Thursday, July 29, 2021

Summa ei olene liidetavate hulgast, vol 3

Lubati uut kuumalainet. Sobib, mõtlesin mina. Veensin Mehe ka ära ja seadsime lapsed fakti ette - tuleb väike tiir suurtel saartel. Niikuinii pole nad ammu Saaremaal käinud ja Hiiumaal üldse mitte. 

Kohalejõudmine läks natuke närviliselt, nimelt muretses Mees, kas me ikka jõuame praamile... aga lapsed tahtisd vahepeal süüa. Pärnu mäkdoonaldsis olid süüa ostmas kõik inimesed, kes just natuke aega varem Pärnamäed pagariäris söömas ei olnud... aga oma kotletisaiad me saime. Pärast kurtsid lapsed, et need olid kõige halvemad burgerid üldse. Ka minu kanaburgeril oli millegipärast mädarõikakastme maitse. Kõhuhädasid keegi ei saanud, aga eks me nüüd siis teame, et sealt ei tasu osta. Salat oli küll täiesti tavaline, tähendab, okei. Jõudsime praamile küll, lausa pool tundi varasemale praamile. 

Lapsed soovisid kohe ööbimispaika välja sõita. Ööbimispaik asus Kuressaares kohe Coopi vastas ühes kortermajas. Kahepäevase etteteatamisega saab Saaremaal juulikuus mõistliku hinnaga ööbimise küll... kui juhtub ime. Oli puhas, kõik olemas peale asjaolu, et lapsed magasid elutoas diivanil, aga see oli ette teada. Lillebror tegi endale diivanipatjadest põrandale pesa ja kiitis, et see on kõige ägedam voodi, kus ta elus maganud on - 12-aastaselt hindab inimene veel elamusmagamist. 

Jõugu Juht, kes oli tähtsate arvutimängude tõttu öö vahele jätnud, jäi korterisse magama, meie läksime linna peale promeneerima. Kuressaare vanalinn on tõeline vanalinn, küll pisike, aga ikkagi päris (mitte nagu väga kompaktne Karlova, puitmajad on imetoredad, aga vanalinn käib teistmoodi*). Mees avastas, et üks kiirusemõõtja mõõdab ka jalakäijaid. Lasime tal siis Legolase ja Lillebrori jooksmist mõõta. Legolas jookseb 27 km tunnis, Lillebror 23. Linnaujulas ujumine oli kah, Legolas ujus üle lahekese ja Lillebror kurtis, et põhi on kehv. Aga siis nad avastasid ühe karussellkiige ja oi... Kuna kaaluvahe on paarkümmend kilo, sai Lillebror palju lennata ja kiljuda (ta kasutab oma kõrget häält, kuni veel saab), Legolasel oli ka lõbus. Päris õhtul pakuti sügavkülmapitsat ja põnevat arheoloogiasaadet mingilt ajalookanalilt. 

Esmaspäeval selgus, et loss on kinni. Läksime selle asemel avastama Sõrve säärt. Eks seal lossides ole käidud kah, pealegi mäletavad JJ ja Legolas eelmist korda. Kaugatoma pank on väga tore ja Lõu tulepaak veel toredam. Sealsete siniste kivide otsas arvas üks lastest, et nüüd on tõeline reisilolemise tunne, Tallinn nagu ei olnudki mingi eriline reis. Vaimustusin metsikult kasvava tüümiani lõhnast ja otsisin Lillebrori seltsis kivistisi, jättes need pärast äravaatamist kenasti järgmisele huvilisele leida. Legolas tegi parnoraamfotosid ja ma ei tea, mida Mees ja Jõugu Juht tegid... küllap ka midagi, mida tuletornide juures teha saab. Ohessaare pank oli ka tore. Lapsed viskasid lutsu... ja lutsu... ja lutsu. 

