Wednesday, September 15, 2021

Noppeid

Kuidas ma ära tunnen, et kibuvitsamarjad on valmis? Ja kuidas neid korjatakse, otse põõsast või tuleb oksi koos marjadega lõigata ja sellest on põõsale kuidagi kasu või...? Ja kas igasuguse kibuvitsa marjad sobivad? Meil on minu meelest kolme sorti, kaks segiläbi lastetubade akende all ja kolmas hiigelpõõsas natuke maad eemal, aga päris roos pole neist kindlasti ükski. Marjad on natuke erinevad, tumepunasemad piklikud ja helepunasemad ümaramad. Ja ühed helepunasemad vahepealsed. Päris suurt ja ümarat pole ühelgi, kas nad üldse kõlbavad? Eelmisel talvel rõõmustasid neist metskitsed, aga ma tahaksin ise ka proovida, kuidas nendega ümber käiakse. Viimases "Mein schönes Land"'is oli hulk retsepte seespidiseks ja välispidiseks tarvitamiseks, aga ei mingeid juhiseid, mida teha enne marjadega kööki jõudmist. 

***

Ilm on järsku pime ja külm. Jõugu Juht võttis eile hommikul vabatahtlikult kindad kaasa - noh, et jalgrattaga sõita saaks - ja samuti eile hommikul oli õues kolm (3) kraadi. Jabur. Täna ja praegu jällegi ei taha kuidagi valgemaks minna, aga mul on suured plaanid pesu kuivatada ja kangast käärida. Käärpuud on niigi hämaramas nurgas. 

***

Ja mis puutub kangakäärimisse, siis paluks veel vähemalt kuu aega talutavaid temperatuure, ma tahan veel väga ühe suurema portsu 65 cm laiuseid vaipu kududa, kevadeks valmis. Need on nimelt olnud selle suve kõige populaarsem vaibasort ja põhimõtteliselt otsas. Kas me sel aastal veel kuhugi laadale läheme, sõltub ilmast ja veel rohkem k-teemast. Hädavajadust ju ei ole, aga kuu lõpupoole on siinkandis nagu midagi planeeritud... aga kui sajab, siis kindlasti ei lähe, ka üks kaltsuvaip kuivab mitu päeva, laadatäiest vaipadest rääkimata. 

***

Ühtlasi kuivab mitu päeva igasugune pesu. Õues õnnestub vast veel, kui just ei saja, aga toas... Ja suuremad poisid arrmastavad kapuutsiga dressipluuse, millel muud detailid saavad kenasti kuivaks, aga see kapuuts... Tuleb vist jälle riidepuuga pliidi kohale riputama hakata.

***

Esmaspäeval käisin metsas ja tulin tagasi kahe korvitäie seentega. Korjasin valikuliselt - kukeseentest kõiki, pilvikutest ja männiriisikatest väikesi, kitsemamplid ja kes iganes muud jätsin südamerahus järgmistele huvilistele. Võib-olla peaks seda ettevõtmist kordama, kuni veel saab. 

***

Lõpuks ometi näidati lihtinimestele kohaliku omavalitsuse kandidaate. Ausõna, koli või Linna. Kõigist nimedest ütleb mulle midagi kolm ja kaks neist, tänan väga, on minu arusaamist mööda niigi oma elu ja äriga ülearu hõivatud. Kolmas, jah, kolmandat võiks valida küll, sest kellestki muust ei ole üldse varem kuulnud. Aga Linnas... üks tubli inimene teise järel nimekirjades! Isegi neis erakondades, mille maailmavaade meie omaga nagu päriselt ei kattu, on hulgem usaldusväärseid kandidaate. Muidugi, võib-olla tuleb miski valimisõpetus postkasti ka, aga ma millegipärast lootsin, et meiekandis on rohkem erakondi ja rohkem aega asja uurida. 

***

Tahaks kirjutada jutujahi jaoks juttu, aga inspiratsiooni pole. Inspiratsioon on paari jutu jaoks, mis ei sobitu etteantud pealkirjaga. Äkki veel tuleb, aega vist natuke on...

