Sunday, October 31, 2021

Noh, november

Talvisel ajal on kalendris lehekeeramine alati kuidagi meeldivam kui suvel. Isegi siis, kui õueilm on hämmastavalt leebe.

Selle aasta novembrile on mul peamiselt kaks ootust:

1. Kõik püsime terved ja

2. Mingeid ärritavaid uudiseid ei tule. 

Punkt 1 jaoks saab teha ise... ükskõik millise aasta novembris ikka samu asju. Küüslauk, võimalust mööda tervislikud eluviisid ja D-vitamiin. Hoiab ehk mõne vähempopulaarse viirusegi eemal. 

Punkt 2 puhul on muidugi väga suur osa isiklikel otsustel, millel lubada ennast ärritada ja millel mitte... Seda asja tuleb iga päev ikka uuesti üritada. 

Muidu võib ju juhtuda, et ikkagi peame Mehe sünnipäeva-pühapäevalõunat...

Võib juhtuda, et kohtume Cranberryga...

Võib juhtuda mõni muu külaskäik või kokkusaamine. 

Loodame taas kohtuda pottsepaga, kuskil kuulõpu kandis võiks tal hakata Legolase ahju jaoks aega tekkima. 

Marti ja katri ei jookse, see pole meil kombeks. 

Saan lõpuni valmis kaks salli, siis näitan.

Hakkan kuduma kitsamaid vaipu väikese tubase telje peal. 

Koristan rohkem kui kuduhooajal. 

Oleme raha-asjades nii mõistlikud kui võimalik. 

Vaieldamatult saabub advendiaeg, püüame seda ka kohaselt tähistada. Advendipühapäevad on nagu muudki pühad, nende olemust ei saa ära keelata ükski maailmakord ega valitsuse piirang. 

Ja vähem kui kahe kuu pärast hakkab päev taas pikenema, kas see pole mitte tore?

Terve nädal koolivaheaega, milline luksus!

 Kujutage ette.

Muidugi, natuke tuli selle nädala käigus tööd ka teha. Tegin ampsudena, ühel päeval seda, teisel päeval teist... ja ikkagi tundus, et oli kaks laupäeva. Väga veider on reede õhtul mõelda, et noh, homme siis kirikusse... ah et ei olegi homme. 

Kõige suurema tööampsu käigus sattusin ühes avaras ja õhurikkas ruumis olema inimesega, kes järgmisel päeval osutus k-positiivseks. Ma loodan, et ta tervis ongi nii tugev, nagu siiani on eemalt vaadates paistnud. Ainult et mina olen sealtmaalt igaks juhuks isoleerunud. Terviseamet pole küll mingeid käske andnud, pereõde ka midagi põnevat ei osanud öelda ja igaks juhuks tehtud kiirtest-demonstratsioon (sest tulevast nädalast peavad ju lapsed ise, kollektiivselt...) oli ka täiesti igav, negatiivne, aga noh, ma veel uurin seda asja. Enesetunne on oktoobrilõpu tavaline, isegi tavalisest veidi parem, ainult nina on konstantselt märg, kiirtestisõbralik, võiks öelda. Õnneks on mul homme niiehknii korraline kodusolemise-päev.

Ühel päeval viisime lapsed kaelani kloorivette ehk Terviseparadiisi. Ise kolasime samal ajal Kuurortlinna poodides. Hankisime (pst) ühe jõulukingi, ühe üheküünlajala ja ühe olemasolevatega mittesobituva tooli, sest k-olukorrast hoolimata on meil mõnikord laua ümber sobiv hulk rahvast ehk vähemalt kaheksa inimest, toole läheb ikka vaja ja õige Jäneseuru stiili puhul ongi iga tool isemoodi. Teise Vanaisa juures käisime muidugi ka, temal läheb tavapäraselt. 

Ühel päeval oli Mehel sünnipäev. Tähistasime seda traditsiooniliselt šokolaadikoogi ja lasanjega. Kas planeeritud pühapäevalõunast sõpradega lähiajal asja saab, eks seda näeb, PLN on olemas, aga keegi ei tea, mida see k teeb...

Ühel päeval käis Lillebror Toreda Klassivenna juures külas.

Paaril päeval tehti remonti, esimene seina-kipsplaat on lõpuks seinas. 

Jõugu Juht käis Laenulapse pool laenulapseks. 

Legolas ei käinud eraviisiliselt õieti kusagil, müttas oma tuba teha.

Vanaemal on Elizabeth taas kadunud. Ei ole lõbus. 

Kudusin maha kanga. Enne kevadet uut kangast kudupööningul üles ei pane. 

Veel sain valmis äärepitsid retrokirjaga sallile. Alustasin Ingrid Rüütli kirjaga salli, neid olen varem kudunud kolm, tundub populaarne sallisort. 

Nii kassid kui mina oleme kõik väga nautinud imeilusat ja hämmastavalt sooja ilma. Mõnel muul aastal on oktoobri lõpus juba lkumi maas, praegu oleks peaaegu nagu suvi. Sobib, aitäh.

Riigis toimuva kohta on öelda niipalju, et selle koerasaba mahaviilimine hakkab juba ära tüütama. Vägisi tekib küsimus, kas vääramatu venitamisel on mingi valitsusliikme isiklik vajadus, noh, et eelmisel korral pandi riik lukku pärast seda, kui proua president oli saanud suusatamas ära käia, kas sel aastal ootab üks väikelapseisa (see lokkidega) oma lapsukese lasteaia* isadepäevapidu? Või teavad nad siiski midagi palju rohkemat, kui meie, ja selle teadmise põhjal on neil siiras lootus, et kohe-kohe läheb olukord paremaks? Maailmatark Eikeegi Mina Ise arvab siin küll, et kolm nädalat lukusolemist ja distantsõpet** annaks meile normaalselähedased jõulud, aga eks Mina Ise on ikka see kõige targem inimene. 

Senimaani arendan poenimekirjade koostamise ja menüüplaneerimise oskust, kannan maski, kus nõutakse, teatri ja restorani ette inimõigusi nõudma ei kobardu... ja kui nina tavapärasest märjem on, eks siis teen mõne plaanivälise testi ka. Ükskord saab see jamps läbi niikuinii. 


_________

*ma küll südamest loodan, et ministrid oma väikesi lapsi praegusel ajal lasteaeda ei tassi.

** tegelikult teavad nii lapsed kui ka õpetajad praeguseks, mis see on. Mõistlikes koolides võetaksegi distantsi puhul läbi miinimum ja saadakse toime küll. Ei ole meeldiv, aga vähendaks tipptunnitrügimist ühistranspordis ja see on selle asja kõige selgem kasutegur. 

Thursday, October 28, 2021

Kelleks saada?

Tuleb välja, et sellist pealkirja olen ma kuu alguses juba kasutanud. Nojah... tegelikult on siin rõhk hoopis teises kohas. 

Vaadake, elus ei ole ju lõpuks väga tähtis, millise töö eest inimene raha saab. Tähtis on, milline inimene on. Või vähemalt, et temaga oleks rahul ta ise ja need inimesed (ja muud jõud), keda inimene ise oluliseks peab. Mitte-rahulolevatel võiks olla viisakust võimaluse korral kõrvale astuda - noh, kui rahulolematuse põhjus kedagi otseselt ei kahjusta. 

Ma siin sobrasin netis ringi ja mõtisklesin, milline inimene ma võiksin olla või milliste tegevustega tegeleda ja mis mind selles takistab. Ja kas need takistused on ülesaadavad või siiski mitte. Tegelesin umbes nagu eluvõimaluste hindamisega. 

Oleks tore olla tõsiseltvõetav talupidaja. Selline, kes on suuteline ka nullkraadise ilmaga mitu tundi õues tegusema ja kelle tegevusel on ka mingi mõistlik tulemus. Olgu need siis mahemunad, õnnelikud hobused, kümmet sorti kartulid või maitsetaimed. Puuduvad selle jaoks vastavad teadmised ja entusiasm, samuti tervis. Eriti tervis. Mõningane karastamine oleks tegelikult tehtav ja isegi hobusekasvatamise saab ära õppida, pärandsorditomatitest rääkimata... Võib mõtiskleda. 

