Siiamaani on september läinud üsna... kehvasti. Või mida muud öelda, kui esmaspäevase maasikapeenrakoristamise käigus pilvetäie vett kaela saad ja selle tagajärjel võtad külge täiesti koroonavälise viiruse, mis koolimajas oma tiire teeb*? Võeh, ma ütlen!
Reede ja laupäeva peale kokku kõige meeldivam sündmus oligi koroonatestimine, mida viis läbi väga suhtlemisaldis, kompetentne ja meeldiv meditsiinitöötaja. Mul on endiselt väga avar nina, vatipulk tekitas ainult kõdi. Testimasaamiseks tuli meesterahvast perearsti nõuandeliinil natuke veenda, tema nimelt arvas, et elagu ma oma haigeolemisega rahulikult edasi. Vabandage, meil on siin pandeemia käsil ja mille alusel tema seal telefoni otsas teab, et ma ei lähe tema õnnistusega õhtul ööklubisse köhima? Kui see test oleks nüüd positiivne olnud... siis oleks ühel telefonile vastanud mehel Suur Jama kaelas. Ei olnud positiivne, paraku - selles mõttes, et kui enesetunne on juba selline, et ei jõua kätt ega jalga tõsta ja pea osalise koormusega valutab... ja kurk ka... ja oleks nagu palavik, aga mitte päriselt... siis võiks ju kogu jamast ka mingit kasu saada, vähemalt koroonatõendi ja kogemuse, kui hull see tänapäevane katk siis on kah.
Sellegipoolest jõudsin maha kududa kanga ja vaibad ka korralikult valmis teha, sest reede hommikuni oli veel lootus... et äkki läheme Laadale. Nojah, sinna see lootus läks. Läks ka lootus Laadal käimata jättes kuhugi looduskaunisse kohta sõita, sest noh, haige. Mehed tegid natuke õue- ja aiatöid, mina tuterdasin niisama hädisena ringi. Võiks olla olemas seadus, mille kohaselt hädisekstegevad haigused esineksid ainult halva ilma puhul ja kindlasti mitte kõige ilusamal ja soojemal sügispäeval, mida on võimalik ette kujutada. Urr.
Urriväliselt on käidud koolis, nooremad lapsed on saanud ka hindeid. Jõugu Juht muudkui imestab, kas gümnaasiumis peabki nii lihtne olema... aga tuleval nädalal on esimene kontrolltöö, ehk siis läheb keerulisemaks. Alguse asi ju. Emaühik on voltinud õpikupabereid.
Veel oleme üritanud saavutada mingit mõistlikku süsteemi. Hommikune logistika on jube niikaua, kuni Linn on üles kaevatud, praegu nimelt suunduvad kahe maantee pealt tulevad autod ühe peale kokku, ummik ulatub tavaliselt linnapiiri ja õhtul teistpidi minnes jällegi ülikooli ühiselamuteni, sest see Narva mägi, eks ole. Vähemalt on olemas linnarattad ja JJ saab rattaga kooli, teda koolimaja ette või isegi lähedale viia on ajaliselt võimatu. Toiduplaan oli olemas ja väga hea, kuni ma päris haigeks jäin. Uuel nädalal proovime jälle, sest Leonoorekene jaksab juba natukene ülevel istuda.
No ja enne maasikapeenras märjakssaamist nautisin ma üksi kodusolemist vägagi. Mulle küll meeldib mu perekond väga, aga vara alustatud päev, mille käigus ei pea vastama ühelegi küsimusele ega assisteerima kedagi näiteks riiete ülesleidmisel (kuhja peal, tavaliselt), tundub kuidagi hoopis efektiivsem.
___________
*sel nädalal puudus teises ja kolmandas kooliastmes keskeltläbi 15% lastest. Seda on palju. Neist paar tükki on küll isolatsioonis, aga ülejäänutel, kelle vanemad haiguse olemust täpsustanud olid, on nohu, peavalu, palavik. Nagu minulgi. Koroona kõrvalt pole muud viirused kuskilt kadunud.
"Koroona kõrvalt pole muud viirused kuskilt kadunud" - täpselt. Meil on täna neli kuuest tõbisena kodus, minu reedel tehtud test oli negatiivne, aga tüdrukud nohutavad-köhivad-kärisevad juba umbes eelmise nädala keskpaigast. Kõige hullem ei ole, aga ma meenutan heldimusega neid kolme päeva, kus kõik lapsed kuskil haridusasutuses ära olid ja mina sain mõnusasti tööd teha ...
ReplyDeleteJah, ilmselt on teistelgi raskusi aklimatiseerumisega, pärast seitset nädalat palavust on teist niipalju külma ja niiskust üsna viletsasti mõjunud.
Delete