Jutujaht 3. Loodame, et nii siiski ei lähe

30. november 2052, Peruu, õhtu

"Ma ei suuda ikka uskuda, milline meie elu nüüd on. Mõtle, kui ka siin peaks maad võtma see hullus, mis kodus oli..." 

Naise silmis olid taas pisarad. Ain tõmbas ta kõvemini kaissu ja meenutas...

12. juuli 2052, Eesti, kohtusaal

Kuumalaine oli vallutanud terve linna. Ökoloogilistel kaalutlustel oli kohtusaalist õhukonditsioneer eemaldatud ja kõigil kohalviibijatel soovitatud istungil osaleda võimalikult mugavas riietuses. Igaüks tõlgendas seda omamoodi alastuseastmega, nagu hea komme nõudis. Väga kehapositiivne kohtunik pühkis higi näolt, kergitas siis üht lopsakat piimanääret ja pühkis selle alt ka. 

"Kaebus on esitatud arst AIN!278-15 vastu, süüdistuse kohaselt on AIN!278-15 ametipositsiooni kuritarvitades diskrimineerinud patsient BNI?130-42 ja kasutanud tema kohta keelatud lahterdussõna "mees". Süüalune, kas tunnistad süüd?"

21. juuni 2052, Eesti

BNI?130-42 oli korralik kodanik. Ta tegi usinasti oma tööd Netiketi poe suurlaos, saates üle maailma laiali sel kuul kõige populaarsemaid mänguasju. Ta hääletas alati võrdsuse poolt ja pesi juukseid õnnelike kanade munadest tehtud pesuainega. Tööst vabal ajal hooldas BNI?130-42 meelsasti rohealasid ja sõitis tõukerattaga. Sellegipoolest vaevas teda kohutav igatsus õnneliku perekonna järele. 

BNI?130-42 oli ise kasvanud lapse arenguks parimas asutuses, aga südames oli ta terve elu ihanud kuuluda perekonda, täiesti tavalisse perekonda - paaritu arv omavahel armusuhetes täiskasvanuid ja mõned kasvavad inimesed. Intiimsuhteid oli BNI?130-42-l muidugi olnud, kooli ajal osales ta kohusetundlikult juhusuhete rühmatöödes ja hiljemgi käis riiklikult soovitatud viisil baarides kaaslasi otsimas. Millegipärast aga ei olnud neist kunagi arenenud püsivamat tutvust, kasvava inimese loomisest rääkimata. Aastad läksid ja BNI?130-42 teadis väga hästi, et parim aeg kasvava inimese loomiseks on kogu võrdsuspoliitikast hoolimata piiratud.

BNI?130-42 oli hoolikalt uurinud arvustusi ja teinud otsuse. Täna oli see päev. Ta riietus hoolikalt, kuid mitte väljakutsuvalt, meikis ennast tagasihoidlikult ja suundus viljakusarsti vastuvõtlue. Varsti, õige varsti luuakse talle kasvav inimene!

Millegipärast aga ei jaganud arst tema entusiasmi. Jahmatusega kuulis BNI?130-42, et tema vastas istuv, ilmavõrgus häid arvustusi saanud AIN!278-15 räägib komplikatsioonidest, partneri vajalikkusest ja lõpuks, oo, lõpuks...  BNI?130-42 otsid värisevate sõrmedega käekotist alarmnupu ja vajutas seda korduvalt. Ka diskrimineerimise äratundmise kursuse oli ta hoolikalt läbinud.

12. juuli 2052, Eesti, kohtusaal

"Lisaks praegusele süüdistusele on sul, AIN!278-15, hulk varasemaid rikkumisi. Oled püüdnud oma perekonna kasvavaid inimesi MAI,890-15, kuueaastane, ja PIA.742-15, üheksa-aastane, hoida eemale koolist, sealhulgas kasvava inimese loomulikule arengule hädavajalikust juhuslike intiimsuhete seminarist. Oled perverssel kombel eiranud riiklikke soovitusi alkoholitarbimiseks ja kaaslaste vahetamiseks, väites, et eelistad püsida "karske" ja sulle koos partneriga sobib "truudus"."