Oleks tore olla igati produktiivne ja hästi organiseeritud koduperenaine. Noh, sinnakanti ma üritan juba ammu liikuda. Keskeltläbi läheb iga aasta aina paremini. Tagasilööke on muidugi hulgi, aga järgmisel korral tuleb jälle välja. 

Veel oleks tore olla inimene, kes naudib ilu enda ümber ja jagab seda rõõmu ka teistega. Reisiblogija või midagi sellist... aga miks mitte käia siinsamas metsa vahel ja tekitada toredaid pilte? Just see jagamise-osa on mul kehvakene. Reisimiste ja liikumiste hulka piirab hetkel muidugi k-teema, aga ka kodused ja töised kohustused, eriti Vanaema, kellel oli täna hommikul jälle Elizabeth niimoodi kadunud, et... aga see konn ehk telefonikõne on nüüd tänaseks söödud ja loodetavasti seda täna enam ei serveerita. Siinsamas metsa vajel käimist piirab kõige rohkem laiskus, aga tegelikult tervis ka. Ma pole veel kohanud "sobivat riietust", mis ei oleks jõle ja samal ajal sobiks külma ilmaga õuesolemiseks. 

Nojah, ja hea inimene tahaks ka olla. Mitte tühine naerataja, kes kõike pattu sallib, vaid konkreetne, aga armastav. Nagu Minerva McGonagall või ema Abagail, kes Ütleb, Kuidas Asjad On, ja pakub sellegipoolest küpsist. Sinnapoole... ehk õnnestub ka ühel päeval rohkem liikuda. Selline olemine võib tulla ka elutarkusega, mida, ma loodan, ikka aja jooksul natukene koguneb. Eks ole juba elatud ja kogetud kah, ja iga päevaga, mis antakse, tuleb midagi juurde...


Nii et lootust on kahele neljast, ülejäänud on kättevõtmise küsimus? Ma selles hobusteasjas siiski kindel ei ole, aga tomatikasvatamise võiks ju taas tõsisemalt ette võtta? 

Sunday, October 24, 2021

Esimene veerand on läbi,. elagu... koolivaheaeg.

Tegelikult on üsna imelik uue vaheajakorra ajal kooliskäimise-aegu "veeranditeks" nimetada, aga las ta olla, midagi paremat pähe ei tule. 

Jõugu Juhil lõppes lisaks veerandile ka esimene periood. Pakuti kursusehindeid, mis mahust alates on tegu lõpetatud kursusega, pole mina aru saanud... Tähtedesüsteemist pole ka aru saanud... aga tema kokkuvõtvad hinded annavad kamba peale kokku tuntud Inglise tele- ja raadiojaama nime, nii et võib ilmselt rahul olla. Rohkem kursusehindeid pole tänaseks välja pandud. Peaasi, et ta ise teab, kuidas asjad on. Koos uue perioodiga pakutakse ka esimest valikainet, JJ valis programmeerimise. Pidavat tore olema. 

Legolas käis loovtöö asjus viiendas klassis tundi andmas. Puhtjuhuslikult on selle klassi kõige suurem sõnavõtja üsna pisikesest peale meil kirikus vilkunud (ja pealegi Legolase nimekaim), nii et Legolas teda teab, aga tema jaoks on Legolas veel üks suvalistest suurtest... ja kui Legolas toda poissi nimepidi korrale kutsus, olevat terve klass jahmunud, kuidas just nimelt seda last teatakse. Oma klassist väljaspool ta tegelikult eriti silma ei torka, nii et asjassepühendamatute jaoks võib see jahmatav olla küll jah. Veel käis Legolas kooli halloweenipeol. PLN oli ilmuda kohale kauboina, võltsvuntsid ja puust revolver ja särginööbid poole rinnani lahti... selline Gileadi Rolandi ja ariate (Alice Hoffman, "White Horses", lummav ja jõle lugu) väikevend... aga vuntsid ja kaabu osutusid defitsiidiks, Legolas ostis hoopis võlts-Pennywise'i maski ja läks, noh, maskis tegelasena. Siiski oli olnud üsna lõbus. Ma veel ei tea, kas kunstveri tuleb valge puuvillase triiksärgi pealt maha või mitte...

Lillebror osales klassiõhtul, kus Ühe Poisi puudumise tõttu õnnestus mänge mängida mitte-tavapärases vormis. Ühes mängus olevat pidanud poisid tüdrukuid seljas kandma, mis on kuuendas klassis paras risk. Lillebror ja tema süda olevat kandnud üht mitmekeelset iluvõimlejat ja Lillebror arvas pärast, et A. on sulg. Mulle küll meeldib, et pojake on tugev, aga mitte tema ülearune enesekindlus füüsiliste pingutuste suhtes, sest süda. 

Mees tegeles oma vabal päeval väga proosalise tegevusega, nimelt vahetas välja meie kempsupoti. Vanal lekkis mingi loputuskastitihend nii, et põrand oli kogu aeg väga märg, ja kahesüsteemsusest oli ka juba ammu ühesüsteemsus saanud. Mees otsustas lõpuks, et töömaht maksab ka midagi, ja ostis uue. Tšehhi rahvusest (vist) võlts-vanainglise stiilis, nimega "Antik". Isesulguva kaanega ja meie Majja isegi üsna sobiva Nüüd oleks vaja ka uut sarnases stiilis valamut - kuigi see ei leki - ja dušikabiini, mille uksed ei jää pihku, kui neid sulgeda. Siis, kui. 

Mina veel kangast maha ei saanud. Uuel nädalal lubatakse paari sooja ilma, ehk siis. Ladusin kaltsuvaibariiulid täis, ühtlasi tõime Linnast ära kõik meresinised ja muidusinised vaibad, Cranberry võimaliku läbiastumise puhuks. Kui peaks huvi olema. 

Töötöö asjus sain rohkem infot ühe minuga mittesobituva asja kohta, mille teemal siingi kunagi pahurdasin. Minu jaoks on tegu korruptsioonihõngulise olukorraga, aga mina ei ole siinkohal ütleja. Igatahes URR.

Spontaanselt käisime Mehega kohvikus, kuna mõlemal juhtusid olema kehtivad k-tõendid. Paar tundi hiljem saime teada, et järgmised paar kuud pole meil sinna isegi tõendiga asja. Mis siis ikka, kooki kaasa osta võime ja hädavajadust ringi kooserdada ei ole. Sotsiaalmeedias võikusseeoligi? arvati, et inimesed lähevad nüüd kohe meelega endale koroonat hankima. On ikka hulle siin ilmas. Läbi põdeda tuleb ta ilmselt paratamatult kõigil, aga praegu, mil haiglad on niigi üle koormatud... On ikka valu uusaastapeole minna. Meil ei ole. Kui k-haigus tuleb, siis tuleb, aga me praegu pigem väldiksime seda asja, jätaks näiteks juulikuusse, see segab ehk teisi inimesi kõige vähem. Või äkki jõuab vahepeal siiakanti mõni allergiavaba vaktsiin, kes teab.

Vanaemal said otsa "mälurohud", nagu selgus, juba mitu nädalat tagasi. Oli näha, et rohud on otsas - küll tekkis hirmus paanika tänaval parkivate autode pärast ("See on minu aknaalune ja mina EI TAHA, et keegi siin pargib!"), küll oli öö läbi vaja muretseda, kas meiega ikka on kõik korras, sest temal tuli Mõte... Suure veenmise ja pragamise peale (sest tema pole ise üldse aru saanud, et need midagi paremaks teeksid, ega midagi viga ka ei ole, ainult mõni asi läheb vahel meelest ära) tellis ta endale uue retsepti, homsest saab kätte. Ma olen nii väga tänulik, et suvel õnnestus temaga selle imeliselt armsa neuroloogi juures käia, need ravimid tunduvad pöördumatut protsessi natukenegi aeglustavat.

