Friday, September 17, 2021

Sinnani on maad kaksteist miili. Jutujaht 2

Noh, mingisugune inspiratsioon lõpuks ikkagi tuli.  Kutse võtsin siit: https://kevadtulebikkagi.blogspot.com/2021/09/kutse-jutujahile-2.html

Edit pärastpoole: Kuna inspiratsiooni jätkus ainult jutu jaoks ja mitte grammigi rohkem, ei osale ma järgmise pealkirja loosimises. Võtke heaks või pange pahaks. 


Astrid kohendas ühe käega magavat Annat seljas ja hoidis kõvasti teisega viriseva Larsi käest. 

Sinnani on maad kaksteist miili...

Murdunud oksad jalge all, varjud. Sahinad. Pole üldse hirmus. Öökull. Oja rahustav vulin vasakut kätt. Komistamine, mis siis ikka. Edasi, aina edasi. Ei loe, et jalad on paljad, ei loe, et kõht on tühi. Miski ei loe, ainult kaksteist miili. 

Astrid oli eelmisel talvel kuulanud, kuidas Papa Olafile ja Ingridile mõõtühikuid seletas. Üks miil oli umbes nii palju, kui nende palkmaja juurest järve äärde. Astrid oli seda paar korda koos Papa ja Mammaga kõndinud küll. Kaksteist oli kaksteist korda rohkem kui üks, üks pole üldse palju. Ka seda kuulis ta ühel lumetormisel talvepäeval, kui Lars ja Anna rahulikult oma titeasjadega mängisid ja Papa suurtega kooli pidas. Päris kooli nende kodu lähedal ei olnud, aga Papa ja Mamma tahtsid, et lapsed ikkagi teaksid, oskaksid... kui lähemale rohkem asunikke tuleb ja...

Nutt tikkus peale.

"Ma nutan siis, kui mul selleks aega on," otsustas Astrid. Praegu tuli Lars enam-vähem vagusi hoida ja Annat kanda, kui nad forti jõuavad, siis on nutmiseks aega. 

Ometi oli päev nii tavaline olnud. Papa tegi sügisesi põllutöid, Mamma toimetas palkmaja ja lauda vahet, Olaf töötas koos Papaga, Ingrid tegi süüa, Astrid passis väikesi. Nüüd, mil Anna kindlalt omil jalgel kõndis, oli ta Larsile paras kambajõmm, kelle seltsis pahandusi teha, Astrid ei võinud neid hetkekski silmist lasta. Alles see oli, kui nad ennast viljapõllu serva ära peitsid ja seda hirmus naljakaks pidasid, kogu pere otsis...

Astridi kurgust pääses lämbuv nuukse. 

"Ma nutan siis, kui mul selleks aega on, sinnani on maad kaksteist miili."

"Ta'an süüa! Ta'an Mammat!" Larsil oli põgenemisest kõrini saanud. Õnneks avaldas ta oma arvamust esialgu vaikselt. 

"Kuss! Muidu..."

Lars ei olnud ju näinud seda, mida nägi Astrid. Ei olnud näinud, mis juhtus Papa ja Olafiga. Küll aga oli ta kuulnud, kuidas Mamma karjatus katkes nagu noaga lõigatult ja kuidas Ingrid kisendas: "Astrid, võta väikesed ja minge mööda jõeorgu forti! Sinnani on maad kaksteist miili!"

15 comments:

  1. Replies
    1. Aitäh, aga minu meelest kirjutavad nii mõnedki teised palju paremini. Vaata linki jutu alguses, sealt saad teisi jutte lugeda.

      Delete
  2. Replies
    1. Kahjuks jah. Aga ma võin kinnitada, et nad jõudsid forti ja saadeti esimese vooriga rannikule, kus teati neil sugulasi elavat.

      Delete
  3. Sa kirjutad oivaliselt. Ja paraku mul oli selleks aega...
    Nutmiseks kõigi nende ja paljude teiste, päris oma Astridite, Ingridite ja Olafite lugude katkeid sinu looga paralleelselt vaimusilmas vaadates.

    ReplyDelete
  4. Viimast korda proovin. 2 kommentaari on kosmosesse lennanud :(
    Põnev oli ja ootan huviga järge !!!

    ReplyDelete
  5. Gojko Mitić tuli meelde:)
    Aga hästi kirjutad, värvifilm hakkas jooksma.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitäh. Sinna Mitici kanti ma mõtlesin jah, ainult et pärast nelja surnukeha matmist toimunud sündmuseid kadus maailmast igaveseks Kargleva Karu Hõim ja paar juhuslikult sealkandis kaubateel olnud naaberhõimu liiget ka. Miticil oleks vist kaubateelised kõik kolm last endi hulgas üles kasvatanud?

      Delete
  6. Nii paljud kirjutavad nagu oleks tegu pisikese lõiguga põnevast raamatust, parajad isuäratajad lugude näol. Ka sinu jutt ootab järge või eeldab eellugu, pinget on palju!
    Vabandust, et kohe juttu tähele ei pannud, lisasin ka selle nüüd viite a nimekirja:)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitäh! Kahjuks oleks eellugu puhtalt maha viksitud "Väikesest majast preerias", aga järellugu on mingi Nahksuka jutu ("Viimane mohikaanlane"?) lõpuosa koopia, ei mingit originaalsust.

      Delete
  7. Lugema hakates tundus, et olen Rootsimaale sattunud - mida rohkem jutulõngakera harutasin, seda enam tundus, et hoopis rootsi asundus Ameerikamaal. Eks seetõttu meenus ajukäärudest omaaegne vesternisari "Bonanza", lisaks hakkas kõrvade vahel kumisema omaaegse kantripundi Wallavanem-a üks lugudest "Kel jõud, sel õigus".
    Hästi tehtud! Tänan!

    ReplyDelete
  8. Ma ei tea, kuhu mu eelmine siia kribatud kommentaar potsatas, kuid mulle meenus lugedes omaaegne vesterniseriaal "Bonanza", lisaks hakkas kõrvade vahel kumisema Wallavanema "Kel jõud, sel õigus", mida pole ammu kuulanud.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Tundub, et mõlemad kommentaarid jõudsid kohale. Mul on modereerimine sisse lülitatud, sest mingil hetkel sada peamiselt spämmi.
      Rootsi asundus jah, see ajaloole tundmatuks jäänud täiesti väljamõeldud suguvõsa, kes kindlasti enne Hulkur Rasmuse Mittesota-rändureid kuhugi idarannikust mitte eriti kaugele metsadesse vapralt talu rajasid ja seal õnnelikud oli, kuni... Aga laste vanavanemad elasid turvaliselt rannikul ja võtsid pojalapsed muidugi endi juurde.

      Delete
    2. Ja muidugi aitäh hea sõna eest.

      Delete