"Meie õpetajad on riigi väärtuslikemad inimesed arstide kõrval, eriti praegusel ajal..." Ministri hääl pinises uudistest ühetoonilisena.
Saima ohkas ja pööras pilgu tagasi arvutiekraanile. Esmaspäeval oli ta koju saatnud kaks positiivset, kellest ühe test osutus valepositiivseks. Teisipäeval-kolmapäeval puudus lähikontaktsetena kaheksa, lisaks saatis Saima esimese testitunni järel koju neli last. Homsed tunnid pidid ilmselt toimuma veebis, Saimal endal oli kella kahe ajal saadud tõhustusdoosi järel pea paks ja tunne palavikune, kes teab, mis ööga veel saab... Vähemalt ei olnud Saima selleks nädalaks mingeid projekte ega muuseumitunde planeerinud, kuuenda bee klassijuhataja katkus testimiskohustuse algusest peale juukseid. Tema oli see agar õppekäikude korraldaja.
Saima ohkas veel kord ja saatis kõigepealt lapsevanematele kirja. Homme toimub distantsõpe. Järgmise kahe tunniga saabus talle viis vihast ja poolteist toetavat sõnumit, Karmen-Liliani ema oli liiga vara saatmisnuppu vajutanud. Hilisõhtustes uudistes näidati ministri päevast sõnavõttu taas.
"Üldine testimine on mõeldud koolikollete varaseks avastamiseks ja vältimiseks, anname endast kõik, et distantsõpet vältida..."
"Ja muidugi, aitäh hea sõna eest," porises Saima ja lülitas teleri välja. Enesetunne oli siiski veidi parem, tundus, et ka seekord läksid kõrvaltoimed temast mööda.
***
Ma olen põhimõtteline testimise pooldaja, aga tulin just selleteemaliselt koosolekult ja segadust on veel palju. Eks iga uus asi nõuab harjumist ja vast meil positiivseid ikkagi pole. Mis siis, kui kõik hästi läheb?
No comments:
Post a Comment