Vanaisa jällegi otsustas, et temal on vaja lehepuhurit, seda kallima sordi oma. Ta on küll eluaeg väga armastanud omada tööriistu, aga varem jaksas ta nendega midagi teha, praegu enam ei jaksaks. Mees tõi talle siis proovimiseks meie kerge, väikese ja odava lehepuhuri. Vanaisa katsetas ja avastas, et ka puhurist kinni hoides on raske pikemat aega ilma toeta seista... Puhurijutu ajal vaatasin, kuidas ta hingab. Nii palju jõudu ühe hingetõmbe jaoks tavalised inimesed ei kasuta... eks 88-aastase inimese puhul peabki valmis olema selleks, et ühel hetkel saab jõud otsa ja ühel muul - või samal - hetkel tulevad ka matused. 

Kassid on vihmastel päevadel olnud üsna pahased, miks sajab mõlema ukse taga ja mitu tundi järjest. Kui õueilm väljas kassitamist ei soosi, tuleb kassitada toas, Freya naudib väga minu sokilõngakerasid. Muudest loomadest tuvastasin, et meil on aias hiliseid vaarikaid ja peedipealseid söömas käinud arvatavasti põder - maaelu teeb muu hulgas hobiskatoloogiks - ja Legolas leidis puid tuues puuriida vahelt nunnu nahkhiire (Pikajuukseline Ema ütles, et see on Eptesicus nilssonii), kes oli ilmselt uimane, soostus poseerima Legolase kinda peal ja lubas ennast teise, mitte-ahjupuukuuri ümber paigutada. 

Friday, October 22, 2021

Katkeb

On ikka ilmake, tormab. 

Hommikul, kui telefon äratust piiksus, märkis Mees: "Vool on ära."

Esimene sõnum voolu äramineku kohta oli tulnud kell pool kaks, tagasituleku kohta veerand viis ja uue äramineku kohta pool kuus. 

Nii et me sõime romantilises küünlavalguses hommikust, aga täiesti ebaromantiliselt ilma kohvita, sest puupliidiga vett mõne minutiga keema ei aja ja hommikuti on kohvivee jaoks reserveeritud tõesti ainult mõni minut. Ma pole kunagi mõistnud inimesi, kes hommikul mitu tundi enne väljaminekut ära sisustada suudavad. Kui peab enne poolt kaheksat sõitma hakkama, siis poleks neid mitut tundi muidugi eriti kusagilt võtta ka. Nojah. 

Tööle ja kooli saime peaaegu sündmustevaeselt, mis neist paarist kergest lehiseoksast siinsamas Maja lähedal ja ühest kuivanud kuusest sadakond meetrit edasi ikka. Lehiseoksad tõstsime Lillebroriga eest ära, kuivanud kuuse lohistasid kraavi suured poisid. Tore, et midagi hullemat ei olnud. 

Kell kaksteist päeval tuli kodus vool tagasi, teatas Mehe telefon. Sobis. 

Pärast töö- ja koolipäeva tundsime rõõmu kempsus veetõmbamisest ja kätepesemisest ja millest veel... kell seitse õhtul käis jälle klõmm. Pimedus. Põhjalik pimedus. 

Helistasin riketesse, sealt öeldi, et oioioi, teil seal on kõrgepingeliiniga midagi, 1200 klienti on ilma vooluta, me ei saa midagi lubada... Väga lahke ja osavõtlik daam sattus telefoni otsa.

Sättisime paika kõik võimalikud ja võimatud küünlad. Koristasin ära elutoa lauakese, et sinna küünlajala saaks panna, naisisiksus soovib ju rahuldada oma kudumisvajadust... Võtsin lauakese ääres kiiktoolis platsi, poolik sokk käes... läks valgeks. 

Elektrikatkestuste seadus toimib ilmselgelt umbes nagu koduperenaiste vihmanõidus, et vihma hakkab sadama kohe, kui viimane pesutükk nöörile jõuab... Elekter tuleb tagasi niipea, kui kõik küünlad paika saavad. 

Vähemalt sai laud lagedaks. 

Wednesday, October 20, 2021

Raamatuid, jälle

Lugemine oli minu lemmik-meelelahutus alates umbes sellest ajast peale, kui ma rääkima õppisin (noh, kuni kolme aasta ja kahe kuu vanuseks saamiseni ettelugemise kuulamine). 

Anna Jansson "Mida sa ei tea". Nädalake pärast lugemist on sisu täiesti meelest läinud. Guugeldasin, tuli meelde. Üsna ladusalt kirjutatud Rootsi kriminull. Täpselt nii vastik ja jõhker, nagu temataolised ikka. Meenutab oikuipaljusid teisi kriminulle maailmas. Avastasin, et olen samalt autorilt lugenud ka teist raamatut, pealkirjaga "Ilusalongi saatusejumalanna". Too oli ka keskpärane. 

Kersti Salulaid "Kodu kotiga kaasas". Teine raamat Soomes töötavate eestlaste elust. Endiselt hea viis teadasaamiseks, mismoodi see Soomes töötamine käib ja mida endaga kaasa toob. Saab lugeda ka täiesti eraldi, arusaamiseks ei pea olema esimese osaga tuttav. 

Lauren McLaughlin "Saada pilte". Esialgu tundus nagu paljutõotav noortekas, olulisel teemal... ja siis läks kõik kuidagi käest ära. Liiga keeruliseks läksid sündmused, liiga hulluks läksid olukorrad... Ma arvan, et poole õhemana oleks kukkunud välja poole parem raamat. 

Steena Holmes "Emma leidmine". Lugu kadunud lapsest, õnneliku lõpuga. Nii võiks see juhtuda... aga. esiteks, tõlge on kohutav. Ikka ja jälle ma unustan enne raamatu laenutamist vaadata tõlkija nime... Teiseks, autor on kas väga naiivne või ükskõikne. Raamatus kirjeldatakse (vist) allakolmese Downi sündroomiga lapse käitumist. Ja see laps räägib ilusate pikkade lausetega nagu täiesti tavaline, ilma igasuguste sündroomideta, hästiarenenud laps. Usutavuse mõttes võinuks Downi sündroomiga lapse vanus olla umbes nagu kaheksa... sest kuigi Downi-lapsed on kõik väga erineva arengutempoga, on standardselt arenevaid lapsi nende hulgas ikkagi väga vähe.

Jessica Fellowes "Särav noor surnu". Absoluutselt suurepärane. Tundub, et tegu on ühtlaselt hea sarjaga, ka esimene osa oli hea. Kolmas olevat ka juba eesti keeles olemas ja mitu tükki veel tõlkimata. Igatahes tasub autori nimi meelde jätta. 

Tuesday, October 19, 2021

Mina, lamemaalane

Või mis nende allergikute kohta nüüd öeldaksegi. 

Täna juhtusin rääkima inimesega, kellel on sama tüüpi allergia nagu Legolasel, ainult et tema on allergia tõttu ka haiglas olnud. Ilma Epi-Penita kodust välja ei lähe. Usaldab teadust ja arste ja enda eripäradest täiesti teadlikuna ei julge vaktsineerida. Maskeerub, kus tarvis, hoiab distantsi. Käib testimas nii sageli, kui võimalik. 

Siin... sama. Peaaegu, tähendab, ma tolle vestluskaaslase varasemaid väljaskäimise-harjumusi ei tea. Täna käisime värskelt testitutena üle maeiteamisaja kohvikus. Oli kena. Kui peaksime Linna parimaid kooke tahtma, eks me siis edaspidi ostame koju kaasa.

Viskasime Mehega nalja, et peaks äkki sel nädalal veel teatris käima. Viimati käisime... enam-vähem kaks aastat tagasi. No ei ole meie žanr. 

Alla 18-aastased ei pea vist ikka midagi tõestama, nii et lapsed saame rahumeeli saata veekeskusesse ja kinno, kui nad tahavad. Meie ei taha, kinos tahavad poisid vaadata filmi "Venom 2", öäk. Kinos käisime Mehega ka viimati mõned nädalad enne esimest korontiini. Ei ahvatle. 

Restoranis, jah... perega oleme sel aastal päris restoranis käinud vist kaks korda, suvel, ja kiirtoidukohtades mitu korda, ka suvel. Selle aasta mõõt on täis. 

