Homme

 On juba september, jah, muidugi.

Veel on homme Jõugu Juhi Esimene Päev Gümnaasiumis. 

Ja meie viimane päev 14-aastase Legolasega. Selle puhul viib Legolas koolisaali esimese klassi lapse.

Mees käib parveõhtul. 

Kunagi pärast homset saab paika meie põnev logistika. 

Kunagi pärast homset hakkavad Legolas ja Lillebror taas trennis käima. 

Kunagi pärast homset on Linnas Maarjalaat, on võimalik, et me seal osaleme. 

Võib-olla teeme ühel ilusal septembrikuisel laupäeval väikese tiiru kusagil Eesti looduskaunites kohtades ja peame piknikku. Eeldusel, et ilm õuesolemist ja piknikupidamist võimaldab, muidu pole nagu mõtet. Nägemata on nii Toolse linnus kui Võrumaa, tuleb valida, kumb suund on parem. 

Pole teada, kas ja mis alustel sel aastal Õunaõuepäevad toimuvad. 

Pole teada - aga ma oletan, et siiski -, kas mõni laps osaleb mõnel sünnipäeval. 

On teada, et me kütame ahju ja teeme sügisesi aiatöid. 

Võtame hea meelega vastu külalisi, kui keegi peaks tahtma tulla ja kui me juhtume terved olema. Seda viimast me üritame muidugi kogu aeg olla. 

Mina koon maha olemasoleva kanga ja alustan selle aasta viimast kangast kudupööningul. 

Suvise koolivaheajani on kõigest 9 kuud ja mõned nädalad.

Ja mis hästi on

Nutuseks tegevate teemade kõrval on ikka midagi hästi ka. 

Vanaemal oli eile segadus. Täna helistas, vabandas, tunnistas, et oli ilmselt midagi sassi ajanud ja nüüd mäletab küll hästi, et nii, nagu meie asju ajasime, oligi kokku lepitud. Halleluuja. Ta ei ole viimased kaks või kolm aastat suutnud ühestki kinnisideest loobuda ilma, et see ise meelest ära ei läheks. Ilmselt on neuroloogi kirjutatud ravimitest kasu. 

Tulime Mehega Linnast (ei olnud lumesadu, tööd leidsime ka piisavalt). Ilma igasuguste erivihjeteta oli tühjenenud nõudepesumasin ja kraanikausi alt kadunud kompostiprügi. Hommikul jäid Legolas ja Lillebror meist magama (JJ tuli Linna kaasa), aga näe, taipasid õigeid asju teha. Muidugi on ka alati võimalus, et me pole mitte neid õigesti kasvatanud, vaid nad lihtsalt püüavad õiendamist vältida. Eesmärk pühitseb abinõu...

No ja siis aitasid kõik kodusolevad mehed mul lahkesti maasikapeenra mulla ja niidusega täita. Noored taimed on juba mullas ka, aga muidugi tuleb peenardest hirmsal kombel tütartaimi, mida pole kuskile panna. Kõigepealt varupeenar endale (nende asendamiseks, mis kasvama ei lähe või talvega ära surevad), siis pakun laiemalt. 

Homme lubatakse ka sõbralikku suvelõpuilma. 

Vihmaselt ja virilapoolselt

Sel nädalal pakuti meile üpris sageli vihma. Iseenesest pole vihmas halba midagi, kohalikesse veekogudesse mahub endiselt veel palju, aga natuke tahaks aiatöid teha ja natuke pesu kuivatada ja natuke pidu pidada... Mõned neist asjadest juhtusid vihmade vahel ja viimane lausa vihmaste päevade vahel, nii et pole suurt hullu midagi. 

Tööasju juhtus kohe ohtralt. Me ei ole keegi veel sellega kohanenud. 

Kooliasjadest juhtusid õpikute kättesaamine kõigi laste puhul ja plaanide ümbertegemine Jõugu Juhi puhul, sest tema uues koolis oli juba lähikontaktsus ja terviseamet ja ministeerium ja. Üldised reeglid on ikka hea mõte, aga eranditega võiks siiski arvestada... Selle tulemusena algab JJ-l kool ikkagi septembris, mitte augusti viimastel päevadel. Oleme hakanud Stuudiumi endi jaoks kodustama, teame klassijuhataja nime (saksa keele õpetaja... ei tea veel, kas see on suurepärane või murekoht, sest JJ saksa keel on küll edukalt ja adekvaatselt väljameelitatav, aga eelistatavalt napisõnaline koos väga loomingulise kirjapildiga) ja klassikaaslaste nimesid. Nägudest teab JJ üht endist klassikaaslast, ei rohkem. Fun fact: põhikoolis oli tal klassiõde nimega, ütleme, Kadri Kunnas. Nüüd saab olema klassiõde Katri Kunnas ja see ilmselt ei ole trükiviga, erinevad inimesed peaks olema. Nimed on muidugi privaatsuse huvides muudetud.

Kuduasjadest juhtus, et homme peaks üks Ingrid Rüütli kirjaga sall Norras pulmas pruudi (armas S., kes kunagi ammuaega tagasi meie koguduses käis, aga siis Norrasse kolis ja arvatavasti sinna kodugi rajab) aksessuaari rollis olema. Loodetavasti ei lähe kohvrid tee peal kaotsi ega midagi. 

Aed annab peotäishaaval tomateid. Kui hästi läheb, tuleb Lillebrori kasvuhoonest veel kurke, tema taimedel on tulnud mingi uus hingamine. Kuna herilased avastasid meie viinamarjad, tuli need ära korjata, ehkki loodetud magususeni läheks veel aega. Ma pean nüüd leiutama, kuidas pooltoorestest viinamarjadest mahla kõige paremini kätte saada, aurutades?

Kaubanduslikest kogemustest läks suuremate poistega väga hästi, kui sain mõlemale püksid poest "Simply Jeans" ja tenniselaadsed jalatsid NS Kingast. Oli allahindlus, millest hoolimata olid arved suurepoolsed... aga juba teisest poest püksid ja juba neljandast poest jalatsid... see on pika aja kiireim poeskäimine, olin kabuõnnelik ja poisid ka rahul. 

Muudest asjadest juhtus, jah, meie pere iga aasta kõige tähtsam sündmus. Jumal andis selle puhuks täiesti vihmavaba ja suvesooja päeva, see oli suur õnnistus. Legolas paistis olevat rahul ja ööbima jäi meile neli poissi. Seitse poissi on kindlasti parem kui kolm. Ja seekord vist õnnestus vanuserida, mis mulle nii väga meeldib - Laenulaps 17, Jõugu Juht 16, Nimekaim 15, Legolas 14 (viimaseid päevi, aga ikkagi), Jaanipäevatalulaps 13, Lillebror 12, Lillebror Sõber 11 (viimaseid nädalaid). Eriti rõõmustav oli lähedalt näha Nimekaimu, kes on suvega toredasti kasvanud nii veel rohkem pikkusesse kui (õlgade kohalt) laiusesse, koguduse laagri asjus kohtudes polnud eriti aega süveneda. Isegi vihma kätte unustatud vahukommikott ei saanud suuri kahjustusi ja hilisõhtul tuppa tunginud vapsikud said ohutult likvideeritud. 

