Nojah, siin ta siis nüüd on, see kõige ametlikum jõuluootusaeg. Meiekanti sadas selle puhuks maha piisavalt lund, et minu arvates võiks lumesadamisele selleks talveks joone alla tõmmata. Suusatajad saavad suusatada, kelgutajad saavad kelgutada, terve mu sotsiaalmeedia on winterwonderlandi pilte täis... ja metsas männioksi toomas käies selgus, et lumesügavus on umbes poolde säärde. Saapakõrgus ei olnud, kasutan päterdamise-liikumisteks Legolase vanu puulõhkumise-kaloss-poolsaapaid, mis ei kaalu mitte midagi, on üllatavalt soojad ja muidu sedasorti, millega vanad mehed maal talvel poes käivad, kelk järele lohisemas.
Mitte-advendistest sündmustest saime teada, et pottsepp tuleb juba uuel nädalal, ja et Jõugu Juht on lähikontaktsena karantiinis. Eks näeb, mis tänahommikune PCR talle tulemuseks annab. Mõnes mõttes hakkab see haiguse ootamine juba ära tüütama, teisest küljest võttes muidugi ei tahaks, et keegi meist või meie igapäevakontaktidest haigeks jääks. Ärge mulle nüüd v-jutuga tulge, Mehel oli reede õhtul selline teadmata põhjusega* allegiahoog (huuled pakatamiseni paistes ja hingamisraskused), et ma kaalusin päris tõsiselt kiirabi kutsumist... aga perearsti nõuandetelefonilt anti luba infolehes lubatust kaks korda rohkem allergiatablette võtta ja enesetunne ei läinud vähemalt enam hullemaks. Me kanname maske, kuigi meile üleüldse ei meeldi, püsime peamiselt tavapärasel töö-kodu-pood-kirik trajektooril ja testime järjekindlalt. D-vitamiini ja küüslauku pugime ka, k-haiguse vastu pole neist kindlasti kasu, aga tundub loogiline, et ihu üldtugevdavad asjad on viirusteperioodil igal juhul arukad. Pole ju tarvis korraga kaela saada kõhuviirust ja k-d või minu tavapärast põskkoopapõletikku ja k-d...
JJ lähikontaktsuse selgumise päeval tegi ta ise kahe triibuga kiirtesti... aga millegipärast on tema koolis lastele kätte jagatud ka need roosad testid, millele on kahe triibu ilmumine sisse ehitatud. Enne roosa osa märkamist olime natuke murelikud, aga siis tegi JJ veel ühe, täiesti mitteroosa testi ja sai kätte oma ettenähtud ühe triibu. Mitte, et sellest palju kasu oleks olnud, aga noh... vähemalt tol hetkel oli ta täiesti k-vaba.
Veel juhtusid mitte-advendistest sündmustest Eesti sisemeistrivõistlused. Sinna läksime neljakesi, vibulaskjad võistlesid, mina ja Mees külastasime pealinna poode - no ja pärast ootasime nii-öelda plangupiletiga Lillebrori tulemust, sest kaua sa ikka pimedas ringi sõidad. Külastasime Lasnamäel asuvat IKEAd, kus just meile huvipakkuvat eset parajasti ei olnud, Balti Jaama turgu, mis tundus väga tore, Magistrali keskuse Sõbralt Sõbrale poodi, Viru Keskuse Rahva Raamatut ja üht-teist muudki. Raamatupoes lehitsesin üht teost ja vihastusin autori peale südamest - kui sümpaatne peategelane jääb leseks ühel korral, on see veel kuidagi lubatav, aga lasta ka teisel abikaasal ära surra on lihtsalt jõledus. Autor oleks võinud piirduda "Igapäevase nõiakunstiga". Magistralis, mis tundub sihuke stiilipuhas vanakooli kaubanduskeskus, palju poode kitsa pinna peal hunnikus, ei jäänud silma purskkaeve ega muud pudipadi, külastasin esimest korda elus riiuliüürimisega toimivat kirbuturgu ja hankisin endale sealt uue seenekorvi. Samas keskuses olevas kunstipoes müüdi ka haapsalu salli karpe, mis oli muidugi õnn ja rõõm.
Õhtupoole, olles juba saanud taas Eesti Meistri Emaks, tahtsin, et kodusolev JJ mulle advendiseade tarbeks õuest sammalt tooks. JJ küsis, kas lumi tuleb sambla pealt enne tuppatoomist ära pühkida... lumi? Tallinna kandis polnud mingit tõsiseltvõetavat lund. Nii juhtuski, et kusagil Saku külje all maantee ja raudtee vahel hämaras küürutas metsas üks pika mantli ja kübaraga ilmutis ja nüsis plastnoaga kanarbikku ja pohlalehti, sest sammal oli korjamiseks liiga külmunud - kui üritasin peotäit võtta, sain tulemuseks natuke samblajahu... kahest peotäiest kanarbikust ja pohlavartest täitsa jätkus. Kella kaheksaks õhtul sai mainitud ilmutis Kahe Eesti Meistri Emaks. Ma pean selle uue rolliga natuke harjuma, aga tundub, et on päris tore. Eks ole juba ühekaupa harjutatud ka.
Advendi asjus sättisin, jah, küünlaid kanarbiku sisse ja tõin metsast väikese sületäie männioksi, need on nüüd koos läikivate plastmunadega lillekastides. On hämmastav, kui palju jääd mahutab üks oksasületäis. Kas läikivad munakesed tekitavad huvi kohalikes vareslastes, on veel teadmata, eks me näeme seda neil päevil. Hetkel ennustatakse küll, et tuleval nädalal päike ei soojenda ja lind ei lenda, sest on talv. Õnneks on ahjud ja ahjupuud. Sooja tuba teilegi!
___________
*septembris pani nende hoogude asjus allergoloogile aja. See jõuab kätte heal juhul jaanuari alguses. Küllap siis saame vastuseid mitmesegastele küsimustele, millele me sinnamaani oma peaga ei üritagi vastuseid otsida.
Head tervist ja palju õnne meistrite peresse, mõnusat jõuluootust ka! Pealinnas olete üles leidnud meie kõige käidavamad poed, Magistrali keskus oli meie eelmisele üürikorterile lähim ja seal sai ikka tihedasti käidud, eriti muidugi sõbrapoes, kirbukal ja kunstipoes. Aga vaat Ikeasse ei jõudnud me oma linna-aastal kordagi ja pole siiani jõudnud.
ReplyDeleteMeil pole mingit lund, ehkki meeleolu mõttes täitsa tore oleks, kui oleks. Aga külm on ja mu lillekastid on läbi külmunud, mistõttu olen paar päeva edasi lükanud nendesse talvise oksaseade tegemist. Kuule pole meil varesed siiani ära tassinud.