Hiljuti mainis üks kolleeg, et vaktsiinivastased olevatki tema teada hästi introvertsed ja... No ma ei tea, me oleme palju kodus küll, aga päris introvertseks ennast ei pea ja puhtatõuline vaktsiinivastane peaks olema raevukam ja ilma igasuguste meditsiiniliste vastunäidustusteta, ma usun. 

Kusagilt lugesin pealkirja, et peaminister keelab vaktsineerimata inimestele meelelahutuse. Kas korjatakse ära lauamängud, telekad, raamatud, keelatakse käia looduskaunites kohtades ja...? Ah ööklubid ja restoranid. Ja uusaastapidustused. Kui on vajadus neis kohtades käia, siis on kindlasti raske, jah... aga rohkem kahju on mul allergikutest koorilauljatest ja rahvatantsijatest, kes ei tohi enam oma armastatud hobiga tegeleda. Kodus vana aasta puhul lauamänguõhtut pidada pole siiani keegi otsesõnu keelanud - aga eks me näeme, mis võimalused selleks kahe kuu pärast paistavad ja mis ilmakord selleks ajaks on. 

Poliitilise korra kohta on öelda, et rõõmu teeb uute piirangute paikapandud kestus. Vähemalt midagi konkreetset. Ja et endiselt ei paista valitsus tegevat ükskõik mida selleks, et neid tagasi valitaks. See muudab neid tõepoolest lugupidamiseväärilisemateks (ja see kulub neile ära).


Vabandage, kui sai kohati sarkastiline... Ühtpidi ma saan aru küll, et vaktsineerimise ohtudest (allergikutele näiteks) avalikult  rääkimine tekitab veel rohkem hirmu, aga süüdistada nakkuse levitamises ainult vaktsineerimata inimesi on lihtsalt vale. Ja viisakas oleks öelda, et piirangud on kaitsmiseks, mitte rõhutada, et karistamiseks (üks selle viimase rõhutajatest ei meeldinud mulle kahjuks juba ülikoolis põrmugi, aga võib-olla on ta hea teadlane, pole süvenenud) - kui see nüüd ajakirjaniku enda ebaviisakus ei olnud. 

Üleüldiselt üllatun ma iga kord uuesti, et kogu k-jampsist on võimalik veel rohkem ära tüdineda. "Ei igavest' või kesta ei ükski oht, ei õnn..." Muu peale loota ei olegi. 

Olge hoitud!

Sunday, October 17, 2021

Koolivaheajani on jäänud üks nädal

Mingil imelikult põhjusel olen ma sel sügisel väsinum kui kunagi varem... ahsoo, nojah, mul oli ju see totter septembrikuine ilma lõputa viirus. Ja küllap ma olen ennegi haigusejärgselt hirmus väsinud olnud, lihtsalt pole meeles. Eks need haigusejärgsed vindumised ole vist nagu sünnitusvalud või lapse üheksanda klassi lõpukirjandiks ettevalmistamine, et läheb üsna ruttu meelest ära, kui õudne see tegelikult oli. Tõepoolest, kui ma siin mõne nädala eest Legolasega kirjandit "sünnitasin" (sest tema algne versioon meenutas kõige rohkem Saalomon Vesipruuli sulelendu ja kõige valutum nii lapsele kui õpetajale on, kui kodus mitmesegaseid reegleid meelde tuletatakse), tuli lõpuks meelde küll, et sarnaseid raskusi kogesin ka Jõugu Juhiga. Oeh. 

Esmaspäeval oli ära selle sügise oodatuim sündmus. Kuigi ma olen küll südamest pettunud, et gümnaasiumides ei olegi automaatselt kohustuslikku kolmandat võõrkeelt, meeldisid mulle JJ klassijuhataja ja koosolek ikkagi väga. Klassijuhataja ütles, et 10. klass juba tasahaaval imbub puhkeruumi, poisse on nähtud malet mängimas... Paar päeva hiljem tuli JJ õhtul malenuppude karbiga ja palus kodusel maleõpetajal endaga mängida, et harjutada. Sellest sain mina omakorda küsimuse, kas meie koolis praegu malering on... ei olegi, sest õpetajad on järjest pensionile läinud... ja seega otsis Mees minu ärgitamise peale üles huvijuhi, kes olevat kogemustega maleõpetaja majas olemasolemise rõõmsalt teadmiseks võtnud. Eks pärast vaheaega näeb, kas sellest midagi saab. Kui meid muidugi distantsile ei saadeta või midagi. 

Veel käis JJ Laenulapse pool laenulapseks ja sealt nii noortekal (!) kui kellegi Laenulapse sõbra sünnipäeval (!). Õnn ja rõõm. 

Lillebror käis jällegi Toreda Klassivenna juures külas. Oli olnud tore, välja arvatud olukord, kus keegi Oda raja (tänavanimi privaatsuse huvides muudetud) väike poiss talle kividega vastu pead viskas. Sellest kiviloopijast rääkis Lillebror eelmisel korral ka, no kas ei saa uuseluamurajooni lapsevanemad kambakesi üht selli ära kasvatada... 

Ja kuna Legolas oli noortekal, olime meie Mehega reede õhtul täiesti nõutud, mida lastevaba ajaga peale hakata. Ega me siis eriti midagi ei hakanud ka. 

Noortekal oli TH (neiu, kohe 17) Legolaselt küsinud, kas ta ei karda hilja õhtul bussijaama minna. Noortejuht olevat kõrvalt märkinud, et sellisel kapil pole midagi karta... "Väike, kokkupandav, traadist ja riidest IKEA riidekapp," ütlesin mina rahuloleva Legolase aruande kommentaariks. Nimekaimu nutikella analüüsi põhjal olevat Legolase keha rasvaprotsent midagi 6-7 kanti... Tuleb rohkem võiküpsiseid teha.

Laupäeval oli Mees koguduse konverentsil tehnikaga tegelemas. Legolas ja lõunase bussiga kojujõudnud Lillebror panid mulle kokku kaltsuvaibariiulid. Ära ostetud said nad juba umbes kuu aega tagasi, aga nüüd oli siis sobiv hetk. Riiulid mahuvad hästi väikesesse esikusse, metallist ja papist laoriiul ei sobitu muidugi mitte üks põrm ei Vanavanaema puhvetkapi ega vähemalt sama vana nagiga... aga nii on praegu vaja. Homme hakkan neid täis laduma, sest ilmateade ei soosi kudupööningul olemist. 

Käisime valimas. Jõugu Juhi jaoks oli see esimene selletaoline ettevõtmine. Valisime seda ainsat inimest, keda me nimekirjast tegelikult ka teame. JJ ütles, et kuna ta tegelikult ei olnud muudes võimalustes kindel, siis valis meie eeskujul. 

Kassidest.

Valge Mini jäi mulle ükspäev vahele nurkapissimisega. LÕRR. Tema mõtles ilmselt umbes sama, kui ma ta õue ajasin. 

Freya ja Millie tahavad endiselt kogu aeg õue ja kogu aeg tuppa ega ole üldse aru saanud, et jahedate ilmade ajal veedavad kassid nii päeva kui öö toas magades. Kui me neid õue ei lase, siis mängivad toas, Freya naudib eriliselt lõngakerasid ja mina saan muudkui kassikangast harutada. 

Laupäeval, kui Lillebror bussi pealt tuli, kohtus ta teel musta Mimiga. Mimi olevat veetnud aega naabrite heinamaal, aga hõikamise peale Lillebrori ära tundnud. Minul õnnestus köögiaknast näha filmilikku pilti, kuidas tammealleed mööda kõnnib väike kollase jopega poiss ja must kass truult tema kõrval, kahjuks polnud pildistamiseks aega. 

Thursday, October 14, 2021

Lugesin ka

Caroline Bernard "Frida Kahlo ja elu värvid". Frida Kahlost ei teadnud ma enne selle raamatu lugemist peaaegu mitte midagi. Ma ei tea, kas ma oleksin mingeidki eelteadmisi omades (ausalt, enne olid ainsad seosed "kunstnik" ja "kulm") oleksin tahtnudki lugeda... sest Kahlo elu ja selle tohutu traagika pole just kerge lugemine, no ja tema ja abikaasa otsused ja valikud on lausa ebasümpaatsed. Aga hariv oli kindlasti, väga hariv. Silmaringi laiendamine on ju ikka tore. Ajaviiteromaani kategooriasse ma seda teost isegi ei paigutaks, romaan kunstniku elust küll, aga kuivavõitu. 