Sõrve tuletorni juures oli tore tugev tuul, suured poisid käisid ka viimaste kivide peal ära. Kuhugi üles me ei roninud, sest kõrgusekartus. Kuigi minu arusaamise õigest majakast on kujundanud raamat "Muumipapa ja meri", oli nii lapsena kui on ka praegu uskumatu, et tuletornitrepid ongi... spiraal kaevu ümber. Võeh. 

Siis sai Salme Coop ja said saiakesed ja sai Mändjala rand, kuhu millegipärast pole ikka veel tekitatud riietuskabiine. Küll aga on seal ühes parklas (me mujale ei vaadanud) kõige imelisemalt puhas ja parima lõhnaga (puit!) kuivkemps. Lõhna jätkus ka randa, mändide vahel trikood selga pannes nuusutasin mõnuga palava ilma mände ja veel metstüümiani. 

Õhtul käisime vahelduse mõttes veel vanalinnas ja kiirusemõõtjat torkimas ja kiikumas. Ja söömas. J. R Pizza & Burger nägi küll väljaspoolt välja nagu eiteamis (juhtmelahendus stiilis "võimalik vaid arengumaades"), aga toit oli täiesti söödav ja hind ei olnud üüratu. 

Teisipäeva hommikul korteri ülijäiga (küllap torutehniliselt korrektse) köögikraaniga maadeldes mõtlesin, et kodust ära käies hakkad alles tõeliselt hindama seda, mis kodus on - noh, nagu adekvaatne nõudepesumasin ja õige suurusega kohvikann ja kenasti liikuv köögikraan ja... No aga tegelikult oli seal kõik hästi. 

Kogemata sõitsime mööda Kihelkonnast ja maeiteamis kohtadest veel ja sattusime hoopis Veere sadama juurde järsakule. Väga kena koht oli, trepp alla mere äärde oli korralik ja lutsukive leidus ka. Järgmine punkt pidi olema Panga pank, aga kuna teeviitadega on seal nagu on, sattusime hoopis Ninase poolsaarele, kus oli kah igati tore kivine rand ja veel toredam muulike. Panga pangal, mille me lõpuks üles leidsime, oli nagu laulupidu, nii palju rahvast korraga näeb tänapäeval harva. Poisid käisid korraks kiikumas, aga siis me vaatasime, et tulema saime. Palju paremini ei läinud paljukiidetud Tuhkana rannaga, ka seal oli raskusi teeviitadega, parklas oli miljon inimest ja erakordselt vastik kemps (no aga kõik sõltub meeleheiteastmest, eks ole). Vähemalt meeldis lastele liivapõhi ja sügavamaksmineku rütm. Millimallikaid nägi ka. 

Ja siis tulid juba Leisi pood (ja saiakesed) ja Triigi sadam, kus sai pingi peal istudes merd vaadata. Mere ääres pingi peal istumisest veel parem on ainult mugava kivi peal istumine... ja kudumine. Viimast ma siiski ei teinud, sest Mees arvas, et sall lendab lihtsalt ära, tuul oli võimas. Võimast tuult oli ka praami saabumisel näha ja praami peal aeg-ajalt tunda. Uhh. 

Hiiumaal oli punkt number üks Kristi aida ehituse vaatamine. Lisaks aidale nägime Kristit (nii tore!) ja imetoredat kõutsi Albertit. Siis juhatas Kristi meid Leisu vanasse koolimajja öömajale. Kogu tänapäevastamisest hoolimata meenutab see paik kangesti midagi raamatust "Ukuaru" ja pesukausiromantikat (tegelikult tuli vesi kraanist ja kemps oli korralik). Esimese vabariigi aegne korteriatmosfäär on kah omaette väärtus, muidugi. Puhas oli ja magada sai. 