Tõrvatilk tuli kõige ootamatumast ja uskumatumast allikast ja sellega kaasnenud "arvasin, et on juba tühine, nii vana asi"-tüüpi mälestused hoopis teistes seostes ja suhetes, isiklikud kahtlused ja paratamatuna järgnenud arupärimiste üsna valusad vastused moodustasid paraja laviini, mille alt väljarabelemine võtab kindlasti oluliselt rohkem aega, kui mulle meeldiks. Asjassepuutuvad isikud peaksid olema põhimõtteliselt informeeritud... ma ei tea, kas mingi klaarimine tuleb ja kas-kuidas sellest kasu või kahju sünnib. Üleüldiselt ei morjenda mind eriti tõdemus, et olen olnud valel arvamusel - juhtub sagedamini, kui te ehk arvate. Kui vale arvamus aga on, et me olime justnagu sõbrad... 

Ühesõnaga, täna oleks olnud kange tahtmine kirikussemineku asemel koju peadpidi teki alla ja nina nuuskama jääda. Kirikus õnneks ei sega pisarad suurt kedagi, on täiesti lubatud saada liigutatud või puudutatud jutlusest või ülistusest, keegi ei tule nuhkima, kas ehk äkki midagi eraelulist... aga maski varjus oli seekord parem olla kui tavaliselt, jah. Teenistus oli muidu tore nagu ikka, aga - ja see oli põhjus, miks ma oma vesilahustuvas olekus kohale läksin - pärast teenistust sai paariks minutiks kohtuda armsa Ritsikuga. Ritsik oli kohal koos oma toredahabemelise isaga (kuidas need jõuluvanad neil aegadel ometi hakkama saavad?). 

Õnnetuseks jäid toredad kohtumised lühikeseks ja koduteel tuli ärapõlatu-tunne tugevana tagasi. Ega minagi ju ei tea, millal või kuidas ma kellelegi lähedasele ilma sihipärase pahatahtlikkuseta hirmsasti haiget olen teinud, eks ole. Ikkagi oli tahtmine paluda, et Jumal mu ära võtaks, kui see juhtub kohane hetk olema... ainult et kõige kohasem selles ajahetkes olnuks käepärane liiklusõnnetus ja mul hakkas kahju surnusättijast, kes pidanuks pärast mu juustest välja rookima plahvatanud banaane ja kardetavasti ka piima, sest Frau Corsa pakiruum on ealiste iseärasuste tõttu ebamugav kasutada ja üksi sõites (lapsed tulid koos Mehega ees koju) ladustan ma poekraami tahaistmele... Ja ju mu päevade arv ei ole veel täis ega karikas tilgatumalt tühjaks rüübatud. Tuleb veel areneda. 

Uueks nädalaks lubatakse vihma senisest mõnevõrra vähem. Peame palvet, et esimese septembri õueaktused saaksid peetud ja meesteõhtu parvel ei kujuneks jääparvetamiseks, nagu ilmateade kipub ähvardama. 

Ja mis veel tuleks öelda puhkuse kohta ja kõigest, mis selle sees oli, eks sellest ole kirjutatud sessinatses blogis?

Koolirahval on ju pikk puhkus, selle sisse mahub palju. Nädal pärast puhkuse ametlikku lõppu võib ju kokkuvõtteid teha.

Tuterdasin korviga mööda metsa - nüüd on ka hulgaliselt kitsemampleid ja männiriisikaid - ja mõtlesin. On olnud pahameelt ja nördimust, aga rohkem ikkagi õnnistatud aega. 

Oli kultuuri muuseumide ja näituse näol. 

Oli looduskauneid kohti. 

Oli väike vanalinn.

Olid põnevad hetked siia ja sinna puhkusekorterisse sisse kolides. 

Oli sooja merd ja natuke vähem sooja merd. Liivaranda, kiviranda ja pankrannikut. Kohe mitu. Ja õhtused ujumised ühes siitkandi järves. 

Oli toredaid kohtumisi imetoredate inimestega, neist paar ammunägemata sugulast, paar blogitutvust ja mõni niisama sõber ka. 

Oli häid kodus ja aias toimetamise päevi. 

Oli häid kodust ära käimise päevi. Vahel asjalikult ja tulusalt - kaks suurepärast laata suurepäraste inimestega! - , vahel lusti pärast. 

Jah, minu lemmik-tänavakivide peale ei saanud ja hulk kohtumisi, mida igatseme, on olemata, aga kui Jumal lubab ja me elame, siis ehk tulevaasta. Riigisiseselt tohib ja saab liikuda, elamusinimestele külla trügiks ma iga kell sellelgi aastal veel... aga selle jaoks oleks vaja aega ja mingit selgemat PLNi, hetkel me elame päev korraga, seda muuhulgas ka riiklike asjaajamiste tõttu (https://www.err.ee/1608320213/uus-pohimote-ei-loe-terviseamet-saatis-koolipere-nakatunu-tottu-karantiini - see meid päris otseselt ei puuduta, küll aga mõjutab kogu JJ Kooli elukorraldust). Ega rohkem korraga ei maksagi võtta. 

Ja ehkki läbi on puhkus, on päris õudne talv kõikehävitavate miinuskraadidega alles kaugel, ma loodan. Tänulik. 

Enne, kui hakkad kive pilduma, vaata järele, ega sul enda silmas palki ei ole... (poliitiline ja pahane)

Või kuidas see Margo Durrell ütleski. Seda nüüd küll. Aga.

Üsna mitu aastat tagasi ütles üks teatud erakonna liige ministrina, et kui inimene jõuab endale hankida auto, siis suudab maksta ka automaksu. 

Natuke vähem aastaid tagasi ütles üks sama erakonna liige vist ka ministrina, et lapsevanematel pole õigust ärrituda lapsi rünnanud herilaste pärast, herilastel on ka perekonnaelu ja... Paraku on mul tolle inimese markantsetest ütlemistest ainult see meeles, aga mõtlematut lahmimist ja reaalsusest irdumist on ka tema puhul olnud ohtralt.

Lausa sel aastal ütles üks sama erakonna liige, endine minister, et vaktsineerimata ja vaktsineeritud inimesi ei tohi koos pidada. 

Lausa sel nädalal ütles sama erakonna liige, praegune minister, et teatud head asjad on mõeldavad ainult siis, kui kõik osalejad on vaktsineeritud - ja ma olen sajaprotsendiliselt kindel, et see väide on antud kontekstis sama õigusvastane nagu kõik eelnenud inimeste ütlemised.