Robert A. Heinlein "Galaktika kodanik". Kerge ja mõnus kosmoserännulugu. Küllap sellepärast kerge, et mõeldud noortekaks. Heinleini stiil on muidu üldse mõnusalt loetav, kuigi mõnd tema täiskasvanuraamatut tahaks kohati seebiga pesta. Ei meeldinud raamatu tagumine ots, see oli kuidagi... lõpetamata. 

Arthur C. Clarke "Kuutolmu varing". Oleks nagu tehnikaulme, aga samal ajal on kogu tehnika nii mõistlikult ära seletatud ja nii kenasti ülelibisetav, et lugeda oli päris kena. Mulle küll ei tundu väga realistlik see, kuidas tolmu sisse lõksujäänud reisijad mitu päeva nii rõõmsad ja rahumeelsed suutsid olla, aga küllap kuuseiklejad ongi hoopis teistsugune seltskond kui näiteks tavalised bussireisijad. 

Liis Kängsepp "Mina, vandersell". Päevikuvormis teos, mis mõjubki nagu päevik. Tekitas küsimuse, kui keeruline see hispaania (või portugali) keel ikkagi on, äkki läheks ja hakkaks hoopis kuskil Lõuna-Ameerika riigis giidiks, kui neil seal giidi saatel reisimised nii jubedasti korraldatud on (et giid keeldub ühestki vaatamisväärsusest rääkimast ja jätab grupi suvalises külas tunniks ajaks üksinda, sest temal on nüüd äkki lõunaaeg ja teda turistid tegelikult ei huvita)...? Põhimõtteliselt meeldis, reisiraamatud mulle tavaliselt meeldivadki. 

K. L. Slater "Vaikivad lapsed". Tegelikult jätsin pooleli, vaatasin lõpu ära ja ei viitsinud vahepealt lugeda, sest kapitaalselt sõlmes peresuhete lugusid on palju ja nii mõnigi tundub parem. Aga põhimõtteliselt võib seda kirjeldada ka kui ühe äärmuslikult rumala naise võimet ära rikkuda kõigi oma järeltulijate elu. Umbes vanaema seisukohtade kirjelduse juures hakkaski vastu ja kohe hullusti, õnnetuseks on selliseid vanaemasid ja emasid ka päriselus häbiväärselt palju. 

Rory Power "Raxteri tüdrukud". Kui seda lugu lugeda lihtsalt põnevusjutuna, siis pole viga. Pidevalt käib hiilimine, püütakse lahendada mingeid saladusi, kogu olukord on äärmiselt dramaatiline. Soovijad leiavad ka armulooo, mida on õnneks kirjeldatud väga põgusalt. Aga. Mis juhtus kõigi tütarlastekooli loomulikku varustusse kuulunud esemetega, tornaado käis majast üle või...? Kole külm, sest tekke pole... ometigi on katastroofi algusest möödas vähem kui kaks aastat, tekid ei lähe pahaks ja neid ei sööda ära, pealegi on igas endast lugupidavas majutusasutuses kapitäis varusid. Loogikavigu on teisigi, need häirivad päris tõsiselt. 

Francis Scott Fitzgerald "Suur Gatsby". Pidavat olema klassika, mida peab olema lugenud, väidavad ameeriklased. Teose keel on tõesti nauditav, ka tõlkes. Muidu on... "Suurte ootuste" lahjem versioon. Terve raamatu jooksul ei juhtu justnagu mitte midagi - tähendab, juhtub, aga sellele ei pöörata eriti tähelepanu. Võib-olla oligi rikaste ja ilusate elu sada aastat tagasi selline, ei tea. 

Wednesday, October 13, 2021

Udusel neljapäevahommikul

Väljas on liiga pime ja külm, et kuduma minna, loodetavasti läheb paari tunni pärast paremaks. 


Hiljuti juhtus üks vestlus sünnipärase saarlasega, kes meie suvisest saartetuurist kuuldes küsis huviga, kas me ikka meremeeste kalmistul ka käisime. Täna juhtusin blogile, kus teismeliste lastega reisil olev perekond külastas ka ühe olulisema vaatamisväärsusena kalmistut. Ma ei teadnudki siiamaani, et kalmistud võiksid ka teismeliste jaoks olla huviväärsus. Peaks vist millalgi katsetama. Umbes kaheksa aastat tagasi otsisime küll kõik põnevusega ühel maakalmistul Teise Vanaisa Vanaema hauda... aga siis nad ei olnud ju veel teismelised. 

***

On alati õudselt kahju, kui lemmikblogijad otsustavad Internetist eemale tõmbuda. Eile tuli taas üks hüvastijätusõnum. Samas... mu friend Paula, kellega meil blogiväliselt alguses muud kontakti polnudki, pani ka mingil hetkel blogi kinni. Mõned aastad hiljem otsisin ta FB-st üles ja me oleme nüüdseks pidanud mitmeid messengeri- ja pildikommentaarivestlusi ja on kohe täitsa sõber. Alice'iga oleme ju lausa kokku saanud - ja ma olen selle eest ikka veel väga tänulik! -, Lillebror mängis Gretaga mingil hetkel pärast seda koos arvutiski... vast ei jää võõraks. Seda viimast ma kardan kõige rohkem, need netitutvused, eriti ülemerelised, on ju olemuslikult üpris haprad. 

***

Peaminister sai maha järjekordse oma erakonnale tüüpilise plärtsuga. Küll ma tahaksin meie valitsusse arukaid inimesi, kes võtavad aega järele mõelda, enne kui midagi välja plärtsatavad. Muidugi, see, kes ei oska, see õpetab, jah. 

Vaktsineerimata inimesena ma praegustes piirangutes endiselt erilist traagikat ei koge. Iganädalane testimine on tüütu küll, aga kuna see üldse mitte mingeid muid vaevusi ei põhjusta, mis siis ikka. Meie elustiil muidugi ei olnud ka k-eelsel ajal nii liikuv-pidutsev, et peaks praegu erilisi muutusi tekitama. Mees ostis ükspäev oma kotletisaia (sest koolisööklas söömise jaoks ei olnud taas aega ja pärastlõunaks näpistas nälg) rahulikult ära ja läks sõi seda rahulikult söögikohast väljaspool, ei mingit probleemi. Et reisimisega kaasneksid mõningad piirangud ja raskused, on nörritav, aga kui me pole siiamaani sügisesel koolivaheajal kuigi palju reisinud, ega me seda sel aastal ka ei teeks. Keegi peab kodus ahju kütma ja remonti tegema ja üldse. Iseasi, kui oleks vajadus-harjumus pidevalt koduväliselt tegutseda. 

Ja iseasi, kui kaubanduskeskustes käimine ära keelataks. Kujutage ette, et nii mõnedki vaktsineerimata inimesed käivad kaubanduskeskuses näiteks rõivaid ostmas, raamatupoes või mänguasjapoes. Sihipäraselt, mitte niisama aega veetmas. Linnas on peaaegu kõik poed ühes või teises "keskuses" katuse all koos, eraldiseisvaid prillipoode või kingapoode peaaegu polegi. Ja töötervishoiuarstiga kohtumine on mul ka kaubanduskeskuse katuse all, novembris... Pingid kaubanduskeskustest juba korjati vähemaks, et memmekestel ja rasedatel ei oleks võimalik jalga puhata, esimese korontiini ajal pandi ka kempsud kinni... vaat see on ebainimlik. 

***

Lõpuks oli ära Jõugu Juhi klassi lastevanemate koosolek. Väga kena oli. Klassijuhataja on sümpaatne, koosolek oli infotihe, gümnaasiumi puhkeruum on nunnu. Ainult keerdtrepi disainis tollesse majja mingi õhulisusehull mägironija või midagi, see oli kõrgusekartja seisukohast puhas jõledus. JJ õnneks kõrgust ei karda. 