Teisipäevaõhtune kõige tähtsam sündmus oli muidugi kokkusaamine K. imelise perega nende sama imelises kodus. Kanad! Küülikud! Kass! Suured poisid nägid esimest korda üle pika aja kirikuväliselt** enda generatsiooni tüdrukuid, kellel ei ole Nike'i kulme, mitte mingit meiki ega silmapööritamiskommet. Lestalauas olid lapsed üksteise suhtes tagasihoidlikud, aga siis suunas K. meid kõiki imetoredasse randa ja vihma käes ujumine koos mudasõjaga mõjus paraja jäämurdjana. Pärast ujumist kiiguti hoogsalt kohaliku kuldse kiige peal ja saadi nii sõbraks, et hilisööl oli veel vaja "Monopoli" mängida. Täiskasvanud jõid samal ajal köögis teed ja panid Eesti haridussüsteemi paika. Me lubame, et me nüüd mõned aastad ei tule K. öid segama...

Kolmapäeva hommikul käisin kõigepealt Nurste Coopis, mis oli kõige väiksem pood pärast lapsepõlves kogetud Mäe tänava nurga piimapoodi - aga kõik kaubagrupid olid esindatud! Mõnda aega avastasime Kõpu poolsaart. Ristna tuletorn pole mingi õige tuletorn, õigetel käib ikka laine vastu jalamit (noh, see Muumipapa torn, eks ole). Aga rannas sai vähemalt lutsu visata. Ka Kõpu tuletorn ei sobitu Muumipapaga, aga muidugi on ta muljetavaldav. 

Kõrgessaare mõisast, kus "Näkimadalate" tegelased ikka oma palvekirju käisid kirjutamas ja muid asju ajasid, on järel häbiväärselt vähe. Niuks. Clemeti ja Getteri talusid pole ilmselgelt mõtet otsidagi, isegi kui nad juhtusid päriselt olemas olema... aga siis me sattusime Hiiumaa Eiffeli torni juurde. Ui jeerum. Ühtpidi on see kõik seal väga põnev, nagu Eesti oma Palais Ideal... aga koha räpasus, lagunemisaste ja ebaturvalisus on paraku finuminaalsed. Mõned tekstid on muidugi eriti nõmedad ka, labürindist saab tulla välja nii geeniuste kui idiootide ukse kaudu... ma ei tahaks turismiaktraktsiooni puhul selliseid väljendusi näha. Vaieldamatult tore on, et noored puud, põõsad ja lilled on varustatud siltidega... aga keegi võiks seal koristamistalgud korraldada ja üldse võiks kogu asjast üle käia mingi ehitusjärelevalve või midagi, Mingi projekti raames, muidugi. Ma ei saa hetkel päris hästi aru, mis asjaoludel me lubasime suurtel poistel torni ronida, aga tänu Jumalale tulid nad sealt eluga alla. 

Süüa saab Hiiumaal hästi siis, kui on kole hirmus palju raha (meil pole) või sõber, kes süüa pakub (no me K juures juba käisime). Meie käisime söömas kohvikus "Viiger". Enam ei lähe, sest kaste oli kartulite peal, mitte kõrval, Lillebrori kana oli kõrbenud ja Legolase kohv kõige mõrum asi maailmas. Teenindaja oli küll muidu sümpaatne ja õues nunnu hülgeskulptuur. 