Kas te märkate siin mustrit? Plärts ja kummuli, eks ole. 

Mina, vabandage, ei trügi ministriks. Ei trügi isegi vallavolikogu liikmeks, ei ole minu roll. Aga... kui trügida elama klaasmajja, võiks enne kividega pilduma hakkamist natuke mõelda.

Lahmimiserakond pole muidugi minu häält ilmaski saanud ega saa kah, kuni on võimalik valida, ja see võiks veel olla minu (ja iga muugi inimese) vaba õigus valida seda, kes meeldib, ja jätta valimata need, kes ei meeldi. Valige teie, keda tahate, see ei tee teid paremaks ega halvemaks. 

Minul on ainult oravakeste mainest kahju. Kas nende esindaja ikka andis informeeritud nõusoleku, kui lubas oma kujutist logol kasutada? Või oli tegu Trollitalve oravaga, keda huvitab ainult tema saba? Viimane tundub tõenäoline, sest vaadake, mis juhtus, eks ole.

Muide, õiguskantsler mainis lahmimisprobleemi ka selles intervjuus. 

Kui nüüd järele mõelda... siis praegusel valitsusel tõesti ei paista olevat paanilist huvi saada kindlasti tagasi valitud. See on isegi lugupidamisevääriline. Kui tahta. 

URR. 

Tempo, tempo!

Nii tavatseb uimerdamisele reageerida Lillebrori klassijuhataja. Tema tunnid on muidugi veel sisutihedamad kui meil see nädal. Esmaspäeval ma isegi jõudsin uimerdada... siis hakkas kiireks minema. 

Miinuspoole peal on varased tõusmised, üks tulemusteta ümarlaud, nöörile ununenud ja lisaloputust saanud käterätik ja ilmastiku muutumise tõttu niiskepoolne nina.

Plusspoole peal on üks väga mõnus ümarlaud, suurepärane kollektiiv, perelisa Jõugu Juhi endise klassijuhataja peres (täpiliste käpakestega kassipreili), mõned kilod grill-liha sügavkülmas, põhjalik poodlemine eile ja täna; Vanaemalt saadud kaks koogivaagnat*; Lillebrori maharahunenud kõrvavalu. 

Tarvis veel teha:

• homme on järjest palju koosolekuid;
• lillekastidesse ostetud krüsanteemid tuleb ära istutada;
• rosmariinitaim vajab ka päris potti;
• üks õhkõrn sall tuleb edastada kaunile pruudile;
• poisid tuleb suunata koristama riideid ja jalatseid, sealhulgas uusi pükse ja tenniseid;
• osta hulgem igasugust koolikraami, aga seda jõuab pärast laupäeva ka;
• koristada enam-vähem kogu Maja;
• valmistada mõned koogid;
• koristada vähemalt Maja esine park;
• intensiivselt palvetada, et laupäevane ilm võimaldaks Suurt Suvelõpupidu pidada õues, tähendab, et ei sajaks oluliselt. 

Ausõna, pärast Legolase pidu on igal aastal tunne, et ülejäänud kooliaasta on lihtsalt üks pisike asi, mis tuleb veel enne järgmist suve ära teha... aga tegelikult on Suure Suvelõpupeo traditsioon tore. Ega me seda ei peaks, kui ei meeldiks. Sel aastal üheksandat korda, kui ma nüüd midagi sassi ei ajanud. Kui ainult saaks seda ilusti õues pidada, mitte ainult ruumi, tegevuste ja grillimise pärast, vaid need pisikud ka, eks ole...

___________

* sest oma senise peamise koogivaagna panin siin ükspäev plahvatama, imestasin, miks kartulid keema ei lähe, aga tuli oli all hoopis teises kohas, kuhu olin ajutiselt toetanud taldriku... Õnneks ei läinud midagi muud katki.

Viimane puhkusenädal

 Vist. Kalender on sassis ja aastaajatunnetus kah.

Kui nädala alguses magasime veel lahtise aknaga ja eemaldasime kordamööda toast akna kaudu sisenenud kasse - sest tagasi õue nad ei taha, aga ukse kallal valjusti kraapida küll, et lastagu neid kohe kööki, muidu tuleb näljasurm -, siis kuskil kolmapäeva paiku tegin süüa puupliidil, sest kü-hü-hülm oli. Külmast hullem oli muidugi niiskus, mis tipnes tänahommikuse avastusega, et pesukorvis on käterätikud paari päevaga hallitama läinud. See rätikuseltskond saab hetkel põhjalikku pesu masinas ja pärast tõhusat tuulutust õues, ehk ei ole lõputult hukas.

Niiskuse tipphetk oli teisipäeval, kui mina olin tööasjus korraks Linnas ja hakkas sadama väga lärmakat ja ohtrat vihma. Tööasi aetud, jõudsin kõigepealt saada peaaegu korralikult märjaks koolimajast parklasse joostes. Järgmise punktina kahetsesin südamest, et autoga liikuma hakkasin, sest Sõpruse sillale jõudes hakkas sadama rohkem, kui ma seda elus olen võimalikuks pidanud... või umbes nii, ja Kalevi tänaval kulgedes pelgasin kogu aeg, et mäest alla pahisev vool paneb auto vibama või hullem, nihutab täitsa teelt... aga ei juhtunud midagi. Kanalisatsioonikaevude võredest ulatusid küll välja pisikesed purskkaevud ja vihmaveetorudest purskas vett nii, nagu tühjendaks katusel keegi ämbreid torudesse... aga Raamatukogu ette ma jõudsin. Pargitud autos olukorra üle aru pidades nägin majast väljumas üht valgete jalatsitega meest, kes enda ees lainetavat isehakanud jõge nähes mõtlikuks muutus, siis naerma hakkas ja rahulikult läbi vee oma sõidukini pladistas. Ega minulgi jäänud üle muud, kui seelikusaba pihku korjata ja ukseni pladistada. Olin väga tänulik, et jalas olid vanapoolsed rihmikud, mitte korralikud kinnised kingad, nende tervisele olnuks pahkluuni veeskäimine kindlasti kahjulik. 

Upustuste peale arvas meie kaev, et tema on isemõtleja ja pole endiselt vaja vett juurde tekitada. Kummalisel, kuid rõõmustaval kombel püsib veetase üsna ühtlaselt poole-kolmveerandi rakke juures, ilmselt tuleb vett siiski pidevalt peale. Meil on ju viie, tihtipeale kuue-seitsme (sest sõbrad) inimese veetarbimine taga, kempsupaagil on säästunupp katki ja kõik pesevad korralikult käsi, hambaid ja ihu, aga näe, kaev annab niipalju vett, kui vaja läheb. 