***

Keegi oli vist eile postitanud sotsiaalmeediasse seisukoha, et oktoober on paras aeg kevadet ootama hakata. No ma ei tea... ma võtaks kõigepealt jõuluootuse, see algab meil pärast Mehe sünnipäeva. Tolle sündmusega seoses vajan taas ideid, mida talle ometi kinkida. Õnnelikud on need, kellel on abikaasaga ühine hobi, mina ei ole arvutijubinatega üldse kursis ja muud asjad teda eriti ei köida. Luksusesemeid või elamusi ka nagu ei oska pakkuda, sünnipäevakingireisiga on hetkel teatud määral raskusi ja... oeh. 

***

Globaliseerumine ja koroonakriis on väidetavalt toonud kaasa tarneraskused. Kuskohas on laevad sadamas ummikus ja kus ei jätku veoautojuhte... Mõtlesin omaette, mis võib kaubandusest kaduda... kohvi peaks varuma. Ja sokke ja aluspesu, need tulevad vist peamiselt kusagilt Aasiast ja ise ma oma meestele ikka niidisokke kuduma ei hakka - noh, tegelikult on neid niiehknii ühtelugu vaja juurde osta. See tuletab meelde, et sokisorteerimine on hea tubane tegevus, millega täita aega, kuni väljas kangakudumiseks piisavalt valgeks ja soojaks läheb - kudupööningul on endiselt välistemperatuur, aga mul on kuhi kampsuneid seljas ja küll ma selle kanga ka maha saan. 

Olge hoitud!

Sunday, October 10, 2021

Lõikustänupühal

Kas see pole mitte kuidagi sümboolne, et presidendivahetus just lõikustänupühal (no nii enam-vähem) toimub? Kas eelmine lõigatakse õleks või hinnaliseks kuivseadeks, on muidugi iseküsimus. Ja kas kedagi peale kirikurahva lõikustänupüha üldse huvitab (või millistel konfessioonidel see üldse veel täna oli?), on veel suurem küsimus. 

Meie siin eriti mingit saaki ei koristanud. küll aga istutasin ükspäev lõpuks ometi mulda hästi ammu gardestist ostetud roosipõõsad. Kompostimulda vedades mõtlesin, et huvitav küll, sel aastal ei ole nagu tammetõrusid, minevaasta oli neid paksult... Väidetavalt ennustab tammetõrude ohtrus talvekülma. No mulle sobib, kui sel aastal talv vahele jääb, minevaastane oli doppelt und dreifach. Endiselt ei naudi ma nelja aastaaja olemasolu.

Lillebror vabanes kipsist. Nüüd me julgeme teda jälle Vanaemale näidata. 

Legolas käis õpetajate päeva puhul Lillebrori klassile tundi andmas. Eriti ta muljetada ei tahtnud... Eks see räägib ise enda eest. Päev enne õpetajate päeva käis Legolas silmaarsti juures. Praegused prillid õnneks sobivad edasi, lühinägelikkuse süvenemise tunne ongi ainult tunne, Jumal tänatud. Pärast edukat arstilkäiku tahtis Legolas süüa burgerit, aga burgerikohas nõuti koroonapassi, mida meie paduallergikust alaealisel muidugi pole. Kuna vanust küsima ei vaevunud keegi, lahkus Legolas õnnetult ja mina kirjutasin õhtul söögikohapidajale vihase kirja. Vastuseks sain ümmarguse määgimise. Nüüd andsin Legolasele sõnad ette: "Mul pole, ma olen viisteist, õpilaspilet on siin!" Juhuks, kui keegi veel ennast tema kasvust, kogust ja bassihäälest eksitada laseb.

Jõugu Juht käis klassiga Jääaja keskuses. Olevat olnud tore ja huvitavam kui vanematega käies. Kirikus kohtas JJ üht ammust sõpra maleringi päevilt, kes teadis rääkida, et kõigi tema klassikaaslaste gümnaasiumikatsed olevat ära teinud vanemad, ühe puhul isegi vanavanemad, kes selleks päevaks teisest linnast kohale komandeeriti. Kui tõsiseltvõetav see info on, ei oska kommenteerida. 

Mees pani Legolase toa ühe akna siseraamidele hinged külge. Siin Majas on nimelt olnud niimoodi, et talvel pole akende avamine ette nähtud, aga meile meeldib aknaid lahti teha, kui näiteks ahi sisse ajab või midagi... Ja kuna me uusi aknaid ikkagi ei telli, tuleb vanad teha kasutamiskõlblikuks. 

Mina otsustasin elektrihindade tõusu arvestades kasutada ära praeahju kuumust ja kombineerida ahjuroogi küpsetamisega. Või küpsetada mitu asja korraga. "Kas sa tegid täna kaks magustoitu?" oli Jõugu Juhi jahmunud küsimus esimese taolise päeva (neljapäev) peale, aga nii küpsised kui kõrvitsakook on tänaseks peaaegu lõpuni tarbitud ja vahepeal tegin ma ühe sidrunikoogi ka, nii et ilmselt sobib see küpsetamise-asi. 

Sain emmede palvegrupis käies uuendada tutvust pastoripere imeilusa kassi Muffiniga. Muffin on ainult paar kuud vanem kui Freya, aga vähemalt poolteist korda suurem. Ei tea, kas asi on geenides või selles, et Freya käib iga päev õues mängimas, linnakassi eriti õue ei lubata. 

Saturday, October 9, 2021

Ütlevad

 Eile peeti töötööl õpetajate päeva. Noorte õpetamisoskusi kritiseeris Tubli Tüdruk kuuendast klassist: "Nad ei olnud eriti prepareerinud*..." 

***

Meelisklen aeg-ajalt Jõugu Juhi paar aastat vana ettepaneku teemal - et igal sügisel, kui me niiehknii kaua kuhugi ei reisi, võiks võtta uue kassipoja. Sest minu sotsiaalmeedia pakub pidevalt kassipojakuulutusi ja kassid meeldivad meile väga.

Lillebror selle kohta: "Siis võiks olla veel keegi, kes liivakaste tühjendab..."

Ma toetan seda mõtet, see keegi võiks olla mõni isikliku kassiga laps. Meil on neid siin rohkem kui üks. 

_________

*kes aru ei saa, tegu on ränga estonglishiga. 

Wednesday, October 6, 2021

Raamatuid

 Ann O'Loughlin "Ludlow' daamide ühing". Mulle meeldis sama autori "Ballisaali kohvik" ja täiesti vastuvõetamatu oli "Kohtuniku naine". See lugu on kuskil vahepeal. Kuidagi väga lihtsakoeline ja segane, aga samal ajal mugav lugeda. 

Jessica Fellowes "Mitfordide mõrvalood. Juhtum rongis". Väga kenasti kirjutatud kriminull. Millegipärast tundus mulle kogu aeg, et olen seda juba lugenud... võib-olla olingi, kes teab. Igatahes katsun autori nime meelde jätta ja mõne tema raamatu veel lugeda. 

Kersti Salulaid "Ülelahe pumpernikkel". Arvatavasti aus kirjeldus sellest, mismoodi Soome tööle läinud inimesed tegelikult elavad. Minu jaoks on endiselt uskumatu, et töölisi paigutatakse elama nagu ühiselamusse, kus inimestel on... toakaaslased. Mis mõttes, täiskasvanud inimene ja peab kellegi võõraga tuba jagama? Seda nimetatakse vist eluvõõras olemiseks, niisugused raamatud on hea valutu viis tegelikkusest natukegi aru saamiseks. 

Louise Candish "Need naabrid". Mnjaa. Olles näinud ja veel rohkem lugenud seda, milline on armsa Alice'i naabruskond, tulevad pildid silme ette küll. Ega vist ei saa midagi selle vastu teha, kui mõni armas eakas naaber sureb ja maja pärib täielik mölakas (juhtus mu vanematekodu juures ka, aga see on teine jutt). Halvasti läheb siis, kui selgub, et hästitoimiv koostöö ei olegi tegelikult koostöö ja igaüks hakkab olukordi korraldama oma meeleheiteastme kohaselt. 

