Tõepoolest, viimasel ajal on elu sees korraga nii mitmesegaseid asju, et koolialgus oli kõigest üks teistest sahmimistest.
Kooli alguse puhul panid siiski kõik mehed valged särgid selga, mõni edulisem ka lipsu ette, ja kolm neist läksid aktusele, lill näpus. Jõugu Juht sai kohe pärast aktust ka täiemahulise koolipäeva. Õpetajad olevat sõbralikud, märkis ta, ka saksa keele tunnis oli olnud tore. Legolas viis aktusele pisikese lokkispäise poisi, kelle nimi kattus põhimõtteliselt Legolase teise eesnimega, kui nüüd selle nime piibelliku versiooni peale mõelda. Lillebror laskis pärast aktust selleks mitte ettenähtud käsipuul kolleegidega liugu ja määris liulaskmise käigus põhjalikult ära oma heledad püksid. Ilmselt on see eakohane.
Päev hiljem saime 15-aastase lapse. Selle puhul sõime Vanaema ja Vanaisa seltsis pitsat. Põhipidu oli ju juba peetud.
Laiemas maailmas valiti meile uus president, kelle ametisseasumiseni on veel küll veidi aega... aga kelle isik tekitab siiski elevust. Ütleme nii, et meie Lillebror on Presidendi Lapselapsega tuttav, aga paraku mitte sõber, nad on liiga sarnaste iseloomudega, eriti just sellest keerulisemast kandist. Pidime juba kasvatuslikult arutama, kuidas reageerida uudisele: "Minu vanaisa valiti presidendiks!" Vastus sisuga: "Aga sina ise oled ikka veel nõme väike poiss!" sai vanemate poolt maha hääletatud, oeh...
Eile said mehed Legolase tulevase toa lae nii kaugele, et seda saab juba servast pahteldama hakata. Kipsplaaditõstuki omamine teeb laisaks, Jõugu Juhi toa lae tegid nad paari päevaga ära, sest tõstuk tuli laenutusse tagasi viia...
Tööasjus tegin ühe otsuse ja andsin sellest teada kah. Põhimõtteliselt ei muutu midagi, õhus oligi küsimus, kas ma soovin oma osalust koolipäevades suuremaks muuta. Ei soovinud, mitmesegastel põhjustel. Veel juhtus nii, et Mees hakkab meil tööl olema mitte 9 tundi nädalas, nagu eelmisel nädalal planeeritud, vaid lausa 14 tundi nädalas. See tekitanud jällegi muret tema teises töökohas, kus ta tunniplaaniga seotud ei ole ja töötunde tuleb palgalehe järgi üsna vähe, et eelmisel aastal ta ju ometi... Eelmisel aastal oli tal, vabandage, natuke rohkem kohalolemist ka ette nähtud, kujutage ette.
Veel käisime tööasjus testi tegemas. Mina eelistaksin süljetestile vatipulka ninas, sülitada saab ju ainult hambapastat, suhulennanud sääske ja kirsikive... Aga olime õnnelikult negatiivsed. Minu ebamäärase peavalu ja perekondliku aevastamise päritolu on endiselt selgitamata.
Kassidega on olukord olnud keeruline, meie aias käib igal õhtul inimesi armastav kohev hallitriibuline kass, kes tahaks ilmselt olla ainus hallitriibuline kass siinkandis... ja annab pisi-Freyale peksa. Kaks õhtut meelitasime päris pimedas Freyat alla umbes viie meetri kõrguselt tamme otsast, kolmandal õhtul tuli Freya tuppa verise peaga... hea, et need kihvad ta silmakesi ei tabanud. Haavad olid ilmselt sügavamad kui paistis, Freyal on nüüd teist päeva nägu paistes, aga tundub, et hakkab taanduma, katsudes ei nuta ega kurjusta ka (marutaudivaktsiin on tal tehtud). Kui homseks paremaks pole läinud, siis räägin loomaarstiga. Miks tulevad kõik haigused ja hädad alati reede õhtul?
Ükspäev võrdlesin meie kõigi tunniplaane ja muid kohustusi. Kuhu nende niigi pikkade päevade sees mahutada trennid, noortekad ja muud vaba aja tegevused nagu kodus ahjukütmine ja kodused ülesanded, me veel ei tea.
Nädalavahetuse veetis meie juures Nimekaim, eesmärgiga Legolase seltsis loovtööga tegeleda, kevadel jäi see distantsõppe pärast pooleli. Mõne minuti jooksul nad seda vist tegid ka.
Lillebror luges lõpuks läbi Harry Potteri seitsmenda osa. Selle puhul vaatasime pidulikult seitsmendat filmi, kaheksas on veel ootel.
Täna omandasime tee äärest arvatavasti lehma pealuu. Kui me sellele loodetud rakendust ei leia (igatahes ei ole see rakendus eluruumides, võeh), viime tee äärde tagasi, ehk keegi muu vajab. Mis asjaoludel siiakanti lehm surema sattus, ei kujuta ette. Igatahes tundub kolba seisundi järgi otsustades, et see juhtus ammuuu.
Käisin rõivaid ostmas. Humanas on praegu palju head kaupa, omandasin kolm seelikut ja ühe halli peaaegu-villase kevadsügismantli. Viimase puhul palusin müüjal kohe eemaldada hinnasilt, et saaks poest välja juba soojas minna... Aga näitan teile hoopis oma tüüpilist pesupäevapilti. Sokid ei lõpe vist iialgi...
No comments:
Post a Comment