Laiemas maailmas toimuva kohta ei oska ma kohe midagi mõistlikku öelda. Poliitikateemal piisab sellest, et farss "Eesti otsib staarpresidenti" on jõudnud ühe meiekandi vanaisani. Las ta siis olla, praegune proua president olevat ka vanaema (ja kuigi ma teda muidu väga ei mõista, hindan ma kõrgelt tema diskreetsust oma pereliikmete suhtes - teame, et lapsed ja abikaasa on, aga neid ei eksponeerita nii, et minusugune seltskonnakroonikapõlgur nägema juhtuks, erinevalt khm, eelmise presidendi pereliikmetest).

Reedel käisime kolimas Väikeses Kuurortlinnas korterist majja kolimas sõpru, keda me kümme aastat tagasi üürikorterist oma korterisse kolida aitasime. Ka seekord sai Jõugu Juht kaste tõsta, aga nüüd oli ta osavam ega määrinud särki lootusetult ära. Kaste tõstsid kõik suuremad mehed, naised ja nooremad lapsed ilutsesid niisama. Huvitaval moel on nende sõprade Majal väga palju ühiseid jooni Lillebrori Sõbra Pere Majaga, korraliku vaarikapeenrani välja. 

Veel oleme võõrustanud Laenulast, käinud seenel (ühel korral käisin üksi, teisel korral koos Lillebroriga) ja seenelkäigu produkti marineerinud. Mees ostis Legolase toa ahjupottide puhtakssaamise tähistamiseks veel ühe ahjutäie glasuurpotte - no aga küllap meil neilegi koht tekib, parandamist või asendamist vajavaid küttekehi meil jagub. 

Uuel nädalal tabab täiskasvanuid töölkäimise kohustus ja lapsi kohustus kooliasjade peale mõtlema hakata (kuigi küllap voldib emaühik ka sel aastal õpikupabereid). Legolas plaanib pidada Suurt Suvelõpupidu ja enne seda tuleb väga põhjalikult käia poes, kuna neljapäevast alates polevat enam ilus vaba ninaga poodi minna. Loodetavasti saab Peo üleni õues ära pidada. Veel ootame suuremat infosadu Gümnaasiumiõpilase koolikorralduse kohta ja mingit orienteeruvat septembrikuise logistika paikasaamist. Kui Jumal lubab ja me elame. 

Raamatuid

 Mul oleks midagi muud öelda, poliitilisel teemal, aga ma otsustasin, et ma täna ei taha. Aga vahepeal olen päris paljuu lugenud. 

Clifford D. Simak "Mängud ajas". Simak on mulle siiamaani päris hästi meeldinud, aga võib-olla on mulle kätte sattunud eksemplarid olnudki lihtsakoelisemad? Ei tea. See jäi pooleli, nii piinlik kui see ka ei ole, liiga keeruliseks osutus, vähemalt nüüd ja praegu. 

Cristoffer Carlsson "Oomen". Taas küsimus, mis imeasja pärast ma ometi neid skandinaavia kriminulle loen. Tegelikult oli hea ideega lugu, aga politseiniku intiimelulised seigad rikkusid raamatu täiesti ära ega andnud loole absoluutselt mitte midagi juurde. 

Jojo Moyes "Armastatu viimane kiri". Selle raamatu puhul olid mul päris suured lootused, aga üks peategelanna oli lihtsalt rumal ja teine... kah imelik. Muidu on korraga mitmes ajastus toimuvad lood sümpaatsed, selles mõttes oli seegi. 

Kate Morton "Kellassepa tütar". Sedasorti raamatuid võiks olla rohkem. Mitmes ajas, nagu ma just ütlesin, et mulle meeldib. Maagiline realism, natuke müstikat, headus ja lootus. Ja isegi kui keegi on ohoh, siis on ta seda... süütul moel. Ilma labasuseta.

Christine Mangan "Tangerlanna". Pool aega ma mõtlesin, et tegu on lihtsalt lõhestatud isiksuse kirjeldamisega, selle koha pealt oli lugu päris hea - noh, et ei saa aru, mis toimub, kõik on segadusseajav, aga samal ajal põnev ka. Teise poole pealt vajus kuidagi ära.

Sarah MacDonald "Püha lehm!" Noor naine teeb väga õige otsuse, järgnedes oma kallimale, kui see töö tõttu Indias peab elama. Kõik järgnevad otsused tunduvad olevat valed või on ta India üldise eluolu tõttu olukorras, kus midagi mõistlikku otsustada ei saagi. Autor käib läbi roosipõõsaste erinevate Indias esindatud religioonide ja otsib kohta, kus ta saab... Teose väärtuseks on kindlasti ilustamata kirjeldused sellest, mida Indias saab haista  (enamikus lõhnasegudes on olulisel kohal uriin) ja mida näha (tuhandep****line kehakergendusseltskond kuskil raudtee ääres...). Hea hoiatuslugu minusugustele pipsidele. :)

Cassandra Clare "Surmav arsenal I. Luude linn". Praeguseks olen sellest teosest lugenud ka teist osa, nii et mõnes mõttes sobis. Hästi kirjutatud, hästi tõlgitud, köitev, fantaasiarikkalt loodud maailm. Ainult et... plagiaat. See on raamat, mis juhtub siis, kui omavahel kokku panna Vampiiritapja Buffy, Harry Potter, "Tähesõjad" ja minu meelest midagi "Videviku" sarjast ka. Clary emal on minu jaoks igatahes Buffy ema nägu. Vist on ka mingi film või seriaal tehtud... 

Emmi Pesonen "Maailma kauneim sõna". Armastuslugu, mis ei ole päris tavaline armastuslugu. Lõpp jääb lahtiseks. 

Riley Sager "Minu viimane vale". Hästi kirjutatud ja vahelduse mõttes mitte täiesti loogiline kriminull või psühholoogiline põnevik või mis iganes... Muuhulgas avab natuke ka ameerikalike suvelaagrite olemust.

Natalie Jenner "Jane Austeni selts". Nunnu lugu, aga mitte päris nii nunnu nagu Guernsey kirjandus- ja kartulikoorepiruka selts. Edeneb aeglaselt, tegelased on kuidagi hajusad, aga lõpuks läheb kõigil hästi. 

Niisama

Kas mul võib olla varajane Alzheimer?

Teisipäeval läksin Linna, et ajada üks tööasi ja käia poes. Tööasi sai enam-vähem aetud, aga vaat töövõtmed unustasin koju. Õnneks oli kooli töömees kohal ja laskis mind majast välja, muidu oleksin pidanud uut ülemust tüütama, et ole hea, tule tee mulle uks lahti... (meil ei ole kõige välimisel eesuksel liblikat ega midagi, küllap see on kuidagi turvalisusega seotud) Hea, et ma oma kabinetti ei pidanud minema!

