Esimene veerand on läbi,. elagu... koolivaheaeg.

Tegelikult on üsna imelik uue vaheajakorra ajal kooliskäimise-aegu "veeranditeks" nimetada, aga las ta olla, midagi paremat pähe ei tule. 

Jõugu Juhil lõppes lisaks veerandile ka esimene periood. Pakuti kursusehindeid, mis mahust alates on tegu lõpetatud kursusega, pole mina aru saanud... Tähtedesüsteemist pole ka aru saanud... aga tema kokkuvõtvad hinded annavad kamba peale kokku tuntud Inglise tele- ja raadiojaama nime, nii et võib ilmselt rahul olla. Rohkem kursusehindeid pole tänaseks välja pandud. Peaasi, et ta ise teab, kuidas asjad on. Koos uue perioodiga pakutakse ka esimest valikainet, JJ valis programmeerimise. Pidavat tore olema. 

Legolas käis loovtöö asjus viiendas klassis tundi andmas. Puhtjuhuslikult on selle klassi kõige suurem sõnavõtja üsna pisikesest peale meil kirikus vilkunud (ja pealegi Legolase nimekaim), nii et Legolas teda teab, aga tema jaoks on Legolas veel üks suvalistest suurtest... ja kui Legolas toda poissi nimepidi korrale kutsus, olevat terve klass jahmunud, kuidas just nimelt seda last teatakse. Oma klassist väljaspool ta tegelikult eriti silma ei torka, nii et asjassepühendamatute jaoks võib see jahmatav olla küll jah. Veel käis Legolas kooli halloweenipeol. PLN oli ilmuda kohale kauboina, võltsvuntsid ja puust revolver ja särginööbid poole rinnani lahti... selline Gileadi Rolandi ja ariate (Alice Hoffman, "White Horses", lummav ja jõle lugu) väikevend... aga vuntsid ja kaabu osutusid defitsiidiks, Legolas ostis hoopis võlts-Pennywise'i maski ja läks, noh, maskis tegelasena. Siiski oli olnud üsna lõbus. Ma veel ei tea, kas kunstveri tuleb valge puuvillase triiksärgi pealt maha või mitte...

Lillebror osales klassiõhtul, kus Ühe Poisi puudumise tõttu õnnestus mänge mängida mitte-tavapärases vormis. Ühes mängus olevat pidanud poisid tüdrukuid seljas kandma, mis on kuuendas klassis paras risk. Lillebror ja tema süda olevat kandnud üht mitmekeelset iluvõimlejat ja Lillebror arvas pärast, et A. on sulg. Mulle küll meeldib, et pojake on tugev, aga mitte tema ülearune enesekindlus füüsiliste pingutuste suhtes, sest süda. 

Mees tegeles oma vabal päeval väga proosalise tegevusega, nimelt vahetas välja meie kempsupoti. Vanal lekkis mingi loputuskastitihend nii, et põrand oli kogu aeg väga märg, ja kahesüsteemsusest oli ka juba ammu ühesüsteemsus saanud. Mees otsustas lõpuks, et töömaht maksab ka midagi, ja ostis uue. Tšehhi rahvusest (vist) võlts-vanainglise stiilis, nimega "Antik". Isesulguva kaanega ja meie Majja isegi üsna sobiva Nüüd oleks vaja ka uut sarnases stiilis valamut - kuigi see ei leki - ja dušikabiini, mille uksed ei jää pihku, kui neid sulgeda. Siis, kui. 

Mina veel kangast maha ei saanud. Uuel nädalal lubatakse paari sooja ilma, ehk siis. Ladusin kaltsuvaibariiulid täis, ühtlasi tõime Linnast ära kõik meresinised ja muidusinised vaibad, Cranberry võimaliku läbiastumise puhuks. Kui peaks huvi olema. 

Töötöö asjus sain rohkem infot ühe minuga mittesobituva asja kohta, mille teemal siingi kunagi pahurdasin. Minu jaoks on tegu korruptsioonihõngulise olukorraga, aga mina ei ole siinkohal ütleja. Igatahes URR.

Spontaanselt käisime Mehega kohvikus, kuna mõlemal juhtusid olema kehtivad k-tõendid. Paar tundi hiljem saime teada, et järgmised paar kuud pole meil sinna isegi tõendiga asja. Mis siis ikka, kooki kaasa osta võime ja hädavajadust ringi kooserdada ei ole. Sotsiaalmeedias võikusseeoligi? arvati, et inimesed lähevad nüüd kohe meelega endale koroonat hankima. On ikka hulle siin ilmas. Läbi põdeda tuleb ta ilmselt paratamatult kõigil, aga praegu, mil haiglad on niigi üle koormatud... On ikka valu uusaastapeole minna. Meil ei ole. Kui k-haigus tuleb, siis tuleb, aga me praegu pigem väldiksime seda asja, jätaks näiteks juulikuusse, see segab ehk teisi inimesi kõige vähem. Või äkki jõuab vahepeal siiakanti mõni allergiavaba vaktsiin, kes teab.

Vanaemal said otsa "mälurohud", nagu selgus, juba mitu nädalat tagasi. Oli näha, et rohud on otsas - küll tekkis hirmus paanika tänaval parkivate autode pärast ("See on minu aknaalune ja mina EI TAHA, et keegi siin pargib!"), küll oli öö läbi vaja muretseda, kas meiega ikka on kõik korras, sest temal tuli Mõte... Suure veenmise ja pragamise peale (sest tema pole ise üldse aru saanud, et need midagi paremaks teeksid, ega midagi viga ka ei ole, ainult mõni asi läheb vahel meelest ära) tellis ta endale uue retsepti, homsest saab kätte. Ma olen nii väga tänulik, et suvel õnnestus temaga selle imeliselt armsa neuroloogi juures käia, need ravimid tunduvad pöördumatut protsessi natukenegi aeglustavat.

Vanaisa jällegi otsustas, et temal on vaja lehepuhurit, seda kallima sordi oma. Ta on küll eluaeg väga armastanud omada tööriistu, aga varem jaksas ta nendega midagi teha, praegu enam ei jaksaks. Mees tõi talle siis proovimiseks meie kerge, väikese ja odava lehepuhuri. Vanaisa katsetas ja avastas, et ka puhurist kinni hoides on raske pikemat aega ilma toeta seista... Puhurijutu ajal vaatasin, kuidas ta hingab. Nii palju jõudu ühe hingetõmbe jaoks tavalised inimesed ei kasuta... eks 88-aastase inimese puhul peabki valmis olema selleks, et ühel hetkel saab jõud otsa ja ühel muul - või samal - hetkel tulevad ka matused. 

Kassid on vihmastel päevadel olnud üsna pahased, miks sajab mõlema ukse taga ja mitu tundi järjest. Kui õueilm väljas kassitamist ei soosi, tuleb kassitada toas, Freya naudib väga minu sokilõngakerasid. Muudest loomadest tuvastasin, et meil on aias hiliseid vaarikaid ja peedipealseid söömas käinud arvatavasti põder - maaelu teeb muu hulgas hobiskatoloogiks - ja Legolas leidis puid tuues puuriida vahelt nunnu nahkhiire (Pikajuukseline Ema ütles, et see on Eptesicus nilssonii), kes oli ilmselt uimane, soostus poseerima Legolase kinda peal ja lubas ennast teise, mitte-ahjupuukuuri ümber paigutada.