Thursday, October 14, 2021

Lugesin ka

Caroline Bernard "Frida Kahlo ja elu värvid". Frida Kahlost ei teadnud ma enne selle raamatu lugemist peaaegu mitte midagi. Ma ei tea, kas ma oleksin mingeidki eelteadmisi omades (ausalt, enne olid ainsad seosed "kunstnik" ja "kulm") oleksin tahtnudki lugeda... sest Kahlo elu ja selle tohutu traagika pole just kerge lugemine, no ja tema ja abikaasa otsused ja valikud on lausa ebasümpaatsed. Aga hariv oli kindlasti, väga hariv. Silmaringi laiendamine on ju ikka tore. Ajaviiteromaani kategooriasse ma seda teost isegi ei paigutaks, romaan kunstniku elust küll, aga kuivavõitu. 

Robert A. Heinlein "Galaktika kodanik". Kerge ja mõnus kosmoserännulugu. Küllap sellepärast kerge, et mõeldud noortekaks. Heinleini stiil on muidu üldse mõnusalt loetav, kuigi mõnd tema täiskasvanuraamatut tahaks kohati seebiga pesta. Ei meeldinud raamatu tagumine ots, see oli kuidagi... lõpetamata. 

Arthur C. Clarke "Kuutolmu varing". Oleks nagu tehnikaulme, aga samal ajal on kogu tehnika nii mõistlikult ära seletatud ja nii kenasti ülelibisetav, et lugeda oli päris kena. Mulle küll ei tundu väga realistlik see, kuidas tolmu sisse lõksujäänud reisijad mitu päeva nii rõõmsad ja rahumeelsed suutsid olla, aga küllap kuuseiklejad ongi hoopis teistsugune seltskond kui näiteks tavalised bussireisijad. 

Liis Kängsepp "Mina, vandersell". Päevikuvormis teos, mis mõjubki nagu päevik. Tekitas küsimuse, kui keeruline see hispaania (või portugali) keel ikkagi on, äkki läheks ja hakkaks hoopis kuskil Lõuna-Ameerika riigis giidiks, kui neil seal giidi saatel reisimised nii jubedasti korraldatud on (et giid keeldub ühestki vaatamisväärsusest rääkimast ja jätab grupi suvalises külas tunniks ajaks üksinda, sest temal on nüüd äkki lõunaaeg ja teda turistid tegelikult ei huvita)...? Põhimõtteliselt meeldis, reisiraamatud mulle tavaliselt meeldivadki. 

K. L. Slater "Vaikivad lapsed". Tegelikult jätsin pooleli, vaatasin lõpu ära ja ei viitsinud vahepealt lugeda, sest kapitaalselt sõlmes peresuhete lugusid on palju ja nii mõnigi tundub parem. Aga põhimõtteliselt võib seda kirjeldada ka kui ühe äärmuslikult rumala naise võimet ära rikkuda kõigi oma järeltulijate elu. Umbes vanaema seisukohtade kirjelduse juures hakkaski vastu ja kohe hullusti, õnnetuseks on selliseid vanaemasid ja emasid ka päriselus häbiväärselt palju. 

Rory Power "Raxteri tüdrukud". Kui seda lugu lugeda lihtsalt põnevusjutuna, siis pole viga. Pidevalt käib hiilimine, püütakse lahendada mingeid saladusi, kogu olukord on äärmiselt dramaatiline. Soovijad leiavad ka armulooo, mida on õnneks kirjeldatud väga põgusalt. Aga. Mis juhtus kõigi tütarlastekooli loomulikku varustusse kuulunud esemetega, tornaado käis majast üle või...? Kole külm, sest tekke pole... ometigi on katastroofi algusest möödas vähem kui kaks aastat, tekid ei lähe pahaks ja neid ei sööda ära, pealegi on igas endast lugupidavas majutusasutuses kapitäis varusid. Loogikavigu on teisigi, need häirivad päris tõsiselt. 

Francis Scott Fitzgerald "Suur Gatsby". Pidavat olema klassika, mida peab olema lugenud, väidavad ameeriklased. Teose keel on tõesti nauditav, ka tõlkes. Muidu on... "Suurte ootuste" lahjem versioon. Terve raamatu jooksul ei juhtu justnagu mitte midagi - tähendab, juhtub, aga sellele ei pöörata eriti tähelepanu. Võib-olla oligi rikaste ja ilusate elu sada aastat tagasi selline, ei tea. 

No comments:

Post a Comment