Muide, ülemustega on nüüd selline lugu, et mul on esimest korda elus otsene ülemus, kes on minust noorem ja kellest ma olen kauem selles paigas töötanud. Õnneks on tegu teadaolevalt fantastilise, erakordselt toreda ja aruka inimesega. Aga mina olen ilmselgelt saurus. 

Veel unustasin poeskäimise käigus osta kõige vajalikumaid asju. Eile selgus, et meil on otsas õiget sorti  kassikrõbinad. Kogu kamp istub nüüd pahaste njaudega kausi juures ja ootab, millal ometi antakse Whiskast, kunagi vahepeal katsetamiseks ostetud tundmatu sort ei kõlba, Õnneks on konservi, kiisueinet ja hiiri. 

Täna hommikul selgus, et need viimased kopsikutäied kohvi kohvipurgis olidki... viimased. Kuidagi tuleb lahustuva kohviga homseni ära vireleda, siis me läheme poodi. Ja ometigi on minu suur ja pidev eesmärk olla kodumajapidamises efektiivne ja tagada vähemalt paari nädala varude kodus olemasolemine... Noh, et kui peaks tulema suuremat sorti lumetorm või midagi. 

***

Ma ei saa põrmugi aru neist ajaleheartikli pealkirjadest, kus vaktsineerimata kooli-inimesi "ninas surkimisega" hirmutatakse. Mismoodi saab ilus, puhas, valge vatipulk ninas olla hullem kui sügavale lihasesse torgatud nõel? Muidugi, võimalik, et normaalsete inimeste (te vist ei karda absoluutselt kõigist kehapiirkondadest kõdi ka?) kogemuse järgi ei olegi süstimine ebainimlikult valus ja võimalik, et mul ongi erakordselt avar nina. Lapsena juba harjutatud, nii mingi kollase nohusalvi kui poolikute küüslauguküüntega.

Ja misasja need pedagoogid regulaarse testimise vastu sõdivad, mina ei mõista. Minu ainuke mure sel teemal on, et mul on testitegijaga mõned eriarvamused nii vaktsineerimise kui nii mõnegi muu asja koha pealt... aga küll ma hoian suu kinni ja ninasõõrmed pärani ja elan üle. 

Nõelaga torkimine on ilmselt küll lihtsam, aga allergikutena ei tundu see endiselt turvaline. Elustiilis me ju palju muutma ei pea, me ei käinud ka koroonaeelsel ajal palju teatris, kontserdil või restoranis. Ja ühistranspordis trügimist püüame ka vältida. Poisid, kes ikkagi vahel bussiga peavad sõitma, kannavad ilma vastuvaidlemiseta maski. Kirikus* oli maskiga ebamugav, avastasin, et ma ikka veel ei oska seda prillide alla õigesti paigutada... aga mis siis ikka. Elame üle. Ei tahaks kellelegi midagi huvitavat köhida. 

Selle viimase tõttu tundub see iganädalane (või mis käsu see ministeerium andiski) testimine täitsa tore mõte. Veel meeldib mulle endiselt kohtumiste päeviku pidamine - et nakkusohtlikul ajal panna iseenda jaoks kirja, kellega oled vestelnud ja kus käinud. Ma arvan, et hakkan uuest nädalast sedagi tegema. Mina ja Mees puutume küll tööalaselt kokku väiksema hulga erinevate inimestega kui, ütleme, muusikaõpetajad... aga ikkagi on kindlam ja kenam. Kui nüüd õnnestuks põhiline poeskäimine ka ajastada hetkedele, mil poes on hästi vähe rahvast... 

Ühel päeval saab kogu see jama mööda niikuinii. Ükskõik, mis otsuseid meie sellega seoses langetame.

_____________

*ma tegelikult valiksin praegusel ajal pigem online-teenistustel osalemise, aga Vanaema läheb endast välja, kui ma tavapärasel moel pühapäeviti läbi ei astu ja see on kirkuskäimisega koos kõige lihtsam korraldada... Aga kes teab, äkki mõnel pühapäeval jään ikkagi koju ka. On hajusam. 

Tõeline hädaolukord (tänuga kommenteerijatele)

 ehk ainult naistele!

Palju aastaid tagasi nägin ühe kolleegi käes täiuslikku käekotti. Tol hetkel oli mul endal kott täitsa olemas - ja minu põhimõte on "üks mina, üks käekott" - ja rohkem ma selle peale ei mõelnud, aga meelde jäi. Vahepealsetel aastatel on mul olnud üsna mitmesuguseid kotte, üks kenam, teine koledam, kõik vastavalt rahalistele võimalustele ja poes müüdavale. Kuidagimoodi õnnestus vahepealsest põrsakujuliste, jubedate kaunistustega kottide moest mööda hiilida ja leida talutavaid kotte. Kuni selleni, mis praegu. 

Kas te usute, et üks naine saab oma käekotti vihata?

Olemasoleva eksemplari ostmise ajendiks oli vana koti lõplik purunemine. Kui oleks aega olnud, poleks ma seda nutsakat ostnud. Ainuke hea asi tema juures on värv - must. Mõõdult liiga pisike. Totakasjõleda tepitud mustriga. Vastik narmaline tups luku küljes. Ja kas ma juba mainisin, et liiga pisike? Isegi arvestades asjaolu, et minu kotti ei pea enam mahtuma ei mähkmed ega kaisuloomad, on ta ikkagi kaugelt liiga väike, sest... ammukoristamata rahakott, mobiil, kaks turukotti, kolm pakki taskurätikuid, peavalutabletid ja veel pisut pudipadi võiks ikka ära mahtuda, ilma et kott kõigist õmblustest plahvatada üritaks?

Lisame valemisse minu absoluutse vastumeelsuse niisama poode mööda kolamise vastu. Ma tahan minna poodi, vaadata, katsuda, otsustada, osta. 15 minutit ja valmis. Erandiks raamatupoed ja ehk mõni suurem sisustuskaubamaja, aga nendesse ma lähen ka tavaliselt kindla plaaniga, mitte niisama töllerdama. Netipoed ei kõlba, seal ei saa katsuda. 

Armsad lugejad, kuskohas müüakse ilusaid käekotte? Värv olgu must, beež, pruun või punane, materjal mingi naha moodi asi (kunstnahk on täiesti okei), aga sile - ei mingeid krokodilli-imitatsioone, see pole üldse mina. Kujult peaks ta olema lühema külje peal püsti seisev ristkülik - mitte mingil juhul trapets! -, umbes A4 suurune või natuke suurem... jäik, mitte pehme. Ilma igasuguste kirjade ja kaunistusteta, tootja logo võib pisikeselt olla. Sulgemiseks tõmblukk, ei mingeid klappe. Loomulikult mitte mingeid metalldetaile, mis ei ole hädavajalikud. Hädavajalikud detailid olgu nii tagasihoidlikud kui võimalik. (ja pange kaste kõrvale, mitte peale!*) Ideaalis võiks olla üleõlarihm, aga ma olen piisavalt meeleheitel, et kannataksin ehk isegi käevangus või kaenla all  kandmise välja, kuigi siis jääb küünarnukk ebaloomulikul moel kehast eemale. Hind võiks jääda alla 200 euro, loomulikult, ma ei ole raha peale vihane. Paar aastat võiks see kott ka vastu pidada, nii et must on tegelikult parim võimalik värv, kulumine ei paista nii hullusti välja.

