Koolivaheajani on jäänud üks nädal

Mingil imelikult põhjusel olen ma sel sügisel väsinum kui kunagi varem... ahsoo, nojah, mul oli ju see totter septembrikuine ilma lõputa viirus. Ja küllap ma olen ennegi haigusejärgselt hirmus väsinud olnud, lihtsalt pole meeles. Eks need haigusejärgsed vindumised ole vist nagu sünnitusvalud või lapse üheksanda klassi lõpukirjandiks ettevalmistamine, et läheb üsna ruttu meelest ära, kui õudne see tegelikult oli. Tõepoolest, kui ma siin mõne nädala eest Legolasega kirjandit "sünnitasin" (sest tema algne versioon meenutas kõige rohkem Saalomon Vesipruuli sulelendu ja kõige valutum nii lapsele kui õpetajale on, kui kodus mitmesegaseid reegleid meelde tuletatakse), tuli lõpuks meelde küll, et sarnaseid raskusi kogesin ka Jõugu Juhiga. Oeh. 

Esmaspäeval oli ära selle sügise oodatuim sündmus. Kuigi ma olen küll südamest pettunud, et gümnaasiumides ei olegi automaatselt kohustuslikku kolmandat võõrkeelt, meeldisid mulle JJ klassijuhataja ja koosolek ikkagi väga. Klassijuhataja ütles, et 10. klass juba tasahaaval imbub puhkeruumi, poisse on nähtud malet mängimas... Paar päeva hiljem tuli JJ õhtul malenuppude karbiga ja palus kodusel maleõpetajal endaga mängida, et harjutada. Sellest sain mina omakorda küsimuse, kas meie koolis praegu malering on... ei olegi, sest õpetajad on järjest pensionile läinud... ja seega otsis Mees minu ärgitamise peale üles huvijuhi, kes olevat kogemustega maleõpetaja majas olemasolemise rõõmsalt teadmiseks võtnud. Eks pärast vaheaega näeb, kas sellest midagi saab. Kui meid muidugi distantsile ei saadeta või midagi. 

Veel käis JJ Laenulapse pool laenulapseks ja sealt nii noortekal (!) kui kellegi Laenulapse sõbra sünnipäeval (!). Õnn ja rõõm. 

Lillebror käis jällegi Toreda Klassivenna juures külas. Oli olnud tore, välja arvatud olukord, kus keegi Oda raja (tänavanimi privaatsuse huvides muudetud) väike poiss talle kividega vastu pead viskas. Sellest kiviloopijast rääkis Lillebror eelmisel korral ka, no kas ei saa uuseluamurajooni lapsevanemad kambakesi üht selli ära kasvatada... 

Ja kuna Legolas oli noortekal, olime meie Mehega reede õhtul täiesti nõutud, mida lastevaba ajaga peale hakata. Ega me siis eriti midagi ei hakanud ka. 

Noortekal oli TH (neiu, kohe 17) Legolaselt küsinud, kas ta ei karda hilja õhtul bussijaama minna. Noortejuht olevat kõrvalt märkinud, et sellisel kapil pole midagi karta... "Väike, kokkupandav, traadist ja riidest IKEA riidekapp," ütlesin mina rahuloleva Legolase aruande kommentaariks. Nimekaimu nutikella analüüsi põhjal olevat Legolase keha rasvaprotsent midagi 6-7 kanti... Tuleb rohkem võiküpsiseid teha.

Laupäeval oli Mees koguduse konverentsil tehnikaga tegelemas. Legolas ja lõunase bussiga kojujõudnud Lillebror panid mulle kokku kaltsuvaibariiulid. Ära ostetud said nad juba umbes kuu aega tagasi, aga nüüd oli siis sobiv hetk. Riiulid mahuvad hästi väikesesse esikusse, metallist ja papist laoriiul ei sobitu muidugi mitte üks põrm ei Vanavanaema puhvetkapi ega vähemalt sama vana nagiga... aga nii on praegu vaja. Homme hakkan neid täis laduma, sest ilmateade ei soosi kudupööningul olemist. 

Käisime valimas. Jõugu Juhi jaoks oli see esimene selletaoline ettevõtmine. Valisime seda ainsat inimest, keda me nimekirjast tegelikult ka teame. JJ ütles, et kuna ta tegelikult ei olnud muudes võimalustes kindel, siis valis meie eeskujul. 

Kassidest.

Valge Mini jäi mulle ükspäev vahele nurkapissimisega. LÕRR. Tema mõtles ilmselt umbes sama, kui ma ta õue ajasin. 

Freya ja Millie tahavad endiselt kogu aeg õue ja kogu aeg tuppa ega ole üldse aru saanud, et jahedate ilmade ajal veedavad kassid nii päeva kui öö toas magades. Kui me neid õue ei lase, siis mängivad toas, Freya naudib eriliselt lõngakerasid ja mina saan muudkui kassikangast harutada. 

Laupäeval, kui Lillebror bussi pealt tuli, kohtus ta teel musta Mimiga. Mimi olevat veetnud aega naabrite heinamaal, aga hõikamise peale Lillebrori ära tundnud. Minul õnnestus köögiaknast näha filmilikku pilti, kuidas tammealleed mööda kõnnib väike kollase jopega poiss ja must kass truult tema kõrval, kahjuks polnud pildistamiseks aega.