Saalisviibijad ahmisid roppusi kuuldes õhku. BNI?130-42 poetas habemesse pisara ja mudis oma roosa pitskleidi serva. 

"Erialaselt oled diskrimineerinud kehapositiivseid inimesi, väites, et kasvava inimese loomise ebaõnnestumise põhjuseks on nende kaal!"

AIN!278-15 langetas pea. Iga kohtuniku sõna oli tõsi. Miks oli talle juhtunud just see naine (õnneks, õnneks ei ole veel olemas mõtetelugemisaparaati!), kelle õele - ametlikult sünnisugulasele - oli ta pidanud ütlema, et sada kilo ülekaalu võib olla lapse, oih, kasvava inimese saamisel takistuseks ja et rasvumine lühendab oodatavat eluiga?

"AIN!278-15, sinult võetakse kohtuotsusega ära arstilitsents! Eraeluliste süüdistuste asjus kohustatakse sind toetama peres kasvavate inimeste arengut vastavalt õppekavale ja lisama peresse kolmanda täiskasvanu!"

Oktoober 2052

Öö varjus riigist lahkumine osutus üllatavalt kergeks. Ain ja Ana - sünninimega Annaliisa - lubasid lastel pakkida ainult hädavajaliku - kaisuloomad, lemmikraamatu, hambaharja, vahetusriided. Lõpuks olid Ain ja Ana terve oma täiskasvanuelu just sellise olukorra puhuks raha kogunud ja ehkki otse eurodest solideks vahetamine oli võimatu, õnnestus suurem osa kogutud raha kuldeheteks vahetada. Peruus lennukist maha astudes polnud nad esimese hooga riigikorra erinevustest aru saanudki, aga hiljem...

"Nagu lapsepõlves," õhkas Ana, kui hakkas taipama, et poodides müüaksegi riideid eraldi naistele ja meestele ja et lapsi tohib avalikult tütardeks nimetada. Neile koolikohtade saamine oli lihtne ja õppekava jahmatav - keeled, ajalugu, matemaatika, loodusteadus! Tõesti, nagu lapsepõlves!

Võõraste poole viisaka pöördumise õppimine polnud Mai ja Pia jaoks probleem, kuna keel oli võõras, võtsid lapsed uue kõneviisi iseenesestmõistetavalt omaks. Juba paari nädalaga hakkasid tüdrukud hispaania keeles lihtsamaid lauseid ütlema ja koolist sõpru leidma. Ainult nende käitumisega oli natuke keeruline, kodumaal oli lapsi julgustatud kaaslasi ükskõik millisest kehaosast puudutama... aga õpetajad olid viimaste aastate jooksul näinud palju võrdsuspagulaste lapsi. Kohalik haridusministeerium oli välja andnud isegi lasteraamatuid sobiva ja mittesobiva puudutuse kohta, mida Ain ja Ana paaril õhtul koos tütardega hoolikalt uurisid. 

Elu hakkas tasapisi rööbastesse minema. Selgus, et Eesti kohtuotsused Peruus ei kehti. Nii Ain kui Ana õppisid hoolega hispaania keelt, Ain saigi kohe tööd kohalikus tervisekeskuses inglise-, soome- ja eestikeelsete välismaalaste konsultandina, Ana liitus naabrinaise Maria kutsel katoliikliku naisteklubiga. 

30. november 2052, Peruu, õhtu

"Loodame, et nii siiski ei lähe," ütles Ain. "Olen teiste Põhjamaade pagulaste hulgas maad kuulanud, nii rootslastel kui soomlastel on juba tugevad vastupanuliikumised loodud, Indrek, kellega eelmisel nädalal kohtusin, ütles, et ka eestlased püüavad organiseeruda. Ühel päeval võtame me tagasi õiguse oma kodumaal mehe ja naisena abielus olla, oma nimesid kanda ja lapsi poegadeks ja tütardeks nimetada!"

"Hmm, rääkides mehest ja naisest..." nurrus Ana. "Tüdrukud vist magavad juba... Ma kuulsin Marialt, et siin riigis ei ole kohustust kolmandat last lastekodusse anda. Mis sa arvad?"