Korraks kaalusin isegi ise nahatöö äraõppimist, et tekitada kandmisvääriline kott... aga ma kardan, et igasugustel kursustel nõutakse ka sellesama naha peale joonistamist ja reljeefse mustri tekitamist ja... neid oskusi ma, tänan väga, ei vaja, ma tahan siledat, rahulikku, mittemidagiütlevalt praktilist kotti. 

Heh, vaatasin praegu huvi pärast - kuninganna Elizabeth kannab minu soovidega üsnagi sarnast kotti, ainult et natuke väiksemat. Tal pole ilmselt tarvis ka turukotte ega mingeid ametlikke dokumente sisse mahutada. Mis kõlbab Tema Majesteedile, kõlbab põhimõtteliselt ka mulle. :) Ärge nüüd päris tõsiselt ka võtke...

Palun soovitage kotipoode ja poode, kus lisaks muule ka kotte müüakse. Ma küll võib-olla lähen täna ise kusagilt kaubanduskeskusest läbi ja kui sobiva koti leian, ostan kohe ära... aga tõenäosus, et millelegi heale satun, on tegelikult ikka väike küll. 

Edit õhtul: Kõige ebatõenäolisem sündmus on see, mis kõige kindlamini juhtub (Pratchett, vist keegi linnavahtidest). Läksin oma vanemate sepiku ja kodujuustu asjus Raadi Maximasse ja seal ta mind ootas. Ajutine lahendus teel täiusliku kotini - tume kirsipunane ehk sobib enam-vähem kõigi mu riietega, mõnevõrra ruutjam ja trapetsjam kui ma tahtnuks, aga hind oli ühekohaline ja seega külbas küll. Kuni ma teie armsasti antud soovitusi läbi käin ja kaalun, kas ehk tõesti hoopis mõne nahakunstniku poole pöörduda. Vähemalt mahuvad turukotid ära. 

___________

*filmist "Kuidas  Harry kohtus Sallyga". Sally on täiesti loomulikul viisil nõudlik, kuna teab, mis talle meeldib.

Poistelaager ja ahjupotid

Sel nädalal on meil olnud kaks kuni kuus poissi. Kaks on praegu, sest Legolas on küla peal. Kuus oli neljapäeval, sest Lillebrori Sõber saabus ja Jaanipäevatalu noorim ei olnud veel ära läinud. On söödud tööstuslikes kogustes hommikusöögihelbeid. Veel on palju tegemist olnud võileivagrillil. Mina olen pidanud tegema võrdlemisi vähe süüa... ja sellest ei ole suurt midagi olnud. Kord päevas on nad ikka sooja sööki ja mingisugust organiseeritud magustoitu saanud. 

Jaanipäevatalulapsi toomas käis sealtmaja noorpere. Ma sain näha väikest inimest, LN on kaheaastane ja väga armas. Tõsi, vanemates võib lapsele otsa vaadates kahelda, aga vanaemas kohe kindlasti mitte. 

Suure uputuse päeval käisid Mees ja Jõugu Juht Herr Boraga tervisekontrollis (mitte segi ajada ülevaatusega, see on korras, käisid konsulteerimas tuttava mehhaanikuga). Lubati edasi sõita, aga kutsuti mingitel asjaoludel enne sügist tagasi. JJ igatahes tundis auto heast tervisest rõõmu ja viis järgmisel õhtul kogu kohalviibiva poistekamba sõitma - lauda taha ja tagasi, mitte avalikule teele! Pärast küll nurises, et seal ei saa kiirust üldse üle 25 km/h... Kolm väiksemat poissi katsetasid mõne meetri jagu ka pakiruumis sõitmist, olevat toiminud küll. 

Mina jällegi ajasin tol päeval Lillebrori ja Jaanipäevatalu noorima asjatundliku abiga üles uudsekanga ja kuumutasin kuus pisikest purki mirabellikompotti, meie puud lõpuks kannavad.

Jäi käimata juba teine laat sel kuul, sest vihm. Kolmandale mõtlesime õhtul vaatama minna, kas oleks arukas ikkagi tuleva aasta laadaplaani võtta see ööturg... aga kuna nende k-info jäi segaseks, otsustasime minemata jätta. Ma ootaksin selget kirjeldust, kas kiirtesti saab ära teha enne laadapileti ostmist ja mis vanuses lapsed peavad testimises osalema... FB Laadarahva grupis on ka juba urinat, et lubatakse korraldada üritus vastavalt kehtivatele reeglitele, aga keegi täpselt ei räägi, kuidas see asi siis käib. 

Iseenesest polnud tol üritusel käimatajätmine probleem, sest reede olin veetnud küürakil Legolase tulevase toa ahjupottide kallal. Selg valutas kõigist tavapärastest kohtadest ja mu käte seisund on kriminaalne. Õnneks on nädalakene veel aega, enne kui tuleb kaunilt maniküüritud kätega kolleegide seltsi minna. JA kõik ahjupotid on nüüd savivabad, pottsepp võib tulla. 

Kuni mina ahjupotte kraapisin, viis Mees kamba ujuma. Õigemini ujusid vist peamiselt suured poisid, sest Lillebrori Sõbral oli ujumispüksipuudus ja Lillebroril on ilmselt Saaremaa suveniirina väliskõrvapõletik. Enam vähemalt väga ei valuta. Hiljem poisid ja mehed grillisid, mina käisin ainult ahjupotitöö vahele tarbimas. 

Ilmaga on selles mõttes olnud hästi, et sel nädalal oleme saanud lausa kaks korda õues süüa (et pole liiga palav ega liiga märg), aga aias midagi eriti kastma ei pea.

Millie-Miu püüdis ühel päeval püü ja oli ise selle üle väga uhke. Lillebror konfiskeeris siputava ohvri ja viis ta õue põõsa alla toibuma. Püü olevat häritult piiksunud ja ennast jalule ajanud, vast elab üle.

Lillebror ja tema Sõber käisid mingil päeval metsas seenel, said korvikese jagu pilvikuid ja peotäie kukeseeni. 

Täna poes lehitses Jõugu Juht mõtlikult koolivihikuid. Siiski on veel suvi. 

Teisipäeva õhtul

Jaanipäevatalu noorpere just läks. Panid enne autosseistumist tütrekesele tudukad selga ja sõitsid - noh, et siis saab magava lapse otse voodisse tõsta. 