Jennifer Vanderbes "Lihavõttesaar". Suurepärane. Natuke midagi Mikluhho-Maklai reisikirjeldusest, natuke inimsuhetest, natuke teadust, natuke sellest, milline on elu eikusagil keset ookeani asuval saarel. Kuigi ma ausalt öeldes ei saanud päriselt aru, mis Elsast ja tema pereliikmetest lõpuks sai. 

Kümme minutit enne peavalu

 See sobiks jutujahi pealkirjaks ka, eks ole. 


Ühesõnaga, elu oli ilus. Elekter, mis tuulise ilma puhul ära käis, oli tagasi. Ahi oli soe. Kassid kenasti toas. Jõugu Juht tegeles oma toas millegagi, Mees lesis diivanil ja seletas üle toa Lillebrorile erinimeliste murdude liitmist (Lillebror oli tegelikult aru saanud, aga küsis üle), mina lõikasin kaltsuvaibamaterjali ja vestlesin Legolasega jõusaalikülastuse mõjust tema vibutõmbejõule ja sellest, kuidas ta kavatseb õpetajate päeval Lillebrori klassile ajalugu õpetades ellu jääda. 


Kümme minutit hiljem tuli peavalu ja sõber kurguvalu ka. Pikk, pikk on see täiesti tavaline külmetusviirus. Olen selle aja sees teinud neli koroonatesti ja ikka ei midagi. Võeh. 

Vähemalt on elu peavaluvabadel hetkedel päris elatav. 

Monday, October 4, 2021

Jutujaht 3. Loodame, et nii siiski ei lähe

30. november 2052, Peruu, õhtu

"Ma ei suuda ikka uskuda, milline meie elu nüüd on. Mõtle, kui ka siin peaks maad võtma see hullus, mis kodus oli..." 

Naise silmis olid taas pisarad. Ain tõmbas ta kõvemini kaissu ja meenutas...

12. juuli 2052, Eesti, kohtusaal

Kuumalaine oli vallutanud terve linna. Ökoloogilistel kaalutlustel oli kohtusaalist õhukonditsioneer eemaldatud ja kõigil kohalviibijatel soovitatud istungil osaleda võimalikult mugavas riietuses. Igaüks tõlgendas seda omamoodi alastuseastmega, nagu hea komme nõudis. Väga kehapositiivne kohtunik pühkis higi näolt, kergitas siis üht lopsakat piimanääret ja pühkis selle alt ka. 

"Kaebus on esitatud arst AIN!278-15 vastu, süüdistuse kohaselt on AIN!278-15 ametipositsiooni kuritarvitades diskrimineerinud patsient BNI?130-42 ja kasutanud tema kohta keelatud lahterdussõna "mees". Süüalune, kas tunnistad süüd?"

21. juuni 2052, Eesti

BNI?130-42 oli korralik kodanik. Ta tegi usinasti oma tööd Netiketi poe suurlaos, saates üle maailma laiali sel kuul kõige populaarsemaid mänguasju. Ta hääletas alati võrdsuse poolt ja pesi juukseid õnnelike kanade munadest tehtud pesuainega. Tööst vabal ajal hooldas BNI?130-42 meelsasti rohealasid ja sõitis tõukerattaga. Sellegipoolest vaevas teda kohutav igatsus õnneliku perekonna järele. 

BNI?130-42 oli ise kasvanud lapse arenguks parimas asutuses, aga südames oli ta terve elu ihanud kuuluda perekonda, täiesti tavalisse perekonda - paaritu arv omavahel armusuhetes täiskasvanuid ja mõned kasvavad inimesed. Intiimsuhteid oli BNI?130-42-l muidugi olnud, kooli ajal osales ta kohusetundlikult juhusuhete rühmatöödes ja hiljemgi käis riiklikult soovitatud viisil baarides kaaslasi otsimas. Millegipärast aga ei olnud neist kunagi arenenud püsivamat tutvust, kasvava inimese loomisest rääkimata. Aastad läksid ja BNI?130-42 teadis väga hästi, et parim aeg kasvava inimese loomiseks on kogu võrdsuspoliitikast hoolimata piiratud.

BNI?130-42 oli hoolikalt uurinud arvustusi ja teinud otsuse. Täna oli see päev. Ta riietus hoolikalt, kuid mitte väljakutsuvalt, meikis ennast tagasihoidlikult ja suundus viljakusarsti vastuvõtlue. Varsti, õige varsti luuakse talle kasvav inimene!

Millegipärast aga ei jaganud arst tema entusiasmi. Jahmatusega kuulis BNI?130-42, et tema vastas istuv, ilmavõrgus häid arvustusi saanud AIN!278-15 räägib komplikatsioonidest, partneri vajalikkusest ja lõpuks, oo, lõpuks...  BNI?130-42 otsid värisevate sõrmedega käekotist alarmnupu ja vajutas seda korduvalt. Ka diskrimineerimise äratundmise kursuse oli ta hoolikalt läbinud.

12. juuli 2052, Eesti, kohtusaal

"Lisaks praegusele süüdistusele on sul, AIN!278-15, hulk varasemaid rikkumisi. Oled püüdnud oma perekonna kasvavaid inimesi MAI,890-15, kuueaastane, ja PIA.742-15, üheksa-aastane, hoida eemale koolist, sealhulgas kasvava inimese loomulikule arengule hädavajalikust juhuslike intiimsuhete seminarist. Oled perverssel kombel eiranud riiklikke soovitusi alkoholitarbimiseks ja kaaslaste vahetamiseks, väites, et eelistad püsida "karske" ja sulle koos partneriga sobib "truudus"."

Saalisviibijad ahmisid roppusi kuuldes õhku. BNI?130-42 poetas habemesse pisara ja mudis oma roosa pitskleidi serva. 

"Erialaselt oled diskrimineerinud kehapositiivseid inimesi, väites, et kasvava inimese loomise ebaõnnestumise põhjuseks on nende kaal!"

AIN!278-15 langetas pea. Iga kohtuniku sõna oli tõsi. Miks oli talle juhtunud just see naine (õnneks, õnneks ei ole veel olemas mõtetelugemisaparaati!), kelle õele - ametlikult sünnisugulasele - oli ta pidanud ütlema, et sada kilo ülekaalu võib olla lapse, oih, kasvava inimese saamisel takistuseks ja et rasvumine lühendab oodatavat eluiga?

"AIN!278-15, sinult võetakse kohtuotsusega ära arstilitsents! Eraeluliste süüdistuste asjus kohustatakse sind toetama peres kasvavate inimeste arengut vastavalt õppekavale ja lisama peresse kolmanda täiskasvanu!"

Oktoober 2052

Öö varjus riigist lahkumine osutus üllatavalt kergeks. Ain ja Ana - sünninimega Annaliisa - lubasid lastel pakkida ainult hädavajaliku - kaisuloomad, lemmikraamatu, hambaharja, vahetusriided. Lõpuks olid Ain ja Ana terve oma täiskasvanuelu just sellise olukorra puhuks raha kogunud ja ehkki otse eurodest solideks vahetamine oli võimatu, õnnestus suurem osa kogutud raha kuldeheteks vahetada. Peruus lennukist maha astudes polnud nad esimese hooga riigikorra erinevustest aru saanudki, aga hiljem...

"Nagu lapsepõlves," õhkas Ana, kui hakkas taipama, et poodides müüaksegi riideid eraldi naistele ja meestele ja et lapsi tohib avalikult tütardeks nimetada. Neile koolikohtade saamine oli lihtne ja õppekava jahmatav - keeled, ajalugu, matemaatika, loodusteadus! Tõesti, nagu lapsepõlves!

