aga seal mitte.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Meie rahakott ei kannata mitu korda minipuhkuse jooksul 50+ euro eest söömas käia, sellepärast hesburger ja mitte mõni fäänsi restoran. Keila on minu jaoks muidu täiesti tundmatu paik, olen sinna ainult kaltsuvaipu saatnud. :)

      Delete
    2. Ja kaltsuvaibad on uues kodus väga õnnelikud! No vähemalt on belgia keilakas nendega väga õnnelik, tänan!

      Delete