Jamie Beck "Kõik, mida me teadsime". Võib-olla see raamat ei olegi halb. Võib-olla on ta isegi päris kena romaanike. Kui teda ehk originaalis lugeda. Aga see tõlge... oioioioioi. Korduvalt antakse edasi armastust... See ei ole võimalik! Mul on siinsamas kõrval HP seitsmes osa, kus lõpus kästakse professor Neville'ile anda edasi kõige kuumemad tervitused. Palun väga, eesti keeles ongi "give him our love" "tervita teda meie poolt" ja seda ei saa, ei ole võimalik otse tõlkida. Lisaks on muidugi veel terve hulk jubetõlkekohti, kuni ma raamatu pooleli jätsin. Brrrr.
Koostajad Joel Jans, Jüri Kallas "Läbi valu ja vaeva". Antoloogiad on alati selline keeruline asi, mõni lugu meeldib, mõni mitte... See on omasuguste seas erand, mõnus, ükski lugu küll ühekaupa ei vaimustanud, aga ei olnud igav ka. Tore oli esimest korda suuta Maniakkide Tänava lugu algusest lõpuni läbi lugeda - ta oli ülikooli ajal sotsiaaltöö seminarides täitsa tore inimene, aga tavaliselt tema kirjutamisstiil mulle üldse ei istu. No ja Lillebrori Toreda Klassivenna Isa kirjutatud lugu Tartu legendidest võiks minu poolest romaaniks laieneda, sest küllap teab tema neid rohkemgi veel, põnev oli.
Louise Candlish "Meie maja". Ühtpidi põnev lugemine. Teistpidi teeb kurjaks. Esiteks teeb kurjaks inglaste mõtteviis, et maju ei ostetagi suguvõsale igavesest ajast igavesti elamiseks, vaid nende äramüümine vanadekodu eest maksmiseks oleks nagu midagi loomulikku (jah, Alice, ma tean, et Sa rääkisid sellest kunagi, aga ma ausalt öeldes ei suutnud uskuda, ei suuda siiamaani). Teiseks teeb kurjaks peategelanna tähelepanuväärne naiivsus. Vale mehe valis, noh, sellest kõik need jaburused alguse saidki. urr.
Ashley Audrain "Kahtlus". Põhimõtteliselt on see plagiaat, kuigi hästi kirjutatud plagiaat. Originaal on "Me peame rääkima Kevinist". Vaatenurk on, jah veidi teistsugune, aga põhimõtteliselt on erinevusi päris vähe.
Ann Brashares "Rändavate Pükste Õeskond". Üldisel noorteromaanide taustal mitte paha. Peategelased tunduvad küll lapsikumad kui nende suve veetmise viiside järgi võiks arvata, aga see ongi vist väga ameerikalik olukord, tööle minnakse enne, kui mõistus pähe hakkab tulema... Nojah, ja kõik täiskasvanud on automaatselt pahad või vähemalt üldse ei mõista teismelisi tüdrukuid, nii irmus kui see ka pole. Kuidas Püksid jõudsid mitu korda üheainsa suve jooksul rännata, seda ma ei mõista, postipakid on ju väga aeglane seltskond... aga küllap see on osa Pükste maagiast.
Joe Cawley "Tenerife pihtimused". Oi, see oli tore raamat. Need inglased ikka oskavad, parimas Gerald Durrelli traditsioonis, selle vahega, et Cawley kirjeldab lustlikult peamiselt inimloomi. Väga lõbus lugemine (ja ma sain teada, et ei suudaks eluilmaski mingit toitlustuskohta pidada).
Elizabeth Jane Howard "Valguse aastad. Cazalet kroonika". Väga minu sorti raamat. Kirjeldab elu nii, nagu see peaks olema (miinus abielurikkumised, ülearune rõhk intiimelul ja intriigid, muidugi) - suur seltskond sugulasi ja hõimlasi tuleb suveks vanavanemate suurde maamajja kokku. Meenutas igal sammul elu vanavanaonu Heinrichi suvemajas, kus mina sain kahjuks suvitada ainult umbes kolmanda eluaastani ja kus paraku puudus korralik mesilasema, kes Ütleks, Kuidas Asjad Käivad. Raamatus on mesilasema täiesti olemas. Ilus oli lugeda ka teismeliste mängudest - küll püütakse isikliku ohverduse abil sõda ära hoida, küll asutatakse muuseumi... Päris laste mängud, ilma tänapäeval normaalseks peetava "varaküpsuseta". Ainult kassist oli väga kahju.
Ma lugesin seda 'Meie maja' raamatut ka eelmisel aastal, aga ma ei mäleta täpselt kuidas see vanadekodu maksmisega seotud oli?
ReplyDeleteJah, see on tõsi, et kui sa vanas eas peaksid sattuma vanadekodusse ning sul või su lastel ei ole rahakotis raha või sääste selle eest maksta aga sa omad maja, siis ei jää sul muud üle, kui kas see maja välja üürida ja loota, et see su vanadekodu kuumaksu ära katab, või siis maja maha müüa. Vanadekodu kuumaks algab tavaliselt £3000, aga tihti on üle £4000. Kauaks majamüügist saadud rahast jätkub oleneb sellest, kaua sa elus püsid.
