Sel nädalal pakuti meile üpris sageli vihma. Iseenesest pole vihmas halba midagi, kohalikesse veekogudesse mahub endiselt veel palju, aga natuke tahaks aiatöid teha ja natuke pesu kuivatada ja natuke pidu pidada... Mõned neist asjadest juhtusid vihmade vahel ja viimane lausa vihmaste päevade vahel, nii et pole suurt hullu midagi.
Tööasju juhtus kohe ohtralt. Me ei ole keegi veel sellega kohanenud.
Kooliasjadest juhtusid õpikute kättesaamine kõigi laste puhul ja plaanide ümbertegemine Jõugu Juhi puhul, sest tema uues koolis oli juba lähikontaktsus ja terviseamet ja ministeerium ja. Üldised reeglid on ikka hea mõte, aga eranditega võiks siiski arvestada... Selle tulemusena algab JJ-l kool ikkagi septembris, mitte augusti viimastel päevadel. Oleme hakanud Stuudiumi endi jaoks kodustama, teame klassijuhataja nime (saksa keele õpetaja... ei tea veel, kas see on suurepärane või murekoht, sest JJ saksa keel on küll edukalt ja adekvaatselt väljameelitatav, aga eelistatavalt napisõnaline koos väga loomingulise kirjapildiga) ja klassikaaslaste nimesid. Nägudest teab JJ üht endist klassikaaslast, ei rohkem. Fun fact: põhikoolis oli tal klassiõde nimega, ütleme, Kadri Kunnas. Nüüd saab olema klassiõde Katri Kunnas ja see ilmselt ei ole trükiviga, erinevad inimesed peaks olema. Nimed on muidugi privaatsuse huvides muudetud.
Kuduasjadest juhtus, et homme peaks üks Ingrid Rüütli kirjaga sall Norras pulmas pruudi (armas S., kes kunagi ammuaega tagasi meie koguduses käis, aga siis Norrasse kolis ja arvatavasti sinna kodugi rajab) aksessuaari rollis olema. Loodetavasti ei lähe kohvrid tee peal kaotsi ega midagi.
Aed annab peotäishaaval tomateid. Kui hästi läheb, tuleb Lillebrori kasvuhoonest veel kurke, tema taimedel on tulnud mingi uus hingamine. Kuna herilased avastasid meie viinamarjad, tuli need ära korjata, ehkki loodetud magususeni läheks veel aega. Ma pean nüüd leiutama, kuidas pooltoorestest viinamarjadest mahla kõige paremini kätte saada, aurutades?
Kaubanduslikest kogemustest läks suuremate poistega väga hästi, kui sain mõlemale püksid poest "Simply Jeans" ja tenniselaadsed jalatsid NS Kingast. Oli allahindlus, millest hoolimata olid arved suurepoolsed... aga juba teisest poest püksid ja juba neljandast poest jalatsid... see on pika aja kiireim poeskäimine, olin kabuõnnelik ja poisid ka rahul.
Muudest asjadest juhtus, jah, meie pere iga aasta kõige tähtsam sündmus. Jumal andis selle puhuks täiesti vihmavaba ja suvesooja päeva, see oli suur õnnistus. Legolas paistis olevat rahul ja ööbima jäi meile neli poissi. Seitse poissi on kindlasti parem kui kolm. Ja seekord vist õnnestus vanuserida, mis mulle nii väga meeldib - Laenulaps 17, Jõugu Juht 16, Nimekaim 15, Legolas 14 (viimaseid päevi, aga ikkagi), Jaanipäevatalulaps 13, Lillebror 12, Lillebror Sõber 11 (viimaseid nädalaid). Eriti rõõmustav oli lähedalt näha Nimekaimu, kes on suvega toredasti kasvanud nii veel rohkem pikkusesse kui (õlgade kohalt) laiusesse, koguduse laagri asjus kohtudes polnud eriti aega süveneda. Isegi vihma kätte unustatud vahukommikott ei saanud suuri kahjustusi ja hilisõhtul tuppa tunginud vapsikud said ohutult likvideeritud.
Tõrvatilk tuli kõige ootamatumast ja uskumatumast allikast ja sellega kaasnenud "arvasin, et on juba tühine, nii vana asi"-tüüpi mälestused hoopis teistes seostes ja suhetes, isiklikud kahtlused ja paratamatuna järgnenud arupärimiste üsna valusad vastused moodustasid paraja laviini, mille alt väljarabelemine võtab kindlasti oluliselt rohkem aega, kui mulle meeldiks. Asjassepuutuvad isikud peaksid olema põhimõtteliselt informeeritud... ma ei tea, kas mingi klaarimine tuleb ja kas-kuidas sellest kasu või kahju sünnib. Üleüldiselt ei morjenda mind eriti tõdemus, et olen olnud valel arvamusel - juhtub sagedamini, kui te ehk arvate. Kui vale arvamus aga on, et me olime justnagu sõbrad...
Ühesõnaga, täna oleks olnud kange tahtmine kirikussemineku asemel koju peadpidi teki alla ja nina nuuskama jääda. Kirikus õnneks ei sega pisarad suurt kedagi, on täiesti lubatud saada liigutatud või puudutatud jutlusest või ülistusest, keegi ei tule nuhkima, kas ehk äkki midagi eraelulist... aga maski varjus oli seekord parem olla kui tavaliselt, jah. Teenistus oli muidu tore nagu ikka, aga - ja see oli põhjus, miks ma oma vesilahustuvas olekus kohale läksin - pärast teenistust sai paariks minutiks kohtuda armsa Ritsikuga. Ritsik oli kohal koos oma toredahabemelise isaga (kuidas need jõuluvanad neil aegadel ometi hakkama saavad?).
Õnnetuseks jäid toredad kohtumised lühikeseks ja koduteel tuli ärapõlatu-tunne tugevana tagasi. Ega minagi ju ei tea, millal või kuidas ma kellelegi lähedasele ilma sihipärase pahatahtlikkuseta hirmsasti haiget olen teinud, eks ole. Ikkagi oli tahtmine paluda, et Jumal mu ära võtaks, kui see juhtub kohane hetk olema... ainult et kõige kohasem selles ajahetkes olnuks käepärane liiklusõnnetus ja mul hakkas kahju surnusättijast, kes pidanuks pärast mu juustest välja rookima plahvatanud banaane ja kardetavasti ka piima, sest Frau Corsa pakiruum on ealiste iseärasuste tõttu ebamugav kasutada ja üksi sõites (lapsed tulid koos Mehega ees koju) ladustan ma poekraami tahaistmele... Ja ju mu päevade arv ei ole veel täis ega karikas tilgatumalt tühjaks rüübatud. Tuleb veel areneda.
Uueks nädalaks lubatakse vihma senisest mõnevõrra vähem. Peame palvet, et esimese septembri õueaktused saaksid peetud ja meesteõhtu parvel ei kujuneks jääparvetamiseks, nagu ilmateade kipub ähvardama.
No comments:
Post a Comment