Kujutage ette.
Muidugi, natuke tuli selle nädala käigus tööd ka teha. Tegin ampsudena, ühel päeval seda, teisel päeval teist... ja ikkagi tundus, et oli kaks laupäeva. Väga veider on reede õhtul mõelda, et noh, homme siis kirikusse... ah et ei olegi homme.
Kõige suurema tööampsu käigus sattusin ühes avaras ja õhurikkas ruumis olema inimesega, kes järgmisel päeval osutus k-positiivseks. Ma loodan, et ta tervis ongi nii tugev, nagu siiani on eemalt vaadates paistnud. Ainult et mina olen sealtmaalt igaks juhuks isoleerunud. Terviseamet pole küll mingeid käske andnud, pereõde ka midagi põnevat ei osanud öelda ja igaks juhuks tehtud kiirtest-demonstratsioon (sest tulevast nädalast peavad ju lapsed ise, kollektiivselt...) oli ka täiesti igav, negatiivne, aga noh, ma veel uurin seda asja. Enesetunne on oktoobrilõpu tavaline, isegi tavalisest veidi parem, ainult nina on konstantselt märg, kiirtestisõbralik, võiks öelda. Õnneks on mul homme niiehknii korraline kodusolemise-päev.
Ühel päeval viisime lapsed kaelani kloorivette ehk Terviseparadiisi. Ise kolasime samal ajal Kuurortlinna poodides. Hankisime (pst) ühe jõulukingi, ühe üheküünlajala ja ühe olemasolevatega mittesobituva tooli, sest k-olukorrast hoolimata on meil mõnikord laua ümber sobiv hulk rahvast ehk vähemalt kaheksa inimest, toole läheb ikka vaja ja õige Jäneseuru stiili puhul ongi iga tool isemoodi. Teise Vanaisa juures käisime muidugi ka, temal läheb tavapäraselt.
Ühel päeval oli Mehel sünnipäev. Tähistasime seda traditsiooniliselt šokolaadikoogi ja lasanjega. Kas planeeritud pühapäevalõunast sõpradega lähiajal asja saab, eks seda näeb, PLN on olemas, aga keegi ei tea, mida see k teeb...
Ühel päeval käis Lillebror Toreda Klassivenna juures külas.
Paaril päeval tehti remonti, esimene seina-kipsplaat on lõpuks seinas.
Jõugu Juht käis Laenulapse pool laenulapseks.
Legolas ei käinud eraviisiliselt õieti kusagil, müttas oma tuba teha.
Vanaemal on Elizabeth taas kadunud. Ei ole lõbus.
Kudusin maha kanga. Enne kevadet uut kangast kudupööningul üles ei pane.
Veel sain valmis äärepitsid retrokirjaga sallile. Alustasin Ingrid Rüütli kirjaga salli, neid olen varem kudunud kolm, tundub populaarne sallisort.
Nii kassid kui mina oleme kõik väga nautinud imeilusat ja hämmastavalt sooja ilma. Mõnel muul aastal on oktoobri lõpus juba lkumi maas, praegu oleks peaaegu nagu suvi. Sobib, aitäh.
Riigis toimuva kohta on öelda niipalju, et selle koerasaba mahaviilimine hakkab juba ära tüütama. Vägisi tekib küsimus, kas vääramatu venitamisel on mingi valitsusliikme isiklik vajadus, noh, et eelmisel korral pandi riik lukku pärast seda, kui proua president oli saanud suusatamas ära käia, kas sel aastal ootab üks väikelapseisa (see lokkidega) oma lapsukese lasteaia* isadepäevapidu? Või teavad nad siiski midagi palju rohkemat, kui meie, ja selle teadmise põhjal on neil siiras lootus, et kohe-kohe läheb olukord paremaks? Maailmatark Eikeegi Mina Ise arvab siin küll, et kolm nädalat lukusolemist ja distantsõpet** annaks meile normaalselähedased jõulud, aga eks Mina Ise on ikka see kõige targem inimene.
Senimaani arendan poenimekirjade koostamise ja menüüplaneerimise oskust, kannan maski, kus nõutakse, teatri ja restorani ette inimõigusi nõudma ei kobardu... ja kui nina tavapärasest märjem on, eks siis teen mõne plaanivälise testi ka. Ükskord saab see jamps läbi niikuinii.
_________
*ma küll südamest loodan, et ministrid oma väikesi lapsi praegusel ajal lasteaeda ei tassi.
** tegelikult teavad nii lapsed kui ka õpetajad praeguseks, mis see on. Mõistlikes koolides võetaksegi distantsi puhul läbi miinimum ja saadakse toime küll. Ei ole meeldiv, aga vähendaks tipptunnitrügimist ühistranspordis ja see on selle asja kõige selgem kasutegur.
No comments:
Post a Comment