Jõugu Juht istub omaette arvutis ja arvatavasti nunnutab selle vahele oma kassi. Freya on tõeline teraapiakiisu, kes mõjub teismelise üsna paratamatule ebakindlusele väga hästi. 

Legolas ja Jaanipäevatalulaps istuvad teise arvuti juures ja jagavad muljeid siit ja sealt nähtud videotest ja mängudest... või midagi taolist. 

Lillebror, kes sai kolm tundi tagasi kõrvapõletiku diagnoosi (aga seekord ilma antibiootikumideta), kargleb koos Jaanipäevatalu noorima lapsega batuudi peal. Meil on nüüd mõneks päevaks viis poissi. Sobib.

Mees läheb umbes praegu garaaži ära paigutama kahe ringi jagu glasuurpotte, puhastatud minu väikeste valgete pitsikuduja kriimustatud kätega.  Kolmandik on veel nakitseda, siis on see töö valmis ja villid saavad hakata paranema. 

Mina tegin endale just tassi teed. On saabunud õhtuse teejoomise aastaaeg. Tomatid alles valmivad kasvuhoones, rohutirtsud viiuldavad nagu pöörased, aga hommikud on udused ja poodi on tekkinud soodsa hinnaga ploomid. 

Suvevaheaeg kestab veel.

Väikesed head asjad

 ... ja mõned vähem head asjad ka. Või kuidas võtta. 

Nädala alguses oli meil Laenulaps.

Mingil päeval käisin ma vihmase ilmaga kukeseenel. Seni oli, aga nende leidmiseks tuli kergitada täpselt teadaolevaid samblatutte. 

Korjasin oma vanemate aias ära mustad sõstrad ja tikrid. Selle käigus rõõmustasin esimest korda seal kasvava hiigeltoominga üle*, sest lisaks kirssidele, vaarikatele ja kreekidele on see oma suure musta varjuga ära tapnud ka kaks tikripõõsast. Natuke tikreid korjasin kodus ka, see oli valus nagu alati.

Mees käis arsti juures. Südamega on okei, vererõhk rõhub parajalt, veri on muidu korras peale kolesterooli, selle asjus pidi veel perearstiga konsulteerima (meie oma arst oli sel nädalal parajasti puhkusel, suhtlus käis asendaja ja õe kaudu). 

Legolas käis koguduse noortelaagris. Olevat olnud ülitore, saunapõlengust (mis juhtus laagrilistest sõltumatult) ja öösel liiga vähe magamisest hoolimata. 

Vanaemal ja Vanaisal oli taas Elizabeth kadunud. Ma tõesti ei tea, mida selle olukorraga ette võtta.

Juhtus ilmastikunähtus: reedel ja pühapäeval suurepärane laadailm, laadapäeval laupäeval uputus. Nii et me jätsime minemata. Makstud osalustasu ka tagasi ei saanud, meesterahvas telefoni otsas oli kohe tereütlemisest saadik jahmatavalt ülbe tooniga. Ega meile eelmisel aastal Luigel ei meeldinudki eriti, nüüd on siis teada, et edaspidi pole mõtet minna, püsime lähemal või toredamate korraldajate juures. 

Laadasõidu ärajäämise tõttu õnnestus hoopiski minna emmede palvekasse. See on alati väga ilus ja kuigi mõni emmedest on juba ka vanaema või vähemalt mõne täisealise lapse ema, oleme me ikka emmed edasi, see asi sai ka taas üle räägitud. Ühtlasi pidasime palvet väikese, aga vapra Luguse koguduse (ja teiste usulise ärkamise hälli Hiiumaa koguduste) eest. 

Uue hobina veedame aega Legolase toa ahju glasuurpottide puhastamisega. Ei ole see asi midagi nii lihtne nagu pottsepp ütles, et pandagu kõik potid vette likku ja tunni aja pärast saab savi maha lükata... Ahi on olnud õhuke või mina nende pottahjude hingeelu ei tea, päris suur hulk pottidest on seest kaetud mitte savi, vaid kinnipõlenud savi-nõe seguga, mis on moodustanud isehakanud glasuuri ega tee leotamise peale teist nägugi. Kraabime Lillebroriga ettevaatlikult servi lahti, et vesi sissepoole jõuaks ja savi leotama hakkaks. Oleme poolteise päeva jooksul saavutanud ühe kolmandiku ahjupottidest, see on muidugi õnn ja rõõm. Ainult et sundasend  - garaaži ees muru peal paku otsas köökus ja kõveras - põhjustab hirrrmsat seljavalu. No aga ega see töö igavene ole, ja puhtad ahjupotid näevad pealegi nii seest kui glasuuritud osa pealt imeilusad välja. 

Täna hommikul kirikuteel, vaevalt kilomeetri kaugusel kodust tormas meie autonina eest ummisjalu läbi kaks tursket metssiga. Metsa ääres oli muidugi ka keskmisest rohkem autosid, sest seenehuvilised on saabunud. Ei tea, kas need võisid olla kevadised põrsad (või muidu noored ja vähekogenud sead), kes nüüd kohtasid elus esimest korda seenelisi? Muidu saab ju juba jaanipäevast peale metsas käia, aga sel aastal oli kuiv... ma vist hangin endale järgmise seeneretke ajaks tamburiini või mingi lehmakrapi kaela, siis notsud ehk taipavad eemale hoida. 

Korjasin kasvuhoonest esimesed kolm tomatit, neist ühe pirnikujulise kollase ja kaks punast ovaalset, võimalik, et sordist "Roma". Samuti korjasin üle poole kilo punaseid mirabelle - lõpuks ometi on meil oma mirabellid! Ja neid on puu otsas veel palju ja teise puu (kollase) otsas ka! Kas pole mitte suurepärane? Järgmine punkt: mirabellikook. 

___________

*ma väga vabandan toominga-armastajate ees, aga selles aias on nii suur puu vägagi vales kohas. Rõõmu on temast nädal või kaks, pärast on... suur must vari, noh. Kui toominga jaoks oleks seal ruumi, poleks mul üldse midagi viriseda.

Terve laps vist

"Mis nüüd sügisel saab, kas tuleb jälle distantsõpe?" küsis Lillebror. 

"Ei, juhul kui sa juhtud olema lähikontaktne, jääd lihtsalt isolatsiooni, aga sulle distantsõpet ei tehta, õpid kodus ise nagu haiged lapsed ikka..." seletasin nii, nagu mina seda asja mõistsin. 

"Kuidas see haigete õppimine käib... See on tegelikult täitsa imelik, et ma olen oma klassist ainuke, kes ei ole kunagi haiguse pärast puudunud, alati on kas südamearst või olümpiaadi pärast või..." juurdles Lillebror. 