Võõraste poole viisaka pöördumise õppimine polnud Mai ja Pia jaoks probleem, kuna keel oli võõras, võtsid lapsed uue kõneviisi iseenesestmõistetavalt omaks. Juba paari nädalaga hakkasid tüdrukud hispaania keeles lihtsamaid lauseid ütlema ja koolist sõpru leidma. Ainult nende käitumisega oli natuke keeruline, kodumaal oli lapsi julgustatud kaaslasi ükskõik millisest kehaosast puudutama... aga õpetajad olid viimaste aastate jooksul näinud palju võrdsuspagulaste lapsi. Kohalik haridusministeerium oli välja andnud isegi lasteraamatuid sobiva ja mittesobiva puudutuse kohta, mida Ain ja Ana paaril õhtul koos tütardega hoolikalt uurisid. 

Elu hakkas tasapisi rööbastesse minema. Selgus, et Eesti kohtuotsused Peruus ei kehti. Nii Ain kui Ana õppisid hoolega hispaania keelt, Ain saigi kohe tööd kohalikus tervisekeskuses inglise-, soome- ja eestikeelsete välismaalaste konsultandina, Ana liitus naabrinaise Maria kutsel katoliikliku naisteklubiga. 

30. november 2052, Peruu, õhtu

"Loodame, et nii siiski ei lähe," ütles Ain. "Olen teiste Põhjamaade pagulaste hulgas maad kuulanud, nii rootslastel kui soomlastel on juba tugevad vastupanuliikumised loodud, Indrek, kellega eelmisel nädalal kohtusin, ütles, et ka eestlased püüavad organiseeruda. Ühel päeval võtame me tagasi õiguse oma kodumaal mehe ja naisena abielus olla, oma nimesid kanda ja lapsi poegadeks ja tütardeks nimetada!"

"Hmm, rääkides mehest ja naisest..." nurrus Ana. "Tüdrukud vist magavad juba... Ma kuulsin Marialt, et siin riigis ei ole kohustust kolmandat last lastekodusse anda. Mis sa arvad?"

Sunday, October 3, 2021

Peavalunädal

Kunagi nädala algusepoole andsin pärast õhtusööki peavalule ühe ibuprofeeni ja läksin natukeseks pikutama. Peavalule meeldisid nii tablett kui uinak väga ja ta otsustas käia mul külas vähemalt selle nädala lõpuni. Eks see õnn, et ma kuni 16. eluaastani kordagi peavalu ei kogenud, tulegi kunagi tagasi maksta. Intressidega. 

Mehel valutas ka pea, tema tavaliste kobarpeavalude vormis. Võeh. 

Lillebroril pea ei valutanud. Ta oli paar päeva kodus, siis käis oma potisinist hüppeliigest arstile näitamas ja uut kipsi saamas... ja järgmisel päeval koperdas, hulluke, karkudel kolleegide seltsis koolist (sest kontrolltöö oli vist või midagi taolist) Eedenisse ja sealt üksi Taskusse. "Sest issil läks liiga kaua ja ma ei tahtnud Eedenis oodata." Rohkem ta sel nädalal kooli ei tikkunud. Saab kodus õpitud küll. Kipsi võib ära võtta tuleval reedel. 

Legolas hankis endale jõusaalipileti ja käis koos Nimekaimu ja paari saunaõhtulisega enne noortekale minekut kangi tõstmas. Samuti tegi ta jõusaali riietusruumis peegli ees endast paar rahulolevat lihaskonnaselfit, mida järgmisel päeval vendadele ja vanematele sama rahulolevalt demonstreerida. 

Jõugu Juht käis klassiga muuseumis ja sai koolis mitmesegaseid hindeid, neist mitmed ootuspärased või isegi ootuspärasest paremad, mõni üksik ka... nojah. Tuleb veel uute õpetajate nõudmistega kohaneda. 

Väike Freya on lõpuks õppinud saba kohevaks ajama. Tema saba vajaks nüüd mõnel päeval eraldi isikutunnistust. 

Käisime Teise Vanaisa sünnipäeva asjus Kuurortlinnas. Teekond sinna oli ilus, päikeseline ja puha. Kaubamajakas tundus mulle, et olen sattunud teisele planeedile. Loendasin nurgapealsest uksest Rimi välisukseni kõndimise jooksul 24 ilma maskita täiskasvanut ja teismelist. Linnas pole nagu sellist asja viimasel ajal näinud. 

Istutasin esimese peenratäie küüslauku. Küüslaukude vahele kavatsen kevadel paigutada mõned puhmad kuumaasikaid ja paar kurgirohutaime, kui neid peaks ka tulevaasta antama. Teise sarnasesse peenrasse kolin - kui ruumi üle jääb - otsa peale murulaugud ja kui mahub, siis paar tokkroosi ka. Vast sobib, nad peaksid kõik omavahel head naabrid olema. Ma nüüd lähengi vaatan, kuidas sinna teise peenrasse mahub ja kas ruumi jääb üle. Ilm on väga esteetiline, aga tuuline... pole aimugi, mida peavalu sellest arvab.


Friday, October 1, 2021

Kelleks saada?

Mnjaa, see käis nüüd küll kähku. Eile kirjutasin ja avaldasin, et oleks tore töötöö teemal kunagi midagi muud teha kui see, mida ma siiamaani olen teinud, täna potsatas töö-meilboksi kiri, mis... ütleme, et ei meeldinud mulle. Mitte midagi ebaviisakat, ebaseaduslikku või isegi otse minu pihta suunatut, aga suund... Linnaviletsuse poolt valitud suund... minuga hästi ei sobitu. Kõik on tegelikult tehtav ja iseenesest organiseerimise küsimus, aga palju suurem ja olulisem küsimus on, kas ma tahan seda teha. 

Küsimust "Kas ma tahan seda teha?" peaks iga inimene endale aeg-ajalt esitada saama. See ei peaks olema väheste äravalitute luksus. 

Nojah, tegelikult on see ikkagi luksus, mis minul on õnneks praegu olemas. Sest - esiteks, mul pole muutusi kaasatoovate otsuste langetamisega hirmsat kiiret väljastpoolt ega koledat kiiret koduselt poolt (nagu näiteks hirmsuur kodulaen või mõni muu kole asi). Teiseks on mul peamiselt Jumala armust, natuke ka  isiklikest headest valikutest kogunenud mingisugune ressurss, millele saab loota. Oskused ja arusaamised on antud juhul peamised. 

Oleks nagu PLN, nüüd tuleks ainult välja mõelda, mida, millal ja kuidas teha. Pealegi on viiekümnele lähenevate naiste hulgas igasugused uue elu alustamised moes. Maale kolida ja kitsi kasvatama hakata on selles mõttes keeruline, et maal ma juba elan, No aga vast saab midagi muud ka...

Tegelikult on ka otsus mitte midagi suurt muuta, vaid senist eluviisi jätkates väljastpoolt tulevate muutustega kaasa minna üks päris oluline otsus, eks ole. Juhul, kui ma tahan. 

Hetkel on meeleolu küll selline, et... tahaks Me. juurde  - ma kahjuks mitte kedagi muud nii muinasjutulise* elustiiliga inimest ei tea - Jumala usaldamise koolitusele ja lihtsa elu praktikale. (ära karda, ma päriselt ei tule ukse taha õpetust norima!)

***

Nii, just praegu saabus** üks teine töömeil, mille sisu on kah... no milleks, ausõna. Ei sobitu. See viimane asi ei sobitu muidugi peale minu veel mitme aruka ja toreda inimesega, aga ikkagi... ma nüüd lähen omaette mõtlema, kas, millal, mida ja kuidas. Minu enese kõigi nende olukordadega sobitamine on endiselt ka valikutes, aga järelemõtlemise ja otsusteni liikumahakkamise aeg on vist käes. Natuke varem, kui ma kavatsesin, aga tegelikult mitte üllatavalt vara. 

Tänu Jumalale, et on hoidmine ja jõud väiksemat sorti ebamugavustega toime tulla. 

________
*päris ehtne talu! ja muinasjutuarv lapsi! ja kõik seal on nii ilus ja loomulik ja Jumala ligiolu igas sammus tunda! 

**reede õhtul loen ma töömeile sellepärast, et ootan üht palju tarvilikumat ja tõhusamat kirja, töö sisulise poole tarbeks. No aga kui seda täna ei tule... siis tuleb mõnel järgmisel päeval, homseks ma seda infot üldse ei vaja.