Järgmine punkt oli käia ostmas Gertrud Martini raamatut "Kalur ja poiss" (sirvisin selle praamisabas kähku läbi, on väärt teos küll, aga ma kirjutan põhjalikumalt siis, kui saan korralikult läbi lugeda). Autori ema juhiste järgi leidsin parkla ja kuuri (selgus, et oli hoopis saun, aga tagantvaates - no ja kuna ta ei olnud roheline, siis ma üldse ei süvenenud)  ja sillakese ja teisel pool silda rohelise maja... aga tundus nagu tagahoovi kaudu sissetungimine, kuni Me. uksest välja tuli ja päriselus veel toredam oli kui pildi peal. Lisaks raamatuostu võimalusele ("See tüdruk, kes raamatu andis, oli väga ilus," arvas anonüümseks jääda sooviv, siirate ütlemiste eas laps) pakuti meile vannitäis basiilikut ja ringkäik päris talus, mille käigus saime tutvuda munakunsti munejate, moodsa aja kalkuni-pardipere, toredate kitsede ja veel toredamate lammastega. Ja kahe toreda hobusega. Legolas tegi hobusega selfi, mille peale modell talle jala peale astus. Lillebror kadus natukeseks ära, aga leiti õnneks üles. Ega me polegi päris ehtsates taludes palju käinud ja see tuur oli kohe eriti eriline. Pärast talu pakuti veel palvelaga tutvumise võimalust. Luguse palvemajal on oma lugu ja see on tore, kui ainult sealne kogudus natuke kellegi muu kui pastoripere arvelt kasvaks ka... No aga sellel teemal tuleb siis palvet pidada. 

Ja siis... tuli kellaaeg peale ja praam ja lõputu autodevool läbi Haapsalu linna ja kodutee mööda Kesk-Eesti väikesi teid ja rõõmsad kassid kunagi südaöö paiku. Tänulik. 

Kahe saare võrdlusena võib öelda, et Saaremaal on elamuspaigad ja -tegevused, aga Hiiumaal elamusinimesed. Aitäh, tulge teie nüüd kunagi meile ka. 

________

*ja kaste pange kõrvale, mitte peale!

** oma koguduse neiud on nagu õed, koos üles kasvatud, need ei ole päris tüdrukud...

6 comments:

  1. Mulle tundus, et mul on saared risti-põiki läbi käidud, aga selgub, et oleks veel avastamist küll :) Nii mõnus reisikirjeldus, et tekkis endalgi soov minna. Ja kuniks eestimaad pole lukku pandud, vist peakski vanad kohad uue pilguga üle vaatama. Tänan!


    Järgmiseks korraks soovitus- Kaali kraatri koht on ka väga ägedaks ja korda tehtud!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitäh hea sõna eest. Kaali kraatri juures me seitse aastat tagasi käisime. On korras küll.

      Delete
  2. Küll Sa kirjutad (kirjeldad) hästi! Mind huvitab just selles vanuses lastega matkamine-reisimine, sest mul sama vanad lapselapsed ja ristilaps (kolm 12-st, üks 10, üks 9, üks 8) erinevatest peredest muidugi. Vetsuteema on ka minu teema. Bussidega kolmega Võsule, sest seal kõik puhas (paberirull igaks juhuks kotis). Käsmus aga oli bussijaamatagune WC ükskord koristamata ja teist korda 12-seid poisse sinna sisse ei saanud, õnneks poe majas oli tasuline WC. Ja käsi peab pesta saama, mis sest, et meres ligunemisest krimpsus, meri ei lugevat :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitäh.
      Meie suuremad lapsed on muidugi juba 16 ja kohe 15, aga ikka kuidagi veel lapsed.
      Minu meelest on tundmatus kohas teel olles väga oluline, kust saab süüa ja kus kempsus käia. Meestel on selles mõttes natuke lihtsam, aga mina olen pips ja mingit sheweed endale ei hangi. Kätepesuvõimalus on puhas boonus, kui see olemas on, matkamisekohtades tavaliselt siiski ei ole.

      Delete
  3. Suur tänu komplimentide eest nii minu kui ilusa tütre nimel :)
    Aga, et meie paraadsissekäik ja peaaegu, et pühapaiga staatuses saun-kodussündimiste koht "kuur tagahoovis" mulje jättis... selles on ilmselt süüdi minu nigelavõitu giidioskus :)))))
    (Vahetasin omale tuha pähe raputamiseks sotsiaalmeedias lausa taustapildi :D)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma juba nägin taustapilti, meeldis. Otsisin nii süvenenult rohelist maja, et ükskõik mis muud värvi ehitis ei tundunud kuigi oluline. Palun väga vabandust!

      Delete