Noh, võib-olla ta siis saab sügisel teada, kuidas ollakse haige kombel kodus. Haige on ta tõesti olnud pisikesena ja paar korda koolivaheaegadel, mitte kunagi pole koolist haiguse pärast puudunud. Koduõppekogemusega perena pole meil põhjust muretseda, et distantsõpet ei tehta. Küll nad õpivad kodus ära ja lähevad - kui isolatsiooni ajal juhutb kontrolltöö  või midagi muud olulist olema - õpetaja poolt määratud hetkel vastama, kui tarvis. Eelmisel õppeaastal oli minu mäletamist mööda ainult Legolas päeva või kaks lähikontaktsena isolatsioonis, ei usu hästi, et selgi aastal neid positiivseid nii massiliselt ringi jooksma hakkab. No ja kui hakkab, ei virise, meie jaoks on palju lihtsam koolist tavapärasel moel puuduvat last ise järgi õpetada kui distantsõppe veebitundidel järge pidada.

Koolis vaktsineerimata töötajana testitegemine ei ole kah probleem, koroonatest ei tee haiget ega midagi. Endal ka kindlam tunne, et pole kellelegi midagi huvitavat köhida. Endiselt tahaks teada - äkki targemad oskavad öelda? -, mis tingimustel pandeemia lõppenuks kuulutatakse. Lokiminister ju olla öelnud, et kuni pandeemia lõpuni kehtivad... mis iganes asjad. Muidu läheb natuke nagu düstoopiliseks või nii.

Tikrikuri

SeeKesSiinMajasEnnemElas jättis meile päranduseks hulga taimi, mida ma mitte mingil juhul ei oleks oma aeda valinud. Paarist vastikust vintskete viljadega õunapuust oleme saanud lahti, isegi Mees soostus neid maha võtma. Pool parki ja majatagust on olnud täis viirpuid, mis on veel jõledam umbrohi kui naat. 

Ja siis on tikrid. Kolm ilusat pisikest, heade marjadega põõsast. Ja need teised. Suured sassis põõsad vales kohas, takistavad niitmist, vaarikate korjamist (sest sealkandis kasvavad vaarikad, mida peaks igas aias olema vähemalt 1/20 aiapinnast, vähemalt aias, mis kuulub vaarikasõpradele) ja igasuguseid muid tegevusi. Kannavad igal aastal pööraselt, marjade kvaliteet on... on kah. 

Meie peres ei söö mitte keegi tikrimoosi. Meie peres ei söö mitte keegi tikrikompotti. Mitte ükski pereliige pole mitte kunagi isegi pakkunud ennast mulle appi tikreid korjama või puhastama. 

Me oleme elanud Majas 19 aastat. Selle aja jooksul on õige mitu inimest öelnud, et oioioi, tikritega sa EI TOHI mitte midagi teha, ma nii tahan neid... Ise korjama tulnud on nendest ütlejatest... täpselt null. Muide, nad ka ei võta tikrihooajal telefoni ega reageeri sõnumitele. Ja on teada, et tikrid küpsevad suvel, võiks ju kevadel, kui suveplaane tehakse, öelda, et ma tahan sel aastal tikreid, kas juuli viimasel nädalavahetusel saaks tulla korjama, ma planeerin endale selle jaoks pool päeva? Või kasvõi, et tead, ma tahaksin väga tikreid, kas sa oleksid nõus mulle pool pange korjama? Catharina käis küll korjamas (äkki 5 aastat tagasi?), aga tema diskreetse inimesena pole meie aiakujundusse mitte kunagi sekkunud.

Kelle aed see on, vabandage? (see oli retooriline küsimus)

Tuleval kevadel lumesulamise aegu, kui tervist jätkub ja Jeesus vahepeal tagasi ei tule, lähevad kõik need jubedad sassis põõsad juure pealt maha ja lõkkesse. Talvejope kandmise ajal on neile lähenemine ka kindlasti tervislikum kui suvel hemate riietega. Kui nad seepeale endale mõned noored ja kergemini kammitsetavad võrsed kasvatavad, siis on see nende probleem. Kui nad solvuvad ja ära surevad, siis jäävad mul ehk edaspidi käsivarred terveks. 

Ühel hetkel tuleb ju ka üle saada kujutlusest, et kõik nime poolest viljapuud ja -põõsad, mis kunagi ammu kellegi teise poolt on istutatud, on üliväärtuslikud. 

Muide, täiesti vales kohas kasvavad mustsõstrad, mis ma kevadel juure pealt maha saagisin, kasvatasid endale noored rõõmsad võrsed. Eks ma nüüd pean nendega edasi elama. 

Augusti alguses

Sel aastal on suvesoojust olnud nii palju järjest, et augustist ei oskagi enam midagi mõistlikku oodata. Samas ei tahaks ka, et uueks nädalaks lubatud jahedam ilm terveks kuuks jääks ja salamisi sügiseks üle läheks. Paluks veel suve, sest päris sügiseni on ju ikka veel aega...

Augustis oleme me kodus kindlasti rohkem kui juulis, vähemalt kuu algusepoole. 

Legolas tahab minna koguduse noortelaagrisse. Me ei tea, kas ta läheb. 

PLNi järgi peaks nagu toimuma paar laata. Me veel ei tea, kas ja mis tingimustel toimuvad (ja kas inimesi tuleb, kui tingimused on).

Kindlasti tuleb suhelda töökohtadega ja langetada mingeid tööalaseid otsuseid (pandeemiaga mitteseotud asjades!). Töötööl käima peaks nagu ka. 

Sama kindlasti harjutab Jõugu Juht saksa keelt ja alustab lastest esimesena uut kooliaastat. 

Mees külastab arsti, sest kui paar ööd tagasi tema rinna peal istunu just luupainaja ei olnud, siis tuleb teha EKG - ta on paraku selles eas ja sellise geneetilise taustaga (kui inimesel on onu, kes saab umbes igal teisipäeval infarkti...).

Võib-olla külastavad mõned pereliikmed veel arste, näiteks Legolase silmad tuleks lasta üle vaadata, tundub, et ta vajab kangemaid prille. 

Tuleb Laenulaps ja ehk mõni laste sõber veel. 

Tunneme rõõmu aia- ja metsaandidest. Teen kindlasti mitmesuguseid hoidiseid nagu ikka augustis. 

Ehitus- ja remonttööd jätkuvad. Legolase toas on praeguseks jõutud lae kipsplaatideni. 

Koon maha käsiloleva kanga ja ajan üles uue, loomulikult. Arvatavasti ühtegi salli sel kuul valmis ei saa. 

Tekitame ühe uue kastpeenra maasikatele. Hakkan praegust peenramajandust vanade kloostriaedade stiilis ümber korraldama. 

Võib-olla võtame veel mõned puhkusepäevad, aga see sõltub kõik ilmast.