Wednesday, November 10, 2021

Neljapäevahommikul

Peaks tegema raamatupostituse, aga ei ole tahtmist. Järgmisel nädalal. 

***

Käisin töötervishoiuarsti juures. Vereproov teeb haiget, hoiatas õde. Tegi küll, eile õhtul veel käsi valutas. Ebaharilik. Sama ebaharilik oli, et õde - muidu sümpaatne - pani kirja 10 kilo raskema kaalu. Ma arvan, et paari kuuga kümne kilo juurdevõtmist oleksin ma märganud. Isenähtud number ütles, et Peki-Heini püsib täpselt samas olekus, nagu suvel - vähemalt pole juurde tulnud, õnn ja rõõm. 

Haigetteinud vereproov oli muidu viis-pluss, ütles arst. Veel ütles arst, et ta olevat mu kadunud ämma ülikooliaegne sõbranna olnud, aga pärast kontakti täiesti kaotanud - ah et K.-l oli siis poeg? Kinnitasin, et poeg on täitsa olemas, töötab õpetajana... ja soovitasin pärast kodus Mehel, juhul, kui temagi peaks töötervishoiu asjus arstile minema, sama proua küsida, saab ette näidata, et niisugune ta siis ongi. 

***

Esmaspäeval oli pärastlõunani pime ja siis tuli eiteakuskohast äkitselt päike. Päikesekiir pilvise päeva lõpus on üks neid asju, mis on maailmas tõeliselt tähtsad. 

***

Lillebror osales koolis mingis jamas nagu ikka (see kuues tsee on meil väga ebaõnnestunud kooslus, nende loomulik vahetunniolek on vaheldumisi külakuhi või kaebamine, sest kuhja alumine osa sai haiget) ja jäi kukkudes jalgapidi slackline-asjanduse sisse. Loomulikult seda jalga pidi, mis äsja kipsis oli. Medõde oli juba majast läinud, aga õnneks on meil esmaabivõimeline õppealajuhataja, kes tuvastas väikese paistetuse ja sidus liigese kinni. Kaks tundi hiljem oli jalg märgatavalt rahunenud, aga vähemalt nädala lõpuni kannab Lillebror taas ortoosi.

***

Paar päeva tagasi tõid poisid puid sisse... mõni tund hiljem lendles lae all herilane. Lendles ja kadus, minu meelest langes järsku kuhugi siia Mehe kirjutuslaua piirkonda, mis on elutoas üks arvutijuhtmerohkemaid ja pudisegasemaid paiku, palju kohti uimase putuka peitumiseks. Mees ja Legolas kannavad nüüd toas põhimõttekindlalt susse ja peavad pidevalt meeles, kus on Epi-Pen ja allergiatabletid. URR.

***

Hommikuse meililugemise ajaks ilmus mulle sülle soe ja rahulolev Mimi. Oli kena, kuni Mimi sülest lahkus ja kööki toimetama suundus. Äkki käis PRAKS ja Mehe sünnipäevalill oli koos vaasiga pikali, vaas mitmes jaos. Oeh. Mulle see klaasvaas ei meeldinudki, aga Lillebrorile küll. Mimi vee-eelistused on väga kassipärased, tähendab, istutakse solvunud njauga veekausi ääres ja kui siis kaussi värske vesi tuleb, vaadatakse seda põlastavalt ja kõnnitakse mõnd muud allikat otsima. Heal juhul kõlbab köögivalamu, kehvemal juhul noolib lillevaasi. 

***

Kuigi Alice pani blogi mõistetavatel põhjustel kinni, on õnneks teisi kanaleid, kustkaudu imelisi Inglismaa-pilte näha. Jälgin Instagramis tänulikult nime "unlimitedbritain". Küll on ilus. Paari saksa reisiblogijat jälgin ka. Kui keegi teab mõnd kaunist Prantsusmaa-pildiseeriat, siis olen tänulik soovituste eest. Ma ei ole isegi kindel, et ma mõnes neist riikidest elada tahaksin (sest immigrante pole kellelegi vaja ja kardetavasti  ei saa ma kunagi miljonärist rantjeeks), aga kui maailm kord jälle mõistlikuks on muutunud ja me enam katkupesa ei ole, siis tahaks taas kusagi Lääne-Euroopas ringi kolada. Isegi kui perekondlikel põhjustel peab kolamisele lisama ka lõbustuspargi või kardiraja või midagi muud taolist minu jaoks pööraselt igavat, mis teismelistele meeldib. Loodetavasti taastub loomulik reisimisvõimalus enne, kui lapsed päris täiskasvanuks saavad... 

***
Ma siin porisesin, et tööpakkumisi ei tule. Neil päevil sajab kuulutusi nagu seeni vihma ajal... ei, vihma ajal sajab midagi muud... vihma?... igatahes on kuulutusi palju, aga kõik on millegipärast samal teemal. Sellel, mille asjus mulle ülikoolist diplom anti ja süsteemist, millega ma olen seotud juba ülikooliajast saadik. Neist üks oli idee poolest väga sümpaatne, aga esiteks töökoormus, teiseks asukoht ja kolmandaks teatud ülemuslikud põhjused... Ei mitte! Pealegi oleks täiesti napakas lahkuda toimivast meeskonnast selleks, et sarnases süsteemis mujal hakata ennast tõestama alal, millel tõestamine ei tundu üldse ahvatlev. Oleks siis veel, et Legolas saaks sisse kooli, mis tolle tööpakkumise-koha läheduses asub ja mida ta on oma gümnaasiumivalikuna maininud (et siis sõidaks Mees ühe auto ja Lillebroriga ja mina teise auto ja suurte poistega... kuigi lisakütus sööks üsna suure ampsu palganumbris võitmisest...)... aga pole ju mingeid garantiisid, nagu me kevadel Jõugu Juhi puhul nägime. Nii et ma ootan ikka seda õigemat asja. Võib-olla see tuleb, kui ei tule, ju siis on Suures Plaanis mingi muu asi kirjas, mida ma veel ei tea. Seni... naudin tänast töötöövaba päeva, riputan pesu, õmblen kokku retrokirjalise salli ja katan õhtupoole perekonna saabumise ajaks laua. Vaat see on tõeline eneseteostus. 

No comments:

Post a Comment