Ma ei mäleta täpselt meie vestlust, aga mida ma kindlasti sulle ütlesin oli see, et siin on normaalne, et eluaeg ei elata ühes ja samas majas. Kinnisvararedelil hakkatakse tavaliselt ronima nii, et ronimist alustatakse väiksemast kinnisvarast. Kui pere hakkad kasvatama, siis ostad suurema maja, mille eest sa maksad majalaenu teades, et sedasi kasvatad sa ka oma pensionifondi. Kui lapsed on ülikooli läinud või oma elu kuskil mujal alustanud ja sa ei vaja enam nii suurt pinda elamiseks, siis müüd oma suure maja maha ning ostad väiksema asemele. Vahelt saadud raha on su ekstra pensioniraha. Aastatega kasvatab su kinnisvara juba nagunii ka üsna suuri summasid, nii et kui sa oma suurt maja müüma hakkad võib selle hind vabalt 4x kallim olla kui ostes (oleneb muidugi ka piirkonnast, aga hind kasvab sellegi poolest). Sedasi on sul ka võimalus soovi korral varem pensionile jääda.
MUIDUGI ei kehti sama teekond KÕIGI kohta, aga see on selline üldine mudel.
Ma ei tea, palju on päriselt Inglismaal inimesi, kes endiselt oma sünnikodus või vanematekodus elavad (jätame praegu suurte mõisate ja losside omanikud jutust välja, kuigi need kinnisvarad on läbi ajaloo pikemalt ühes pereliinis püsinud).
Pärandusmaks on Inglismaal 40%. Pärandusemaksu peab maksma hakkama varandusest (maja+ muu vara ja säästud) üle teatud summa ja see summa/piir omakorda oleneb sellest, kas tegu on abikaasaga,lastega,sugulastega või kellegi teisega ja kui kaua see keegi teine on, või ei ole, seal majas enne omaniku surma elanud jne. See kõik on väga keeruline värk ja ega ilma spetsialisti abita ei olegi võimalik täpselt kõiki reegleid ja seadusi teada.
Ma ei kujuta hästi isegi ette, kuidas oleks näiteks mu mehe vanematel võimalik oma vanemate maja suguvõssa jätta nii, et see kõigi vastu aus oleks. Keegi lastest (kokku 4) seal nagunii elada ei sooviks ja neil oleks palju rohkem kasu maja müügist saadud rahast. See on kolmas vanematemaja kus nad nooruses elanud on ja seega pole neil mingit suurt hingelist sugulust selle majaga nagunii (loe eelmise lõigu kinnisvararedelil ronimisest). Lapselapsi on mehe vanematel kokku 11. Ma ei tea mis võiks see põhjus olla, et vanavanemad vaid ühele lapselapsele teiste hulgast selle maja pärandaks ja kõik teised asjaosalised siis pärandusest ilma jätaksid. Ning kui see ka nii peaks juhtuma, siis see lapselaps müüks selle maja pärast nagunii maha ning koliks kohta kus tema elada tahab :)
Väga pikk kommentaar tuli nüüd :0
Väike parandus viimases pikas lõigus -'Ma ei kujuta hästi isegi ette, kuidas oleks näiteks mu mehe vanematel võimalik OMA maja suguvõssa jätta...mitte oma vanemate maja.
DeleteRaamatutest rääkides, siis ma lugesin alles hiljuti Abi Dare 'The Girl with the Louding Sound' ja mõtlesin, et sulle võiks võib olla see raamat meeldida.
ReplyDeleteSa kirjutasid ühes oma eelmises postituses 'Minu õde, sarimõrvar' raamatust ja ütlesid, et palun mulle rohkem Aafrika kirjandust ja ma nüüd siis pakun sulle ühte sellist ;). Mind küll häiris selle raamatu puhul üks asi lõpu poole natuke (ma ei taha spoilerit teha), aga sellegi poolest väga hea lugemine.
Ma ei tea, kas see raamat on tõlgitud ja kui on, siis kui hästi, sest raamatus mängib keeleline pool üsna suurt rolli. Kui sul on võimalik, siis loe parem inglise keeles :)
Aitäh raamatusoovituse eest! Mulle tundub küll, et seda eesti keeles ei ole, ma pole Raamatukogu võõrkeelset osakonda veel ära kodustanud... aga jätan meelde.
ReplyDelete40% pärandimaks on elus absurd. Milline sotsialist selle seaduse läbi surus? Kuulsin hiljuti, et Hollandis on ka kinnisvara ja omandiga seoses hullumeelsed seadused. Mina suhtun elupaikadese nagu kass või nagu Gerald O'Hara (isa raamatus "Tuulest viidud" - maaomand on see kõige tähtsam ja see tuleb alles jätta. Ratsionaalsust mu suhtumises pole. Tegelik elu võib olla midagi muud, aga sisimas tunnen ikkagi, et see kõik peaks ju PÄRISELT teisiti olema. Igatahes ei arva ma, et oleks väga hea, et inimesed ostavad ilusa kodu plaaniga see niiehknii varsti jälle edasi müüa - tekitab ajutisuse ja üürikorteri tunde. Kui olla koduhoidja-kass.