***

Eile õhtul suhtlesin ühe kolleegiga, kes on ka esimest korda elus Gümnaasiumiõpilase Ema, ja imestasime ühiselt, kuidas neis kõrgema astme koolides info üldse ei liigu. Olgu Eliitkool või Väike Erakool, kõik vaadaku ise, kuidas oma asjad teada saavad, ja olgu sellega rahul. Neil seal Eliitkoolis oli vähemalt lastevanemate koosolek ära olnud, meil minu teada... ei midagi. Sest vabandage, lapsevanemad finantseerivad õppekäike ja muid üritusi siin ja seal, samuti ootavad lapsevanemad oma lapsi koju õhtusöögile, ja kui laps juhtub olema infoedastuse mõttes udupäine, siis... See asi päris nii ka ei käi, et põhikooli lõputunnistusega koos saabub ka võime iseseisvalt õigel ajal kogu infot jagada*, perekondlik logistika ja puha... kõik, vabandage, ei ela koolist paari tänavavahe kaugusel. JA kõigi vanemad ei taipa-jaksa igal päev täpselt pinnida, mis uut infot sa nüüd sealt koolist saidki. Õnneks tuleb nädalakiri meilile, sealt saab kah midagi teada. 

Muidugi, mina olen meie majas aastaid vasakule ja paremale rääkinud, et lastelt jõuab koju tõejärgne info, palun pange asjad sisevõrku kirja, siis vanemad teavad... ja ma olen väga hästi infot jagavate klassijuhatajate poolt ka tõsiselt ära hellitatud. Aga ikkagi...

***

Edasilükkamisest, peenema sõnaga vist pro-kras-ti-neerimine, aitab. Tuleb võtta paber, kuhu suurelt peale kirjutada PLN ja siis on juba kõik valmis. Tegelikult ma isegi tean, et mind ootavad pesunöör ja mingil ajahetkel viimane maasikapeenar... Ja kangakäärimine kogu pimedast ja külmast hoolimata. 

_____________

*Mees ei taibanud ka meie kooselu alguses, st vaieldamatult täisealisena oma päevastest-õhtustest plaanidest rääkida, meil oli sel teemal paar koledat olukorda, siis hakkas vähemalt telefoni kaasas kandma... aga alles paari päeva eest selgus, et me peame oma kokkulepete tegemise oskust endiselt arendama. Nagu isa, nõnda poeg. Khm. 

8 comments:

  1. Võid siin natuke kaevata: https://elurikkus.ee/bie-hub/search/?q=kibuvits
    Vikipeedias tundus ka päris ok info olevat.

    ReplyDelete
  2. Kui meie värskel gümnasisti poleks väga armas ja hoolega infot jagav klassijuhataja, oleksin ka mina täielikus teadmatuses. Laps infokanalina lihtsalt ei tööta. Mõnikord on info liikunud ka niipidi, et kõigepealt lapsevanematele ja siis nende kaudu gümnasistidele, sest lastevanemate koosolek oli meil juba enne kooli algust ära. Stuudiumis töötab ka infovahetus kenasti (vähemalt mina loen sõnumeid, aga lapse osas pole kindel) meil on klassirahad kogutud ja esimesed väljasõidud jne.

    Kibuvitsad on need piklikud ja tumeoranžid. Ümarate marjadega on teised roosid, mida mina pole söönud. Ilmselt on söödavad ikka. Korjad marjad, lõikad pooleks, sisu välja ja ahjuplaadile kuivama (madala soojusega!). Kui nad on kivikõvad, saab ka jahvatada ja toidu peale puistada või niisama näksida ja teed keeta.
    Terveid, puhastamata marju on lükitud ka niidi otsa ja siis teed keedetud.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitäh, lähen ja vaatan õues, mis nad meil on. Kerli antud viited küll ütlevad, et kõik roosimarjad kõlbavad süüa.

      Laps infokanalina ei tööta tõepoolest.

      Delete
    2. Need ümaramad (lapikupoolsed) peaks olema kurdlehise kibuvitsa omad ja kõlbavad ka süüa. Lapsena korjasin neid rannast lihtsalt niisama, nii, nagu nad ise lahti tulid, ilma noata. Pärast enne moosiks keetmist tuli karvased seemned hoolega välja puhastada.

      Delete
    3. Minu meelest meil kurdlehist ei ole, aga kõik roosid pidavat söödavad olema, nii et ma nüüd mingil päeval hakkan kibuvitsakarvadega tegelema.

      Delete
  3. Rootsis süüakse kibuvitsakiselli pisikeste mandliküpsistega.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Oi kui põnev. Ma nüüd guugeldasin ja sattusin Nami-Nami lehe kibuvitsa-kullasoonele, aitäh!

      Delete
  4. Ma armastan samuti kapuutsiga dressipluuse ja kuivatan samuti riidepuu peal: dressipluusi kandev riidepuu pesunöörile rippuma ja kapuutsiserva panen pesulõksuga nööri külge, nii ei vaju ta pluusiseljale peale ja kuivab rutem.

    ReplyDelete